Obsah (6)

§ 123§ 143§ 117§ 116§ 119§ 137

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 14.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-9574 Kohtuasi Y avaldus X vast

) §-st 116; §-st 118 ja § 143 lg-test 1 kuni 21 eeldada, et lapse parim huvi seisneb mõlema vanemaga võrdselt aja veetmises. Kohus sisustas kehtivat kohtupraktikat meelevaldselt ja vääralt ja jättis määruse tegemisel olulised asjad tähelepanuta ja vastavas osas põhjendamata. Kohtu seisukoht, et vahelduv suhtluskord tähendaks lapsele sisuliselt kolimist kahe vanema kodu vahel, oli meelevaldne ja väär. Kolimiseks ei saanud nimetada seda, kui laps elab ühe nädala ühe vanema juures ja teise nädala teise vanema juures. Kohtulahend eiras lapse huvi suhelda mõlema vanemaga võrdselt, aga samas ei võimaldanud lapsele väidetavalt ühes elukohas elamisega kaasnevaid hüvesid. Kohtu selgitus, justkui vanemad ei oleks võimelised omavahel lapse kohta teavet vahetama ja koostööd tegema, oli väär ja vastuoluline menetluses avaldatud asjaoludega. Vanemad olid võimelised lapse kohta teavet vahetama ja teatud ulatuses koostööd tegema, kuigi neil esines erimeelsusi.

1. Lapse huvides ei olnud peamiselt emaga elamine. Kohus põhjendas suhtluskorra ajalist jaotust napisõnaliselt ja selgitas, et peab lapse huvidele vastavaks suhtluskorda, mille järgi laps elab peamiselt ühes kohas. Samas ei selgitanud kohus seda, miks pidi lapse elukoht olema ema elukoht. Kui lapse parimates huvides on elada peamiselt ühes kohas ja koos ühe vanemaga, siis peaks see koht olema isa kodus koos isaga. Väide, et laps oli harjunud ema kodus elama, oli paljasõnaline ja väär. Lapse sünnikodu oli isa kodu ja ta elas suurema osa elust seal. Isegi, kui vastaks tõele, et lapsele on harjumuslikuks kujunenud peamiselt ema juures elamine, siis ei järeldu sellest, et selle harjumuse põlistamine oleks lapse parimates huvides. Kohus pidas ka ise lapse huvides olevaks järk-järgulist üleminekut peamiselt isaga koos viibimisele. Ühelgi juhul ei saanud lahendit teha, lähtudes implitsiitsest ja õigusvastasest eeldusest, justkui iga lapse parimates huvides oleks elada koos naissoost vanemaga.
2. Kohus jättis lapse koolivaliku osas määruse sisuliselt lahendamata ja asus väärale seisukohale, et vanemate vahel puudus selles osas vaidlus. Isa soovis lapse kooli valiku osas kindlust, et ema ei toimiks koolivalikul selliselt nagu toimis lasteaia valimisel. Ema vaidles arusaamatult kooli kindlaksmääramisele vastu, väites, et selles küsimuses kokku leppimiseks on liiga vara. Ema argument ei olnud seostatav lapse huvidega, vaid ema sooviga säilitada ainuotsustusõigus lapse koolivaliku osas. Isa soovis määrata kindlaks, et laps läheb tulevikus eestikeelsesse ja kodulähedasse kooli. Samuti palus isa määrata kindlaks lapsega reisimise kord selliselt, et kummalgi vanemal on õigus lapsega reisida välisriiki kuni 2 nädalaks, teavitades sellest teist vanemat vähemalt nädal aega ette. Ema määruskaebus
3. Ema palus tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus andis isale otsustusõiguse lapse lasteaia valiku küsimuses alates 01.09.2023 kuni lapse kooliminekuni.
4. Kohus jättis arvestamata, et otsustusõiguse andmine ühele lapsevanemale on teise isiku põhiseaduslike õiguste piiramine. Mõlemal vanemal oli ühine hooldusõigus, mida nad lapse kasvatamisel ühiselt teostasid. Ema püüdis saavutada isaga kokkulepet lasteaia osas, tuues välja selged ja arusaadavad argumendid, mis lähtusid lapse huvidest, kuid maakohus jättis need tähelepanuta. Maakohus ei lähtunud määruses

