KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 23. oktoober 2023 Tsiviilasja number 2

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. Maila Veske (hageja) esitas 19.11.2021 maakohtule Metsapiiga Tall OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks müügilepingu alusel tasutud 5000 eurot ja kahjuhüvitis (hobuse krematsiooni kulu) 211,63 eurot. 17.02.2023 kohtuistungil vähendas hageja nõuet 500 euro, s.o varsa hinna võrra. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja kostjalt 18.01.2021 müügilepingu alusel hobuse Exsena hinnaga 5000 eurot. Peale hobuse talli viimist tekkis kahtlus, et hobune on haige, mistõttu hageja pöördus Ruila Kliiniku poole hobuse ülevaatamiseks. Ruila kliiniku 27.03.2021 akti järgi olid hobusel kliinilised tunnused, mis viitavad kaugele arenenud kroonilisele kopsuemfüseemile. 03.04.2021 leiti hobune surnuna. Peale hobuse surma selgus, et hobune oli müügilepingu sõlmimise seisuga haige ja kostja ei olnud talle taganud vastavat ravi. 02.06.2021 esitas hageja kostjale hobuse müügilepingust taganemise avalduse. Kostja ignoreeris pöördumist. Pooltevaheline leping on tarbijalemüügileping. Kostja rikkus lepingut, kuna ei teavitanud hagejat hobuse varjatud puudustest, s.o rasketest terviseprobleemidest. Kostja ei avaldanud hagejale, et hobusel oli teostatud emaka puhastus, mille tagajärjed jäid ravimata. Samuti ei teavitanud kostja hagejat hobuse hingamisprobleemidest, mistõttu hobune oli ratsutamiseks kõlbmatu. Hobune ei vastanud lepingutingimustele võlaõigusseaduse (

) § 217 lg 2 p 2 mõttes. Kuna hobuse üleandmise ja surma vahel on vähem kui 6 kuud, siis kehtinud

§ 218

lg 2 järgi eeldatakse, et mittevastavus oli olemas üleandmise ajal ning selle eest vastutab müüja. 13.05.2022 seisukohas teatas hageja, et ei vaidle vastu, et sai koos hobusega ka 2-kuuse varsa Eileeni. Kuna müügilepingust ei tulene varsa hind, siis oli hageja seisukohal, et varss ei omanud tol ajal väärtust ja hageja sai varsa kingituseks. Varss ei olnud tõupuhas. 17.02.2023 kohtuistungil täpsustas hageja, et taganes lepingust osaliselt – täiskasvanud hobuse osas, ja vähendas nõuet varsa hinna, s.o 500 euro võrra.

