Obsah (21)

§ 100§ 88§ 85§ 91§ 107§ 77§ 105§ 31§ 29§ 28§ 72§ 15§ 16§ 35§ 74§ 68§ 87§ 95§ 43§ 55§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Määruse tegemise koht ja aeg Tsiviilasja number ja hagi ese Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja 27. oktoober 2023 nr 2-20-9528 L. T. hagi OÜ Heiki Bussid vastu puhkusehü

§ 100lg 4 alusel hüvitise nõudes.

OÜ Heiki Bussid vastuhagi L. T. vastu töötaja poolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu

§ 88

lg 2 p 3 või

§ 85

lg 4 alusel lõppenuks lugemise ja etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvituse ning kahjuhüvitiste nõudes kirjalik hagimenetlus Hagi ja vastuhagi hind 1939,21/ 2375,98 eurot Kohtunik Kadi Aavik Hageja/Vastukostja/töötaja L. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht: xxxxx xxx- xxxxx xxxx, e-post:xxxxx.xxxxx@xxxx.xx) L. T. lepinguline esindaja jurist Kunnar Korsten (OÜ Hugo, e-post: kunnar@hugo.legal) Kostja/Vastuhageja/tööandja OÜ Heiki Bussid (registrikood 11060407, asukoht: Paju talu Tääksi küla, Põhja-Sakala vald, Viljandimaa; e-post: heikibussid@gmail.com) OÜ Heiki Bussid seaduslik esindaja juhatuse liige Heiki H. OÜ Heiki Bussid lepinguline esindaja jurist Siiri Grünbaum (SG siiri.grunbaum@gmail.com) Õigusabi OÜ, e-post: RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.
2. Välja mõista OÜ-lt Heiki Bussid L. T. kasuks 5,87 eurot, s.o osaline puhkusehüvitis. Muus osas jätta L. T. hagi rahuldamata.
3. Välja mõista L. T.lt OÜ Heiki Bussid kasuks 49,99 eurot, s.o osaline kütusehüvitis. Muus osas jätta OÜ Heiki Bussid hagi rahuldamata.
4. Tasaarvestada poolte vastastikused resolutsiooni p-des 2 ja 3 rahuldatud nõuded ja välja mõista L. T.lt OÜ Heiki Bussid kasuks 44,12 eurot.
5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. 1
6. Toimetada otsus kätte hageja ja kostja esindajatele. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus kohtuotsusele edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). ASJAOLUD MENETLUS TÖÖVAIDLUSKOMISJONIS
7. L. T. (töötaja) esitas 11.02.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse (dtl 565-568) OÜ Heiki Bussid (tööandja) vastu ning 26.02.2020 täpsustatud avalduse (dtl 640-643), milles palus TVK-l lahendada järgnevad nõuded: tuvastada, et L. T. töötas tööandja juures täiskoormusega, mitte 0,5 koormusega; tuvastada 3.02.2020 erakorralise lahkumisavalduse õigsus; välja nõuda tööandjalt eelmise aasta korrektsed palgalehed; vastavalt töölepingu seadusele (

) ja palgalehtedele (saamaks tõestada oma teenitud brutopalka) nõuda välja eelmise aasta eest saamata jäänud töö- ja puhkusetasu (perioodil 1.01.20193.02.2020) vastavalt 4413,67 eurot (bruto) ja 1211,93 eurot (bruto) (s.o 38,26 puhkusepäeva) ning hüvitis

§ 91lg 2 kõikide punktide alusel 945 eurot (bruto).

Eelnevad summad kokku 6570,60 eurot (bruto). E-kirjaga 26.02.2020 (dtl 627) täpsustas L. T. hüvitisnõuet, paludes tööandjalt välja mõista 2835 eurot. 2. Tööandja esitas 4.03.2020 TVK-le vastuse töötaja avaldusele (dtl 570-579), milles sisaldusid mh järgnevad nõuded kogusummas 5471,98 eurot: MB Sprinteri avariijuhtumitest tingitud töötaja omavastutuse kahjunõue 2400 eurot; 02.02.20 omavoliliselt tangitud kütuse kahjunõue 71,98 eurot; ettevõtte maine kahjustamine eest nõue 3000 eurot. Lisaks esitas tööandja 27.04.2020 TVK-le avalduse (dtl 843-847), milles oli järgnevad nõuded: tuvastada töötaja poolt töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus. lugeda tööleping lõppenuks alates 10.02.2020

§ 88

lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu või alternatiivselt lugeda töötaja tööleping lõppenuks

§ 107lg 2 alusel.

mõista töötajalt tööandja kasuks välja tekitatud kahju hüvitamiseks: - töötaja poolt juhitud Mercedes Benz Sprinteri bussiga toimunud neljast avariijuhtumist põhjustatud kahjukindlustuse omavastutuse summa 2400 eurot (4 x 600). Avariid toimusid 18.10.2018, 4.02.2019, 3.05.2019 ja 20.10.2019; - töötaja poolt 2.02.20 tööandja kütusemahutist tangitud kütus kokku 71,98 eurot (sh käibemaks). - töötaja isikliku sõiduauto BMW remonditööde (värvimistööde) eest tööandja kokku 576 eurot (sh km). - töötaja isikliku auto pesemise eest tööandja töökojas 24 eurot (sh km); 2 - tööandja maine kahjustamise eest 3000 eurot. Lisaks esitas tööandja TVK-le 18.05.2020 avalduse täienduse (dtl 861-862), milles loobus nõudest lugeda töötaja tööleping lõppenuks

§ 107

lg 2 alusel ja palus lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates 10.02.2020

§ 88

lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu või juhul, kui TVK seda ei rahulda, siis alternatiivselt lugeda töötaja tööleping lõppenuks korraliselt

§ 85lg 4 alusel.

Eelnevale lisas tööandja

§ 77

lg 2 ja 74 lg 3 alusel nõude mõista töötajalt tööandja kasuks välja ette teatamiseta töölt lahkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 1092 eurot.

1. Töövaidluskomisjoni 19.05.2020 istungi protokollist (dtl 448-451) ilmneb, et istungil arutati Töötaja nõuded töökoormuse tuvastamiseks, töölepingu lõppemise tuvastamiseks, töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise väljamõistmiseks ja tööandja kahju hüvitamise nõue. Protokollist ilmneb, et tööandja vähendas kahjunõuet 1800 euroni ning töötaja vähendas puhkusetasunõuet 367,14 euro võrra 844,79 euroni. Töövaidluskomisjoni istungil arutati ka tööandja saamata jäänud tulu nõuet 1092 eurot.
2. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt nii töötaja avalduse kui tööandja vastuavalduse ja tegi nõuete osas 02.06.2020 järgneva resolutsiooniga otsuse (dtl 932-938): - Tuvastada töötaja osaline tööaeg. - Tuvastada töösuhte lõppemine

§ 91lg 2 alusel 3.02.2020.

- Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis brutosummas 500 eurot. - Jätta rahuldamata töötaja avaldus töötasu nõudes. - Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja puhkusehüvitis brutosummas 202,25 eurot. - Mõista töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis summas 240 eurot. KOHTUMENETLUS 5. Tööandja esitas 1.07.2020 kohtule taotluse vaadata töötaja avaldus läbi kohtumenetluses hagina ning ühtlasi esitas ka hagi töötaja vastu (dtl 3-10). Tööandja märgib oma hagis, et vaidlustab TVK otsuse osas, millega TVK rahuldas töötaja avalduse. Täiendavalt esitas tööandja kohtule järgnevad nõuded: tuvastada töötaja poolt töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus. lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates 10.02.2020

§ 88

lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu või juhul, kui TVK seda ei rahulda, siis alternatiivselt lugeda töötaja tööleping lõppenuks korraliselt

§ 85lg 4 alusel.

mõista töötajalt tööandja kasuks välja töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvitus 1092 eurot. mõista töötajalt tööandja kasuks välja tekitatud kahju hüvitamiseks: - töötaja poolt juhitud tööandja Mercedes Benz Sprinteri, reg nr xxx xxx, bussiga toimunud neljast avariijuhtumist põhjustatud igakordse 600 euro kahjukindlustuse omavastutuse summa kokku 2400 eurot. - töötaja poolt 2.02.20 tööandja kütusemahutist tangitud kütus 71,98 eurot. - töötaja isikliku auto pesemise eest 2.02.2020 tööandja töökojas 24 eurot. - töötaja isikliku sõiduauto BMW remonditööde, puhastamise ja värvimistööde eest OÜ Heiki Bussid töökojas 2019.a kokku 576 eurot - Tööandja maine kahjustamise eest 3000 eurot. 6. Töötaja esitas 11.08.2020 hagiavalduses (dtl 480-483) kohtule järgnevad nõuded: Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis

§ 100

lg 4 järgi, s.o töötaja kolme kuu keskmine töötasu 1323,60 eurot; Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja vähem makstud töötasu perioodi 1.01.20173.02.2020 eest 4490,17 eurot; 3 Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja ületunnitasu perioodi 1.01.2018- 3.02.2020 eest 355,22 eurot; Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja puhkusehüvitis ajavahemiku 1.01.20193.02.2020 eest 565,84 eurot; jätta kõik menetluskulud kostja kanda. - 7. Töötaja loobus 26.08.2020 kohtule esitatud avalduses (dtl 498-499) ületunnitasu nõudest, muus osas jäid töötaja kohtule esitatud nõuded samaks. Töötaja on tasunud

§ 100

lg 4 alusel esitatud hüvitise nõudelt puhkusehüvitise nõudelt kokku riigilõivu 225 eurot (1323,60+565,84=1889,44).

1. Tööandja loobus 27.08.2020 kohtul esitatud avalduses (dtl 517-518) mainekahju nõudest summas 3000 eurot ja vähendas avariidega tekitatud kahju hüvitamise nõudesummat 1800 euroni, loobudes 18.10.2018 toimunud avarii eest kahju hüvitamise nõudest. Teiste nõuete osas jäi tööandja hagiavalduse juurde. Riigilõivu on tööandja tasunud nõuetelt kokku 325 eurot.
2. Kohus on 1.09.2020 määrusega (dtl 524-527) võtnud menetlusse järgnevad nõuded: töötaja hagi tööandja vastu puhkusehüvitise 565,84 euro, töötasu 4490,17 euro ja

§ 100

lg 4 alusel hüvitise 1323,60 euro nõudes; tööandja vastuhagi töötaja vastu töötaja poolse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu

§ 88

lg 2 p 3 või

§ 85

lg 4 alusel lõppenuks lugemise, töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvituse 1092 euro ja kahjuhüvitise kogusummas 2471,98 euro nõudes. POOLTE SEISUKOHAD 10. Töötaja märgib 15.09.2020 vastuses tööandja hagile (dl 530-532) mh järgnevat. Kuivõrd tööandja ei ole vaidlustanud

§ 105

lg 1 toodud tähtajal ülesütlemisavaldust, siis on töötaja poolt 3.02.2020 esitatud ülesütlemisavaldus algusest peale kehtiv ning tööleping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval

§ 91lg 2 alusel 3.02.2020.

Tööandja ei saa lõpetada töölepingut, mis on juba üles öeldud. Kuna poolte vaheline töölepinguline suhe lõppes

§ 91

lg 2 p 2 alusel, siis ei ole põhjendatud ka tööandja nõue mõistmaks tema kasuks välja töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvitis 1029 eurot. Esmaseks kahju hüvitamise eelduseks on lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Tööandja pole aga tõendanud, et töötaja oleks rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, mistõttu on kahju hüvitamise esmane eeldus täitmata ning kahju hüvitamise nõue 1800 eurot tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub töötajal süü avariijuhtumitel otsese varalise kahju tekitamises. Tööandja ei ole kahju hüvitamise nõudega seoses omavoliliselt tangitud kütusega summas 71,98 eurot esitanud faktilisi asjaolusid nimetatud kahju esinemise osas. Tööandja ei ole välja toonud kahju tekkimise fakti ning töötaja vastutust sellise kahju tekkimise osas ning põhjuslikku seoses töötaja tegevuse ning tööandjal esineva kahju vahel. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata tööandja nõue nimetatud kahjude osas. 11. Tööandja märgib 10.10.2020 vastuses töötaja nõuetele (dtl 539-547) mh, et 30-päevase vaidlustamise tähtaja jooksul pöördus kohtusse ainult tööandja. Töötaja oli nõus TVK otsusega ega vaidlustanud TVK otsust 30-päevase tähtaja jooksul. Pärast vaidlustamise tähtaja möödumist on töötaja oma nõuete esitamisega hilinenud. Tegelikult ei ole töötajal õigust nõuda kollektiivlepingu rakendamist tööandja suhtes ja tööandjal ei ole kohustust täita sõitjateveo üldtöökokkulepet. Tööandja ei ole kollektiivlepingu pool ega kollektiivlepingu sõlminud ühingu ega liidu liige. Tööandja ei ole nõus kollektiivlepingu rakendamisega. Kollektiivleping on sõlmitud bussijuhtidele, kes töötavad ühenduse tegevusloa, liiniloa ja avaliku teenindamise lepingu alusel. Töötaja ei vasta nendele tingimustele, sest ta ei töötanud liiniloa alusel, vaid juhuvedude bussijuhina. Tööandja ei tegutse liinivedudel. Riigikohus on selgitanud, et seadus ei võimalda tööandja nõusolekuta rakendada talle 4 kollektiivlepingut, mille sõlminud ühingu või liidu liige ta ei ole. Tööandja poolt 27.02.2020 TVK-le esitatud avalduses on tööandja seisukohtade ja väidete mõte selles, et tööandja palub TVK-l tuvastada, et töötaja 3.02.2020 esitatud erakorralise töölepingu ülesütlemise avaldus on tühine, sest puuduvad alused, mille puhul seadus lubab

§ 91lg 2 alusel töölepingu erakorraliselt üles öelda.

