Obsah (7)

§ 114§ 404§ 263§ 121§ 63§ 76§ 68

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. november 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-9988 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis V

§ 114

lg 1 p-de 2, 3 järgi 11 aasta vangistusega,

§ 404

lg 1 järgi 3 aasta vangistusega,

§ 263

lg 1 p 1 järgi 2 aasta vangistusega ning

§ 121

lg 1 järgi 8 kuu vangistusega.

§ 63

lg 2 ja § 64 alusel, lugedes mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõisteti G. Kütile liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

§ 76lg 8 ja 65 lg 2 alusel pöörati täitmisele G.

Kütile Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2013 kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse kandmata jäänud osa 1 aasta 3 kuud 24 päeva vangistust ja suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistusega, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 12 aastat 3 kuud 24 päeva vangistust.

§ 68alusel arvati karistusaja hulka G.

Küti poolt eelvangistuses viibitud aeg alates kahtlustatavana kinnipidamisest

1. juulist 2015, millisest kuupäevast hakati lugema G. Kütile mõistetud vangistusliku karistuse kandmise aja algust. Karistuse kandmise aja lõpp
2. oktoober
4. Viru Maakohtu
5. oktoobri 2023 määrusega jäeti G. Kütt vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Täitmata on vabastamise materiaalsed eeldused. Maakohus prokuratuuri põhjendamata seisukohta ning vangla riskiprotsente ei arvestanud. 2.
6. Süüdimõistetut on korduvalt kriminaalkorras karistatud, tegemist on kehtivate karistustega ning need näitavad, et kinnipeetaval on välja kujunenud kriminaalne käitumismuster ja ta ei suuda vabaduses seadusekuulekalt toimetada. Lisaks varasematele korduvatele kriminaalkaristustele tõdes maakohus, et käesolev kuritegu, mille eest kinnipeetav karistust kannab, on väga raske ja küüniline. Ühtlasi pani kinnipeetav selle kuriteo toime katseajal, mil ta oli vangistusest ennetähtaegselt vabastatud ning vangla iseloomustuse kohaselt on ta ka varasemalt katseajal uue kuriteo toime pannud. Ehk kinnipeetava poolt oht uute kuritegude toimepanemiseks on suur, sest olenemata talle antud usaldusest on ta järjepidevalt uusi kuritegusid toime pannud ning kuriteod on ajas üha raskemaks läinud. 2.
7. Kinnipeetaval kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad, ta on töötanud, läbinud sotsiaalprogrammid Eluviisitreening ja Agressiivsuse asendamise treening, omandanud keskhariduse ning osalenud erinevates vestlustes. Maakohus tunnustas kinnipeetavat hea käitumise ja erinevates taasühiskonnastavates tegevustes osalemise eest vangistuses. Samas ei tähenda distsiplinaarkaristuste puudumine ja individuaalses täitmiskavas mõnede seatud eesmärkide läbimine koheselt seda, et kinnipeetav tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. 2.
8. Maakohus tunnustas kinnipeetavat elukoha ja lähedaste toetuse eest. Samas üksi elama asumine ei toeta kuidagi kinnipeetava resotsialiseerumist ja kinnipeetava maakohtu istungil antud lubadused ema võimaliku Eestisse kolimise osas on täiesti paljasõnalised. Kuivõrd kinnipeetaval puudub kindel vabanemisjärgne töökoht ja tal on diagnoositud ka alkoholisõltuvus, võib ta igavuse ajel taas enda vaba aega hakata alkoholiga sisustama. Selline ajaviide sillutab aga kiiresti teed uute kuritegudeni – seda enam, et ka viimase kuriteo pani kinnipeetav toime alkoholijoobes. 2.
