← Eesti

1-20-3101/85

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läb

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse A. Soobi kahtlustuses Kar

S § 300 lg 1 järgi. Määrus tehti KrMS § 206 lg 11 ja § 145 lg 1 p 11 kohaselt lihtsustatud korras ilma põhjenduseta. Määruses märgiti, et kannatanul on õigus esitada kümne päeva jooksul pärast lihtsustatud määruse saamist menetlejale taotlus põhistatud määruse saamiseks ja kümne päeva jooksul pärast põhistatud määruse saamist Riigiprokuratuurile kaebus kriminaalmenetluse 1-20-3101 lõpetamise peale. Kannatanu Tartu vald seda võimalust ei kasutanud. Omastamiskahtluse osas kriminaalmenetlus A. Soobi suhtes jätkus.

  2. veebruaril 2020 tegi vanemprokurör määruse, millega ta tühistas eelmises punktis viidatud määruse ja otsustas menetlust jätkata. Määruse kohaselt leidis vanemprokurör pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist, et kriminaalmenetluse osaline lõpetamine A. Soobi suhtes KarS § 300 lg 1 järgi ei olnud põhjendatud.
  3. veebruari
  4. a määruses ei ole ühtegi sisulist argumenti, miks oli kriminaalmenetluse lõpetamine ekslik.
  6. mail 2020 saatis Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtusse süüdistusakti, mille kohaselt süüdistatakse A. Soopi nii KarS § 201 lg 2 p 3 kui ka § 300 lg 1 järgi. KarS § 300 lg 1 järgi süüdistatakse A. Soopi selles, et tema Tartu vallavanemana tellis
  7. a juulis ja augustis kolmel korral valla nimel niitmis- ja võsalõikusteenust, rikkudes teenuseosutaja valimisel ja temaga lepingute sõlmimisel riigihangete seadust.
  9. jaanuaril 2021 andis Tartu Maakohus A. Soobi talle esitatud süüdistustes kohtu alla. Seejuures jättis kohus rahuldamata kaitsjate taotluse lõpetada ne bis in idem-põhimõttele tuginedes kriminaalmenetlus A. Soobi süüdistuses KarS § 300 lg 1 järgi, leides, et selle süüdistuse kohta ei ole varem tehtud lõplikku otsustust.
  10. Tartu Maakohus tegi
  11. mail 2022 otsuse, millega ta tunnistas A. Soobi süüdi ja karistas teda nii KarS § 201 lg 2 p 3 kui ka § 300 lg 1 järgi. Otsuses märkis kohus muu hulgas, et riigihangete teostamise nõuete rikkumise menetlemist ei takista asjaolu, et prokuratuur on varem selle teo osas kriminaalmenetluse lõpetanud. Prokuratuur tühistas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse seaduslikul alusel.
  12. augustil 2019 toimunud kriminaalmenetluse lõpetamine polnud õigeks- või süüdimõistmine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses.
  13. Maakohtu otsuse apelleerisid süüdistatav, tema kaitsjad ja prokuratuur. Kaitsjad taotlesid muu hulgas seda, et ringkonnakohus lõpetaks riigihangete teostamise nõuete rikkumise osas kriminaalmenetluse, kuna menetlus on vastuolus ne bis in idem-põhimõttega.
  14. Tartu Ringkonnakohus muutis
  15. veebruaril
  16. a maakohtu otsust osaliselt, kuid ei lõpetanud A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlust ega mõistnud süüdistatavat selles kuriteos ka õigeks. Kohtukolleegium leidis, et prokuratuuri
  17. augusti
  18. a määrusega kriminaalmenetluse osaline lõpetamine kujutas endast EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 2 mõttes olulist puudujääki, mis võis asja lahendit mõjutada. Seetõttu oli menetluse lõpetamise määrus KrMS § 213 lg 6 tähenduses ebaseaduslik. Lävend kõnelemaks asja lahendit mõjutada võivast olulisest puudujäägist EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 2 mõttes on madal. Menetluse taasavamine on võimalik siis, kui paistab küllaltki tõenäoline, et järgnev menetlus võib päädida süüdimõistva otsusega. Niisugusel juhul saab öelda, et menetluse lõpetamine oli ekslik, kuna see võis väärata süüdimõistva otsuse tegemise. Menetluse taasalustamine on lubamatu vaid siis, kui on ilmne, et süüdimõistvat otsust järgneda ei saa. Praegu sellise olukorraga tegemist ei olnud. Seda kinnitab kasvõi see, et maa- ja ringkonnakohus tunnistasid A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi süüdi. Isegi kui leida, et prokuratuur oleks pidanud
  19. veebruari
  20. a määrust põhistama, ei saa selle tegemata jätmine tingida apelleeritud kohtuotsuse tühistamist.
  21. Kassatsioonis taotleb kaitsja muu hulgas, et Riigikohus lõpetaks A. Soobi süüdistuses KarS § 300 lg 1 järgi kriminaalmenetluse, kuna selle süüdistuse menetlemine on vastuolus ne bis in idempõhimõttega. Prokuratuur jättis
  22. veebruari
  23. a määruse põhjendamata, ehkki seaduse kohaselt pidanuks ta seda tegema. Enne
  24. augusti
  25. a määruse tühistamist ei tehtud ühtegi 2