TVK tuvastas õigesti, et puudusid asjaolud töölepingu lõpetamiseks

§ 91lg 2 alusel.

Kuid otsuse resolutsioonis ei lahendanud TVK seda nõuet. TVK tegi selles osas vea. Seetõttu palub tööandja kohtul lahendada vastuhagis tööandja poolt esitatud töölepingu töötaja poolt erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue ning tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja jätta

§ 100lg 4 alusel hüvituse nõue rahuldamata.

Tegelikult on hagejal õigus puhkust saada 28 kalendripäeva aastas, mitte

1. Tööandja on juba töötajale lõpparvega ära maksnud kasutamata puhkuse hüvituse. Töötaja nõuab puhkuse hüvitust, mille ta on juba kostjalt kätte saanud. Väljamakstud puhkusehüvitus on arvutatud hageja tegelike palgaandmete järgi. Arvestus on tehtud selle järgi, et hagejal on õigus saada 28 kalendripäeva puhkust aastas. Tööandja palub jätta puhkusehüvituse nõue rahuldamata. Hageja vaidlustas TVK-s palka alates 1.01.
2. Kohtus nõuab ta palka veel juurde lisaks kahe varasema aasta eest. See ei ole kooskõlas põhimõttega, et kohtus võib läbi vaadata vaid samu nõudeid, mida TVK on juba lahendanud. Hageja palub menetlusse mitte võtta või menetlus lõpetada palga nõude osas, mis on hagiavalduses esitatud pikema perioodi eest, kui see on esitatud TVK-le, s.o aja eest enne 1.01.
3. Kui hagejal oleks olnud probleem tööga kindlustamise osas, siis oleks ta pidanud tööga kindlustamise nõude esitama 4 kuu jooksul. Hageja ei ole seda teinud. Seetõttu on nõue aegunud.

§ 31

alusel on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldine tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks 4 kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Töötaja nõude mõte on selles, et ta ei nõua mitte tööga teenitud palka, vaid ta nõuab mitte töötatud aja eest hüvitust keskmise palga näol. Tööandja ei ole rikkunud oma kohustusi sel määral, et see õigustaks töötaja poolt nõutud suures summas keskmise palga hüvitamist tagantjärele mitme aasta eest. Juhul kui kohus otsustab lahendada hüvituse nõuet reaalselt töötamata normtundide eest, siis palub tööandja kohtul kohaldada aegumist ja tööseisaku tasu nõude osas menetlus lõpetada.

1. Tööandja on 16.03.2021 menetlusdokumendis (dtl 949) esitanud taotluse üle kuulata tunnistajad K.S. ja J.T., kes teavad anda ütlusi kolme avariijuhtumi ja nendega põhjustatud kahju ning bussi vigastuste kohta, töötaja poolt isiklikku autosse 2.02.20 tööandja kütusemahutist tangitud kütuse kohta, töötaja isikliku auto pesemise kohta tööandja töökojas 2.02.2020, töötaja isikliku sõiduauto XXX XXXXXX puhastamise, remonditööde ja värvimistööde kohta OÜ Heiki Bussid töökojas 2019.a septembris. Vastavat taotlust on täpsustatud 31.03.2021 menetlusdokumendis (dtl 962-963).
2. Töötaja on 29.03.2021 vastuses kohtule (dtl 955-959) mh täiendavalt märkinud, et arusaamatu on tööandja väide nagu oleks töötaja kohtusse esitatud hagiavalduses esitanud nõudeid, mida ei ole esitatud TVK-le esitatud avalduses. Tööandja ei ole toonud välja mitte ühtegi nõuet, mida ei oleks töötaja võinud kohtumenetluses esitada. Lisaks sõitjateveo üldkokkuleppele ei luba ka Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kehtestamise kohta maksta 0,5 töökoormusega töötasu vähem kui
3. aastal 234 eurot,
4. aastal 250 eurot ja
5. aastal 270 eurot. Seega nähtub töötaja hagiavalduse lisa 3 arvutustest üheselt, et tööandja on ebaseaduslikult tasunud väiksemat töötasu kui Vabariigi Valitsus ette on näinud. Olenemata sellest kas tööandja tagab töötajale töö või mitte, tuleb tal töötasu töötajale maksta vähemalt riigi poolt sätestatud miinimumsummas. Tööandja väited, nagu ei oleks töötaja soovinud tööd teha, on paljasõnalised ja tõendamata. Mitte ühtegi tõendit ei ole selle kohta, et tööandja oleks teinud töötajale hoiatuse tööle mitte ilmumise kohta jne.

§ 29

lg 9 kohaselt on töötajal töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates töötasu sissenõutavaks muutumisest. Seega ei ole töötaja oma töötasu nõuet esitades läinud vastuollu mitte ühegi seadusandja 5 tahtega ning oma töötasu nõude saab töötaja esitada igal ajal kolme aasta jooksul, olenemata TVK-le esitatud avaldusest, otsusest jne. Töötajal on igal ajal õigus täiendada oma nõuet (lisades olemasolevale nõudele täiendava nõude) töötasu osas kuni kolm aastat tagasi. Töötajale jäävad ka arusaamatuks jäävad tööandja väited aegumise kohta. Mille kohta tööandja aegumist palub kohaldada? Tööandja viitab puhkusehüvitise nõude puhul 4-kuulisele aegumisele, aga on jätnud selgitamata, kuidas selline töötaja nõue saaks olla aegunud. Töötaja esitas TVK-le puhkusehüvitise nõude vähem kui 30 päeva möödudes nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei saa puhkusehüvitise nõue olla aegunud. Arusaamatuks jääb ka tööandja väide nagu oleks pidanud töötaja esitama tööandjale tööga kindlustamise nõude ja seda siis 4 kuu jooksul, peale mida oleks nõue aegunud. Selline tööandja käsitlus ei lähe mitte kuidagi kokku seadusandja mõttega.

§ 28

lg 2 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi. Seega ei ole võimalik kohaldada aegumist. Riigikohus on märkinud, et üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused: töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (

§ 72

); tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades

§s 16 sätestatut (

§ 72

, VÕS § 104 lg 2; RKTKo nr 3-2-1-15115, p 13); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-151-15, p 15). Tööandjal tuleb siiski selgitada ja tõendada, et töötaja on töölepingut rikkunud (tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu), tööandja on saanud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Tööandjal tuleb siiski täpselt selgitada, kuidas kahju on kujunenud, st millal ja millises suuruses on töötaja väidetavalt kahju tekitanud. Juhul, kui tööandja selgitab ja tõendab eelnimetatud asjaolusid, siis peab töötaja omakorda hagi rahuldamata jätmiseks esile tooma ning tõendama, et ta ei ole kahju tekitanud ning pole kahju tekkimises süüdi. Käesoleval hetkel ei ole tööandja täitnud mitte ühtegi eelloetletud tingimust. Töötaja ei nõustu mitte ühegi tööandja nõudega. 14. Kohtu 6.10.2021 eelistungil jäid mõlemad pooled oma kirjalike nõuete juurde (dtl 970-984). Tööandja täpsustas nõude alusnormi ning palus lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates 10.02.2020

§ 88lg 1 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu.

Tööandja loobus eelistungil veebruaris 2019 kahjunõudest toimunud avarii eest, selgitades, et see on aegunud (eelistungi protokolli lk 5). Töötaja võttis omaks fakti, et 20.10.2019 sõitis ta kitsele otsa. Töötaja nõustus tasuma isiklikku sõidukisse tangitud kütuse eest 50 eurot ehk 1 euro liitri kohta. Töötaja avaldas, et tööandja ei ole tagastanud talle 240 eurot, mille töötaja tasus tööandjale käesolevat töövaidlust puudutavalt ekslikult (s.o jõustumata lahendi alusel). 15. Tööandja täpsustas 12.11.2021 oma nõuete faktilisi asjaolusid (dtl 987-990). Esmalt selgitas tööandja 1092 euro hüvitisnõude kujunemist. Samuti tõi tööandja kahjunõude aluseks olevate avariidega seonduvalt välja, et: 20.10.2019 sõitis töötaja paksus tihedas udus tööandja bussiga otsa kitsele. Otsasõit toimus xxxxxxxxxx xx xxxxx poole xxxxxxxx teeotsas. Vigastatud sai bussi esimene vasak juhipoolne nurk ja uks. Bussi kordategemiseks vahetati bussi esiosa ja remonditi uks. Tööandja kahju oli kokku üle 2000 euro. Tööandja nõuab töötajalt kindlustuslepingu järgi omavastutuse osa 600 eurot. Omavastutuse mõte ongi tööandja arvates selles, et sundida autojuhti ohutult liiklema. Töökohustuste rikkumine seisnes tööandja hinnangul selles, et töötaja rikkus lojaalsuskohustust (

§ 15

lg 1), mis hõlmab mh kohustust, et töötaja peab töötama nii, et ta ei tekitaks tööandjale kahju. Halva nähtavusega teel sõites ei vähendanud töötaja kiirust sel 6 määral, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Ta sõitis suures tihedas udus lubamatult suure kiirusega 87km/h, mistõttu ei suutnud vajalikul määral teed ette näha ja suure kiiruse tõttu sõitis ta otsa kitsele. Töötaja pidi ette nägema, et kui ta sõidab tihedas udus nii suure kiirusega, siis ootamatu takistuse teele ilmumise korral võib juhtuda õnnetus. Tööandja buss ei oleks viga saanud, kui töötaja ei oleks kitsele otsa sõitnud, seega on olemas põhjuslik seos töötaja poolt liiklusseaduse ja

rikkumise ja tööandjal tekkinud kahju vahel. Töötaja süü seisneb tööandja arvates selles, et töötaja oli kohustatud kiirust vähendama, tal ei olnud takistusi kiiruse vähendamiseks, aga ta valis teadlikult sõidukiiruse nii, et halva nähtavusega teel sõites ei olnud selle kiiruse juures võimalik ohu korral bussi pidama saada. Töötaja pidi oma sõiduviisi ohtlikkusest aru saama. Töötaja on süüvõimeline, süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.05.2019 sai vigastada töötaja poolt juhitud tööandja bussi tagant vasak nurk, stange oli purunenud, plastmass mõranenud. Tööandja juhatuse liige H. H. nägi bussi vigastusi ja küsis nende vigastuste kohta bussijuhilt mitu päeva hiljem (5. või 6.05), kui nad kohtusid tööandja töökojas. Töötaja ütles, et tema ei tea, kuidas need vigastused tekkisid. Järgmisel päeval pärast jutuajamist teatas töötaja, et õnnetus pidi juhtuma nii, et keegi pidi Xxxxx parklas sellele bussile otsa sõitma sel ajal, kui tema seda ei näinud. Ta rääkis, et ta oli käinud Xxxxx parklas ja leidis sealt lume seest bussi sinise värvi jääke. Töötajal oli 3.05.2020 tööülesanne, et ta pidi viima inimesed Xxxxx xxxxxxxxx ja pärast xxxxxxxx tagasi tooma. Tööandja maksis talle täispalka aja eest, mil bussijuht sõitis xxxxxxxxxx, pidi xxxxxxxxx ajal valvama bussi ja ootama xxxxxxxxxxxxxxxxx ning pärast xxxxxxxx xxxxx tagasi sõitma. Sealjuures pidi bussijuht täitma oma töökohustusi tööandja suhtes lojaalselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega (

§ 16lg 1).

