RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 66 lg 21 vastu, sest tunnistaja, kelle ütlustele kohus tugines, kuulis seda kolleegilt, keda ennast tunnistajana üle ei kuulatud. Tegelikult oli K. Ozhigini ütlustes vastuolu vaid selles, et ta väitis Narva piiripunktis kõigepealt, et koerad viis Venemaale tema ämm, ehkki hiljem tunnistas ta seda, et ostis koerad Venemaalt. Samas ei ole selliste erinevate versioonide esitamisel enne kriminaalmenetluse alustamist K. Ozhigini ütluste usaldusväärsuse hindamisel erilist kaalu. Nii kohtueelses menetluses kui ka maakohtus väitis K. Ozhigin, et ta ostis koerad Venemaalt.

1. Formaalselt oli vastuolu ka K. Ozhigini ütlustes selle kohta, miks ta koerad ostis. Kohtueelses menetluses märkis K. Ozhigin, et ostetud koertest mõned oleks ta maha müünud, mõned aga jätnud endale. Kohtuistungil aga väitis K. Ozhigin, et ta soovis koerad endale jätta või siis kellelegi kinkida. Samas on K. Ozhigin usutavalt selgitanud, et ta arvestas asjaoluga, et mõne koera iseloom ei pruugi tema perekonnale sobida ja sellisel juhul tulnuks need müüa. Kõnesolev vastuolu K. Ozhigini ütlustes on väheoluline ega viita tema ütluste ebausaldusväärsusele. See, et süüdistatav ütlusi andes mõnda asjaolu mäletas, mõnda teist aga mitte, ei saa talle ette heita. Maakohus omistas K. Ozhigini ütluste väheolulistele ebakõladele põhjendamatult suure kaalu.
2. Maakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt luges kohus süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumist tervikuna välja, kuid teisalt põhjendas kohus K. Ozhigini teadlikkust passide võltsitusest asjaoludega, mis on tuvastatavad üksnes süüdistatava ütluste alusel. K. Ozhigini ütluste kohaselt müüs talle koerad ja andis nende passid Ivani-nimeline mees. Koerte andmed olid loomapassidesse juba kantud ning tema juuresolekul kirjutas Ivan passidesse vaid tema või abikaasa nime ja nende aadressi. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd maakohus jättis K. Ozhigini ütlused tõendikogumist välja, ei saanud ta neid tõendina kasutada.
3. Süüdistuse kohaselt olid loomapassid võltsitud osaliselt, s.o võltsitud olid vaid koerte identifitseerimist võimaldavad mikrokiibi numbrikoodid. Seega tuleb tõendada, et K. Ozhigin oli teadlik passidesse kantud mikrokiibi numbrikoodide võltsitusest. K. Ozhigini ütluste kohaselt 3

§ 363lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.

Küll aga võib Riigikohus

§ 362

p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKK 19.06.2008, nr 3-1-1-33-08, p-d 7–8 ja 26.04.2019, nr 1-16-4665/224, p 10) Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (RKKK 25.06.2020, nr 1-18-8101/63, p 38 ja 28.01.2022, nr 1-20-9406/41, p 12). 4

§ 339lg 2 tähenduses.

Üksikasjades osutab kolleegium järgnevale.