§ 123

lg-st 1, mille kohaselt teeb kohus esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi ja ei põhjendanud oma seisukohti jälgitavalt. Maakohus jättis hindamata kogutud tõendid ega tuvastanud asjas tähtsust omavaid elulisi asjaolusid.

1. Kohus ei pööranud piisavat tähelepanu põhjustele, miks ema vahetas Viimsis oleva lasteaia Tallinna kesklinnas asuva lasteaia W vastu. Samuti ei arvestanud kohus sellega, et lapse 8 elukorraldus emaga oli stabiilne ja rutiinne. Lapse areng uues lasteaias oli märgatav, keskkond oli talle sobilik, ta tundis ennast seal turvaliselt ja mugavalt ning oli vastuvõtlik õpitule. Emale ei saanud ette heita, et ta hoolib oma lapse lasteaia viibimistingimustest ja soovib lapse arengut. Olukorras, kus lapsel esines probleeme esimese lasteaiaga harjumisel, aga teise sulandus koheselt ning on käinud seal ligi aasta, oleks selline lasteaia vahetus võrreldav elukorralduse drastilise muutusega ning lapse huve mittearvestav. Olukorras, kus kohus ei tuvastatud selliseid kaalukaid muutusi tingivaid asjaolusid, puudus alus muutuse tegemiseks. Samuti jättis kohus tähelepanuta lapse arengukirjelduse, milles toodi välja, et lapse kõne paranes märgatavalt, samuti eesti ja vene keele oskus. Laps tuli toime igapäevases suhtluses nii eesti kui ka vene keeles. Kuivõrd lapse eraldamine talle tuttavast ja meeldivast keskkonnast oleks stressirohke, ei oleks see lapse huve järgiv.
2. Maakohus ei hinnanud otsustusõiguse üleandmisel ühele vanemale vanema suutlikkust seada lapse huvid enda huvidest eespoole. Avalduses puudusid tõenditega põhistatud ja tõsiseltvõetavad argumendid selleks, et selgitada vajadust lõpetada lasteaia valiku küsimustes vanemate ühine otsustusõigus ja anda see üle lapse isale. Samuti ei põhistanud maakohus seda tõenditega, vaid tugines enamjaolt oletuslikele väidetele. Vanemate vahel puudusid ületamatud erimeelsused lapse kasvatamise osas. Asjaolu, et vanemad ei jõudnud kokkuleppele lasteaia osas, ei andnud alust edasiulatuvalt ema hooldusõiguse lõpetamiseks. Lapse huvides oli lasteaias W jätkamine. Kuivõrd vaidlusalune lasteaed omas tegevusluba, vastas see kõikidele Eestis kehtivatele haridussüsteemi nõuetele. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et
3. aastal algab lasteaedades ja
4. ja
5. klassides üleminek eestikeelsele haridusele. Seega ei ole lasteaed W alates
6. aastast enam kakskeelne lasteaed. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
7. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja nendele vastamiseks.
8. Eestkosteasutus leidis, et isa määruskaebus oli põhjendatud, palus selle rahuldada ja kohaldada võimalikult lihtsat ja võrdset suhtlusgraafikut, mille kohaselt laps viibiks 1,5-2 nädalat järjest ühe vanema juures. Ainuotsustusõigus lapse koolivaliku osas tuli anda lapse isale. Eestkosteasutus ei pidanud vajalikuks vahetada lapse lasteaeda.
9. Lapse esindaja toetas osaliselt isa määruskaebust ja tegi ettepaneku tühistada määruse resolutiivosa p-d 2.2 ja 2.
10. Esindaja palus teha tühistatud osas uus lahend ja määrata kindlaks üleminek võrdsele suhtlusgraafikule astmeliselt. Isa määruskaebus tuli jätta rahuldamata osas, milles isa palus anda talle ainuotsustusõigus lapse koolivaliku osas. Esindaja ei toetanud ema määruskaebust.
11. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 13.03.2023 määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada osas, millega maakohus määras kindlaks vanemate iganädalase suhtluskorra ja jättis rahuldamata avalduse otsustusõiguse üleandmiseks kooli valiku osas avaldajale. Lapse isa määruskaebus kuulub rahuldamisele ja lapse ema määruskaebus jääb rahuldamata.
13. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde.
14. Lapse isa taotles määruskaebuses asja läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks 9 kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks praegusel juhul kohtuistungit korraldada ning leiab, et asja saab lahendada kirjalikus menetluses. Maakohtu menetluses on kogutud asja õigeks lahendamiseks piisavalt tõendeid.
15. Esmalt seisneb pooltevaheline vaidlus selles, kas lapse huvides on sellise suhtluskorra kindlaksmääramine, mille kohaselt laps viibib kummagi vanema juures võrdse aja, st lapsel on vahelduv elukoht. Käesoleval juhul leidis maakohus, et võttes arvesse lapse vanust ja senist elukorraldust, ei olnud lapse huvides suhtluskord, mille järgi viibiks ta võrdse aja mõlema vanema juures. Samuti ei toetanud maakohtu hinnangul võrdse suhtluskorra määramist asjaolu, et vanemate omavahelised suhted olid pingestatud ja neil puudus suutlikkus teha koostööd. 31.