9. Süüdimõistetul on vabanemisfondis 2000 eurot ning tasumata võlanõudeid üle 7000 eurot, mis võib omakorda viia hõlptulu hankimisele (kinnipeetavat on varasemalt varavastase kuriteo eest karistatud). G. Küti puhul uute kuritegude toimepanemise risk ei ole veel endiselt piisaval määral taandunud, et teda saaks ennetähtaegselt vabastada. G. Küti puhul eksisteerivad mõned positiivsed asjaolud nii vangistuses kui ka vabaduses, ent need ei anna veel piisavalt alust tema usaldamiseks. Nii oleks veel vara loota, et ta ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid. Kinnipeetava olemus pole kogumis sedavõrd positiivne nagu kaitsja seda maakohtule esitles. Määruskaebused ja vastus määruskaebustele
10. Viru Maakohtu
11. oktoobri 2023 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu G. Kütt, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest vabastamist. 3.
12. G. Kütt on olnud vangistuses 8 aastat ning ei ole alust väita, et tema käitumine ei ole muutunud. Otstarbekas on süüdimõistetu vabastada, kohaldades katseaega, sest kontroll distsiplineerib ja aitab kaasa ühiskonda sulandumisele. Isikut positiivselt iseloomustavad asjaolud on kaalukamad kuriteo raskusega võrreldes. G. Küti püüdlikus näitab, et karistuse eesmärgid on täidetud. G. Küti eeskujulik käitumine pika vangistuse vältel peab olema määrav. Maakohus on põhjendamatult tuginenud kuriteo raskusele ning väitnud, et tegu on küüniline, kuigi ükski kohtuaste seda ei väitnud. 2 3.
13. Süüdimõistetu nõustub, et vangla riskiprotsente ei arvestata, aga ei nõustu, et vangla seisukohta vabastamise osas ei arvestata. Kinnipeetava käitumine on kajastatud ja kontrollitav vangla poolt koostatud iseloomustuses ning kui sellest kujundab vangla oma seisukoha kinnipeetava vabastamise osas, siis tuleb seda arvesse võtta. Seega kohtu seisukoht, et vangla riskihinnang on täielikult põhjendamata ega ole kontrollitav ei pea paika. 3.
14. Maakohus on liigselt omistanud kaalu varasematele karistusele. G. Kütt ei nõustu, et ta võib hakata tegelema hõlptulu saamisega. Ta on tegelenud võlgnevuste tasumisega ning käimas on eraisiku pankrotimenetlus. 3.
15. G. Kütt märgib elukoha osas, kus ta asub elama üksinda, et kas kohus leiab, et 30-aastane mees peaks vabanedes elama kellegagi koos või näiteks vanematega. Süüdimõistetu kinnitab üle, et ema ja õde toetavad teda. Maakohus jättis arvestamata vangla iseloomustuses toodu, et kohanemisraskuseid ja kuritegelikke hoiakuid süüdimõistetul igapäevaelus ei nähtu. Ehk üksi elama asumine ei ole negatiivne. 3.
16. Igavusest ei hakka G. Kütt ka alkoholi tarvitama, sest vanglas veedetud aja jooksul on saanud ta täiskasvanulikumaks ning tal on suured ja olulised eesmärgid tulevikuks. Vabanedes asub ta tööle ega kavatse igavust tunda. Eluviisitreeningus seadis G. Kütt eesmärgiks alkoholi tarvitamisest täielikult loobuda. 3.
17. Vabastamata jätmine on sõltunud kohtuniku isikust, mitte