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja teatas, et müügilepinguga müüdi hagejale lisaks hobusele Exsena ka tema varss Eileen. Hobuse ja varsa müügihind oli kokku 5000 eurot ning varsa (puhtatõuline Eesti raskeveohobune) hinnaks oli pool müügilepingu hinnast ehk 2500 eurot. 2 Hobusel ei olnud lepingu sõlmimisel terviseprobleeme. Lahanguprotokolli ja veterinaari U. S. arvamuse kohaselt suri hobune äkilise ja kiireloomulise koliidi või veterinaarpatoloogi hinnangul ka Grass sickness’i tagajärjel. Haiguse kiireloomuline teke kinnitab, et tegemist ei saanud olla puudusega, mis esines kuid enne hobuse surma, s.o tema ostjale üleandmisel. Äge koliit – hobuse jämesoolepõletik – on hobustel tavaline äkilise haigestumise ja surma põhjus. Hageja arvamus, et hobune suri emakapõletikku, on oletuslik. Hobuse haigusloost nähtub, et 15.11.2020 toodi ta koos varsaga kliinikusse. Hobusele teostati iga päev kaks korda kliiniline läbivaatus ning
2. ja 18.11.2021 loputati emakat. 18.11.2021, pärast põletikunäitajate kontrollimiseks vereproovi võtmist, otsustas veterinaar, et antibiootikumiravi ei alustata. 19.11.2021 saadeti hobused koju. Seega leidis arst, et hobune on terve ning ravi ei vaja. Emakapuhastus pärast sünnitust on hobustel tavapärane protseduur. Hageja käis enne tehingut hobust proovimas ja hingamisprobleemid oleksid olnud visuaalselt äratuntavad. Ruila Kliiniku aktis kirjeldatud sümptomid viitavad hingamisteede ahenemisele, mida nimetatakse hobuste astmaks (RAO – recurrent airway obstruction, puuslak, kopsuemfüseem). Sümptomid ilmnevad siis, kui loom puutub kokku allergiat põhjustava teguriga, milleks võib olla kokkupuude kopsu ärritavate osakestega (tolm ja toksiinid (hallitusseene kübemed), umbne tallikeskkond (kõrge ammoniaagi tase, kõrge õhuniiskus), liiga vähe liikumist värskes õhus). Hobuse üleandmise ja Ruila Kliiniku ülevaatuse vahel oli ligi 2 kuud ning kostjal puudus võimalus mõjutada hobuse pidamistingimusi sel ajal. Lahanguprotokollist nähtuvalt olid hobuse kopsud patoloogiliste muutusteta ehk kopsuhaigus ei saanud olla pikaajaline.
3. a novembri haigusloos ei ole hobusel hingamisprobleeme täheldatud. Seega kui hobusel olid hingamisprobleemid, siis tekkisid need pärast tema üleandmist hagejale. MAAKOHTU LAHEND
4. Tartu Maakohus jättis
5. märtsi 2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 3690 eurot ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Hagejale tagastati enamtasutud ekspertiisitasu 100 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole müügilepingus objektina märgitud varssa, kuid pooled on ühisel arvamusel, et koos hobusega müüdi ka tema 2-kuune varss Eileen. Lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud: avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul pärast hobuse surma ja edastatud kostja äriregistrisse kantud meiliaadressile. Hageja teatas 17.02.2023 istungil, et loobus lepingust osaliselt – täiskasvanud hobuse osas, varsa osas ta lepingust ei taganenud. Hageja vähendas selles osas nõuet 500 euro võrra. Lepingus ei ole kummagi hobuse hinda eraldi välja toodud. Kuna hobused müüdi koos, on ostuhind 5000 eurot hobuste hind kokku. Hageja esitas varsa hinna tõendamiseks Tatjana Karpova, kes on väidetavalt Vitsiku Talli töötaja ja MTÜ Al-Veto juhatuse liige, arvamuse. Kohus leidis, et tõend ei ole usaldusväärne ega tõenda ka hageja väidet, et varsa väärtus oli maksimaalselt 500 eurot. Kohtul on kahtlus isiku asjatundlikkuses ning tõend ei kajasta lepingu esemeks olnud varsa omadusi (Eileen on puhtatõuline Eesti raskeveohobune). Kostja tõenditega (müügikuulutused ja Ande Arula arvamus) ei ole tõsikindlalt tõendatud, et tõupuhta 2-kuuse varsa hind on 2500 eurot. Ei ole ka eluliselt usutav, et varsa ja täiskasvanud hobuse hind on sama. Kohus leidis, et varsa hinnaks võib lugeda 2000 eurot, s.o 2/5 koguhinnast (täiskasvanud hobuse hind 3/5 koguhinnast ehk 3000 eurot). Lähtudes hageja tahteavaldusest, saab asuda seisukohale, et kuna ta on taganenud lepingust osaliselt, saab tagastusnõue olla 3000 eurot. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et tegemist on tarbijalemüügiga. Kostja on lepingu sõlmimisel tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja tarbijana. 3 Kui ostetud hobune varsti pärast ostjale üleandmist sureb, ei ole ostja saanud seda, mida ta leping alusel lootis saada. Põhjendatud on eeldada, et ostad terve looma, kes lähiajal ei sure. Hobune ei surnud vahetult pärast ostjale üleandmist, vaid 2,5 kuud hiljem. Pole teada, millised olid hobuse pidamistingimused, toit ja hooldus hageja juures. Hobuse surma põhjustanud tervisrike võis tekkida ka pärast tema üleandmist hagejale. Hageja arvates on tal