§ 143lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama sätte lg 21 kohaselt lepivad vanemad lahuselu korral kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus peab seega arvestama nii vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda, kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema neid asjaolusid arvesse võttes lapse huvidest lähtuva lahendi (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-83-11, p 21 seitsmes lõik). Sobiv suhtluskord tuleb määrata üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust (RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347, p 22). Lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted tulenevad ka lastekaitseseaduse (LasteKS) §-st 5, mille p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes seada esikohale lapse huvid. 32. Maakohus märkis käesolevas asjas õigesti, et vanemate ühine hooldusõigus

§ 117

järgi ei tähenda seda, et vanematel on lahuselu korral õigus lastega suhelda võrdse aja jooksul. Selline õigus ei tulene ka

§ 143

lg-st 1, mille kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult (RKTKm 15.02.2023, 2-21-5895, p 19). Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lapse isa juurde ööbima mitte lubamine ei ole õigustatud ning isa tervislik seisund ei kujuta lapsele ohtu. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ei leidnud kinnitust põhjused, mille tõttu peaks keelama lapsel isa juures ööbida. Lapsel olid mõlema vanemaga head suhted ning laps soovis koos olla mõlema vanemaga, mistõttu ei ole põhjendatud jätta isa kõrvale lapsega korrapärasest ja tihedast suhtlusest. Isa soovis lapse kasvatamisel osaleda ja oli võimeline seda tegema. Samuti ei tõendatud, et isaga koos olemine avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Selleks, et kiindumussuhe lapse ja isa vahel säiliks, on oluline isa ja lapse sagedane ja regulaarne suhtlus. Käesoleval juhul oli mõlemal vanemal soov ja võimalus täita lapse suhtes perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi.