§-st

1. Tõendeid ja asjaolusid on valikuliselt hinnatud. Ka varasemal vabastamata jätmisel toodi välja samasugused asjaolud ja jäeti süüdimõistetu vabastamata. G. Kütt kordab üle oma tegevused vangistuses ning märgib, et individuaalsest täitmiskavast planeeritud tegevused on kõik läbitud, vangla ei planeeri uusi taasühiskonnastavaid tegevusi. Iseloomustavad andmed ja teave enam positiivsemaks muutuda ei saa ning põhimõtteliselt tähendab see seda, et ka järgmisel aastal on asjaolud samad. Iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu mõistab kõiki oma eksimusi ja avaldab puhtsüdamlikku kahetsust tehtu pärast. Vabanemisfondis olev aitab hakkama saada kuni töökoha leidmiseni ja olemas on lähedaste toetus. Maakohtu määrusest ei selgu, mis peaks motiveerima süüdimõistetu õiguskuulekalt käituma, kui hoitakse vangistuses võimaluseta ennetähtaegselt vabaneda. Ennetähtaegne vabastamine ei ole võimalik ainult erandlikel asjaoludel. Määruse tegemisel on maakohus teostanud kaalutlusõigust puudulikult ning vastuolus väljakujunenud praktikaga. Samuti pole maakohtu siseveendumuse kujunemine piisavalt põhjendatud ega jälgitav. Maakohus on põhjendamatult tuginenud üksnes varasemale elukäigule, mõistetud karistusele ja kuriteo asjaoludele. 3.
2. Ka esitas süüdimõistetu kaitsja vahendusel oma volitatud esindaja allkirjastatud motivatsioonikirja.
3. Viru Maakohtu
4. oktoobri 2023 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu G. Küti kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes palub tühistada maakohtu määrus ja vabastada G. Kütt tingimisi ennetähtaegselt. Maakohtu määrus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, maakohus on teinud

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid vaagides kaalutlusvea, mille käigus ei omistanud piisavat kaalu G. Küti vabastamise kasuks rääkivatele asjaoludele ja tugines peamiselt vaid tema varasematele karistustele ja eriti viimasele kuriteole. Peaasjalikult viimasele asjaolule tuginemisel irdus maakohus kõigi asjaolude kogumis arvestamise põhimõttest, mis tõi kaasa põhjendamatu otsustuse. 4.

1. Maakohus eksib, et kinnipeetav on läbinud mõned individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, G. Kütt on täitnud kõik individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid. 4.
2. Põhjendamatud on ka maakohtu etteheited kinnipeetava elutingimuste kohta. Kindlasti toetab resotsialiseerumist rohkem omaette korterisse elama asumine, kui ühiselamusse antisotsiaalsesse keskkonda. Kohus on alusetult kahtluse alla seadnud kinnipeetava seletuse 3 ema tulevase elukoha kohta, maakohtul pole selleks mingit alust. G. Kütilt saadud informatsiooni kohaselt esitab kinnipeetava ema kohtule kinnituse oma elukoha kohta. Kinnipeetav töötab vanglas Riigi Kinnisvaras, selliseid töökohti on vanglas neli ja nad on kinnipeetavate seas väga hinnatud. Seega on tegemist tubli töömehega ja G. Kütt on kindel, et ta leiab läbi Töötukassa endale koheselt töö. G. Kütt tunnistab alkoholiprobleemi ja ta on teinud kindla otsuse alkoholist täielikult loobuda. Samuti on arusaamatu, miks peaks isik, kelle vabanemisfondis on 2000 eurot ja kellel on ema ning õe toetus, tegelema hõlptulu hankimisega.
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. novembri 2023 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni
5. november
7. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
8. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebused alust maakohtu määrusega mittenõustumiseks. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks süüdimõistetu poolt esitatud motivatsioonikirja eesmärk, milles korratakse üle põhimõtteliselt samad asjaolud kui määruskaebuses, kui isik ise on ka esitanud määruskaebuse, mistõttu jääb see eraldiseisvalt tähelepanuta.
9. Maakohus on süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud piisavalt põhjalikult, kaaludes

§ 76lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis ja leidnud, et G.

Küti tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud kõiki süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid, seda nii positiivseid kui ka negatiivseid ega ole eelistanud üht teisele, vaid on kogumis jõudnud tulemuseni, et süüdimõistetu puhul ei ole uute kuritegude risk viidud miinimumini. Seega ei teinud esimese astme kohus menetletavas asjas

§ 76

lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. Kuigi maakohus leidis, et süüdimõistetut iseloomustab nii mõndagi positiivset, ei ole tema vabastamine käesolevalt põhjendatud. Määruskaebuses ei ole sisuliselt toodud uusi asjaolusid, mis maakohtu järeldusi muudaks. Korrates üle juba läbitud tegevused vangistuses, mida maakohus on arvestanud, ei anna see nendele asjaoludele täiendavat kaalu. Kui menetlusosalised ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda see veel, et maakohtu määrus on põhistamata. Ka asjaolu, et maakohtu järeldusega ei nõustuta, ei tähenda, et tegemist on ebaseadusliku lahendiga. Milles seisneb ebaseaduslikkus ei selgu määruskaebusest ega nähtu ka maakohtu määrusest. Ennetähtaegne vabastamine sõltub konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt

§ 76lg-st 4.