(7)1-20-3101 uut menetlustoimingut ega kogutud ühtegi täiendavat tõendit. EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-s 2 sätestatud tingimused menetluse taasavamiseks polnud täidetud. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht muudab ne bis in idem-põhimõtte sisutühjaks. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi ei õigusta kriminaalmenetluse taasavamist asjaolu, et prokurör hindab kogutud tõendid ümber.
  1. Prokuratuur leiab, et ne bis in idem-põhimõtet pole rikutud. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise määruse kohaselt andsid eeluurimisel kogutud tõendid aluse esitada A. Soobile süüdistus ka osas, milles prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetas. Selleks ei olnud tarvis teha ühtegi menetlustoimingut ega koguda täiendavaid tõendeid. Määruse tühistamise tingis varasemas menetluses esinenud puudujääk – tõendite ebaõige hindamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassaator taotleb muu hulgas, et Riigikohus lõpetaks KrMS § 361 lg 1 p 4 ja § 199 lg 1 p 5 alusel kriminaalmenetluse A. Soobi süüdistuses KarS § 300 lg 1 järgi. Seda põhjusel, et kõnesolevas osas tegi prokuratuur
  3. augustil 2019 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mille hilisem tühistamine ja A. Soobi suhtes menetluse jätkamine KarS § 300 lg 1 tunnustel on kaitsja hinnangul vastuolus topeltmenetlemise ja -karistamise keelu ehk ne bis in idem-põhimõttega.
  4. Eesti õiguses on ne bis in idem-põhimõte sätestatud esmalt põhiseaduse (PS) § 23 lg-s 3, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Karistusseadustikus väljendab sama ideed § 2 lg 3 (RKKK 25.02.2014, nr 3-1-1-10-14, p 7), kriminaalmenetluse seadustikus aga § 199 lg 1 p 5 (RKKK 18.10.2018, nr 1-15-3555/141, p 23).
  5. Samuti on ne bis in idem-põhimõte fikseeritud mitmes rahvusvahelises õigusaktis, sh EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb arvestada ka PS § 23 lg 3 tõlgendamisel (RKÜK 14.11.2002, nr 3-1-1-77-02, p 16).
  6. EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 kohaselt ei või mitte kellegi üle sama riigi jurisdiktsiooni alusel teist korda kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, milles ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalmenetluse korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Viidatud artikli teise lõike järgi ei takista esimene lõige menetluse taasalustamist kooskõlas asjaomase riigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjutada.
  7. Pole vaidlust, et praeguses kohtumenetluses süüdistab prokuratuur A. Soopi KarS § 300 lg 1 järgi sellessamas teos, mille osas ta
  8. augustil 2019 kriminaalmenetluse lõpetas ja pool aastat hiljem
  9. veebruaril 2020 menetlust jätkas.
  10. Kontrollimaks, kas A. Soobile KarS § 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemine on kooskõlas EIÕK protokolli nr 7 artikliga 4, tuleb vastata järgmistele küsimustele: 1) kas kriminaalmenetluse osaline lõpetamine
  11. augustil 2019 on käsitatav A. Soobi õigeksmõistmisena selles teos, mille osas kriminaalmenetlus lõpetati? 2) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas niisugune õigeksmõistmine on lõplik? 3) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kas varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk? 3
(7)1-20-3101
  1. Nii esimese kui ka teise astme kohus on ne bis in idem-põhimõtte rikkumist eitanud, kuid seda erinevatel põhjustel. Maakohus leidis, et prokuratuuri
  2. augusti
  3. a määrus ei ole käsitatav A. Soobi õigeksmõistmisena ning seega pole topeltmenetlemise ja -karistamise keeld praeguses asjas kohaldatav. Ringkonnakohus ei öelnud midagi EIÕK
  4. protokolli art 4 lg-s 1 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte kohaldamise eelduste täidetuse kohta, kuid leidis, et kriminaalmenetluse taasalustamist õigustas oluline puudujääk varasemas menetluses. Selle kinnituseks tõi kohtukolleegium esile asjaolu, et maa- ja ringkonnakohus tunnistasid A. Soobi KarS § 300 lg 1 järgi süüdi.
  5. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et tõlgendus, mille ringkonnakohus EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-le 2 andis (vt eespool p 8), muudaks ne bis in idem-põhimõtte suuresti sisutühjaks. Ühtlasi eirab ringkonnakohtu käsitlus EIK tõlgenduspraktikat, mille kohaselt on EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 2 kui erandi kohaldamisel ranged tingimused (vt nt EIK 08.07.2019, Mihalache vs. Rumeenia (54012/10), p-d 130–133 ja 138).
