← Eesti

1-22-4318/45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. september 2023 Kohtuasja number 1-22-4318 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk Natalia Tselikova Kohtuasi ja menetlusliik kriminaalasi üldmenetluses Andrej Portnovi süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
  2. veebruari 2023 otsus Apellant Andrej Portnovi kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Andrej Portnov. Isikukood 37312261374; kannab karistust Tartu Vanglas; kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu
  3. märtsi 2017 otsusega KarS § 200 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 järgi 9-aastase vangistusega; tõkendit kohaldatud ei ole prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp Menetluse vorm Ringkonnaprokuratuuri suuline, kohtuistung
  4. juunil 2023 RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tartu Maakohtu
  6. veebruari 2023 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  7. Määrata OÜ-le Meelis Masso Advokaadibüroo vandeadvokaat Meelis Masso poolt Andrej Portnovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 581,04 eurot, sh käibemaks 96,84 eurot.
  8. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andrej Portnovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 581,04 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. 1

(9)Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  1. Andrej Portnovile esitati süüdistus selles, et ta lõi
  2. jaanuaril 2022 kella 8.40 ajal Tartu Vangla meditsiiniosakonna ooteruumis kaks korda parema jalaga kaaskinnipeetav H.O. it vasaku jala sääre pihta. Seejärel jätkas A. Portnov H.O. i löömist rusikatega, lüües teda vähemalt üheksa korda ülakeha piirkonda, ning tõmbas H.O. i jalast kinni hoides ooteruumi põrandale pikali, mille järel sekkusid kaklusesse vanglaametnikud. Sellega tekitas A. Portnkov H.O. ile valu ja tervisekahjustused (punetavad laigud näol, seljal ja rinnakul, marrastus ja hematoom rindkere paremal küljel ning marrastus paremal põlvel). Kuna A. Portnov on varem pannud toime kehalist väärkohtlemist hõlmava röövimise, kvalifitseerub tema tegu KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korduvaks kehaliseks väärkohtlemiseks. Maakohtu otsus
  3. Tartu Maakohtu
  4. veebruari 2023 otsusega tunnistati A. Portnov KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi ning teda karistati 9-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust A. Portnovile Harju Maakohtu
  5. märtsi 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 2 aasta 7 kuu ja 21 päeva pikkuse vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust kandmisega alates
  6. veebruarist
  7. Kohus põhjendas oma otsustust järgmiselt.
  8. Vaidlust ei ole selles, et
  9. jaanuaril 2022 kella 8.40 ajal tekkis A. Portnovi ja H.O. i vahel Tartu Vangla meditsiiniosakonna ooteruumis konflikt. Seda kinnitab esmalt Tartu Vangla turvakaamera salvestis. Salvestiselt on näha, et A. Portnov, H.O. ja R.K. viibisid kolmekesi Tartu Vangla meditsiiniosakonna ooteruumis. Ruumi sisenedes istusid H.O. ja R.K. pinkidele, kusjuures H.O. jäi kaamera vaatevälja otse ja R.K. küljega, olles H.O. i vastas. Ruumi siseneti kell 8.38.17 ja kell 8.38.25 seisis A. Portnov pingil istuva H.O. i ees, hoides oma käsi vabas asendis külgedel. Koheselt tõstis A. Portnov oma parema rusikas käe H.O. i suunas, viimane keeras oma pea paremale ning tõstis kaitseks oma vasaku käe. Niisiis ründas A. Portnov H.O. it – viimane tõstis löögi tõrjumiseks vasaku käe. Seejärel lõi A. Portnov kell 8.38.30 oma parema jalaga H.O. it vasaku jala pihta, millele järgnes H.O. i vasaku jalaga