Maakohus ei ole jätnud süüdimõistetut vabastamata pikaajalise vangistuse tõttu, vaid on pidanud oluliseks kuriteo toimepanemise asjaolusid, kuigi oleks võinud seejuures ka sellel pikemalt peatuda, kui üksnes tõdedes, et tegemist on küünilise kuriteoga. Süüdimõistetu leiab määruskaebuses, et maakohus oleks justkui lähtunud erandlikest asjaoludest vabastamata jätmisel. Erandlikele asjaoludele vabastamata jätmisel tugineda lubatud ei ole ja seda ei ole teinud ka maakohus. 9. Riigikohtu praktika kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal 4 on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20). Seega on ebaõige G. Küti väidetu, et eeskujulik käitumine pika vangistuse vältel peab olema määrav. Asjaolusid arvestatakse kogumis. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu 28. aprilli 2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21). Süüdimõistetule jääb arusaamatuks, et ta ei saa nõuda ennetähtaegset vabastamist, kui tema leiab, et see on põhjendatud. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1, RKKKm asjas nr 3-1-1-1217, p 18). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Küll

§ 76

lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast

§ 76lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4.

lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19).

1. Süüdimõistetu küll leiab, et arvestada ei tule vangla toodud riskiprotsenti, aga tuleks arvestada vangla arvamust, et kas isik vabastada või mitte. Ringkonnakohus ei nõustu süüdimõistetu seisukohaga ning märgib, et arvestamisele kuuluvad vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses toodud asjaolud, kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu, mille pinnalt need järeldused kujunenud on. Sisuliselt jõuab G. Kütt ringiga justkui ka selleni, et ka vangla riskiprotsente justkui tuleks arvestada, mistõttu kordab kohus seetõttu veelkord üle, et vangla iseloomustuses protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu, sest kõnealust riskihinnangut ei saa selle põhjendamatuse, metoodika kontrollimatuse ning märgitust tingitud üldise ebausaldusväärsuse tõttu süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel arvesse võtta. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et vangla üldsõnaline protsentides väljendatud riskihinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta pole usaldusväärne, sest pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. (Riigikohtu määrus nr 1-0914104/142, p-d 26–27)
2. Vangistuse pikk kestus iseenesest ei ole asjaolu, mis vähendaks uue kuriteo toimepanemise ohtu. Täiesti võimalik – ja ilmselt mitte ka väga haruldane – on olukord, kus süüdimõistetu kõrge retsidiivsusrisk ei taandu isegi pikaajalise vangistustähtaja lõpuks. Sellisel juhul tuleb isik vabastada mitte seepärast, et vangistus oleks oma eesmärgi saavutanud, vaid põhjusel, et 5 vangistustähtaja lõppedes ammendub ka süü, mis võimaldab isikult vabaduse võtta. Seevastu süüdimõistetu vabastamine

§ 76

alusel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui on põhjendatud alus arvata, et vangistuse eesmärk on saavutatud juba enne vangistustähtaja lõppu: isik on muutunud õiguskuulekaks ega kujuta endast enam õiguskorrale ohtu. (Tartu Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898). Viimati toodud seisukohale ringkonnakohus G. Küti osas asuda ei saa. Kuigi süüdimõistetu on näidanud, et ta suudab vangistuses normikohaselt käituda ja individuaalset täitmiskava täita, siis on eksitav väide justkui süüdimõistetul ei oleks vangistuses midagi sotsialiseerivat enam teha. Nii nähtub juba kinnipeetava iseloomustusest, et kui süüdimõistetut ei vabastata, on vangla ette näinud täiendavaid tegevusi. Arvestades