§ 218

lg 2 ja lg 22 alusel õigus eeldada hobusel terviseprobleemi esinemist üleandmise ajal ning vastupidist peab tõendama kostja. Kostja peaks tõendama negatiivse asjaolu esinemist: et hobune ei olnud üleandmise ajal haige või et tal polnud terviseriket. Riigikohus on selgitanud, et negatiivse asjaolu tõendamiseks peab tõendama kohustatud pool oma väiteid usutavalt põhistama, misjärel saab vastaspool need vastuväited oma positiivsete tõenditega ümber lükata (nt RKTKo 24.03.2015, 3-2-1-177-14, p 11). Kohus leidis, et esmalt tuleb kindlaks teha põhjus, mis põhjustas hobuse surma, ja seejärel saab hinnata, kas surma põhjustanud terviserike võis esineda juba hobuse üleandmise ajal. Hobuse surma konkreetset põhjust ei ole õnnestunud välja selgitada. Eksperdid teatasid ekspertiisiaktis, et neile teada olevate andmete põhjal on hobuse surma põhjus ebaselge. 05.04.2021 (2 päeva pärast surma) läbi viidud lahangul on veterinaarpatoloog Tõnu Järveots andnud kommentaari võimaliku põhjuse kohta, kuid pole samuti selgelt välja toonud surma põhjust. Hageja oli ekspertide arvamuse suhtes kriitiline ja leidis, et see tuleb kõrvale jätta ning juhinduda Ruila Kliiniku aktist ja üliõpilaste lahanguprotokollist. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ning puudub põhjus lugeda kohtu määratud ekspertiisis antud ekspertide arvamust asjakohatuks või lubamatuks tõendiks. Eksperdid on arvamuse andmisel kasutanud samu tõendeid, mida hageja peab ainuõigeks. Olukorras, kus eksperdid on neid tõendeid asjatundja seisukohast hinnanud, ei saa kohus asuda ekspertidest täiesti vastupidisele seisukohale – kohus usaldab selles osas ekspertide arvamust. Hageja heitis ekspertiisile ja lahanguprotokollile ette, et neist ei nähtu laboratoorsete uuringute tegemist. Tunnistaja U.S. ütluste kohaselt lepivad looma omanik ja lahangu tegija kokku, milliseid proove võetakse, tavalises lahangus käiakse läbi kõik organsüsteemid ja kirjeldatakse vaid kõrvalekaldeid. Tunnistaja selgitas, et hobune lahati, kui ta oli paar päeva surnud olnud, protokollis on palju sümptomeid, mis tekivad keha lagunemisel, ning ekspertidel on raske hinnangut anda. Seega pidanuks hageja tellima lahangul vajalikud laboratoorsed uuringud, mida ta ilmselt ei teinud, sest neid pole läbi viidud. Hageja tõi surma põhjusena välja mitu võimalikku põhjust: - Käärsooles Clostridium spp (toksiidid) tekitatud muutused (Grass sickness). Kui arvestada jämesoolepõletiku põhjuseid (sööt, stress, ussirohust aktiveerunud parasiidid jms), seda, millises ulatuses oli organism põletikust tabandunud, ja haiguse kiiret kulgu (lahanguprotokolli kohaselt oli hobune olnud õhtul terve olemisega), ei ole eluliselt usutav, et nimetatud terviseprobleem oli hobusel juba 2,5 kuud varem ja avaldus nüüd ühe ööga. Tõenäolisem on, et kokkupuude haiguse vallandajaga toimus surmale lähemal perioodil (päev-paar kuni nädal). Sel ajal oli hobune hageja valduses, tema toita, hooldada ja ravida. Kui hageja tegi midagi puudulikult või on tegemist õnnetu asjaolude kokkulangemisega, ei vastuta selle eest kostja. - Välja ravimata emakapõletik. Hageja väide ei ole tõendatud. Hobune oli 15.–19.11.2020 ravil Eesti Maaülikooli hobusekliinikus, kus temaga tegeleti poegimisjärgselt. Haigusloos on toodud, et 18.11.2020 võetud vereproov ei andud põhjust antibiootikumiraviks ning 19.11.2020, kui hobune kliinikust lahkus, oli tema kehatemperatuur normaalne, mära ja varsa üldseisund paranenud. Kui hobusel olnuks emakapõletik, ei oleks hobust kliinikust välja lastud ja/või oleks alustatud ravi. Eluliselt usutav on kostja selgitus, et tudengid kajastavad õppeotstarbelises lahanguprokollis kõikvõimalikud kõrvalekalded ning veterinaarpatoloog määrab, mis on vajalik kajastada ametlikus lahanguprotokollis kui tegelik kõrvalekalle. Eksperdid on jõudnud järeldusele, et kuna hobusel emakapõletikku ei diagnoositud, siis ei teostatud ka edasist ravi. 4 - Hingamisraskused, mis viitavad kopsuhaigusele, võimalik kopsuemfüseem. Selle väite tõendamiseks esitas hageja Ruila Kliiniku akti. Hageja käis hobust vaatamas 18.01.2021 ja siis oli talliperiood. Hobuse raskendatud hingamine pidanuks hagejale tajutav olema. Raske hingamine ei ole varjatud puudus. Ruila Kliiniku akti, lahanguprotokolli, ekspertide kirjeldust hobuse astmast ning tunnistajate U. ja B.P. ütlusi arvestades ei saa asuda seisukohale, et hobusel oli üleandmise ajal kaugele arenenud hobuste astma. Pikaajalise, kroonilise haiguse tunnused pidanuks ilmnema lahangul muutustena organites, mida lahanguprotokollist ei nähtu ning mida ka eksperdid ei tuvastanud. Tunnistaja U. S. ütluse kohaselt ei vii hobuste astma kunagi hobuse surmani, veel vähem nii kiire surmani. On võimalik, et hobusel oli geneetiline eelsoodumus sellele haigusele, kuid see avaldus alles hageja juures ja sõltus muutunud pidamistingimustest. Haiguse esinemine on oletuslik, sest ekspertide ja tunnistaja U. S. ütluste kohaselt pidanuks tegema täiendavaid uuringuid. Ruila Kliinik on pannud diagnoosi välise vaatluse alusel. Eeltoodut kokku võtvalt ei saanud hobuste astma olla hobuse (äkk)surma põhjuseks ka siis, kui see tal tõepoolest oli. Kohus asus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud, et hobune suri terviserikke/-probleemi tõttu, mis tal esines juba müüjalt ostjale üleandmise ajal. Seega ei olnud hagejal õiguslikku alust lepingust taganemiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. M. Veske esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. märtsi 2023 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi 4500 euro ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja vääralt kohaldanud