  6. Juhul, kui menetletavas asjas lähtuda eeldusest, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli A. Soobi lõplik õigeksmõistmine EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses, tohtinuks prokuratuur sama artikli teise lõike kohaselt menetlust taasalustada üksnes juhul, kui olnuks tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses ilmnenuks oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.
  7. Prokuratuuri
  8. veebruari
  9. a määruses ei ole kriminaalmenetluse taasalustamise põhjendust, ehkki KrMS § 145 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1 kohaselt oli põhjendamine nõutav. Sellises olukorras tuleb üldjuhul eeldada, et EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-s 2 sätestatud aluseid menetluse taasalustamiseks ei olnud. Prokuratuur pole senise kohtumenetluse kestel suutnud kõnealust eeldust kummutada. Vastupidi, prokuratuuri kassatsioonivastusest ilmneb, et menetluse taasalustamise ainukene põhjus oli see, et vanemprokurör asus kriminaalasja materjalidega tutvudes erinevalt ringkonnaprokurörist seisukohale, et kogutud tõendid annavad alust süüdistada A. Soopi ka KarS § 300 lg 1 järgi (vt eespool p 10). Nagu kassaator õigesti märgib, ei saa pärast isiku lõplikku õigeksmõistmist kriminaalmenetluse taasalustamist õigustada üksnes sellega, et prokuratuur hindab toimikus olevad tõendid või faktid lihtsalt ümber (vt viidatud otsus Mihalache, p-d 133, 135 ja 137). Järelikult leidis ringkonnakohus ekslikult, et menetletavas asjas kohaldub EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg
  11. Kolleegiumi hinnangul ei ole EIK seniste seisukohtade kontekstis samavõrra selge aga see, kas prokuratuuri
  12. augusti
  13. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on käsitatav A. Soobi lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses.
  14. EIK praktika EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tõlgendamisel on ajas arenenud. Üldjuhul ei ole EIK pidanud kriminaalmenetluse lõpetamist prokuratuuri poolt EIÕK protokolli nr 7 art 4 kohaldamisalas olevaks. Näiteks
  15. novembri
  16. a otsuses asjas Sundqvist vs. Soome (75602/01) märkis EIK, et selline prokuröri otsus isikut mitte süüdistada pole lõplik. EIK (suurkoja)
  17. mai
  18. a otsuses asjas Marguš vs. Horvaatia (4455/10) on punktis 120 leitud, et kriminaalmenetluse lõpetamine prokuröri poolt pole õigeks- ega süüdimõistmine. Kuigi kohtu järeldus oli mõlemal juhul sama – ne bis in idem-põhimõte ei kohaldu –, jõudis EIK selleni EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 erinevate elementide kaudu.
  19. Ka viidatud Mihalache kohtuasjas jäi EIK (suurkoda) iseenesest selle seisukoha juurde, et prokuratuuri nn lihtsa kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (a simple discontinuance order) korral EIÕK protokolli nr 7 art 4 ei kohaldu (vt otsuse p-d 99 ja 106). Samas selgitas EIK otsuse punktis 95, et õigeks- või süüdimõistmist kõnesoleva sätte tähenduses tuleb tõlgendada laialt. 4
(7)1-20-3101 EIÕK protokolli nr 7 art 4 kohaldamine ei eelda, et õigeks- või süüdimõistva otsuse oleks teinud kohus, piisab, kui otsuse on teinud õigusemõistmises osalev asutus (authority participating in the administration of justice), kes on pädev tuvastama õigusrikkumise ning asjakohasel juhul selle eest karistama. Käsitletavas otsuses pidas EIK selliseks asutuseks ka kriminaalmenetluse lõpetamise üle otsustavat prokuratuuri.
  1. Mihalache otsuse punktides 97–98 selgitas EIK, et õigeks- või süüdimõistmine EIÕK protokolli nr 7 art 4 tähenduses nõuab, et järeldus isiku kriminaalvastutuse kohta on tehtud pärast juhtumi asjaolude ja tõendite hindamist. Kõnealuses kohtuasjas jaatas EIK isiku süüdimõistmist olukorras, kus prokurör lõpetas menetletava teo vähesele ühiskonnaohtlikkusele viidates kriminaalmenetluse ja määras isikule haldustrahvi. Seetõttu nägi EIK ka ne bis in idem-põhimõtte rikkumist, kui kõrgemalseisev prokurör viis kuud hiljem selle otsustuse tühistas ja taas kriminaalmenetlust alustas.
  2. Erinevalt Mihalache juhtumist ei määranud prokuratuur kriminaalmenetlust lõpetades A. Soobile karistust. Siiski tuleb pöörata tähelepanu sellele, et lõpetades kriminaalmenetluse KrMS §