tehtud lükkeliigutus A. Portnovi poole. Mõne sekundi pärast lõi A. Portnov taas oma parema jalaga H.O. it vasaku jala pihta ning eemaldus korraks H.O. ist, kuid lõi siis kell 8.39.52 vasaku rusikas käega H.O. it paremale kerepiirkonda. Seejärel H.O. tõusis. Kõverdatud kätega A. Portnov seisis tema ees ning hetke pärast, s.o kell 8.39.54 alustas A. Portnov taas mõlema rusikas käega H.O. i löömist tema kehasse. Pärast hetkelist rahunemist lähenes A. Portnov kell 8.40.05 taas H.O. ile, kusjuures tema parem käsi oli rusikas ja löögivalmis, ning H.O. reageeris sellele oma näo kätega varjamisega ning suunas oma vasaku jala kaitseks A. Portnovi suunas. Seejärel haaras A. Portnov kahe käega H.O. i poolt ette tõstetud vasakust jalast kinni ja tõmbas H.O. i põrandale pikali. Pärast seda H.O. tõusis ja tegi lükkeliigutuse A. Portnovi poole. A. Portnov lükkas H.O. i endast eemale. Valvuri sisenedes kell 8.40.12 seisid mõlemad mehed ooteruumi keskel. Kokku on salvestiselt võimalik tuvastada üheksa A. Portnovi rusikas käega löömisliigutust. 2
(9)
  1. H.O. väitis kohtus, et ta ei mäleta süüdistuses kirjeldatud sündmusest suurt midagi. Tal on meeles see, et A. Portnov tõmbas ta meditsiiniosakonna ooteruumis tooli pealt maha. H.O. i sõnul soovis ta end kaitsta. Valu ta nagu ei tundnud, aga ju siis tekkis sündmuse tõttu adrenaliin. Kohtuistungil avaldatud kohtueelse menetluse ütluste kohaselt väitis H.O. aga seda, et natuke valu ta ikka tundis, ehkki tema valulävi on kõrge. Küsimusele, kas kohtueelsel uurimisel rääkis ta sündmuse kohta nii, nagu asi oli, vastas H.O. , et ta arvab küll. Samas ei andnud H.O. ei videosalvestiselt nähtud A. Portnovi löökide ega ka tema enda tundmuste kohta mingeid selgeid ega sisulisi ütlusi. Kuna tema A. Portnovi ei löönud, polnud tema meelest tegemist kaklusega. Pretensioone tal A. Portnovi vastu ei ole. Ta saatis ka Tartu Vangla direktorile kirja, sest ta ei viitsinud selle asjaga tegeleda. Suuri vigastusi tal polnud.
  2. Tartu Vangla direktorile saadetud
  3. jaanuari 2022 kirjas selgitas H.O. järgmist. Toimunu ei olnud kaklus, vaid lihtsalt lollitamine. Ta ei tundnud valu ja ta ei soovi A. Portnovi suhtes ühegi menetluse alustamist.
  4. A. Portnovi ütluste kohaselt ütles H.O. talle meditsiiniosakonda viimise ajal „pederast“ ja tema vastas talle midagi. Meditsiiniosakonna ooteruumis ütlesid nad teineteisele veel paar sõna, mida A. Portnov enam ei mäleta. A. Portnov hakkas rääkima leedu keeles. Seda, mis edasi juhtus, ei saa nimetada füüsiliseks kontaktiks. Videos nähtut ei saa nimetada löömiseks. Kui ta oleks H.O. it tõsiselt löönud, oleks teda peale kahte lööki välja viidud. Tegemist oli lollitamisega. Löök on siis, kui veri jookseb. Lollitamine oli ka H.O. i pingilt maha tõmbamine. A. Portnovi arvates ei saanud H.O. haiget. Kui H.O. il olnuks valus, oleks ta longanud. Kui ta tõesti oleks tahtnud H.O. it läbi peksta, ei oleks ta seda teinud kaamera ees.
  5. Tartu Vangla ametniku P.S. i ütluste kohaselt viis tema A. Portnovi, H.O. i, R.K. i ja kellegi Punningu meditsiiniosakonda, kusjuures Punningu viis ta koheselt arsti ukse taha ning ülejäänud jättis ta ooteruumi luku taha. P.S. ei mäleta, et kinnipeetavad oleksid omavahel suhelnud, aga ta ei pruukinud suhtlemist ka tähele panna. Kui P.S. ooteruumi tagasi läks, oli H.O. põrandal maas, hoidis kätt kaitseks oma näo ees ning A. Portnov seisis H.O. i kohal ja hoidis paremat rusikas kätt tema pea kohal. A. Portnov lõpetas koheselt ründe. Seejärel toimetas P.S. H.O. i meditsiiniosakonda. H.O. it tagasi kambrisse viies küsis P.S. H.O. ilt, mis juhtus. H.O. i sõnul kutsus A. Portnov teda kukeks.