Konkreetsel juhul tähendab see seda, et bussijuht pidi bussi parkima ohutult ja turvaliselt, nii et ära hoida ohtlikke olukordi. Töötaja süü seisnes selles, et ta ei täitnud oma kohustusi vajaliku hoolsusega, parkides bussi nii, et tema eemaloleku ajal sai võimalikuks, bussile vigastuste tekitamine. Bussi valvamise asemel läks töötaja xxxxxxxxx. Kuna buss oli valveta, sai võimalikuks, et bussile tekkisid vigastused, bussile otsa sõitnud juht sündmuskohalt põgeneda. Töötaja oli nii hooletu, et ta isegi ei vaadanud bussi üle, et vigastusi avastada. Kahju oli kokku mitu tuhat eurot. Tööandja hinnangul on õigustatud, et bussijuht peab hüvitama omavastutuse osa 600 eurot. Tööandja lisas kahjunõudesse ka 24.08.2019 xxxxxxxxxx xxxxxx toimunud avarii omavastutuse 600 eurot. Lisaks täpsustas tööandja töötasunõude osas, et on töötajale palga välja maksnud kogu töötaja poolt tehtud töö eest. Töötaja ei soovinud rohkem sõite teha, kui need, mis ta ära tegi, sest tal oli peale OÜ Heiki Busside ka teine töökoht, algul töötas ta lisaks xxxxxxxxxx, hiljem teises autovedude äriühingus. Hageja tööst keeldumiste kohta on tööandja esitanud TVK toimikusse väljavõtted telefonisõnumitest (TVK tl 103-106). Lisaks esitas tööandja kohtule tõendid selle kohta, et töötajale on tema töötamise 3 viimase aasta jooksul tema töö eest palgad välja makstud. Töötaja on saamata puhkuse hüvitusega kohut eksitanud, sest tööandja on töötajale saamata puhkuse hüvituse juba välja maksnud. Tõendid selle kohta asuvad TVK toimikus. Kohtule lisas tööandja täiendavalt tõendid tööandja poolt puhkusetasu ära maksmise kohta, lõpparve ja puhkusehüvituse arvutuskäigu.

1. Töötaja selgitas 15.11.2021 seisukohas (dtl 993-995) töölepingu ülesütlemisele järgnevate tellimuste asjaolusid ja avaldas, et tööandja eksitab kohut – 5.02.2020 tellimuse täitis H. H. isiklikult. SMS-vestlusest, mis toimus 1.02.2020, saab lugeda, et 6-7.02.2020 tellimuse sõit jääb ära ning järgmine sõit oleks pakkuda alles 13.02.
2. Tööandja pole töötaja arvates olnud järjepidev ka oma selgitustes töötaja tööaja osas. Kohtuistungil selgitas tööandja, et töötaja ei töötanud 0,5 koormusega, vaid tegi tööd tunniarvestuse alusel. TVK-le 27.02.2020 kostja poolt esitatud vastunõudes on kostja selgitanud, et osaline tööaeg tähendas kogu töötatud 5,5 aasta jooksul seda, et töötaja töökoormus oli 0,5 kuus (punkt 2-a). Sama on kostja kinnitanud TVK-le esitatud 29.04.2020 avalduses ja 29.04.2020 7 vastuses, et töötajast hageja oli tööl 0,5 koormusega. Seega ei saa tõsiselt võtta kostja kohtuistungil antud selgitusi hageja töökoormuse kohta. Täiendavalt selgitas töötaja, et ainuke puhkusehüvitis, mis kostja hagejale maksnud on, saabus hageja pangakontole koos lõpparvega 10.02.2020 brutosummas 397,14 eurot, mis sisaldas brutosummas töötasu 30 eurot ja brutosummas puhkusehüvitist 367,14 eurot. Seaduse kohaselt oli lõpparve arvestuses välja toodud eraldi ridadena töötasu ja puhkusetasu suurused. Hageja kinnitab, et on kätte saanud lõpparve ja ei esita bruto summas 397,14 euro osas nõudeid.
3. Töötaja avaldas 19.01.2022 menetlusdokumendis (dtl 1055-1062), lisades sellekohased tõendid, et xxxxxxxxxx xxxxxxxx kinnitas, et 5.02.2020 tellimussõit toimus. Lisaks selgitas Xxxxxxxxx xxxxxxxx 6.02.2020 tellimuse kohta, et sõit jäi ära kooli enda initsiatiivil, mitte aga töötajast tingitult. Tööandja juhatuse liige on valetanud TVK-s ja ka kohtus, mille tulemusel mõistis TVK hagejalt kostja kasuks välja 240 eurot kahju hüvitamiseks seoses saamata jäänud tuluga 5.02.
4. Töötaja esitatud tõendist (menetlusdokumendi lisa 2) nähtub üheselt, et tegelikkuses sai kostja tulu 5.02.2020 teostatud reisijateveo tellimuselt 240 eurot. Kuna hageja maksis kostjale ekslikult töövaidluskomisjoni otsuse alusel välja 240 eurot, siis on kostja selle raha alusetult saanud. Kostja ei ole seda tänaseni tagastanud. Töötaja esitas päringu tellimussõidu toimumise kohta ning Xxxxxx xxxxxx xx xxxxx H. M. kinnitas 7.02.2020 tellimussõidu toimumist, millele kohta on lisatud tööandjale tasutud arve. Xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx xxxxx tellimussõit 9.02.2020 toimus. xxxxxxxx xxxxxxxxxxx tellimussõit 6.02.2020 sõit toimus, mille kohta edastati OÜ Heiki bussid poolt koolile esitatud arve mis on kooli poolt tasutud. Seega nähtub, et tegelikkuses toimusid tellimussõidud ja tööandja püüab jätkuvalt kohut eksitusse viia valeväidetega. Samuti ei päde kostja väide, nagu ei oleks ta aru saanud töötaja tegelikust soovist töösuhe lõpetada. Nimetatu kohta on töötaja korduvalt saatnud tööandjale e-kirju ja selgitanud, et töösuhe edaspidi ei jätku. Töötaja osundas, et kahjunõuet 24.08.2019 toimunud avariiga seonduvalt ei ole tööandja varasemalt menetlusdokumentides üldse maininud ja see nõue on menetlusdokumentidesse ilmunud alles kohtumenetluse kestel. Seega ei saa kohus ka nimetatud nõuet lahendada. Kitsega seonduvale avariile vastuväiteid esitades märkis töötaja, et tegelikkuses ei oma ilmastikuolud üldse tähtsust selles, kui metsast välja kargav kits jookseb üle sõidutee bussile ette, mille tulemusel toimub avarii. Sellisteks puhkudeks on reisijateveo teenust osutaval tööandjal kohustus sõlmida vastavad kindlustuslepingud, millest oli juttu ka kohtuistungil, kus tsiteeriti ka vastavat Riigikohtu lahendit. Xxxxx parklas toimunud avariile esitas töötaja vastuväite – ta parkis tellimusveol bussi xxxxxxxxx asuva Xxxxx xxxxxx parklasse ning läks koos teenuse tellijatega xxxxxxxxx xxxxxxxx vaatama. Pärast etendust teostati tellimusvedu edasi ning alles järgmisel päeval bussi pesemise ajal märkas hageja, et keegi oli bussi tagumist stanget vigastanud. Töötaja läks Xxxxx xxxxxx parklasse ning leidis seal maast bussi tagumise stange sinist värvi tükid. Seega oli keegi eelmisel õhtul tellimusveo teostamisel sõitnud katki bussi stange. Töötaja proovis leida tänavatel asuvaid kaameraid, millest nähtuks avarii toimumine, kuid kahjuks neid ei leidnud. Seega ei saa bussi juhtinud hageja mitte kuidagi vastutada bussi tagumise stange vigastamises. Tööandja väited, nagu oleks pidanud bussijuht viibima terve klientide ootamise aja bussis ja seda valvama, on alusetud. Selline mõtlemine ei ole reaalne, et bussijuht ei tohiks hetkekski bussi juurest lahkuda, sest äkki keegi vigastab bussi. Nimetatud juhtumite jaoks on bussiga reisijatevedu teostaval ettevõttel kindlustuslepingud. Töötaja leiab, et tööandja on koostanud puhkusearvestust ja palga maksmist puudutavad tõendid tagantjärele ning on teinud arvutusvigu ja esitanud olematuid väiteid puhkuse- ja töötasude kohta. Nt ei klapi palgalehtedel väidetava töötasu makse tegemise aeg ja tegelik töötasu hageja pangaarvele laekumise aeg (2017.a jaanuari palgalehel märgitud töötasu panka 2.02.2017, aga tegelik makse tegemise aeg on 4.02.2017, aprilli palgalehel märgitud töötasu panka 5.05, aga 8 laekunud 10.05). Samuti ei ühti palgalehtedel märgitud töötasude summad ja tegelikult töötajale laekunud töötasude summad. Töötaja on oma menetlusdokumendis seda juba algselt välja toonud ja ei pea vajalikuks hakata juba esitatut kordama.
5. Tööandja on 28.01.2022 menetlusdokumendis (dtl 1074-1079) taotlenud mh, et kohus kohaldaks aegumist ja mitte rahuldada töötaja saamata puhkusehüvituse nõuet 2019.aastast varasemate aastate eest. Juhul, kui töötaja nõuaks tööga teenitud töötasu, siis palub tööandja kohtul kohaldada aegumist töötasu osas, mis on seotud kolmest aastast varasema ajaga. Muude töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks töövaidlusorganile nõude esitamise tähtaeg on neli kuud. Tööandja palub kohtul kohaldada aegumist ja mitte rahuldada töötaja töösuhetest tulenevaid nõudeid neljast kuust varasema aja eest, arvates nõude esitamisest. Tööandja toob välja, et kohtule esitatud töötasude arvestused on raamatupidamisdokumendid ja vastavad tegelikkusele. Tööandja andis töötajale tema töötamise alguses palgalehed. Töötaja teatas tööandjale, et tal ei ole neid vaja. Pärast seda tööandja talle enam palgalehti ei andnud. Töötaja ei ole palgalehti tööandjalt küsinud ega soovinud. Raamatupidaja on palgad välja arvestanud alati enne töö tegemisele järgneva kuu
6. kuupäeva. 10.kuupäeval on deklareeritud maksud maksuametile. Raamatupidaja on välja arvutatud palgad saatnud juhatuse liikmele. Tegemist on väikese osaühinguga, kus rahalised väljamaksed teeb juhatuse liige ise. Palgad on välja makstud erinevatel kuupäevadel, mitte alati nendel kuupäevadel, mille märgib makse tegemise ajaks raamatupidamise programmi palgaarvestuse osas raamatupidaja. See ei muuda asjaolu, et palgad ja maksud on alati õigeaegselt arvestatud, deklareeritud ja välja makstud. Samas menetlusdokumendis on tööandja eitanud kohtule valeandmete esitamist, selgitades mh, et tööandja juhatuse liige tegi ise ära need tellimussõidud, mille pidi tegema töötaja, ning tööandja kahjuks tuleb pidada kaks korda kõrgemat tunnitasu, mis vastava töö tegemise eest juhatuse liikmele maksti.
7. Kohus määras 21.03.2022 eelmenetluse lõpptähtajaks 14.04.2022 (dtl 1087).
8. Tööandja esitas 7.04.2022 täpsustuse tunnistajate ülekuulamise taotluse osas (dtl 1094-1095), sh lisas eelnevatele tunnistajatele uue tunnistajana A. K.(K.), kellele töötaja rääkis pärast kitsega toimunud õnnetust, et ta sõitis kitsele otsasõidu ajal tavakiirusega ca 90 km/h ja mitte midagi udus ei näinud.
9. Töötaja avaldas 13.04.2022 vastuväites tööandja 28.01.2022 menetlusdokumendile (dtl 10981102) Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-56-17 viidates, et tööandja, kes tegeleb peamise tegevusalana bussiveoteenuste osutamisega, ei ole ilmselgelt oma riske piisavalt maandanud. Tööandja bussidel puudub piisav kindlustuskaitse ning omavastutuse piir on väga kõrge. Tööandja ei ole läbi viinud tööõnnetuste elementaarsematki fikseerimist, jättes sealjuures küsimata isegi töötaja kirjaliku selgitusi võimalike avariide kohta, bussi värvikahjustuste kohta jne. Seega on tööandja ise pannud ennast riskantsesse positsiooni juba enne bussiga õnnetuste toimumist ning peale avariide toimumist jäänud tegevusetuks mistahes vajalike kahjujuhtumi fikseerimise toimingute, sh töötaja süü väljaselgitamise tegemisel. Sh ei ole tööandja teostanud ka elementaarseid töö käigus tekkinud õnnetuse fikseerimise toiminguid, st töötajalt kirjaliku selgituse võtmist, läbi viinud distsiplinaarmenetlust ega esitanud töötajale enne töövaidluskomisjonis toimunud vaidlust mitte mingeid nõudeid kahju hüvitamiseks. Seega ei ole tõendatud, et töötajast hageja oleks rikkunud mõnda töölepingust, kutsetunnistusest või liiklusseadusest tulenevat kohustust, mis on esmane eeldus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuna tööandja ei ole suutnud selgelt väljendada, kui suures ulatuses ja millistele hageja puhkusehüvitise nõuetele tuleks kohaldada aegumist, siis tuleb kostja puhkusehüvitise aegumise taotlus jätta rahuldamata. Tööandja on esitanud ka väited töötasu nõuete aegumise kohta, mis on 9 samuti töötajale arusaamatud. Tööandja on jätnud selgelt väljendamata, kui suures ulatuses ja millistele hageja töötasunõuetele tuleks kohaldada aegumist. Seega tuleb kostja töötasu aegumise taotlus jätta rahuldamata. Tööandja on oma seisukohas selgitanud, et on ise teostanud 5.02.2020 bussiveoteenuse, samas aga sõidu ära jäämise kohta esitanud hageja vastu nõude. Kostja ei ole oma seletustes järjepidev ning muudab pidevalt oma seisukohti ja arusaamisi vastavalt endale meelepärases suunas. Tunnistaja K.S. ütlusi ei saa tõeselt võtta, kuna tegemist on tööandja juhatuse liikme xxxxxxxxxxxxx, kellel on omavahel ka lapsed. Tunnistaja A. K. on tööandja töötaja ning otseses majanduslikus sõltuvuses kostjast ning annab selliseid ütlusi, nagu on tööandja poolt nõutud, seega ei ole erapooletu. Tunnistaja J.T. on tööandja esindaja H. H. xxxxx, kes aeg-ajalt busside garaažis õlut käis joomas ning kindlasti ei oska erinevate juhtumite kohta ütlusi anda. Seega tuleb jätta taotlus tunnistajate ülekuulamiseks töötaja hinnangul rahuldamata.
10. Tööandja esitas 14.04.2022 kohtule täiendava selgituse (dtl 1134-1141) ja tõendid. Selles dokumendis märkis tööandja mh, et on töötajat tööohutuse tagamise kohta koolitanud. See on tõendatud hageja töölepinguga, kus hageja kinnitab töölepingu lisas allkirjadega, et ta on saanud tööleasumisel koolituse. Ta on läbinud ka bussijuhtide täiendkoolituse VIKKis. Hageja oli teadlik liiklusohutusest ja käitumisest maanteel ilmastikuoludest lähtuvalt. Pärast kokkupõrget kitsega ei ole enam selle tellija poolt tellimusi tulnud, sest bussijuht on põhjustanud tööandjale ebausaldusväärse maine. Bussijuht ei taganud reisijate ohutust ega turvatunnet. Varasemalt on see konkreetne tellija teinud tellimusi kord kvartalis. Töötaja poolt juhitud bussi kiirust tõendab tööandja Navireci väljavõttega. Töölepinguga on tõendatud, et selle p 2.2 alusel peab töötaja suhtuma heaperemehelikult tööandja töövahenditesse ja teavitama tööandjat koheselt bussi tehnilistest riketest. Töötaja rikkus Xxxxx parkla avarii osas seda kohustust. Tööandja juures kehtiva bussijuhi ohutusjuhendiga on tõendatud, et töötajal oli kohustus teatada pärast reisi tööandjale seoses sõidukiga tekkinud probleemidest. Sama ohutusjuhendi alusel oli hagejal kohustus enne sõidu alustamist kontrollida, kas sõidukil esineb silmaga nähtavaid kahjustusi. Sõidu alustamisel pidi hageja tegema kontrolliva ringi ümber bussi, et veenduda bussi korrasolekus ja sõiduohutuses. Seega oleks töötaja pidanud vigastuse leidma koheselt ja kutsuma politsei või vähemalt teavitama olukorrast tööandjat. Kahjujuhtum juhtus töötaja tööaja jooksul. Kahju on tööandjale tekitatud töötaja poolt. Töötaja rikkus tööandja loetletud LS ja