§ 199lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse (Kr

MS § 194) puudumise tõttu, võttis prokuratuur kuriteo tunnuste – täpsemalt nende puudumise – kohta sisulise seisukoha. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamine vormistati KrMS § 206 lg 11 korras põhistamata määrusega. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS §

§ 199lg 1 p 1 alusel erineb teistest Kr

MS § 199 lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alustest, mis üldjuhul ei eelda isiku teole sisulise hinnangu andmist. Lõpetades A. Soobi kahtlustuses KarS § 300 lg 1 järgi kriminaalmenetluse KrMS §

§ 199lg 1 p 1 alusel, pidi prokuratuur jõudma järeldusele, et A.

Soop ei ole kahtlustuses nimetatud tegu toime pannud (või pole tegu tõendatav), või leidma, et A. Soobi tegu ei vasta ka tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. Seejuures tuli prokuratuuril kehtiva õiguse kohaselt arvesse võtta kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vaagida ka lisatõendite kogumise perspektiivi (vt ka RKKK 21.05.2020, nr 1-20-79/9, p 31). 26. KrMS § 274 lg 1 teise lause järgi toovad needsamad põhjused, mis kohtueelses menetluses tingivad kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS §

§ 199

lg 1 alusel, kohtumenetluses kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise (v.a juhul, kui süüdistatava tegu vastab väärteo tunnustele). Õigeksmõistmisega on sarnane seegi, et kahtlustatav või süüdistatav ei saa nõuda KrMS § 199 lg 3 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. Nimelt on kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS §

§ 199lg 1 p 1 alusel juba ise rehabiliteeriva toimega.

27. EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 järgi välistab uue kriminaalmenetluse ühtmoodi nii süüdi- kui ka õigeksmõistmine. On kaheldav, kas kriminaalmenetluse lõpetamine, mis rajaneb prokuratuuri sisulisel hinnangul, et isik pole kuritegu toime pannud, on õiguskindluse tagamise seisukohalt vähem kaitsmist väärt kui näiteks otsustus lõpetada kriminaalmenetlus kuriteo vähese ühiskonnaohtlikkuse tõttu ja kohaldada isikule haldustrahvi. Mihalache otsuse punkti 98 kohaselt on isikule karistuse määramine vaid üks asjaolu, mis annab aluse mõistlikult eeldada, et pädev asutus on juhtumi asjaolusid sisuliselt hinnanud. Järelikult ei saa isiku karistamine olla kohustuslik ega määrav tingimus, andmaks prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg-s 1 nimetatud otsustuse kvaliteeti. Sellist järeldust toetab kaudselt ka Euroopa Liidu Kohtu seisukoht ne bis in idem-põhimõtet ette nägeva Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni art 54 tõlgendamisel (EK 29.06.2016, Piotr Kossowski vs. Generalstaatsanwaltschaft Hamburg, nr C-486/14, p-d 39–41). 5

(7)1-20-3101 28. Eeltoodut arvestades vajaks EIK täiendavat selgitust, kas kriminaalmenetluse lõpetamine sellisel kujul, nagu see toimub Eesti KrMS §

§ 199

lg 1 p 1 alusel, on (vähemalt üldjuhul) käsitatav õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses või on tegemist nn lihtsa kriminaalmenetluse lõpetamisega, mille puhul ei ole EIÕK