  6. Tartu Vangla valvemeediku J.K. e sõnul kuulis ta umbes kella 8.40 ajal karjumist tema kabineti vahetus läheduses asunud meditsiiniosakonna ooteruumist. Valvur karjatas „lahutage ära“ või „laiali“ või midagi taolist. Seejärel toodi tema juurde vigastuste fikseerimiseks H.O. . J.K. tuvastas H.O. il punetavad laigud näol, seljal ja rinnakuosas. Õhtul toodi H.O. uuesti vigastuste hindamisele ja siis fikseeris J.K. tal rindkere paremal küljel hematoomiga marrastuse ning hematoomi paremal põlvel. J.K. e sõnul tegi ta nii hommikul kui õhtul H.O. i vigastustest fotod ning koostas H.O. i terviseseisundi kirjeldamise protokolli. Hommikul toodi J.K. e juurde läbivaatuseks ka A. Portnov, kellel J.K. tuvastas punetuse parema käe sõrmenukkidel, rinnakul ning vasaku jala säärel. Ka need vigastused fikseeris ta fotode ning terviseseisundi kirjeldamise protokolliga.
  7. J.K. e tehtud fotod esitati ka kohtule ja neist nähtuvad vigastused on kooskõlas tema poolt kirjeldatuga.
  8. H.O. i terviseseisundi kontrolli protokollid kinnitavad, et
  9. jaanuaril 2022 kell 8.45 tuvastas J.K. H.O. il punetavad laigud näol, seljal ja rinnakuosas. Tõsiseid kehavigastusi H.O. il ei tuvastatud. Kell 18.05 fikseeris J.K. H.O. il marrastuse hematoomiga paremal pool rindkere küljel 3
(9)ning hematoomi paremal põlvel. Teised punetavad laigud olid taandunud. A. Portnovi vigastustena on terviseseisundi kontrolli protokolli
  1. jaanuaril 2022 kell 8.50 kantud järgmine informatsioon: punetavad parema käe sõrmenukid ning rinnakul ja vasaku jala sääre osal üks punetav laik.
  2. Seega kinnitavad J.K. e ütlused, tema tehtud fotod ning terviseseisundi kirjeldamise protokolli kantud andmed järgmist: vahetult pärast süüdistuses kajastatud sündmusi tuvastas J.K. H.O. il tervisekahjustused punetustena näol, seljal ja rinnakul ning õhtuks olid kujunenud ka hematoomid paremal pool rindkerel ja paremal põlvel. Asjaolu, et J.K. tuvastas A. Portnovi parema käe sõrmenukkidel, tema rinnakul ja vasaku jala säärel punetused, kinnitab, et H.O. ile põhjustas süüdistuses kirjeldatud vigastused just A. Portnov, lüües teda jala ja rusikas käega. Rusikas käega löömisele viitavad A. Portnovi punetavad sõrmenukid.
  3. R.K. avaldas kohtus, et teel meditsiiniosakonda hakkas H.O. A. Portnovi kallal „nokkima“ ja ütles talle „pederast“, mille peale A. Portnov ärritus. H.O. lükkas või lõi teel meditsiiniosakonda trepi peal A. Portnovi ja viimane lõi vastu. Ooteruumis oli H.O. i ja A. Portnovi vahel sõnavahetus, kuid füüsilist kontakti nende vahel R.K. ei näinud või ei tahtnud näha.
  4. A. Portnov ei eitanud H.O. i löömist ja tema ütlused meditsiiniosakonna ooteruumis toimunu kohta on kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga. Kuna A. Portnovi seesugused ütlused haakuvad ka teiste kohtus uuritud tõenditega, tuleb neid ütlusi pidada usaldusväärseks. A. Portnovi hinnang, et tegemist oli lihtsalt lollitamisega, mitte kehavigastuste ja valu tekitamisega, on ennastõigustav, kuid ei muuda automaatselt tema ütlusi sündmuse kohta ebausaldusväärseks.
  5. H.O. ei soovinud kohtus ilmselt rääkida juhtunust nii, nagu see toimus, ja nii, nagu ta end toimunu ajal tundis. Pole aga eluliselt usutav, et sündmus, mis leidis aset pisut enam kui aasta tagasi, on H.O. i mälust täielikult kustunud. Kuna H.O. i kohtus antud ütlused ei haaku videosalvestiselt nähtuvaga, tunnistajate P.S. i ja J.K. e poolt avaldatuga ega A. Portnovi ütlustega, ei saa neid ütlusi pidada usaldusväärseks.