nõudeid, töölepingu ja tööandja bussijuhi ohutusjuhendi nõudeid. Rikkumine oli teadlik ja hageja tahtele alluv tegevus. Kuna töötajal on juhiluba, siis pidi ta LS nõudeid teadma ja tundma. Tööandjale tekkinud kahju oli tema hinnangul ettenähtav ja hõlmatud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga. Töötaja oli tööandja arvates avariisid põhjustades vähemalt raskelt hooletu. Tööandja hinnangul ei ole õige väide, et kohus lahendab ainult neid nõudeid, mis olid lahendamisel juba TVK-s. Põhiseaduse § 15 esimese lause alusel on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Viitamata konkreetsetele lahenditele märgib tööandja, et Riigikohus on mitmes töövaidluse lahendis selgitanud, et kohus peab lahendama ka neid nõudeid, mida TVK ei ole lahendanud. 23. Maakohus on 22.09.2022 määrusega (dtl 1143-1159) jätnud läbi vaatamata töötaja hagi töötasu nõude osas, mis väljub perioodist 1.01.2019–3.02.2020, s.o summas 3996,76 eurot, ning puhkusetasunõude osas summas 367,14 eurot. Maakohus otsustas jätkata töötaja hagi menetlemist töötasunõudes 416,91 eurot, puhkusetasunõudes 198,70 eurot ja

§ 100lg 4 järgi hüvitisnõudes 1323,60 eurot.

Maakohus jättis tööandja hagi läbi vaatamata osas, milles tööandja palus tuvastada töötaja poolt töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus ja lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates 10.02.2020

§ 88

lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu või alternatiivselt lugeda töötaja tööleping lõppenuks korraliselt

§ 85

lg 4 alusel, mõistes töötajalt tööandja kasuks välja töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest

§ 77lg 2 ja 74 lg 3 alusel hüvitus 1092 eurot.

Samuti jättis maakohus läbi vaatamata tööandja nõude mõista töötajalt tööandja kasuks välja kahju 24.08.2019 xxxxxxxxxxx toimunud avarii osas 600 eurot ja kahju töötaja isikliku 10 sõiduauto pesemise, tankimise ja remondi osas kogusummas 671,98 eurot. Maakohus lõpetas nimetatud määrusega seoses nõudest loobumisega menetluse tööandja kahjunõudes 4.02.2019 toimunud avarii eest. Maakohus otsustas jätkata tööandja hagi menetlemist kahjuhüvitise nõudes kogusummas 1200 eurot, s.o kahest avariijuhtumist (3.05.2019 ja 20.10.2019) põhjustatud igakordse kahjukindlustuse omavastutuse kogusumma. Maakohus jättis rahuldamata tööandja taotluse tunnistajate K. S., J. T. ning A. K. ülekuulamiseks. Maakohus jättis tsiviilasjas nimetatud hetkeks pooltel tekkinud menetluskuludest pool (s.o ½) kulusid kandnud poole enda kanda. 24. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22.02.2023 määrusega (dtl 1270-1279) osaliselt maakohtu 22.09.2022 määruse. Ringkonnakohus tühistas määruse mh osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata tööandja nõuded mõista töötajalt välja 600 euro suurune kahjuhüvitis 24.08.2019 Xxxxxxxxxx toimunud avarii eest ja 671,98 eurot kahjuhüvitist isikliku sõiduauto pesemise, tankimise ja remondi eest ning saatis nimetatud nõuded tagasi menetlemiseks maakohtusse. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas, määrates, et vastava otsustuse peab maakohus tegema tsiviilasja lõpplahendis. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata tööandja nõue tuvastada töötaja töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus, lugeda tööleping lõppenuks 10.02.2020

§ 88

lg 2 p 3 alusel töötaja töökohustuste rikkumise tõttu või alternatiivselt lugeda tööleping lõppenuks korraliselt

§ 85

lg 4 alusel, ning mõista töötajalt tööandja kasuks välja töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja rikkumise eest

§ 77lg 2 ja § 74 lg 3 alusel 1092 eurot hüvitis.

Samuti jättis ringkonnakohus kaebeõiguse puudumise tõttu tööandja kaebuse läbi vaatamata osas, millega viimane palus tühistada tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise otsustuse. 25. Ringkonnakohtu 22.02.2023 määruses selgitati mh, et vaidluse üks keskseid küsimusi on see, millal ja millisel alusel lõppes pooltevaheline tööleping (p 13). Vaatamata sellele, et tööandja esitas oma nõuded (TVK-

1. le)hilinemisega, on tööandja vaielnud vastu töötaja nõudele tuvastada 3.02.2020 ülesütlemisavalduse kehtivus ja ringkonnakohtu arvates on sellel asja lahendamisel oluline tähendus (p 17). Kui kostja ei nõustunud kohtu poole pöördudes (
2. mh)selle osaga töövaidluskomisjoni otsusest, millega töövaidluskomisjon tuvastas, et hageja töösuhe lõppes

§ 91

lg 2 alusel 3.02.2020, peab maakohus muude nõuete hulgas menetlema ka töötaja nõuet tuvastada tema 3.02. 2020 ülesütlemisavalduse kehtivus ja lugeda töösuhe lõppenuks

§ 91lg 2 alusel 3.02.2020.

Eeltoodud põhjustel oli ringkonnakohtu hinnangul ennatlik maakohtu määruses märgitu, et kuna tööandja ei vaidlustanud töövaidluskomisjonis õigel ajal töötajapoolset töölepingu ülesütlemist, siis lõppes tööleping nii, nagu hageja väidab selle olevat lõppenud (p 20)…/ tulenevalt sellest, et tööandja oli vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse ka osas, millega töötaja avaldus rahuldati, pidanuks hageja esitama ka need nõuded, mida kostja 1.07.2020 menetlusdokumendis vaidlustas (p 23). Ringkonnakohtu juhise kohaselt peab maakohus menetlema töötaja nõuet seoses töölepingu lõppemise aluse ja aja tuvastamisega (p 25). Selleks pidi maakohus menetluse eseme selgitamiseks andma pooltele tähtaja nõuete täpsustamiseks ja selgitama hagejale, millised nõuded ta peab oma hagis esitama (p 26).

1. Maakohus on 3.05.2023 nõudega (dtl 1175) määranud pooltele tähtaja oma lõplike nõuete täpsustamiseks, selgitades töötajale ühtlasi ringkonnakohtu määruses kajastatut. LÕPLIKUD NÕUDED JA SEISUKOHAD
2. Tööandja esitas 25.05.2023 kohtule oma lõplike nõuete resolutsiooni (dtl 1184-1185), millega palus töötajalt tööandja kasuks välja mõista: kindlustuse omavastutuse summad, mis tulenevad töötaja 3.05.2019, 24.08.2019 ja 20.10.2019 põhjustatud avariijuhtumitest, s.o kokku 1800 eurot (3 x 600), 11 töötaja poolt 02.02.2020 tööandja kütusemahutist tangitud kütuse maksumus 71,98 eurot (sh km), töötaja isikliku auto pesemise eest 02.02.2020 OÜ tööandja töökojas 24 eurot (sh km) töötaja isikliku sõiduauto xxx remonditööde, puhastamise ja värvimistööde eest tööandja töökojas 480 eurot (sh km). ja jätta menetluskulud töötaja kanda. -
3. Töötaja esitas 22.05.2023 kohtule oma lõplike nõuete resolutsiooni (dtl 1180-1181), millega palus: tuvastada töötaja töötamine täistööajaga; tuvastada töölepingu erakorraline ülesütlemine L. T. poolt

§ 91

lg 2 alusel alates 03.02.2020; mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 100

lg 4 alusel välja kolme kuu keskmisele töötasule vastav hüvitis 1323,60 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem makstud töötasu ajavahemiku 01.01.2019– 03.02.2020 eest 4413,67 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis ajavahemiku 01.01.2019–03.02.2020 eest 565,84 eurot; jätta kõik menetluskulud tööandja kanda.´

1. Kohus selgitas 26.06.2023 töötajale (dtl 1187), et ta ei ole oma nõudeid täpsustades lähtunud vähem makstud töötasu ja puhkusehüvitise summade osas ringkonnakohtu otsustusest, milles kõrgem kohus nõustus maakohtu seisukohaga, et 1.01.2019–3.02.2020 vähem makstud töötasunõue 3996,76 eurot ja puhkusetasunõue 367,14 eurot tuleb jätta läbi vaatamata. Seega menetleb kohus vastavaid nõudeid edasi vähendatud summades, s.o vastavalt 416,91 eurot ja 198,70 eurot. Kohus otsustas lähtuvalt ringkonnakohtu juhistest jätkata eelmenetlust ja määras uueks eelmenetluse lõpptähtajaks 31.08.
3. Tsiviilasjas toimus 19.09.2023 põhiistung (dtl 1196-1216, istungi protokoll), milles kohtuliku uurimise järgselt olid pooled nõus jätkama kirjalikus menetluses (protokolli lk 21). Istungil loobus töötaja nõudest tuvastada täistööaeg, põhjendusel, et menetluse käigus on selgeks saanud, et töötaja oli poole kohaga tööl ja seda on kinnitanud ka tööandja nii TVK istungil kui töötaja arvates ka kohtusaalis. Muudest nõuetest, sh tuvastushagi, maksmata töötasu ja puhkusehüvitise nõue ja

§ 100lg 4 alusel esitatutud nõue, töötaja ei taganenud.