  1. protokolli art 4 kohaldatav (Mihalache otsuse p-d 99 ja 106).
  2. EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 kohaselt välistab uue kriminaalmenetluse ja karistamise üksnes niisugune õigeks- või süüdimõistmine, mis on lõplik. EIK märkis Mihalache otsuse punktis 103 enda varasemale praktikale tuginedes, et otsus on lõplik, kui ammendatud on korralised õiguskaitsevahendid selle vaidlustamiseks või nende kasutamise tähtaeg on möödunud. Ajahetk, mil otsus muutub lõplikuks, peab olema selge (samas p 115). Õiguskaitsevahendit saab pidada korraliseks ja seega ka otsuse lõplikkust välistavaks, kui selle kasutamiseks on kehtestatud tähtaeg. Õiguskindluse põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui poolte võimalused saavutada otsuse muutmine on oluliselt tasakaalust väljas või ühele poolele on antud selles küsimuses piiramatu diskretsioon.
  3. Eelnevast lähtuvalt omistas EIK Mihalache asja kontekstis tähenduse asjaolule, et kui kaebajal oli prokuröri kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse vaidlustamiseks 20-päevane tähtaeg, siis kõrgemalseisval prokuröril polnud alamalseisva prokuröri otsustuse muutmiseks ajalist piirangut. See muutis kaebaja olukorra ebakindlaks. EIK järeldas sellest, et prokuröri otsustus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta muutus pärast 20-päevase tähtaja möödumist EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 tähenduses lõplikuks, hoolimata sellest, et riigisisese õiguse kohaselt sai kõrgemalseisev prokurör selle tühistada ka hiljem. (Vt viidatud otsuse p-d 124–126.)
  4. Käsilolevas kriminaalasjas oli
  5. augusti
  6. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigus KrMS § 207 lg 2 kohaselt üksnes kannatanul. A. Soop ise seda määrust vaidlustada ei saanud. Kannatanu enda kaebeõigust ei kasutanud (vt ka eespool p 2). A. Soobi suhtes kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse tühistas kõrgemalseisev prokurör omal algatusel kuus kuud hiljem, tuginedes KrMS § 213 lg-le
  7. Osutatud sätte kohaselt võib kõrgemalseisev prokurör tühistada prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse. KrMS § 213 lg 6 koosmõjus sama seadustiku §-ga 6 annab kõrgemalseisvale prokurörile pädevuse hinnata ka omal algatusel (ex officio) kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud (RKKK 18.06.2021, nr 1-21-1591/11, p 19).
  8. Kolleegium märgib, et KrMS § 213 lg-s 6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamise kord sarnaneb selle õiguskaitsevahendiga, mille puhul asus EIK Mihalache asjas seisukohale, et see ei ole korraline ega välista õigeksmõistmise lõplikkust. Kõrgemalseisva prokuröri õigusel kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 213 lg-s 6 ette nähtud korras tühistada ei ole muud ajalist piiri peale kuriteo aegumistähtaja (KarS § 81). EIK seisukohti silmas pidades võib aga selline tähtajatu omaalgatuslik tühistamispädevus olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Siiski ei käsitletud Mihalache asjas kuriteo aegumistähtajast tulenevat ajalist piiri, mis loob isikule teatava (ehkki aegumistähtaegade pikkust arvestades üldjuhul nõrga) õiguskindluse.
  9. Seetõttu vajaks EIK selgitust, kas prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus – tingimusel, et see on käsitatav isiku õigeksmõistmisena EIÕK
  10. protokolli art 7 lg 4 lg 1 mõttes – muutub sama sätte tähenduses lõplikuks, hoolimata asjaolust, et prokuratuuril on kuriteo aegumistähtaja lõpuni õigus menetluse lõpetamise määrus tühistada. 6

(7)1-20-3101
  1. EIÕK protokolli nr 16 art 1 lg-te 1 ja 2 järgi võivad konventsiooniosalise kõrgeimad kohtud oma menetluses oleva kohtuasja raames taotleda EIK-lt nõuandvat arvamust konventsioonis või selle protokollides määratletud õiguste ja vabaduste tõlgendamise või kohaldamisega seotud põhimõttelistes küsimustes. Eesti õiguses sätestab nõuandva arvamuse küsimise aluse ja korra KrMS §
  3. Eeltoodud põhjustel taotleb kolleegium EIK-lt nõuandvat arvamust määruse resolutsioonis nimetatud küsimustes, mille abil otsustada, kas prokuratuuri
  4. augusti
  5. a kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus on EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 kohaselt käsitatav A. Soobi lõpliku õigeksmõistmisena riigihangete teostamise nõuete rikkumises.
  6. KrMS § 3521 lg 4 alusel peatab kolleegium taotluse menetlemise ajaks käesolevas kriminaalasjas kassatsioonimenetluse. Riigikohus uuendab peatatud menetluse pärast taotluse kohta nõuandva arvamuse saamist, taotluse rahuldamata jätmisest teadasaamist või taotlusest loobumist. Riigikohus võib menetluse uuendada ka varem, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud taotluse menetlemine venib ülemäära. (KrMS § 3521 lg 5) (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.