  6. Usaldusväärseks tuleb lugeda tunnistajate P.S. i ja J.K. e ütlused, mis on kooskõlas kohtus uuritud dokumentaalsete tõendite ja videosalvestiselt nähtuvaga. Samas ei ole eluliselt usutavad tunnistaja R.K. i ütlused selle kohta, et ta enda sõnul mingit konflikti sellel päeval meditsiiniosakonna ooteruumis ei näinud. Seega tuleb R.K. i ütlused lugeda ebausaldusväärseks.
  7. A. Portnovile tehti küll
  8. detsembril 2021 seoses soolesulguse operatsioon, ent poolteist kuud hiljem aset leidnud sündmusse puutuvalt pole sellel operatsioonil tähtsust.
  9. A. Portnov tekitas H.O. ile valu ja süüdistuses nimetatud tervisekahjustused. Kuigi H.O. eitab endal valu tajumist, on objektiivsele tõenditele (nt videosalvestisele, meditsiinispetsialisti ettekandele ja fotodele, ütlustele) tuginedes keskmisele mõistlikule inimesele siiski tajutav, et süüdistuses kirjeldatud tegevus võib või pigem lausa peab põhjustama valu. Tegemist ei olnud kannatanu keha vähese intensiivsusega mõjutamisega. A. Portnovi varasema röövimise tõttu tuleb tema tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena. Teo pani A. Portnov toime kavatsetult.
  10. Kaitsja meelest andis H.O. A. Portnovile nõusoleku enda löömiseks ja see välistab A. Portnovi teo õigusvastasuse. Kohus sellega ei nõustu. H.O. i ütlustest ega konflikti aset leidmise viisist ei nähtu, et H.O. oleks andnud eelneva nõusoleku enda löömiseks n-ö lollitamise käigus, millele viitab kaitsja. Samuti ei ole A. Portnov väitnud, et H.O. oli enda löömisega nõus. A. Portnov rääkis kohtus vaid sellest, et H.O. kasutas tema suhtes solvavaid väljendeid. Ilmselt võis just see 4
(9)olla A. Portnovi teo motiiviks. Ka H.O. i kiri Tartu Vangla direktorile ei tõenda muud kui seda, mida H.O. avaldas ka kohtus: ta ei soovinud olla kannatanu rollis, ei viitsinud asjaga tegeleda. Kirja kirjutas H.O. alles pärast tegu ja H.O. i esmast kannatanuna ülekuulamist. Menetlustes, kus nii süüdistatav kui kannatanu on kinnipeetavad, pole harv see, et kannatanu ei soovi selles rollis olla.
  1. Asjas puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, mistõttu tuleb A. Portnov KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada. A. Portnov pani temale süüks arvatava teo toime Tartu Vanglas, kandes temale Harju Maakohtu
  2. märtsi 2017 otsusega muu hulgas vägivalla tarvitamist hõlmava KarS § 200 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 järgse teo eest mõistetud 9-aastast vangistust. Vägivalla tarvitamine vanglates on lubamatu: riik peab tagama vangistuses viibivate kinnipeetavate ja samuti tööl olevate ametnike turvalisuse. Kuna A. Portnovi on juba vägivallategu hõlmava kuriteo eest karistatud reaalse vangistusega ja ta on ka vangla range järelevalve tingimustes jätkanud vägivaldset käitumist, ei tule kõne alla tema karistamine rahalise karistusega.
  3. Teo tagajärje mõttes ei ole A. Portnovi süü suur: ta ei tekitanud kannatanule selliseid vigastusi, mis oleksid vajanud ravi. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. Kuna kuriteo pani A. Portnov toime vanglas, näitab see üheselt, et senine karistus ei ole talle õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. A. Portnovi on alates
  4. aastast karistatud kaheteistkümnel korral ning ta kannab kaheksandat vangistust.