§ 76

lg 4 kõiki asjaolusid kogumis, ei ole võimalik asuda seisukohale, et uute kuritegude risk on viidud miinimumini. 12. Määruskaebustes on valitud taktika, kus kõik maakohtu poolt süüdimõistetut negatiivselt arvestatu oleks justkui vale või valesti põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul sellist taktikat edu ei saada. Vaidlust ei ole selles, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused ja ta on täitnud individuaalset täitmiskava, millel on kõik juba korduvalt peatunud ja mida ringkonnakohus enam vajalikuks korrata ei pea. Seetõttu liigutakse edasi elutingimuste juurde ning ka selles osas ei ole ringkonnakohtul maakohtule midagi ette heita. On küll positiivne, et süüdimõistetu asub elama teise piirkonda, kuid elukoha olemasolu ei ole süüdimõistetu käitumisele mõju avaldanud varasemalt. Seega oli õige maakohtu seisukoht, et süüdimõistetu vajab täiendavat toetust ning selle reaalne saamine oma emast on kaheldav, kui ta elab teises riigis. Ka on faktiliselt positiivne, et süüdimõistetul on motivatsiooni võlgnevusi tasuda ja tal on vanglas säilinud tööharjumus, kuid vaatamata sellele ei ole tal garanteeritud töökohta. Maakohus on põhjendatult väitnud, et majanduslik toimetulek võib olla uue kuriteo riskiks arvestades süüdimõistetu varasemat elukäiku, sh varasemalt toimepandud tegusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdimõistetul on välja kujunenud kriminaalne käitumismuster, selliseks mustriks annab alust juba käesoleva vangistuse aluseks olev kuritegu ning rikkumiste korduv jätkumine. Lisaks kuuluvad

§ 76

lg 4 alusel arvestamisele ka kuriteo toimepanemise asjaolud, mida maakohus on pidanud küüniliseks. Selle asemel tulnuks maakohtul ära näidata, mida ta pidas oluliseks kuriteo asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga, et süüdimõistetu kuriteo asjaolud on rasked (mitte materiaalse eeldusena, et kuritegu on raske), mis muidugi väljendub ka mõistetud karistuse suuruses, kuid seda arvestatakse formaalsete eelduste täidetuses. Ka süüdimõistetu eksib, kui väidab, et isikut positiivselt iseloomustavad asjaolud on kaalukamad kuriteo raskusega võrreldes. Kuriteo raskust arvestatakse karistuse mõistmisel, mis käesoleval ajal väljendub formaalsete eelduste täidetuses. Küll räägivad kuriteo toimepanemise asjaolud sellest, et süüdimõistetu on impulsiivne ning ei mõtle läbi on käike ning puudub veendumus, et see oleks käesolevalt muutunud. Nii nähtub