Tööandja jäi samuti kõigi oma lõplike nõuete (vt kohtuotsuse p 28) juurde. Töötaja esitas 24.08.2019 Xxxxxxxxxx avarii osas aegumise taotluse, sest vastav nõue esitati rohkem kui 2 aastat pärast väidetava avarii toimumist, eelistungil, mis toimus 06.10.

1. Tööandja polnud taotlusega nõus ja väitis, et nõue oli jutuks juba TVK-s. Pooled loobusid istungil ka mitmetest varem esitatud tõenditest (kas esitatud topelt või polnud enam nõuetega seonduvalt relevantsed). Kohus määras istungil pooltele tähtaja üksnes õiguslike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade ning vastaspoole kulunimekirjadele seisukoha esitamiseks.
2. Töötaja märkis 9.10.2023 viimases seisukohas (dtl 1219-1227) mh järgnevat. 31.
3. Tuvastusnõude osas avaldas töötaja, et esitas 03.02.2020 kostjale e-kirjaga töölepingu ülesütlemisavalduse, millega ütles töölepingu erakorraliselt üles

§ 91

lg 2 kõikide punktide alusel, kuna tööandja ei ole tasunud täielikult töötasu, ei andnud võimalust puhkuseks (ei tasunud puhkusetasu), keeldus väljastamast palgalehti, ei ole kindlustanud töötajat tööga, aga ise heidab töötajale ette tema laiskust, töötaja ei viibi väidetavalt tööl. Hageja on esitanud oma 11.08.2020 lisa 3 viimases tabelis (dtl 488-489; II kd tl 15-15p) selge arvutuse, millest nähtuvalt oli tööandja 12 kohustatud tööaja määraga 0,5 tasuma töötajale vastavalt töölepingu p-le 3.1 kokku lepitud tunnitasu

1. aasta jaanuarist kuni augustini 4 eurot tunnist ning alates
2. aasta septembrikuust 5 eurot tunnist. Seega käis töötasu arvestus kalendaarse tööajafondist poole arvestusega vastava kuu tundidest. Kuna tööandja jättis korduvalt töötasu täielikult maksmata (jaanuar, märts, august, oktoober, november 2019 ja jaanuar 2020), siis see oli ka üks peamisi põhjuseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja poolt. Samuti ei taganud tööandja töötajat kokkulepitult 0,5 määras tööga. Kuna tööandja keeldus lubamast töötajat puhkusele (selgitades, et puhkad oma vabadel päevadel) ja ei olnud nõus ka puhkusetasu hüvitama, siis oli ka see põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandja ei koostanud aasta alguses puhkusegraafikut ja keeldus töötasuarvestuse kohta dokumenti väljastamast. Eelnevast nähtub üheselt, et põhjendatud oli töötajapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine töösuhte kohese lõpetamisega. 31.2.

§ 100

lg 4 alusel esitatud nõudega seonduvalt märkis töötaja, et hageja on oma 3 kuu keskmise töötasu suurusena toonud välja (441,2 x 3), s.o 1323,60 eurot. Keskmise töötasu suurus nähtub tööandja poolt TVK-le esitatud 2019.a palgateatisest, mistõttu on keskmise töötasu suurus tõendatud ka dokumentaalse tõendiga. 31.3 Vähem makstud töötasu (periood 01.01.2019–03.02.2020) 416,91 euro nõudega seoses viitas töötaja, et on esitanud oma 11.08.2020 hagiavalduse lisa 3 viimases tabelis (dtl 488-489; II kd tl 15-15p) selge arvutuse, millest nähtuvalt oli tööandja kohustatud 0,5 tööaja määraga tasuma töötajale töötasu kalendaarse tööajafondist poole arvestusega vastava kuu tundidest (

§ 35). Jaanuarist augustini 2019.a.

oli töötasu suuruseks 4 eurot/tund ning alates septembrist 2019.a. oli töötasu suuruseks 5 eurot/tund. Hageja on tabelis välja toonud, et tööandja maksis kokkulepitust vähem töötasu

1. aasta jaanuaris 0,11 eurot, märtsis 18,57 eurot, augustis 90,15 eurot, oktoobris 109,38 eurot, novembris 121,77 eurot ja
2. aasta jaanuaris 76,93 eurot. Kokku arvestas tööandja töötasu töötajale vähem 416,91 eurot. 31.4 Puhkusehüvitise nõude (periood 1.01.2019–3.02.2020) 198,70 euro osas märkis töötaja, et on esitanud oma puhkusehüvitise nõude 35 kalendripäevase arvestusega, millise suurusega ka tööandja on nõustunud töövaidluskomisjonis toimunud istungil ehk selle omaks võtnud. Sellest tulenevalt on töötaja teinud oma arvestuse vähem makstud puhkusehüvitise osas. Arvestus nähtub 11.08.2020 esitatud hagiavalduse lisas 2 (dtl 485; II kd, tl 12) ning hagiavalduse punktis 3 toodud arvestusest. Selle kohaselt on 35 kalendripäevase puhkuse korral arvestatud puhkusetasu suuruseks 565,84 eurot (kalendripäeva tasu 14,79 eurot x 38,26 kalendripäeva), millest on maha lahutatud tööandja poolt arvestatud 367,14 eurot ning nõude suuruseks kujunes 198,70 eurot (565,84 – 367,14). Tööandja vaidles kohtumenetluses ootamatult vastu puhkuse pikkusele ning väitis nagu oleks see olnud 28 kalendripäeva, ilma seda tõendamata. Isegi kui arvestada töötaja puhkuse pikkuseks 28 kalendripäeva, siis on tööandja arvestanud töötajale ikkagi vähem puhkusetasu. Siis oleks 28 kalendripäevase puhkuse korral arvestatud puhkusetasu suuruseks 417,38 eurot (kalendripäeva tasu 13,64 eurot x 30,60 kalendripäeva), millest on maha lahutatud tööandja poolt arvestatud 367,14 eurot ning nõude suuruseks kujuneks 50,24 eurot (417,38 – 367,14). 31.5 Kuna töölepingus ei ole kokku lepitud üldse puhkuse pikkuses ning tööandja ei ole tõendanud selle pikkust, siis tuleb lähtuda töötaja nimetatud 35 kalendripäevasest puhkuse pikkusest, mille tööandja on algselt omaks võtnud. Töötaja kui nõrgem pool ei pea tõendama töölepingu kokkuleppeid, kuna selline kohustus on vaidluse korral tööandjal (tulenevalt

§-dest 2, 4, 5 ja Riigikohtu seisukohtadest). Eelnevast nähtub, et kõik töötaja nõuded on õiguslikult ja arvutuslikult õiged ning esitatud dokumentide ja arvestustega tõendatud, mistõttu tuleks kõik töötaja nõuded rahuldada ning menetluskulud jätta tööandja kanda. 13 31.6 Tööandja kindlustuse omavastutuse kahjuhüvitise nõudele vastu vaieldes tõi töötaja mh välja, et Riigikohus on lahendi nr xxxxxxx p-s 21 avaldanud, et kostja tegevusvaldkonda veoteenuse osutajana arvestades pidanuks ta ise sõlmima veoki suhtes kaskokindlustuslepingu. Varalise vastutuse kokkulepe ei saa asendada kindlustust ega töötajad olla tööandja jaoks kindlustusandjaks. Seega tulnuks tööandjal oma bussid kindlustada täielikult kaskokindlustusega. Tööandja on kohtus selgitanud, et tema poolt on sõlmitud busside osas kaskokindlustuse lepingud, mille omavastutus on 600 eurot. Tööandja väitel ei ole saanud enne 2020.a. sõlmida kaskokindlustust omavastutust rakendamata. Tööandja on aga esitanud Salva kindlustuse poliisi periood 26.04.2018 – 25.04.2019 kohta, milles on selgesõnaliselt öeldud, et omavastutust ei rakendata asulavälisel teel loomale otsasõidust tingitud kahju hüvitamisel. Seega ei ole tööandja avaldanud kohtuistungil tõtt. Tööandja väidete kohaselt on ta pöördunud kindlustuse poole kõigi kolme avariijuhtumi korral ning tema enda kanda on jäänud omavastutus iga õnnetuse korral 600 eurot. Kohtuistungil 19.09.2023 tunnistas aga tööandja, et ta ei ole erinevate juhtumitega seoses kindlustuse poole pöördunud, vaid on ise busside kahjustused likvideerinud. Seega ei saa tööandjal olla töötaja vastu kindlustuse omavastutusest tulenevaid kahjunõudeid. Xxxxxxxxxx laadal 24.08.2019 juhtunud väidetava avarii osas on töötaja esitanud aegumise taotluse, kuna tööandja on selle juhtumi osas esitanud nõude alles 06.10.2021 kohtuistungil. Tulenevalt

§ 74

lg-st 4 aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Tööandja on kinnitanud, et sai väidetavast kahjust teada mõned päevad hiljem. Seega on nõude esitamiseks ette nähtud 12-kuuline tähtaeg möödunud ning nõude osas tuleb kohaldada aegumist. Samuti on tööandja 19.09.2023 kohtuistungil tõdenud, et kuna Xxxxxxxxxx avariist tekkinud kahju suurus jäi omavastutuse piiridesse, siis ta ei pöördunud kindlustusfirma poole. Xxxxxxxxxx xxxxxxx Xxxxx parklas 03.05.2019.a toimunud avarii ja kitsega 20.10.2019.a toimunud avarii osas ei ole tööandja mitte ühegi kirjaliku tõendiga suutnud tõendada talle tekkinud kahju, mis oleks väidetavalt tekkinud kindlustuse omavastutuse kohaldamisest (samuti ka 24.08.2019 juhtumil). Tööandja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, et avariide toimumise ajal oleks mõnigi kehtiv kaskokindlustuse leping olnud sõlmitud busside osas, mis väidetavalt kindlustusjuhtumites osalesid. Samuti ei ole esitatud mitte ühtegi pilti, millelt nähtuks kahju olemasolu ja selle suurus. Kohtule tõenditena esitatud piltide failinfo kohaselt on piltide pildistamise aeg täiesti erinev väidetavate juhtumiste aegadest ning ei ole seostatavad väidetavate busside vigastustega. Ei ole tõendatud mitte ühtegi kindlustusjuhtumi läbiviimist kindlustusandja poolt kolme avariiga seoses ning omavastutuse kohaldamist tööandja suhtes. Kui tööandjal isegi oleks olnud kaskokindlustusleping sõlmitud, siis ei oleks tingimuste kohaselt omavastutust rakendatud asulavälisel teel loomale otsasõidust tingitud kahju hüvitamisel. Seega ei ole usutav, et kitsega 20.10.2019.a toimunud avarii puhul kandis tööandja omavastutust 600 eurot ning vastupidist ei ole tööandja ka tõendanud. Täiendavalt vajab selgitamist, et kahju hüvitamise eelduseks on