  5. veebruari 2022 seisuga oli A. Portnovil kuus kehtivat distsiplinaarkaristust. Vangla iseloomustuse kohaselt väljendab A. Portnov subkultuurilisi hoiakuid ning tema enda hinnangul ta enam ei muutu. Vangistust võtab A. Portnov kui paratamatust. A. Portnov käitub impulsiivselt – kui talle midagi ei meeldi, näitab ta seda kohe välja (allumatusega, ebaviisakusega või vägivallaga). Ta on enesekeskne ega mõtle oma tegude tagajärgedele. Iseenda heaolu nimel on A. Portnov valmis üle astuma igasugustest piirangutest. Põhjendatud on karistada A. Portnovi sanktsiooni keskmisest oluliselt väiksema karistusega, s.o 9-kuulise vangistusega. Seda karistust tuleb suurendada varasema karistuse võrra, mis
  6. veebruari 2023 seisuga on 2 aastat 7 kuud ja 21 päeva. Seega saab liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algust tuleb arvata
  7. veebruarist
  8. Apellatsioon
  9. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Portnovi kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso, paludes maakohtu otsus tühistada ja A. Portnov õigeks mõista või alternatiivselt kergendada tema karistust. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  10. Kohus rajas oma otsuse valdavas osas vangla turvakaamera salvestisele. Vaatlusprotokollis sisalduv teave salvestise päritolu kohta ei anna infot selle kohta, millal, kelle poolt ning millistel asjaoludel anti nimetatud salvestis menetlejale. Riigikohus on
  11. mai 2009 lahendis nr 3-1-1-2109 p-s 9.4 märkinud, et tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatav. Maakohus kõnesoleva salvestise lubatavust eraldi ei hinnanud. Tegemist on aga lubamatu tõendiga, sest tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Lisaks ei ole tagatud salvestise kui asitõendi puutumatus, kuna
  12. jaanuari 2023 istungiprotokollist nähtub, et salvestisega on Tartu Vanglas tegelenud ka tunnistaja P.S. .
  13. Maakohus rajas kohtuotsuse viidatud salvestise alusel oletuslikku laadi järeldustele ning jättis kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata. Pole võimalik asuda ühesele seisukohale, kas tegemist oli reaalse ja vihase kakluse või vastastikuse lollitamisega. 5
(9)
  1. Kohus pidas H.O. i ja R.K. i kohtus antud ütlusi täies mahus ebausaldusväärseks. Kaitsja sellega ei nõustu. H.O. ütles, et A. Portnov hakkas temaga meditsiiniosakonnas „nokkima“ ja pinge tekkis juba enne nende meditsiiniosakonda viimist. A. Portnov olevat teda meditsiiniosakonda viival trepil pikalt vahtinud ja tema olevat küsinud: „Mis sa vahid?“ Ta mäletab ka enda jalast tirimist ja toolilt maha tõmbamist ning seda, et peale sündmust oli tema keha paarist kohast punane. Sündmust ennast kirjeldab H.O. kui lolli mängimist ja ta ei mäleta, et ta oleks selle käigus valu tundnud. Seega ei ole H.O. i ütlused täies mahus ebausaldusväärsed. Kohus küll käsitles otsuses H.O. i kirja Tartu Vangla direktorile, kuid ei põhjendanud, milliseid järeldusi võib sellest kirjast teha. H.O. i kohtuistungil antud ütlused lollitamise kohta on aga kooskõlas tema poolt Tartu Vangla direktorile saadetud kirjas tooduga.
  2. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et A. Portnov pole andnud ütlusi, mis kinnitaksid H.O. i nõusolekut löömiseks. Kohtu seisukoht on vastuoluline: ühelt poolt tuvastas kohus, et A. Portnov pole andnud ütlusi, mis kinnitaksid H.O. i nõusolekut löömiseks, teiselt poolt aga viitab kohus A. Portnovi ütlustele lollitamise kohta. Apellandi hinnangul saab nii lollitamise kui ka vastastikusel nõusolekul toimunud kakluse korral teha ühesugused järeldused: mõlemad osapooled olid nõus vastastikku endale kehavigastuste ja valu tekitamisega. Mõlemad osapooled kinnitasid, et tegemist oli lollitamisega ehk vastastikuse kaklusega. Seda kinnitavad ka mõlema mehe vigastused. Kannatanu võib oma nõusoleku anda ka konkludentselt. Praegu H.O. seda kohe sündmuse alguses tegigi. Kohus seda kohtuotsuses ei analüüsinud. H.O. i enda väitel polnud tegu kakluse, vaid lollitamisega. Sündmused leidsid aset vangla turvakaamera vaateväljas ja ooteruumil on klaasist aken. Seega oleks H.O. saanud hüüda appi või kasutada A. Portnovi suhtes mõjusamat vastupanu. H.O. A. Portnovi ei kartnud. H.O. hoopiski kinnitas, et temal tekkis adrenaliin ning valu ta nagu ei tundnudki.