§ 218lg-t 2.

Pooled sõlmisid 18.01.2021 hobuse tarbijalemüügilepingu. Hagejale ootamatult leidis kohus otsuses, et hageja peab tõendama, mis põhjustas hobuse surma ning kas surma põhjustanud terviserike võis esineda juba üleandmise ajal. Hobuse üleandmise ja surma vahel on vähem kui 6 kuud. Seega

§ 218

lg 2 järgi eeldatakse, et mittevastavus oli olemas üleandmise ajal ning selle eest vastutab müüja. Üleandmisest kuue kuu jooksul on müüjal tõendamiskoormus tõendada, et hobune vastas üleandmise ajal lepingutingimustele. Tarbijakaitsesüsteem põhineb eeldusel, et tarbija on nõrgem lepinguosaline.

§ 218

lg-ga 2 on Eesti õigusesse ülevõetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25.05.1999 direktiivi 1999/44/EÜ, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (direktiiv) asjaomane säte. Lähtudes direktiivi art 3 lg-st 1 ja art 5 lg-st 1 tuleks asuda seisukohale, et olukorras, kus kostja soovib hageja väited ümber lükata ja

-s ettenähtud vastutust vältida, tuleb kostjal tõendada, et hobune vastas müügilepingu tingimustele, või alternatiivselt, et puudus (hobuse surm) tulenes ostjast, ostja teadis lepingu sõlmimise ajal hobusel esinevast puudusest või sõlmitud oli müüja vastutust piirav kokkulepe. Kostja ei ole esitanud tõendeid

§ 218lg 2 teise lause kohase eelduse ümberlükkamiseks.