1. Viidates süüdistusele, mille kohaselt olid K. Ozhigini tollikontrollis esitatud lemmikloomapassides võltsitud loomade identifitseerimist võimaldavad mikrokiibi numbrikoodid, keskendus ringkonnakohus küsimusele, kas K. Ozhigin teadis „just nimelt mikrokiipide numbrikoodide võltsitusest“. Seetõttu jättis kohtukolleegium lähemalt analüüsimata asjaolud, mis maakohtu arvates kinnitasid süüdistatava teadlikkust sellest, et passe ei andnud välja selleks pädev isik – Euroopa Liidus tegutsev volitatud veterinaararst – Euroopa Parlamendi ja nõukogu
2. juuni
3. a määruses (EL) nr 576/2013 ette nähtud korras. Samas tuleb silmas pidada, et kui süüdistatav teadis, et passe polnud välja andnud pädev isik selleks ette nähtud korras, ei saanud ta ka arvata, et passidesse kantud mikrokiipide numbrikoodid võivad siiski autentsed olla.
4. Ringkonnakohus osutas iseenesest õigesti maakohtu veale, mis seisnes selles, et esimese astme kohus tugines süüdistatava tahtluse tuvastamisel tema ütlustele kui tõendile, ehkki ta oli ise need ütlused tõendikogumist välja jätnud. Ometigi ei andnud maakohtu kõnesolev eksimus ringkonnakohtule alust jätta lähemalt analüüsimata süüdistatava ütlustele tuginevad maakohtu põhjendid K. Ozhigini teadlikkuse kohta lemmikloomapasside võltsitusest. Seda seetõttu, et erinevalt maakohtust luges ringkonnakohus K. Ozhigini ütlused usaldusväärseks ja käsitas neid tõendikogumi osana. Paraku hindas apellatsioonikohus maakohtu argumente, mis rajanesid süüdistatava ütlustel, vaid pinnapealselt.
5. Ringkonnakohus tõdes, et saades Lätis välja antud EL-i lemmikloomapassid Venemaal elavalt eraisikult, pidanuks K. Ozhiginil tekkima kahtlus, kas tegemist on ametlikult väljastatud passidega. Niisamuti möönis kohtukolleegium, et koerte müüja nõuanne K. Ozhiginile valetada piiriületusel ostetud koerte päritolu kohta ja öelda, et need tõi Venemaale süüdistatava lähedane, pidanuks tekitama süüdistatavas kahtluse, kas tegemist on ikka Lätis välja antud passidega. Samas leidis ringkonnakohus üldsõnaliselt, et sellised asjaolud ei anna alust tõsikindlaks väiteks, et K. Ozhigin teadis passides märgitud mikrokiipide numbrikoodide võltsitusest.
6. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks jätsid eelmises punktis kirjeldatud asjaolud süüdistatavale siiski ruumi uskuda, et koerte müüja – kes süüdistatavale teadaolevalt ei olnud Euroopa Liidus tegutsev volitatud veterinaararst – võis talle väljastada ehtsad EL-i lemmikloomapassid. Seejuures ei seostanud teise astme kohus süüdistatava väiteid lemmikloomapasside saamise asjaolude kohta mitme teise maakohtu tuvastatud faktiga, mida kohtukolleegium samas ka ei kummutanud. Nii tegi maakohus kindlaks, et enne kõnesoleva kuue spitsi soetamist on süüdistatav ka varem Venemaalt koeri ostnud ja et ta on koerte üle riigipiiri toomises kompetentne inimene.
7. Eelneva taustal pidanuks ringkonnakohus analüüsima sedagi, kas on põhjust arvata, et süüdistatav ei teadnud, et kehtiva EL-i lemmikloomapassi saab väljastada üksnes volitatud veterinaararst ja seda alles siis, kui ta on nõuetekohaselt täitnud kõik identifitseerimisdokumendi (passi) asjakohased andmeväljad ning kui looma omanik on passi allkirjastanud (vt määruse nr 576/2013 art 22 lg 1). Kõigis lemmikloomapassides peale ühe on esimese ja ainukese loomaomanikuna märgitud süüdistatav või tema abikaasa. Kriminaalasjas pole vaidlust, et osal süüdistatava esitatud passidest omaniku allkirja ei olnud. Kolleegium nendib, et maakohtus kaitsja küsimustele vastates märkis süüdistatav, et osa passe jäi koerte müüja juures allkirjastamata, sest koerad olid askeldamas ja ringi jooksmas, kuid müüja ütles talle ja abikaasale, et nad passid enne piiriületust allkirjastaksid, sest muidu need ei kehti (KoTo, tl 54). Samal kohtuistungil veidi hiljem prokuröri 5

§ 15

lg 2 p-st 1 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõttega (vt ka RKKK 02.06.2015, nr 3-1-1-47-15, p-d 7–9). 29. Eeltoodu tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise

§ 362p 2 alusel.

Samas ei nõustu kolleegium prokuratuuri taotlusega jõustada

§ 361lg 1 p 5 alusel maakohtu süüdimõistev otsus.

Ehkki ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Menetletavas asjas läheks kolleegium maakohtu otsust jõustades vastuollu

§ 363

lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga (vt ka RKKK 06.10.2016, nr 3-1-1-58-16, p 46 ja 09.02.2017, nr 3-1-1-111-16, p 17). Seetõttu tuleb kriminaalasi saata

§ 361

lg 1 p 6 kohaselt uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

1. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium K. Ozhigini kaitsja taotluse määrata talle kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest tasu 196 eurot 80 senti (sh käibemaks).

§ 186lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6