  3. Mõistetud karistus on liialt range. Esines karistust kergendav asjaolu. R.K. märkis, et teel meditsiiniosakonda hakkas H.O. A. Portnoviga midagi vangla žargoonis „nokkima“ ja lükkas teda; H.O. lõi A. Portnovi jalaga ja A. Portnov lõi vastu. A. Portnovi väitel vaatas H.O. talle teel meditsiiniosakonda otsa ja ütles „pederast“ ning tema ütles omakorda „kukk“. Viimast kinnitas ka P.S. . Maakohus märkiski, et H.O. i poolt solvavate väljendite kasutamine A. Portnovi suhtes võis olla viimase teo motiiviks. Seega provotseeris H.O. A. Portnovi ja tema seesugune käitumine tuleb lugeda KarS § 57 lg 2 alusel karistust kergendavaks asjaoluks. Samuti ei arvestanud kohus seda, et H.O. ei ole soovinud A. Portnovi karistamist, et kuriteo pani A. Portnov toime väga lühikese aja jooksul, et see oli tema jaoks juhuslik ning varalist kahju see H.O. ile ei tekitanud. Prokuratuuri seisukoht
  4. Ringkonnakohtu istungil palus Lõuna ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, leides kokkuvõtvalt järgmist. Videosalvestis on pärit Tartu Vanglast ehk menetleja enda juurest. Niisuguses olukorras ei ole vaja salvestuse menetlusse kaasamist kuidagi vormistada, teha läbiotsimist vms. Maakohtus kaitsja salvestise õiguspärasusega seonduvat ei vaidlustanud. Kohus jättis H.O. i ja R.K. i ütlused kui ebausaldusväärsed õigesti tõendite hulgast välja. H.O. i kirja vangladirektorile maakohus analüüsis, ent ei pidanud selles olevaid väiteid õigesti tõele vastavateks. Ei saa rääkida sellest, et H.O. oli oma kehalise väärkohtlemisega nõus. Ka karistust mõistes talitas esimese astme kohus korrektselt. Ringkonnakohtu seisukoht 6
(9)
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja selle peale esitatud apellatsioon rahuldamata.
  2. Kohtukolleegium ei tuvastanud esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel vigu, mis iseloomustaksid vaidlustatud kohtuotsust vastuolulisena. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, otsusest nähtub, millised asjaolud loeti tõendatuks ning missugustele tõenditele ja miks seejuures tugineti. Seetõttu ei asu ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 maakohtu seisukohti teistkordselt üle kordama, vaid keskendub üksnes apellatsioonides esitatud väidetele vastamisele.
  3. Esmalt peab kohtukolleegium põhjendamatuks kaitsja poolt väljendatud kriitikat vangla turvakaamera salvestise tõendina kasutamise osas. Sellega seonduvalt selgitab kolleegium järgnevat.
  4. Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakond on kohtueelse menetluse käigus vaadelnud vangla videovalvesüsteemi XProtect Smart Client 2019 (turvakaamera) salvestist, millele on jäädvustunud süüdistuses märgitud ajal, kohas ja viisil toimunud kuriteosündmus.