Asjaolu, et hobuse surma põhjus jäi ebaselgeks, tuleb tõlgendada hageja kasuks ning lugeda, et hobune ei vastanud üleandmise ajal lepingutingimustele. Kohtu järeldus tõendamiskoormuse ümberpööramisest ei ole õige. 5. Metsapiiga Tall OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid maakohtu seisukohale, et varsa hind oli 2000 eurot. Sellest saab järeldada, et varsa väärtus ei ole edasise vaidluse ese ja hageja tegelik nõue apellatsioonimenetluses on 3000 eurot. 5 Kohus on korrektselt kohaldanud õigusnorme (sh

§ 218

lg-t 2), on hinnanud tõendeid kogumis äärmise põhjalikkusega ning on jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et menetluses ei ole leidnud tõendamist, et hobune suri terviserikke/-probleemi tõttu, mis tal esines juba ostjale üleandmise ajal. Lahanguprotokolli jt tõendite alusel on võimalik teha põhistatud järeldus, et hobune suri ägeda kuluga haiguse tõttu, mis ei saanud tal esineda 2,5 kuud enne surma. Seega ei olnud hagejal õiguslikku alust lepingust taganeda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2. Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 18.01.2021 müügilepingu, millega kostja müüs hagejale hobuse Exsena koos 2 kuu vanuse varsaga. Hobune Exsena suri 03.04.2021 ning hageja taganes 02.06.2021 müügilepingust. Hageja nõudis hagis kostjalt müügilepingu alusel tasutud 5000 euro väljamõistmist. Pooled vaidlesid maakohtus eelkõige selle üle, kas hagejal oli alus müügilepingust taganeda (st kas esinesid taganemise materiaalsed alused).
3. Pooled ei vaidle, et 18.01.2021 müügilepingule kohalduvad tarbijamüügi sätted.

§ 218

lg 2 kohaselt (müügilepingu sõlmimise aja redaktsioon) tarbijamüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijamüügi puhul eeldatakse, et kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimusele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.

§ 218

lg 22, millele maakohus lisaks

§ 218

lg-le 2 samuti viitas, kehtib alates 01.01.2022, ei ole seega asjakohane norm ning viide

§ 218

lg 22 tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta (maakohtu otsuse põhjendusi muuta).

§ 218

lg 2 teise lause kohaselt eeldatakse tarbijamüügilepingute puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba asja üleandmise hetkel. Tegemist on erandiga üldisest tõendamiskoormise reeglist. Seega tarbijamüügilepingu puhul müüdud asjal esimese kuu jooksul ilmnenud puuduse korral peab müüja vastu nõuet esitada sooviv tarbija tõendama üksnes puuduse olemasolu. Müüja, kes soovib tema vastu esitatud hagi rahuldamist vältida, peab tõendama, et puudus on tekkinud tarbija enda tegevuse tagajärjel või et selline eeldus on vastuolus asja või puuduse olemusega. Eeldusega, et puudus oli olemas lepingueseme üleandmise hetkel, on vastuolus sellised puudused, mis ilmselgelt said tekkida välise mõjutuse tulemusena pärast üleandmist või asja üleandmisele järgneva mitteotstarbekohase või nõuetevastase kasutamisega (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. § 218 komm 3.2.2.b). Maakohus leidis kohtuotsuses ekslikult, et kostja müüjana ei pea tõendama negatiivset asjaolu, s.o seda, et hobune ei olnud ostjale üleandmise ajal haige või et tal ei olnud terviseriket, mis põhjustas surma (kohtuotsuse lk 9). Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud ning maakohtu otsuse põhjendusi tuleb ka selles osas muuta. Ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist negatiivse asjaoluga, mida kostja ei saa tõendada. Samas ei ole eelmärgitud maakohtu ekslik seisukoht viinud maakohut ebaõigele lõppjäreldusele, kuna kostja on maakohtu menetluses tõendanud, et hobuse üleandmise ajal hagejale hobusel surma põhjustanud terviseriket ei esinenud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et 17.02.2023 kohtuistungil (kohtuistungi protokoll, lk 3) on maakohus õigesti selgitanud kostja kohustust tõendada, et üleandmise ajal ei olnud hobusel surma põhjustanud terviseriket. 6