1. mai 2016 kohtuotsusest, et G. Kütt mõisteti süüdi selles, et
2. juuli 2015 kella 03.00-03.26 vahelisel ajal X maakonnas X vallas X alevikus X, olles eelnevalt vihahoos ähvardanud Aste põlema panna ja teades, et majaelanikud ja teised seal viibinud inimesed öisel ajal tavapäraselt magavad, süütas, tegutsedes üldohtlikul viisil, kortermaja trepikoja 1-l korrusel 2-le korrusele viiva trepi all krõpsupaki ja viskas selle
3. korrusele viiva puidust trepi alla, kus elanikud hoiustasid lapsevankreid, jalgrattaid, pappkaste jm kergestisüttivaid esemeid, mille tagajärjel trepp, seejärel maja ühiskoridor, süttisid. Kogu elamut haaranud tulekahju põhjustamisega tekitas Gevin Kütt ohu öisel ajal X korterelamus viibinud 19 inimese, sh alaealiste laste ja invaliidsuspensionäride elule ja tervisele. Hoone süütamisega põhjustas G. Kütt maja korteris nr 7 voodis maganud kahe inimese vingugaasiga ägeda mürgistuse tagajärjel surma ja kahe inimese vingumürgituse tagajärjel tervise kahjustamise, samuti tulekahju tagajärjel 8-korterilise 6 elamu olulises osas hävinemisega põhjustas suure varalise kahju. Süüdates kortermaja koridoris ainukese väljapääsu esise ala, G. Kütt takistas kortermaja elanike pääsu
4. korruselt
5. korrusele ja blokeeris seega väljapääsu kannatanute eluruumidest. Enda elu päästmiseks olid unest ärganud elanikud sunnitud väljuma elamust akende kaudu. Sellised kuriteo asjaolud räägivad sellest, et süüdimõistetu käitumine on ettearvamatu ning mõtlematu. Tutvudes kinnipeetava iseloomustusega nähtub see mõneti jätkuvalt süüdimõistetu käitumises. Nii tuleneb iseloomustusest, et käesolevalt on võimeline osaliselt probleeme teadvustama, kuid nende loogiliselt ja sobivate strateegiate abil lahendamine ei ole omane. Suudab mõningal määral abstraktselt mõelda ja väljendab kahetsust käesolevas kuriteos. Samuti on välja toodud, et sõnades teadvustab kuriteo toimepanemist soodustanud tegureid ning väljendab tahet õiguskuulekaks eluks. Sama on teinud ka varasemalt, aga kuritegelik käitumine on kordunud. Ametnikesse suhtub üldiselt hästi, kuid on öelnud, et hakkab kirjutama pöördumisi ja läheb kohtusse, kui ei muudeta tema ohutaset. Ka varasemalt ebaõnnestunud kriminaalhooldused ei lisa veendumust sellesse, et kriminaalhooldus aitaks maandada isikust ning alkoholist tulenevaid riske. Arvestades, et süüdimõistetul on diagnoositud alkoholisõltuvus, see on oluliselt mõjutanud kuritegude toimepanemist ning on ka ise öelnud, et ta ei suuda tarvitamisel piiri pidada ning käitub alkoholijoobes agressiivselt ning varasemalt on süüdimõistetu sõnul alkoholi tarvitamine varasemalt mõjutanud ka töötamist ja töösuhted on seetõttu lõppenud, on vähe usutav, et vangistus ja sotsiaalprogramm paneks süüdimõistetut ka reaalselt muutuma. Vangistuses, kus alkoholi tarvitamine on välistatud, on kerge väita, et isik on alkoholist loobunud. Seejuures vabaduses on ahvatlusi ja tarvitamisvõimalusi oluliselt rohkem, mis eeldaks süüdimõistetult kindlat plaani, kuidas probleemiga tegelda. Käesolevalt sellist plaani ei nähtu. Süüdimõistetu küsib rahulolematult, et justkui mida ta peaks tegema, et vangistusest vabaneda. Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et isik on ka kooskõlastatud ümberpaigutamiseks avavanglasse. Ümberpaigutamine viibib järjekorra tõttu. Seega on võimalik edasiselt G. Kütil näidata, et tema sõnas väljendatud muutused on paikapidavad ja pikaajalised avavanglas.
6. Süüdimõistetu kaitsja esitas riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele 90 minutit, mille eest taotleb tasu kokku 129,60 eurot, sh käibemaks 21,60 eurot. Ringkonnakohtul hinnangul on esitatud tasutaotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Esiteks on kaitsja teinud võimatuks kohtul kontrollida, milline reaalne aeg tal kulus millise toimingu jaoks, kuna on kirjutanud kõik toimingud ühele reale. Arvestades maakohtu ja määruskaebuse mahtu ning kaebuses toodud argumentide vähesust on põhjendatud tasutaotlus rahuldada kokku 60 minuti ulatuses, s.o summas 86,40 eurot, sh käibemaks 14,40 eurot. KrMS § 187 lg 2 kohaselt, kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega tuleb menetluskulud summas 86,40 eurot hüvitada G. Kütil.
7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
8. oktoobri 2023 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 7 Aarne Sarjas