§ 74

alusel töötaja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine, kahju olemasolu ja selle ettenähtavus, kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, põhjuslik seos lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel ning töötaja süü olemasolu kahju tekitamises. Mõne eelduse puudumise korral, ei ole kahju hüvitamise nõue rahuldatav. Esmaseks kahju hüvitamise eelduseks on lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Tööandja pole aga tõendatud, et töötaja oleks rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, mistõttu on kahju hüvitamise esmane eeldus täitmata ning kahju hüvitamise nõue (3 x 600) 1800 eurot tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub töötajal süü avariijuhtumitel otsese varalise kahju tekitamises. 31.7 Kütusehüvitise nõudele vastu vaieldes märkis töötaja mh, et tööandja ja töötajate vahelise kokkuleppe kohaselt said töötajad tankida oma autosse tööandja kütust ning pidid tasuma selle eest 14 1 eurot/liitri kohta. Kütuse kasutamise kokkulepe nähtub ka tööandja 10.10.2020 esitatud tõendist kütuse tankimine (dtl 548). Töötaja tankis oma autosse tööandja kütust 02.02.2020 kokku 49,99 liitrit ning pidi selle eest tasuma tööandjale 49,99 eurot. Töötaja ei nõustu tööandja väitega nagu tulnuks tal tasuda kütuse eest 71,98 eurot mis teeks ühe liitri maksumuseks 1,439 eurot (KM-iga). Seega ei nõustu töötaja ka tööandja poolt esitatud tõendiga kütuse maksumuse kohta tanklas. Kuna tööandja ostis kütust hulgihinnaga, siis kujunes tavapäraseks, et kõik töötajad said kütust osta liitri hinnaga 1 euro. Tööandja väidetava 1,439 eurose kütuse maksumuse korral ei oleks olnud töötajal üldse vajadust ja põhjust tööandja juures kütust tankida, kuna igas tanklas oleks ta saanud kütust osta sama hinnaga ning seega oleks kaotanud mõtte tööandja juures tankimine. Samas on tööandja poolt 15.11.2021 esitatud tõendina Alexela kütuse maksumusest (dtl 1033; II kd, tl 121) näha, et üks liiter kütust on koos käibemaksuga maksnud 1,344 eurot, mis kokku oleks 67,18 eurot (49,99 x 1,344), tööandja aga nõuab töötajalt ühe liitri maksumust summas 1,439 eurot. Seega ei ole tööandja esitatud nõue ja selle juurde esitatud tõend omavahelises seoses. Seega ei ole eluliselt usutav tööandja väide kütuse maksumuse kohta. Tööandja poolt esitatud tõend kütuse maksumuse kohta tanklas ei tõenda mitte midagi ning ei ole isegi teada, kas tegelikult selle arve alusel kütust üldse osteti. Töötaja on korduvalt väljendanud, et on valmis tasuma tööandjale kütuse maksumuse 1 eurot liitri eest. 31.8 Sõiduauto pesukulude nõude osas märkis töötaja, et tööandja on väitnud, et töötaja pesi oma autot nii seest kui väljast ning kasutas pesemisel tööandja kemikaale. Tööandja ei ole oma väidet mitte kuidagi tõendanud. Tööandja selgitas, et esitab videosalvestised autopesust, kuid neid siiski ei ole menetluse käigus esitatud. Tööandja poolt esitatud tõendid autokeemia ja nendes maksumuse kohta ei tõenda nende olemasolu ja kasutamist töötaja poolt. Samuti ei ole tööandja tõendanud, et autopesu teostati autol seest ja väljast. Tegelikkuses loputas töötaja oma autot väljast poolt tavalise veega. Selline tegevus oli tööandja ja kõikide töötajate vaheline kokkulepe, et oma autot võib pesta tasuta. Isegi kui arvestada, et töötaja loputas oma autot väljastpoolt, siis ei saa selle tegevuse juures kasutatav veekulu olla suur ning arvestades, et 1m3 vett koos reovee ärajuhtimisega maksab koos käibemaksuga 1,80 eurot, siis ei saa töötajale auto loputamise eest esitatav arve olla suurem kui 1,80 eurot. 31.9 Remonditööde nõude kohta avaldab töötaja, et ei ole sellist remonttööde tegemise teenust tellinud ning tegelikkuses autot remonditud ei ole. Septembris 2019 vahetas töökaaslane M. R. töötajale kuuluval autol piduriklotsid ning tegi kerel mõned värviparandused. Tööandja juhatuse liige H. H. aitas M. R. värviparandustöödel. Poolte vahel ei olnud mitte mingeid rahalisi kokkuleppeid. Pärast töötaja ja tööandja vahelist töösuhte lõppemist ehk siis 7,5 kuud hiljem otsustas H. H. esitada arve väidetavalt teostatud tööde eest. Arve koostamise ajal ei mäletanud H. H. enam ise kas ja millist tööd töötaja auto juures teostati ning selleks pidi SMS-sõnumiga suhtlema endise töötaja M. R.. Arve oli koostatud ja esitatud selle tõttu, et töötaja pöördus oma nõuetega töövaidluskomisjoni poole. Selline pahatahtlik arve esitamine on vastuolus ka käibemaksuseaduse § 37 lg-ga 1, mille kohaselt maksukohustuslane on kohustatud väljastama kauba võõrandamise või teenuse osutamise korral arve seitsme kalendripäeva jooksul, arvates kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päevast. Tõendatud ei ole ka arvel kajastatud käibemaksu tasumine riigile, millest saaks järeldada arve õigsust. Arve esitaja on Heiki Bussid OÜ, kellelt töötaka ei ole mingeid remonttöid tellinud ning mingit lepingut ei ole poolte vahel sõlmitud. Remonttöid ei ole autol teostatud. H. H.oli ise isiklikult nõus värviparandusi tegema, sest ta oli paar nädalat varem L. T.le kuuluva auto ära rikkunud. Kohtuistungil 19.09.2023 selgitas tööandja esindaja H. H., et arve on esitatud töötaja auto värvitööde eest. Heiki Bussid OÜ arve kajastab aga autole teostatud remonttöid. Seega on arvel kajastatu ja tööandja esindaja kohtuistungil antud selgitused omavahel vasturääkivad. Ei ole tõendatud Heiki Bussid OÜ ja L. T. vaheline kokkulepe remonttööde (värviparanduste) tegemiseks 15 ja selle tasu osas. L. T. auto värviparandusi aitas teostada H. H. füüsilise isikuna, aga mitte Heiki Bussid OÜ seaduslik esindaja H. H.. Seega tuleb vastav nõue jätta rahuldamata. 32. Tööandja avaldas 9.10.2023 viimases seisukohas (dtl 1254-1259) mh järgnevat. 32.1 Kindlustuse omavastutuse nõudega seonduvalt (3 avariid) märkis tööandja üldiselt, et põhjuslik seos on olemas juhul, kui töötajale etteheidetava teota ei oleks kahju tööandjale tekkinud. Konkreetsetel juhtudel ei oleks tööandja buss viga saanud, kui töötaja ei oleks oma kohustusi rikkunud. Seega on olemas põhjuslik seos töötaja poolt LS ja

rikkumise ja tööandjal tekkinud kahju vahel. Töötaja hoolsuse määr, mille järgimata jätmisel töötaja vastutab, määratakse tema töösuhte järgi (

§ 16lg 2).

Bussijuhile on eluliselt vajalik rakendada suurimat hoolsust ohutu liikluse tagamiseks, sest ohus on otseselt inimeste elud ja LS nõuete rikkumisel on riskid suured. Töötaja oli ohutuks liiklemiseks välja õpetatud. Tööandja juhendas ise ja maksis eraldi asjatundjate koolituse eest, kus hagejale õpetati vajalikud ametialased teadmised, mida nõutakse ohutuse tagamiseks bussijuhi töös. Töötaja ei järginud bussijuhi töös hädavajalikku hoolsuse määra. Töötaja töötas tööandja juures bussijuhina alates 2014.a. ja tal olid vajalikud teadmised ohutuks liiklemiseks ja bussijuhi tööks. Süü seisneb selles, et hageja oli kohustatud täitma

ja LS nõudeid ning mh tagama kahju tekitamise vältimise – tal ei olnud takistusi seaduslike kohustuste täitmiseks, aga ta valis teadlikult käitumise, mille tagajärjel tekkis tööandjale kahju. Hageja pidi oma sõiduviisi ohtlikkusest aru saama. Bussi juhtimisel vajalikud toimingud ja sooritused nõuavad juhi teadlikku ja tahtlikku tegevust. Hageja on süüvõimeline. Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Töötaja töökohustuste rikkumine seisneb selles, et ta rikkus eelkõige lojaalsuskohustust (

§ 15

lg 1 ja

§ 16lg 1).

See hõlmab muuhulgas kohustust, et töötaja peab töötama nii, et ta ei tekitaks tööandjale kahju (ka

§ 15lg 2 p 5 alusel).

Hagejal olid bussijuhi tööks vajalikud teadmised ja oskused, 6-aastase kutselise bussijuhi töökogemuste juures pidi ta ette nägema, et

ja LS nõuete rikkumisele võib järgneda materiaalne kahju tööandjale ja ta pidi bussijuhi töös rakendama hoolsust, mis hoiaks ära kahju tekkimise. Töötaja ei järginud bussijuhi töös vajalikku hoolsust ja seetõttu peab ta vastutama tööandjale tekitatud varalise kahju eest. 32.2 Kitsele otsasõidu, s.o 20.10.2019, avariiga seonduvalt selgitas tööandja, et töötaja sõitis paksus tihedas udus tööandja bussiga otsa kitsele. Otsasõit toimus xxxxxxxxxx xx xxxxx xxxxx xxxxxxxx xxxxxxxx. Vigastatud sai bussi esimene vasak juhipoolne nurk ja uks. Bussi kordategemiseks vahetati bussi eesots ja remonditi uks. Tööandja kahju oli kokku üle 2000 euro. Tööandja ei nõua töötajalt mitte kogu kahju hüvitamist, vaid töötaja vastutuse ulatuseks on ainult 600 eurot. Vastutust on vaja rakendada selleks, et sundida autojuhti ohutult liiklema. Töötaja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine seisneb selles, et ta halva nähtavusega teel sõites ei vähendanud kiirust sel määral, et suudaks bussi seisma saada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Ta sõitis suures tihedas udus lubamatult suure kiirusega 87km/t. Seda tõendab bussi liikumist jälgiv Navireci väljavõte (I kd, tl 110). Suure kiiruse tõttu, mis ei olnud vastavuses ilmaoludega ega nähtavusega, ei suutnud ta vajalikul määral teed ette näha ja suure kiiruse tõttu sõitis ta otsa kitsele. 6-aastase kutselise bussijuhi töökogemuste juures pidi ta ette nägema, et paksus tihedas udus on takistuste või ootamatute asjaolude korral võimalik seda näha alles väga lähedalt, mitte samaväärselt kauguselt nagu tavalise nähtavuse korral. LS kohustab juhti valima ohutu kiiruse. Töötaja rikkus seda LS nõuet ja pidi ette nägema, et kui ta sõidab tihedas udus nii suure kiirusega, siis ootamatu takistuse teele ilmumise korral võib juhtuda õnnetus. Süü seisneb selles, et hageja oli kohustatud sõitma väiksema kiirusega, tal ei olnud takistusi kiiruse vähendamiseks, aga ta valis teadlikult sõidukiiruse nii, et halva nähtavusega teel sõites ei olnud selle kiiruse juures võimalik ohu korral bussi pidama saada. 16 32.3 Xxxxx parkla õnnetusega seonduvalt märkis tööandja, et vigastada sai töötaja poolt juhitud tööandja bussi tagant vasak nurk, purunenud oli stange, plastmass mõranenud. Tööandja juhatuse liige H. H. nägi bussi vigastusi hiljem ja küsis nende vigastuste kohta bussijuhilt, kui nad kohtusid tööandja töökojas. Töötaja ütles, et tema ei tea, kuidas need vigastused tekkisid. Jutuajamise käigus pakkus ta välja mitu erinevat versiooni, kuidas õnnetus võis juhtuda. Järgmisel päeval pärast jutuajamist teatas töötaja, et õnnetus pidi juhtuma nii, et keegi pidi Xxxxx parklas sellele bussile otsa sõitma sel ajal, kui tema seda ei näinud. Ta rääkis, et ta oli käinud Xxxxx parklas ja leidis sealt bussi sinise värvi jääke. Töötajal oli tööülesanne, et ta pidi viima inimesed Xxxxx txxxxxxxxxx ja pärast xxxxxxxx tagasi tooma. Tööandja maksis talle täispalka aja eest, mil bussijuht sõitis xxxxxxxxx, pidi etenduse ajal valvama bussi ja ootama xxxxxxxxxxxxxxxx ning pärast xxxxxxxxx lõppu tagasi sõitma. Sealjuures pidi bussijuht täitma oma töökohustusi tööandja suhtes lojaalselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega (

§ 16lg 1).

