KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Siiri Malmberg Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16. oktoober 2023, Pärnu Tsiviilasja number 2-22-129939 Tsiv

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Hagiavalduse tekstist järeldub, et kostja on laenulepingu alusel tasunud laenulepingu sõlmimise tasu 1 eurot, põhiosa katteks on kostja makseid teinud kokku 41,50 eurot ja intressi katteks 30,74 eurot, kokku 73,24 eurot. Seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega märkis hageja, et kostja esitas 20.10.2022 laenutaotluse, milles märkis enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1300 eurot ja igakuisteks kohustusteks 700 eurot. Laenulepingu sõlmimisel tehti päringud maksehäireregistritesse, mille vastustest nähtus, et kostjal puudusid maksehäired. Sissetulekute andmeid ja töösuhte kestust kontrolliti EMTA päringuga. Hageja arvestas kostja märgitud kohustusi 700 eurot ja lisaks arvestusliku elatusmiinimumi 234 eurot.

1. 08.09.2023 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus on hagejale hagiavalduse menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kätte toimetanud 21.09.2023 e-posti teel.. Kostja ei ole esitanud vastust hagile. Kohtuotsuse põhjendused
2. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 2 eeldatakse TsMS § 407 lg-s 1 sätestatud hageja nõusolekut, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Kostjale määratud tähtaeg hagile vastamiseks möödus 05.10.
3. Kostja hagile vastust esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus on selles märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud osaliselt. 5.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid pooled 20.10.2022 laenulepingu nr 52210200043, mille alusel väljastati kostjale laenu 500 eurot. Kostja pidi laenu tagastama osamaksetega ja tasuma hagejale laenu kasutamise eest intressi. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis 3

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 20.10.2022, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30%. Seega kolmekordne määr oli 48,90%. Hagiavalduse kohaselt oli kokkulepitud krediidikulukuse määr 23,68% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 7.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja ütles lepingu üles 16.06.2023. Lepingu ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et kostja ei olnud tasunud osamakseid alates 10.03.2023, olles seega võlgnevuses 4 järjestikuse osamaksega. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 02.06.2023. Seega vastab lepingu ülesütlemine

§ 416lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Kohtu hinnangul on lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv. 8. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Hagiavalduse asjaolude kohaselt esitas kostja laenutaotluses andmed selle kohta, et tema regulaarne sissetulek oli 1300 eurot kuus ja olemasolevad kohustused 700 eurot kuus. Hageja kontrollis kostja andmeid sissetuleku kohta Maksu- ja Tolliametist. Kohustuste suurust kostja hagiavaldusest ei kontrollinud, kuid liitis avaldatud kohustuste suurusele hageja arvestusliku elatusmiinimumi 234 eurot. Hageja kontrollis maksehäireregistreid ning tuvastas, et kostjal maksehäired puudusid. Eeltoodust järeldas hageja, et kostja on maksevõimeline. 9. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et hageja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Arvestades hageja poolt kohtule esitatud 4

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg 6.

Kohtule teadaolevalt ei ole maksete ümberarvestust teinud. 11.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hagiavalduse nähtub, et kostja on põhivõlgnevuse katteks tasunud 41,50 eurot, laenulepingu sõlmimise tasu 1 eurot ja intressi katteks 30,74 eurot. Kohus arvestab laenulepingu sõlmimise tasu põhivõla katteks. Samuti arvestab kohus tasutud intressinõudest 29,45 eurot põhivõla katteks (vt p 12.1.). Seega on hageja põhinõude suurus 428,05 eurot. 12.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 11,90% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 31,93 eurot. Hageja on intressi arvestanud alates 11.02.2023 – 15.06.2023. Kuna kohus tuvastas, et hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb vastavalt

§ 4034

lg 7 ja § 94 lg 1 alusel lähtuda

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäärast.

Hageja taotletud perioodil oli

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäär 2,50%.

Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus intressile arvestatuna tagastamata põhiosalt arvestatud intressile määraga 2,50% aastas. 428,05 eurot*2,50/100=10,70 eurot aastas, s.o 10,70/365=0,03 eurot päevas. Perioodil 11.02.2023 – 15.06.2023 on 125 päeva. Seega rahuldab kohus hageja intressinõude summas 125*0,03=3,75 eurot. 12.1.

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäär oli kuni 31.12.2022 0,00% aastas.

Alates 01.01.2023 – 30.06.2023 oli

§ 94lg-s 1 sätestatud intressimäär 2,50% aastas.

Seisuga 01.01.2023 – 10.01.2023 oli hageja põhivõlgnevust tasunud 20,39 eurot, seega oli tasumata jääk 500-20,39=479,61 eurot. Seega perioodil 01.01.2023 – 10.01.2023 oli hagejal õigus intressile 5

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. 14. Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt

§ 1132

lg 1 ja 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 15 eurot.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et

§ 4034lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 15 eurot. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Kuna kohus rahuldas hagi 74,78% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 25,22% ulatuses hageja kanda.
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 175 eurot, sh 65 eurot maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu. Kohtu hinnangul on riigilõiv vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud. Hageja taotleb lisaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 euro väljamõistmist. TsMS § 172 lg 9 kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 484 alusel on põhjendatud hageja menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Seega on hageja menetluskulu kokku 195 eurot. 74,78% 195 eurost on 145,82 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna kostjal ei ole kohtule teadaolevalt menetluskulusid, siis ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja.
4. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele 6

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik 7