  5. Kaitsja hinnangul ei saa videosalvestist tõendina kasutada esiteks seetõttu, et selle vaatlusprotokollist (kd 1, tl 31–41) ei nähtu, kuidas turvakaamera salvestis kriminaalasja tõendite hulka jõudis. Nii heidab kaitsja ette, et kriminaalmenetluse käigus ei teostatud vanglas läbiotsimist ega nõutud menetleja poolt salvestist kelleltki välja. Niisuguseid argumente siiski edu ei saada. Tartu Vangla kodukorra punkti 1.11 esimene lause sätestab, et Tartu Vangla üldkasutatavates ruumides kasutatakse video- ja audiojälgimist. Kuna meditsiiniosakonna ooteruumi puhul on tegemist üldkasutatava ruumiga, teostas vangla seal kodukorra alusel videovalvet, olles ühteaegu nii videovalvesüsteemi andmetöötlejaks kui salvestise omanikuks. Kriminaalasja kohtueelset menetlust viis läbi Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakond. Tegemist on Tartu Vangla struktuuriüksusega (Tartu Vangla teabe-ja uurimisosakonna põhimääruse § 1). Teisisõnu on Tartu Vangla ning selle teabe- ja uurimisosakonna puhul tegemist ühe ja sama asutusega. Seetõttu puudus kohtueelse menetluse läbiviijal (teabe- ja uurimisosakonnal) vajadus videosalvestist kelleltki eraldi välja nõuda – see juba oli uurimisasutuse enda valduses. Seega n-ö kogus videosalvestise vastava vaatlusprotokolli koostanud menetleja. Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus prokuratuuriga, et menetleval asutusel pole vaja koostada enda andmesüsteemis paikneva faili osas vaatluse läbiviimiseks eraldi dokumenti selle saamisloo selgitamiseks. Sellekohast järeldust ei lükka ümber ka kaitsja viidatud Riigikohtu
  6. mai 2009 otsuses (kriminaalasjas nr 3-1-1-21-09) väljendatud seisukohad, kuna käesoleva kaasuse puhul pole need asjakohased – Riigikohtu märgitud lahendis vaidluse all olnud videosalvestisest tehtud fototabelid ei tõendanud kuriteosündmuse faktilist toimumist. Kuna praegusel juhul tõendab vangla turvakaamera salvestis kuriteo toimumist ja sellega seonduvaid asjaolusid ning selle kogumisel on kohtueelne menetleja järginud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi, on tegemist lubatava tõendiga.
  7. Edu ei saada ka kaitsjapoolset kriitikat videosalvestise käitlemisahela osas. Jääb arusaamatuks, mida peab kaitsja silmas, kui heidab kohtueelsele menetlejale ette asitõendi puutumatuse tagamata jätmist. Kaitsja toob küll välja, et tunnistaja P.S. on videosalvestisega tegelenud, kuid jätab selgitamata, millest tingitult välistab see tõendi lubatavuse. Olgugi, et P.S. möönis ristküsitlusel, et ta vaatas (pärast kuriteosündmuse toimumist) kaamera salvestisi, ei mõjuta see automaatselt selle tõendina kasutamise lubatavust. Pelk asjaolu, kas keegi on videosalvestist hiljem vaadanud või mitte, ei muuda videosalvestise kasutamist tõendina automaatselt lubamatuks – see ei muuda mingilgi moel salvestisele talletatut. Kuriteosündmuse järel videosalvestise nägemine ei kahanda 7
(9)ka P.S. i ütluste usaldusväärsust, kuna kohtus menetlusosaliste küsimustele vastates keskendus ta sellele, mida ta vahetult nägi ja tajus.
  1. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine ainsatki tõsiseltvõetavat argumenti, mis seaks kahtluse alla videosalvestise objektiivsuse või usaldusväärsuse. Sellelt nähtub objektiivne pilt kogu vaidlusaluse sündmuse kulgemisest, alates kinnipeetavate ooteruumi sisenemisest kuni vanglaametniku poolt ukse avamiseni. Videoklipist nähtu langeb kokku süüdistuses märgitud teokirjeldusega (vt käesoleva otsuse p 3).
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa usutavaks pidada kaitseargumenti, justkui võinuks löömiste puhul tegemist olla vastastikuse lollitamisega. Niisuguse olukorra kasuks kõneleks sootuks teist laadi kehaliigutused ja žestid, mitte aga videosalvestiselt avanev pilt ühepoolsest ning võrdlemisi intensiivsest jõukasutamisest, millele viitavad muu hulgas H.O. i kehavigastused. Ehkki videosalvestisele pole jäädvustatud heli ning näomaskide kasutamise tõttu pole võimalik mõista, kas kinnipeetavate vahel toimus mingil kujul suhtlust (näiteks pomisemise kaudu), viitab A. Portnovi miimika siiski sellele, et ta on olekult närviline ning H.O. i suhtes agressiivselt meelestatud.