Konkreetsel juhul tähendab see seda, et bussijuht pidi bussi parkima ohutult ja turvaliselt, nii et ära hoida ohtlikke olukordi. Töötaja süü seisneb selles, et ta ei täitnud oma kohustusi vajaliku hoolsusega, parkides bussi nii, et tema eemalolekul sai võimalikuks, et bussile tekitati vigastused. Kui buss oli pargitud nii, et oli risk vigastuste saamiseks, siis pidi bussijuht bussi valvama. Töötaja jättis selle kohustuse täitmata. Selle asemel läks bussijuht xxxxxxxxx. Kuna buss oli pargitud riskantselt ja buss oli valveta, sai võimalikuks, et bussile tekkisid vigastused, bussile otsa sõitnud juht sai sündmuskohalt põgeneda. Bussijuht oli nii hooletu, et ta isegi ei vaadanud bussi üle, et vigastusi avastada. Buss oli hageja kasutusse antud tööülesannete täitmiseks. Tööajast ja tööülesandest tuleneb bussijuhi vastutus. Hageja pidi kindlustama bussi ohutuse. Kui ta oleks seda nõuet täitnud, siis ta oleks näinud, kui teine sõiduk lähenes ja õnnetuse oleks saanud ära hoida. Kui ta bussi juurest mitmeks tunniks lahkus, siis pidi ta naasmisel kohe kontrollima, kas buss on korras. Hageja seda ei teinud. Hageja ei järginud bussijuhi töös vajalikku hoolt. Kahju oli kokku mitu tuhat eurot. Kahju miinus omavastutuse osa 600 eurot hüvitas Salva Kindlustus. Selles olukorras on õigustatud, et bussijuht peab hüvitama omavastutuse osa. 32.4 Xxxxxxxxxx laada õnnetuse (24.8.2019) kohta selgitas tööandja, et töötaja sõitis tööandja bussi Mercedes-Benz Turismot xxx xxx juhtides parkimisalal bussiga otsa liiklusmärgile. Bussi vigastuseks oli pikk sügav kriips paremal pool taganurgas. Bussijuht pidi täitma oma töökohustusi tööandja suhtes lojaalselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega (

§ 16lg 1).

Konkreetsel juhul tähendab see seda, et ta pidi muuhulgas täitma LS nõudeid. LS § 6 lg 5 alusel ei tohi liiklusmärke kahjustada. Hageja ei järginud vajalikku hoolt ja rikkus seda nõuet. 32.5 Kütuse tankimise nõude osas avaldas tööandja, et hageja on kütuse tankimise omaks võtnud kohtu eelistungil ja 19.01.22 hageja vastuse p-s 5. Eelistungil võttis hageja omaks ka kütuse koguse ja nõustus, et kütuse eest tuleb maksta. Hageja nõustus maksma 49,99 eurot. Kostja ei saa nii odava hinnaga kütuse müügiga nõustuda. Hageja poolt nõutud kütuse ostuhind ei ole mõistlik, sest see on oluliselt vähem, kui on reaalne ostu-müügi hind. Tööandja jääb oma seisukoha juurde, et töötaja peab 02.02.20 tööandja kütusemahutist isiklikku sõiduautosse tangitud kütuse iga liitri eest maksma vastavalt esitatud arvele. Vaidlus on kütuse hinnas. Kostja soovib kindlasti vastu võtta hageja pakutud summa 49,99 eurot (s.o 1€/1L), kuid lisaks sellele peab hageja maksma kogu nõutud summa 71,98 eurot, sest kostja ise ostis kütuse sisse selle hinnaga. See on tõendatud Alexela arvega, mis näitab kütuse hinda, millega kostja ise kütuse sisse ostis. 32.6 Sõiduauto pesemise nõude kohta märkis tööandja, et töötaja pesi oma töölt lahkumise päeval 02.02.2020 tööandja töökojas tööandja pesuvahenditega oma isiklikku sõiduautot põhjalikult nii seest kui ka väljastpoolt. Hageja kasutas ilma loata isiklikuks otstarbeks tööandja leotusainet, pesuvahendit, vett, elektrit. Tööandja oli ostnud enda vajadusteks auto pesuvahendeid. Kuna 17 töötaja kasutas need pesuvahendid enda tarbeks, siis tööandja neid ise kasutada ei saanud. Sellest tulenevalt kandis kostja kahju pesuvahendite kulus. 32.7 Töötaja isikliku sõiduauto remonttööde hüvitamise nõude kohta avaldas viitas tööandja võlaõigusseaduse asjaomastele paragrahvidele ja käsunduslepingu normidele. Sõidukite remonttööd, sh värvimine, on tööandja tegevusala, see on kirjas ka kostja veebilehel. Covid-19-ga seotud piirangute tõttu kadusid paljud juhuvedude tellimused ning mõnel perioodil ei olnud üldse juhuvedude tellimusi, sel ajal oli sõidukite remonttööd kostja põhiliseks sissetulekuallikaks. Remonttööde, puhastamise ja värvimistööde kohta oli töötaja ja tööandja vahel sõlmitud leping suuliselt. Kokkuleppe kohaselt pidi OÜ Heiki Bussid autot remontima ja töötaja pidi selle eest tasuma. Töö teostas OÜ Heiki Bussid ja töö oli suure mahuga. Hageja isiklikul autol remonditi pidurid, eemaldati tõrv ja pigi, tehti silicon-pesu, et värv nakkuks, eemaldati rooste, kasutati rooste-surma, auto pahteldati, lihviti, krunditi, värviti, lakiti, poleeriti. Lisaks välisilme parendamisele parandati hulgaliselt detaile. Eespool loetletud tööde tegemiseks kulutas tööandja spetsiaalseid vahendeid: leotusvahend, silicon, rooste surm, pahtel, krunt, värv, lakk, lisaks tekkis kulu ka vee, elektri, ruumide kasutamisest. Kostja vastusele 9.10.2020 lisatud pildid (dtl 549; II kd, tl 56) tõendavad, et auto nägi pärast remonti ja värvimist välja väga uhke. Eeldada tuleb, et äriühing teeb sõidukite remonttöid, puhastamist ja värvimist ainult tasu eest, mitte tasuta. Töötaja ei ole tõendanud asjaolusid, mis välistaksid tasu maksmise. Tööandja palub kohtul töötajalt välja mõista kahjuhüvitis vastavalt tööandja poolt töötajale esitatud vastavasisulisele arvele. Igal juhul palub tööandja töötajalt välja mõista mõistlik tasu teenustöö eest ja lisaks sellele mõistlikud kulud, mida vastuhageja käsundisaajana on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Seaduse mõtte kohaselt peab eelduslikult olema tasu vähemalt nii suur, et see kataks käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ja vastuhagejal tekkinud kahju. 32.8 Tööandja selgitab täiendavalt, et töötaja võttis H. H.lt laenu ja sellest on siiani maksmata 900 eurot. Töötaja on seda ise tunnistanud, et ta laenu sai, aga ta otsustanud seda mitte tagasi maksta. On väga ebaõiglane, kui tööandja peab kandma kahju ka hageja poolt tekitatud avariide, hageja isikliku sõiduauto pesemise, tankimise ja remondi tõttu. 32.9 Vastuväitena töötaja saamata palga nõudele märgib tööandja, et töötajale on kogu palk tehtud töö eest välja makstud. Töötaja ei ole arusaadavalt põhjendanud ega tõendanud, et ta oleks teinud tööd, mille eest oleks palk saamata. Hagejal ei ole õigust nõuda palka kollektiivlepingu alusel, sest kostjale ei kohaldu ükski kollektiivleping. Muude töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks on töövaidlusorganile nõude esitamise aeg 4 kuud ja kostja on taotlenud aegumise rakendamist. Töötaja ei ole arusaadavalt põhjendanud, mille eest ta palka nõuab. Tööandja ei ole nõus maksma palka aja eest, mil töötaja ei töötanud ja ei olnud nõus töötama. Töötaja ei soovinud rohkem sõite teha, kui need, mis ta ära tegi, sest tal oli peale OÜ Heiki Busside ka teine töökoht. Algul töötas ta lisaks juuksurina, hiljem teises autovedude äriühingus. Töötaja tööst keeldumiste kohta on tööandja esitanud TVK toimikusse väljavõtted telefonisõnumitest (I kd tl 105-106). 32.10 Vastuväitena töötaja puhkuse hüvitise nõudele märgib tööandja, et tööandja on töötajale saamata puhkuse hüvituse juba välja maksnud. Töötajal ei ole õigust saada puhkust 35 kalendripäeva, sest kollektiivleping ei kohaldu töötajale.

§ 68

lg 6 alusel aegub põhipuhkuse nõue 1 aasta jooksul, arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse ja kostja on taotlenud aegumise kohaldamist 2019.a -st varasema aja eest. Töötaja on 19.01.2022 vastuses on omaks võtnud, et tööandja maksis lõpparvega 10.02.2020.a 397,14 eurot brutos, mis koosnes töötasust 30 eurot ja puhkusehüvitisest 367,14 eurot brutos. Töötaja on kinnitanud, et ta 18 on need summad kätte saanud ja ta ei esita nõudeid nimetatud summade osas. Tööandja leiab, et ringkonnakohtu määruse p 7.1 alusel tuleb jätta töötaja hagi puhkusehüvituse nõude osas, mis väljub summast 367,14 eurot, läbi vaatamata. 32.11 Tööandja leiab, et käesolevas asjas puuduvad täielikult asjaolud, mis on kohustuslikuks eelduseks töötajapoolse erakorralise töölepingu ülesütlemiseks. Kui need asjaolud puuduvad, siis ei saa tööleping lõppeda töötajapoolselt erakorraliselt. Tööandja on kindlalt veendunud, et puuduvad asjaolud töölepingu lõpetamiseks

§ 91lg 2 alusel, sest puuduvad tööandja olulised rikkumised.

Tööandja õiguslik põhjendus selle kohta, et 03.02.2020 puudusid asjaolud töölepingu lõpetamiseks

§ 91lg 2 p 1 alusel on esitatud 01.07.2020 hagiavalduse p-s 5.

Tööandja jääb nende seisukohtade juurde. Töötajal on

§ 100

lg 4 alusel tööandjalt hüvituse nõude õigus ainult sel juhul, kui tööandja on oluliselt lepingut rikkunud. Hagiavalduse kohaselt seisnes tööandja väidetav rikkumine kollektiivlepingu tingimuste mittetäitmises. Konkreetselt töötaja arvates selles, et tööandja ei maksnud töötasu kollektiivlepinguga ettenähtud suuruses ja ei võimaldanud kollektiivlepingu alusel puhkust 35 kalendripäeva. Tegelikult ei ole tööandja lepingut oluliselt rikkunud. Tööandja ei ole ühegi kollektiivlepinguga seotud ega kuulu tööandjate liitu ega ühingusse, kes on sõlminud kollektiivlepingu. Tööandjale ei saa rakendada kollektiivlepingut. Riigikohus on oma 11.5.2020.a otsuses nr 2-18-7821 selgitanud, et sellesisulises olukorras ei teki kollektiivlepingust kohustusi sellele tööandjale, kes ei kuulu sellesse liitu või ühingusse, kes on sõlminud kollektiivlepingu. Seega tööandja ei pidanud täitma hageja poolt väidetud kollektiivlepingut ja töötajal ei ole õigust nõuda kollektiivlepingu täitmist. Kuna tööandjapoolsed olulised rikkumised puuduvad on töötaja hüvitise nõue alusetu. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
2. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et nii hagi kui vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt, põhjendades seda alljärgnevalt.
3. Kuivõrd töötaja on pärast kohtu (ja ringkonnakohtu) selgitusi esitanud uuesti nõude ka töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks, lahendab kohus esmalt vastava töölepingu seaduse (

) § 91 lg-le 2 tugineva nõude. Kuna tööandja on vaielnud vastu töötaja nõudele tuvastada 3.02.2020 ülesütlemisavalduse kehtivus, on ringkonnakohtu arvates sellel asja lahendamisel oluline tähendus (vt Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2023 määruse p 17). 36. Vaidlust ei ole, et tööandja ja töötaja vahel oli 18.06.2014 sõlmitud tööleping (I kd tl 31-33; dtl 552-554) ja töötaja ütles selle 03.02.2020

§ 91

lg 2 kõikidele punktidele tuginedes erakorraliselt avaldusega üles (I kd tl 38-38p; dtl 581-583). See avaldus on jõudnud ka tööandjani. Samuti pole enam vaidlust, et töötaja ei töötanud tööandja juures täiskohaga. 19 37. Poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel on tuvastatav, et töötaja pöördus esmakordselt TVK poole 11.02.2020, s.o ca nädal pärast ülesütlemisavalduse esitamist (I kd, tl 28-30; dtl 565-568), märkides avalduses TVK-le mh, et „kuna tööandja ei tunnista minu erakorralist lahkumisavaldust, soovin, et töövaidluskomisjon tuvastaks minu erakorralise lahkumisavalduse õigsuse“. Tööandja on TVK-le esitatud omapoolses vastuses (I kd, tl 78-83; dtl 570-579, vastava dokumendi alapunkt 5, lk 6 ) teinud järgneva 27.02.2020 avalduse: „Töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja poolt puudus L. T.l igasugune alus. Tema töölepingu tingimusi ei ole rikutud üheski punktis. Talle pole jäetud töötasu ega puhkusetasu maksmata ega makstud vähem kui bussijuhtide hea tava nõuab.“

§ 105

sätestab, et ülesütlemise tühisusele tuginedes peab ülesütlemise vaidlustaja esitama kohtule või TVKle hagi või avalduse 30 kalendripäeva jooksul alates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kuigi tööandja avaldusest ei saa kohtu arvates välja lugeda juriidiliselt selgesõnalist ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuet, saab tööandja avalduse mõte ja eesmärk kohtu hinnangul olla siiski vaidlustada töötaja avaldust

§ 105lg 1 tähenduses.