1. Vastuses hagile on kostja esitanud Eesti Maaülikooli VLI Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetooli 05.04.2021 teostatud lahanguprotokolli (tl 37) ja veterinaar U.S. 20.01.2022 arvamuse, mära Exsena lahanguprotokolli, sünnitusjärgse haigusloo ja Ruila Kliiniku arvamuse kohta (tl 38-39). Lisaks on maakohus kostja taotlusel kuulanud tunnistajatena üle 20.01.2022 arvamuse koostanud U.S. ja B.P.. Nimetatud tõendite usaldusväärsust ei ole apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud. Hageja on apellatsioonkaebuses üksnes märkinud, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Milliseid tõendeid konkreetselt on maakohus ebaõigesti hinnanud ning milles tõendite ebaõige hindamine seisneb, apellatsioonkaebusest ei nähtu. TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 peab kohus kõike tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on kõiki tõendeid hinnanud eelnimetatud sätetes esitatud nõudeid järgides ning õigesti tuvastanud, et hobuse üleandmise ajal kostjale ei olnud hobusel surma põhjustanud terviseriket. Kostja esitatud lahanguprotokoll, veterinaar U.S. arvamus ja tema kohtuistungil antud ütlused tõendavad, et hobuse surma põhjuseks oli äge koliit (jämesoolepõletik), mis on tavaline äkilise haigestumise ja surma põhjus hobustel. Haiguse ilmnemine on ootamatu ja kulg kiire. Koliidi põhjuseks võivad olla erinevad nakkuslikud ja mittenakkuslikud tegurid. Koliidi puhul arvestatakse mistahes intensiivselt toimiva ussirohu (ivermektiini sisaldavat) manustamist riskitegurina, mis võib põhjustada sooleseinas uinuvate ümarussivastsete massilise koorumise ja sellega käivitada jämesoole põletikuprotsessi. Lahanguprotokollist nähtuvalt sai hobune sellist ussirohtu 01.04.
2. Ühtlasi selgitas U. S. tunnistajana kohtuistungil, et kuna hobune lahati mitu päeva pärast surma ning seetõttu on lahanguprotokollis palju selliseid sümptomeid, mis tekivad keha lagunemisel. Seetõttu ei soovinud eksperdid anda konkreetset hinnangut, millesse hobune suri. Arvestades jämesoolepõletiku tekkimise võimalikke põhjuseid (sööt, stress, ussirohust aktiveerunud parasiidid jms) ning haiguse kiiret kulgu, on maakohus põhjendatult leidnud, et hobuse surma põhjustanud terviserike tekkis maksimaalselt 1 nädal enne hobuse surma ning see on seostatav hageja enda tegevusega. Samuti on maakohus analüüsinud kõiki tõendeid, millele on tuginenud hageja ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et need ei tõenda hageja peamist väidet, s.o seda, et hobusel esines juba hagejale üleandmise ajal terviserike, mis põhjustas ca 2,5 kuu möödudes hobuse surma. Üksnes sellest, et eksperthinnangu kohaselt (maakohus määras hageja taotlusel ekspertiisi) jäi ekspertidele saada olevate andmete põhjal hobuse surma põhjus ebaselgeks, ei saa järeldada, et hobune ei vastanud üleandmise ajal müügilepingu tingimustele. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide ei ole õige. Eksperdiarvamus on üks tõenditest ning seda tuleb hinnata koos teiste tõenditega ning maakohus on seda ka kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatuga teinud.
3. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulude suuruseks ringkonnakohtu menetluses kokku 2258,60 eurot, sh õigusabikulud 2150 eurot (13,3 tunni ulatuses) ja sõidukulud 108,60 eurot. Kostja lepinguline esindaja K. Lehari on koostanud vastuse apellatsioonkaebusele ja teinud ettevalmistusi kohtuistungiks. Ringkonnakohtu istung kestis ca 20 minutit ning lisaks K. Leharile esindas kostjat ka teine esindaja S.-K. Käpa. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastuses apellatsioonkaebusele on tuginetud maakohtu menetluses esitatud seisukohtadele, siis on kostja esindajate põhjendatud ja vajalik 7 õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses kokku 5 tunni eest 600 eurot (5x120). Ringkonnakohus lähtub lepingulise esindaja tasumäärast sarnaselt maakohtuga 120 eurot tund. Lisaks tuleb hagejal hüvitada sõidukulud summas 108,60 eurot (362x0,3). Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude katteks 708,60 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja