KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 10.11.2023 Tallinn Kohtuasja number 2-23-10066 Kohtuasi Sihtas

§ 11lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 11

lg 1 p 1), haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda tervist, aga ka teisi (

§ 11

lg 1 p 2) ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane (

§ 11lg 1 p 3).

Sealjuures tugines maakohus psühhiaatrite 19.07.2023 ja 21.07.2023 arvamustele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus, samuti 19.07.2023 toimunud puudutatud isiku, temale määratud esindaja ning raviarsti arvamustele. 15. Määruskaebuses tugineb puudutatud isik eelkõige sellele, et täidetud ei olnud

§ 11lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused.

Puudutatud isiku hinnangul ei olnud tema ohtlikkus tõendatud, samuti oleks ambulatoorne ravi olnud tema jaoks piisav. 16. Maakohtu määrusest nähtub, et maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite 19.07.2023 arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta ägeda stressiga (F23.0) ja psühhiaatri 31.07.2023 arvamuse kohaselt äge polümorfne psühhootiline häire (F23.11). Seega on käesoleval juhul täidetud

§ 11lg 1 p 1 eeldus.

17. Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise teiseks eelduseks

§ 11

lg 1 p 2 kohaselt on asjaolu, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Maakohus on puudutatud isiku ohtlikkust endale ja teistele põhjendanud vaidlustatud määruse punktis 23. Vaatamata puudutatud isiku väitele, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud, puudub ringkonnakohtul alus kahelda psühhiaatrite hinnangus, et ravita jäämisel ohustab puudutatud isik psüühikahäirest tuleneva rahutu ja agressiivse käitumise tõttu nii iseend, kui ka ümbritsevaid (ettearvamatu käitumise tõttu võib rünnata teisi või kutsuda esile vägivalda enda suhtes). Puudutatud isiku impulsiivset ja ohtlikku käitumist enda suhtes peegeldavad tema suitsiidsed mõtted (hauakiviga joonistus, suitsiidiga ähvardamine, aga ka varasem enesevigastamine). Tsiviilasja materjalide pinnalt on alust arvata, et haiglaravita 4 jätmisel võib puudutatud isik ohustada ka teisi, sest on seni jälitanud ja ähvardanud psühhiaatriakliinikus personali, samuti ähvardanud enda vanemaid tapmisega. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti järeldanud, et esineb

§ 11

lg 1 p 2 järgi tingimus, mille kohaselt haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.

1. Psühhiaatrite arvamustest nähtub, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik on jätnud talle määratud ravimite tarvitamise pooleli nii
2. a kui ka pärast 14.06-11.07.2023 haiglaravilt koju saamist. Arvestades puudutatud isiku puudulikku haiguskriitikat esineb kõrge risk, et haiglaravi lõpetamisel lõpetab puudutatud isik talle määratud ravimite tarvitamise, mis võib põhjustada puudutatud isiku seisundi uuel halvenemisel eneseohustava käitumise. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et puudutatud isik on tarvitanud narkootikume, mis pärsib ravi kulgu. Kuigi puudutatud isik väidab määruskaebuses, et kavatseb minna haiglast Narva oma vanemate juurde, kes suudavad jälgida ravimite võtmist, siis arvestades, et puudutatud isik on olnud vaenulik ja ähvardav enda vanemate suhtes, ei anna see kolleegiumile kokkuvõttes alust arvata, et puudutatud isik teeks vanematega koostööd ning täidaks raviplaani. Seega on maakohus õigesti järeldanud, et muu psühhiaatriline ravi

§ 11lg 1 p 3 mõttes ei ole praegusel juhul küllaldane.

19. Asjaolud, et puudutatud isikul ei ole haiglas nii suure inimeste hulgaga mugav koos viibida või et haiglavoodi ei ole mugav, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut puudutatud isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla määravaks

§ 11lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Seejuures märgib ringkonnakohus, et

§ 11

lg 7 kohaselt kohaldatakse tahtest olenematu ravi puhul vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse; meditsiiniline personal austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve.

1. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Seega jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
2. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5