1. Kuigi lahuselavatel vanematel ei ole seadusest tulenevat õigust lapsega võrdse aja jooksul suhelda, ületas maakohus käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul suhtlemise korra viisi valiku määramisel kaalumispiire, võimaldades lapsel isa juures olla
2. kuul paaritutel nädalatel neljapäevast pühapäevani, teisel kuul ja sealt edasi paaritutel nädalatel kolmapäevast pühapäevani ning paaris nädalatel kolmapäeviti kella 17.30-st kuni 19.30-ni. Maakohtu määratud suhtluskord ei vasta ringkonnakohtu hinnangul lapse huvidele ega aita piisaval määral tagada isa ja lapse vaheliste suhete säilimist, mida maakohus pidas käesoleval juhul oluliseks.
3. Isa osutas määruskaebuses õigesti, et maakohus ei toonud välja käesolevale vaidlusele iseäraseid asjaolusid, mis põhjendaksid, et lapse huvides ei olnud võrdselt kummagi vanemaga elada. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema 10 vanemaga (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19). Ringkonnakohus nõustub lapse isa määruskaebuse väidetega, et maakohtu määrusest ei nähtunud, miks ei ole vahelduv elukoht praeguse asja asjaolusid arvestades laste huvides. Määruses on maakohus üksnes välja toonud, et arvestades lapse vanust, senist elukorraldust ja vanemate keerulisi suhteid, ei olnud lapse huvides suhtluskord, mille kohaselt viibiks ta võrdse aja mõlema vanema juures.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asja materjalide pinnalt järeldada, et vaatamata vanemate keerulistele suhetele ei oleks vahelduv suhtluskord lapse huvides ja teostatav. Asja materjalidest nähtuvalt arutasid vanemad omavahel sõnumeid saates tihti lapsega seonduvaid küsimusi ja korraldasid omavahelist suhtlust võrdlemisi edukalt. Käesoleval juhul ei eeldaks võrdse suhtluskorra kehtestamine märkimisväärselt tihedamat koostööd ja suhtlust, kui maakohus oma määrusega kehtestas. Samuti toetasid lapse esindaja ja eestkosteasutus võrdse suhtluskorra määramist. Esindaja hinnangul tundis laps end hästi mõlema vanema kodus. Vestluse käigus esindajaga nõustus laps esindaja ettepanekuga, et ta saaks võimalikult võrdse aja viibida ema ja isaga. Käesoleval juhul puuduvad alused jätta arvestamata lapse, lapse esindaja ja eestkosteasutuse seisukohadega. 36.

§ 116

lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega mahub kohtu diskretsiooni piiridesse võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et lapsed viibivad vaheldumisi ühe nädala kaupa kummagi vanema juures. Toodud järeldus on kooskõlas ka suundumustega Euroopas. Euroopa Nõukogu 02.10.2015 resolutsiooni kohaselt peavad liikmesriigid seadma eesmärgiks tagada vanemate võrdsus ning p-s 5.5 on välja pakutud, et seaduses peaks olema võimalik vahelduva elukoha printsiibi rakendamine pärast vanemate lahkuminekut, välja arvatud juhtudel, mil ohus oleks lapse heaolu või tegemist oleks perevägivallaga (vt ka RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347, p 23 teine lõik).

1. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks määrata kindlaks üleminek võrdsele suhtlusgraafikule selliselt, et laps viibib iga kuu
2. ja
3. nädala isaga ning
4. ja
5. nädala emaga, laps antakse üle teisele vanemale pühapäeviti kell 18.
7. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus lapse lasteaia ja kooli valimisel ühele vanemale ainuotsustusõiguse andmise küsimust.
8. Vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19). Tulenevalt

§ 116lg-st 1 on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137

) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 14; RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24). 40. Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5).

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15). Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 16). Mõlemal juhul vanema hooldusõiguses muudatuste 11 tegemine on kohtu kaalutlusotsustus, mille kohus teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi (

§ 123lõige 1).