  3. Eelmises punktis märgitud seisukohta ei lükka kohtukolleegiumi silmis ümber ka H.O. i poolt Tartu Vangla direktorile adresseeritud kiri, milles ta nimetab vaidlusalust sündmust omavaheliseks lollimängimiseks. Kolleegiumi meelest andis maakohus kõnealusele kirjatükile ammendava hinnangu – selle kirjapaneku ja saatmise tingis kannatanus tärganud soov kriminaalasjast (sh kannatanu rollist) vabaneda. Ka H.O. i ristküsitlemine kinnitas, et ta ei soovi tõeseid ütlusi anda. Kogutud tõendite pinnalt pole võimalik teha tõsikindlat järeldust, miks hoidub kannatanu tõeste ütluste andmisest, aga see praeguse asja raames oluline polegi. Võttes arvesse kannatanu soovi tõde moonutada, talitas maakohus õigesti, kui luges tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks.
  4. Samamoodi on tõeste ütluste andmist püüdnud vältida R.K. , kelle sõnul ei toimunud ooteruumis A. Portnovi ja H.O. i vahel füüsilist konflikti. Ehkki maakohus luges R.K. i ütlused õigustatult ebausaldusväärseks, annab tema poolt öeldud lause, et ta ei tahtnud pooltevahelist konflikti pealt näha, küllaltki mõistetava vastuse küsimusele, miks ta jäi vägivalla toimumise ajal tegevusetuks.
  5. Seega kinnitavad kogutud tõendid, et A. Portnov ründas H.O. it süüdistuses kirjeldatud ajal ja viisil. Samas pole võimalik tuvastada, et A. Portnov rünnanuks kannatanut viimase nõusolekul – kannatanu ei andnud selleks selgesõnalist nõusolekut ega väljendanud seda arusaadaval moel oma kehakeelega. Et kannatanu on hiljem väljendanud vastumeelsust menetluse toimetamise suhtes, ei ole kuidagi samastatav nõusolekuga, mis peab esinema juba teo ajal.
  6. Kaitsja meelest mõistis kohus A. Portnovile liialt range karistuse. Kohtukolleegium sellega nõus ei ole. Maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur kaalutlusruum ja ringkonnakohus saab maakohtu vastava otsustuse tühistada vaid siis, kui kohus on selle diskretsiooniõiguse vastu selgelt eksinud. Praegu seda öelda ei saa. Maakohus on A. Portnovile sanktsioonimäära alumisse otsa jäävat karistust mõistes arvestanud kõki KarS § 56 lg-s 1 ettenähtud asjaolusid ja seisukohad A. Portnovi süü suuruse hindamisel ning mõistetava karistuse suuruse kujunemisel on lugejale jälgitavad. Maakohus hindas A. Portnovi teosüüd väikeseks, mööndes et kuriteoga pole kannatanule tekitatud raskeid vigastusi. Sisuliselt hõlmab niisugune järeldus muu hulgas kaitsja poolt välja käidud argumenti, et kuritegu leidis aset väga lühikese aja jooksul. Kaitsja toob välja, 8
(9)et kannatanu ja süüdistatava vahel toimus enne ooteruumi jõudmist sõnavahetus, mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada kannatanupoolse provokatsioonina. Isegi kui H.O. eelnevalt A. Portnovile midagi solvavat ütles, tuleb arvestada seda, et sellest solvangust oli möödunud vägivallateo hetkeks juba mõnda aega ja 9-kuulist vangistust ei saa pidada kuni 5-aastast vangistust võimaldava sätte puhul ka n-ö provotseerimis-olukorras liiga rangeks. Ka ei näe ringkonnakohus põhjust käsitada karistust kergendava asjaoluna seda, et H.O. pole A. Portnovi karistamist soovinud. Esiteks ei saa seda samastada süüdistatava leppimisena kannatanuga KarS § 57 p 9 mõttes. Teiseks ei vähenda see teo ebaõiguse määra. Seega on maakohus õigustatult leidnud, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine.
  1. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. veebruari 2023 otsus muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  3. Vandeadvokaat Meelis Masso esitas tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja apellatsiooniga töötamiseks 210 minutit (180+30), kohtuistungiks ettevalmistuseks 60 minutit ning kohtuistungist osavõtmiseks 30 minutit. Ühtlasi taotleb kaitsja tasu sõidule kulutatud aja eest. Toimingute eest soovib ta saada tasu 390 eurot, millele lisandub käibemaks 78 eurot. Samuti taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist marsruudil Rapla-Tartu-Rapla (kokku 314 km) summas 94,20 eurot, millele lisandub käibemaks 18,84 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nii kaitsja tasutaotlus kui sõidukulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 581,04 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel A. Portnovilt riigi kasuks välja mõista. A. Portnov peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.