Sellisesse kohtu kaalutlusotsustusse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus antud juhul lasteaiavaliku osas lapse isale ainuotsustusõiguse andmisel diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse huvidest ja põhjendas oma seisukohti nõuetekohaselt. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutluse tegemisel piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Maakohus hindas tõendeid kogumis, tuvastas nende põhjal tähtsust omavad asjaolud ja kujundas oma arvamuse. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 659 ja § 654 lõige 6).
2. Seoses koolivaliku küsimusega leidis maakohus, et pooltel puudus selles osas vaidlus ja jättis sellest tulenevalt avalduse koolivaliku küsimuses ainuotsustusõiguse andmiseks rahuldamata. Määruskaebuses heitis isa ette, et kohus jättis asja koolivaliku osas sisuliselt lahendamata ja asus ebaõigele seisukohale, et vanemate vahel puudus koolivaliku küsimuses vaidlus. Lapse ema hinnangul oli kooliküsimuse otsustamiseks veel vara, kuivõrd laps oli 4aastane.
3. Kohus nõustub isa määruskaebuse väidetega, et vanematel oli vaidlus mh lapse koolivaliku osas. Asja materjalidest nähtuvalt ei jõudnud pooled kooliküsimuse arutamisel üksmeelele. Poolte vahel tekkis vaidlus juba selles, kas koolivaliku küsimuse üle käesoleval hetkel otsustamine oli vajalik. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisuga, et poolte vahel puudus vaidlus lapse koolivaliku osas. Samuti arvestab kohus, et kuivõrd vanemad ei suutnud käesoleval juhul kokku leppida lapse lasteaiavalikus, puudus alus arvata, et koolivaliku langetamisel suudaksid vanemad koostööd teha. Kuigi asja materjalidest nähtuvalt oli mõlemale vanemale tähtis, et laps käiks eestikeelses koolis, ei olnud lapse ema nõus menetluse käigus üheski koolivalikuga seotud küsimuses kokku leppima.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole otsustusõiguse andmine lapse haridusasutuse valiku üle tema kooliminekul käesoleval hetkel ennatlik. Laps saab 03.11.2023 5-aastaseks ja on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 9 lg 2 järgi koolikohustuslik alates 2026/2027 õppeaastast. Lapse sünnikuupäeva arvestades ei ole välistatud ka tema koolitee alustamine 2025/2026 õppeaastal. Arvestades, et taotlus lapse kooli vastuvõtmiseks tuleb reeglina esitada 6 kuud enne õppeaasta algust, on mõistlik lapse kooli valimise otsustusõiguse andmine otsustada käesolevas asjas.
5. Kohus selgitab, et vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha diskretsiooniotsus. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada lapse heaolu ja huve. Asja materjalidest nähtuvalt pakkus isa välja kokkulepet lapse koolivaliku kriteeriumide kindlaksmääramiseks (asukoha ja õppekeele osas). Ema kokkuleppeid lapse koolivaliku osas teha ei soovinud. Arvestades lapse huve ja tuginedes eeltoodule, leiab kohus, et sarnaselt lasteaiavalikuga, on käesoleval juhul põhjendatud jätta ainuotsustusõigus lapse koolivalikul lapse isale.
6. Määruskaebuses palus isa määrata kindlaks lapsega reisimise kord selliselt, et kumbki vanem võib lapsega välisriiki 2 nädalaks korraga reisida, teatades sellest teist vanemat nädal aega ette. Asja materjalidest nähtuvalt ei vaielnud lapse ema reisimise korra kindlaksmääramisele vastu. Seega lisab ringkonnakohus suhtluskorrale, et kummalgi vanemal on õigus lapsega reisida välisriiki kuni 2 nädalaks, teavitades sellest teist vanemat vähemalt nädal aega ette. 12
7. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus isa määruskaebuse ja tühistab maakohtu määruse käesoleva määruse resolutsioonis toodud ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega muudab ja täiendab vanemate ja lapse suhtluskorda käesoleva määruse resolutsioonis toodud viisil. Samuti annab ringkonnakohus lapse koolivaliku osas ainuotsustusõiguse lapse isale. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Lapse ema määruskaebus jääb rahuldamata.
8. Ringkonnakohus märgib, et asjaolude muutumise korral saab kohus huvitatud isiku nõudel teha vaidlusalustes küsimustes teistsuguse otsustuse, kui see peaks osutuma vajalikuks ja olema lapse huvidega kooskõlas.
9. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le
10. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
11. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) 13