Sellest tulenevalt hindab kohus järgnevalt, kas töötaja ülesütlemisavaldus oli ka sisuliselt kehtiv ja põhjendatud. 38.

§ 91

lg 2 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel (p 1), tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega (p 2), töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele (p 3). 39. Riigikohus on märkinud, et töötaja võib öelda töölepingu VÕS § 196 ning

§ 87

ja § 91 lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Lepingurikkumised, mida saab esmajoones pidada oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2 ning need kohalduvad VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingu rikkumise korral. Lisaks sisaldab

§ 91

lg 2 näitliku loetelu tööandja kohustuste olulistest rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks (vt RKTKo nr 2-19-9129, p-d 26-27).

§ 95

lg 2 teise ja kolmanda lause kohaselt peab töötaja erakorralist ülesütlemist taasesitamist võimaldavas vormis põhjendama ja vastavat on töötaja kohtu hinnangul õigesti ka teinud. 40. Kuigi töötaja viitab ülesütlemisavalduses

§ 95

lg 2 kõikidele punktidele, on peamiselt viidatud tööandjapoolsele lepingurikkumisele seonduvalt töötasu maksmisega ja kokkulepetest mittekinnipidamisega. Sisulisi viiteid sama paragrahvi lg 2 p-de 1 ja 3 asjaoludele kohus töötaja avaldusest ei tuvasta. Sealjuures on töötaja ülesütlemisavalduse kokkuvõttes mh selgitanud, et tööandja võlgneb talle netosummana 3085,4 eurot 2019. aastal saamata jäänud töötasu eest, 35 päeva puhkusetasu, jaanuari töötasu, mis ei saa olla väiksem kui 1050 eurot (bruto), s.o aastast 2020 bussijuhi töötasu alammäär. Töötaja on ülesütlemisavalduses viidanud asjaolule, et ta olevat olnud täistööajaga tööl, mis on aga ümber lükatud pooltevahelises töölepingus sätestatuga ja mille üle käesolevalt enam vaidlust ei ole. 41.

§ 43

lg 1 sätestab, et eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). Kohus nõustub tööandja kohtumenetluses esitatud selgitustega, mille kohaselt ei olnud töötajal õigust nõuda palka kollektiivlepingu alusel, sest talle ei kohaldunud ükski kollektiivleping. Töölepingu p-s 4.1 oli kokku lepitud osaline tööaeg, vastavalt tellimustele. Sellest saab kohtu hinnangul järeldada, et töötaja tööaeg ja palk sõltusid tööandjale kolmandate isikute poolt tehtud tellimustest, st töökoormus võis olla nii alla 0,5 kui jääda vahemikku 0,5–0,

1. Töötaja tööaja varieeruvus ilmneb ka kohtule 20 esitatud töötaja töötundide arvestusest (II kd, tl 15-15p; dtl 487-488), mille alusel on tuvastatav, et vähemasti perioodil jaanuar 2019.a. kuni jaanuar 2020.a. jäid tema töötunnid ühes kalendrikuus vahemikku 60-120,5 h, keskmiselt selle perioodi kohta 87,5 h kuus (arvutuse selgitus: tööajatunnid kokku nimetatud ajavahemikul jagatud 13-ga).
2. Töölepingu alusel oli kokku lepitud tunnitasu 4 eurot (bruto) kuni 01.01.2019 ja sealt edasi tunnitasu 5 eurot (bruto). Töötasu alammäär sõltub töötajaga töölepingus kokku lepitud töökoormusest. See järeldub

§ 29

lg 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 124 §-st 1, mille kohaselt on kehtestatud nii tunnitasu alammäär ja kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral. Vastava määruse erinevad redaktsioonid on olnud aastaid samas sõnastuses, muutunud on üksnes määruses sätestatud summad. Seega on ebaõige töötaja järeldus, et talle peab vaatamata töökoormusele olema garanteeritud kuutasu alammäär, s.o seadusjärgne miinimumpalk, ka olukorras, kus töölepingus on kokku lepitud osaline tööaeg. Kui tööaeg on kuust kuusse varieeruv, on õige lähtuda tunnitasu alammäärast (bruto) ja korrutada töötaja palga saamiseks reaalselt töötatud tundide arv vastava tunnitasu alammääraga või lepingus kokkulepitud palgaga (kui vastav number on suurem). Tuleb märkida, et alates 01.01.2019 olid pooled kokku leppinud tunnitasus 5 eurot, mis oli kõrgem tol ajal Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 poolt määrusega nr 117 kehtestatud tunnitasu alammäärast – alates 1.01.2019 kehtestati tunnitasu alammääraks 3,21 eurot (bruto). Ka 2020.a. oli tunnitasu alammäär madalam kui oli hageja ja kostja vahel kokku lepitud, s.o 3,48 eurot (bruto) (vt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrus nr 115). Seega nendib kohus kokkuvõtlikult, et töötajale arvestati palka õigesti. 43. Töölepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud 35 päevases kalendripuhkuses, veelgi enam, pooltevahelises töölepingus ei ole puhkuse pikkust üldse sätestatud. Siiski kehtib

§ 55

alusel eeldus, et töötaja põhipuhkus on 28 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja vahel ei ole kokku lepitud pikemas puhkuses. Seadusjärgne põhipuhkuse päevade arv peab olema tagatud ka olukorras, kui töötaja töötab osalise tööajaga, st puhkuse kestus ei olene sellest, kas töötaja töötab täis- või osalise tööajaga, puhkust antakse nii mitu kalendripäeva, kui seadus ja töötajaga sõlmitud tööleping ette näevad. Osaline tööaeg ei tähenda osalist puhkust. Seega on õige siiski lähtuda sellest, et töötajale kohaldus 28-päevane puhkus. 44. Kõiki eelnevat ja töötaja avalduses kirjeldatut koostoimes hinnates, on kohus seisukohal, et tööandja ei ole oma töölepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud, sh ei ole viivitanud töötasu maksmisega (

§ 91lg 2 p 2), seega ei olnud töötajal õigus töölepingut erakorraliselt üles öelda.

Seega jätab kohus töötaja nõude tuvastada alates 03.02.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine

§ 91lg 2 alusel rahuldamata.

45.

§ 100

lg 4 esimene lause sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuivõrd kohus jättis töötaja nõude töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks rahuldamata, ei esine ka eeldusi töötaja

§ 100lg 4 alusel esitatud nõude rahuldamiseks.

Vastav nõue jääb samuti rahuldamata. 46. Järgnevalt analüüsib kohus töötaja väidetavalt vähem makstud töötasunõuet 416,91 eurot ja puhkusehüvitise nõue 198,70 eurot. 47.

§ 35

sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Riigikohus on avaldanud, et kui töötaja töötas täistööajaga (sh summeeritud tööaja arvestuse korral), kuid tööandja ei kindlustanud 21 teda tööga sellises ajalises mahus, võib kostja kohustus maksta töötasu aja eest, mil hageja tööd ei teinud, tuleneda nt

§-st 35 (vt RKTKo nr 2-17-458, p 15). Kuna käesolevalt ei saa jaatada täistööajaga töötamist, jäävad edutuks töötaja väited selle kohta, et tal on õigus saada õigus saada töötasu 0,5 määraga kalendaarse tööajafondist poole arvestusega vastava kuu tundidest (

§ 35

). Kohtu hinnangul oli töötajal õigus saada töötasu kokkulepitud määras selle aja eest, mil ta reaalselt töötas. Kuna töölepingu p-s 4.1 olid pooled kokku leppinud osalises tööajas vastavalt tellimustele, pidi tööandja tagama töötajale ka vastavas osalises, kuid täpselt kindlaksmääramata mahus tööd. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt jäid töötunnid (2019-2020) vahemikku 60–120,5 h/kuus, keskmiselt 87,5 h/kuus (vt kohtuotsuse p 41). Lisaks kinnitavad töötaja ja tööandja Messengeri-vestlused tööandja poolt kohtule avaldatut, et töötaja oli paralleelselt tööl ka kolmandate isikute heaks (I kd, tl 103, 105106; dtl 601, 603-604), mistõttu oli tal valikuvõimalus, kas ja millises mahus töötada kostja heaks või mitte. Kõike eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et tööandja on arvestanud töötasu õigesti ja töötaja vähem makstud töötasunõue 416,91 eurot tuleb jätta rahuldamata. 48. Vaidlust ei ole, et tööandja on töötajale välja maksnud puhkusehüvitise 367,14 eurot (I kd, tl 98, tööandja põhipuhkuse arvestus). Samuti on kohus tuvastanud, et töötajal oli õigus saada aasta kohta puhkust 28, mitte 35 kalendripäeva. Põhjendamatud on töötaja argumendid, et kui töölepingus ei ole kokku lepitud üldse puhkuse pikkuses ning tööandja ei ole selle pikkust tõendanud, siis tuleb lähtuda töötaja nimetatud 35 kalendripäevasest puhkuse pikkusest, mille tööandja on algselt (töövaidluskomisjonis) omaks võtnud. Kohtule on esitatud töötaja enda tehtud puhkusetasu arvestus (II kd, tl 12; dtl 485), millest järeldub, et töötaja on arvestanud puhkusetasu kalkulaatoris, märkides 6 kuu sissenõutavaks muutunud brutotasuks 2647,25 eurot, saades 01.01.2019-31.01.2020 päevatasuks 14,79 eurot ja kasutamata puhkusepäevade arvuks 38,26 päeva. Tegelikkuses pidanuks kasutamata puhkusepäevade arvuks nimetatud perioodil olema 30,60 päeva ning puhkusetasu arvestuse aluseks pidanuks

§ 70

lg 1, § 29 lg 8 ja Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 § 2 lg 2 ja § 3 lg 1 kohaselt võtma töötaja brutopalga vahemikul juuli kuni detsember 2019.a. – puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud 6 kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Kohtule esitatud tööandja palgaarvestuste (I kd, tl 100-101; dtl 694-696) järgi sai töötaja nimetatud perioodil kokku palka 2181,53 eurot (bruto). Seega pidanuks tööandja hüvitama lõpparvega töötajale 373,01 eurot (bruto) (kohtu arvutused: https://www.kalkulaator.ee/et/puhkusekalkulaator, sisestades eelnimetatud arvandmed). Kuna tööandja on maksnud töötajale vähem (eelduslikult põhjusel, et arvestas puhkusehüvitise päevade arvuna 30,6 asemel 29 päeva), peab tööandja hüvitama täiendavalt töötajale 5,87 eurot (bruto) (373,01-367,14), milline summa tuleb töötaja kasuks välja mõista. Sellest ülejäävas osas jääb töötaja puhkusehüvitise nõue rahuldamata. 49. Tööandja nõuetest analüüsib kohus esmalt Xxxxxxxxxx laadal 24.08.2019 juhtunud väidetava avarii 600 euro kahjunõuet. Kohus nõustub töötajaga, et nimetatud nõue on aegunud, sest tööandja esitas selle alles 06.10.2021 eelistungil (kostja seaduslik esindaja: „24.08. Xxxxxxxxxx laadal käies tagurdas L. bussiga vastu liiklusmärki ja kraapis seoses sellega bussi külge, s.o eelistungi protokoll“, dtl 974, lk 5). Tulenevalt

§ 74

lg-st 4 aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Tööandja on kinnitanud, et sai väidetavast kahjust teada mõned päevad hiljem. Seega on nõude esitamiseks ette nähtud 12-kuuline tähtaeg möödunud ja nõue tuleb jätta rahuldamata. 22

1. Kitsele 20.10.2019 otsasõidu kahju 600 euro nõudes tuleb kohtul samuti nõustuda töötaja argumentidega. Salva kindlustuse pakkumise nr 72577723 (II kd tl 107-114p; dtl 1006-1009) alusel on tuvastatav, et mh tehti sõidukile xxxxxx, millega otsasõit toimus (I kd tl 109-110; dtl 704-705) perioodiks 26.04.2019–25.04.2020 kindlustuspakkumus, mille eritingimustes (lk 3) on kirjas, et omavastutust ei rakendata asulavälisel teel loomale otsasõidust tingitud kahju hüvitamisel. Seega pidi kindlustus hüvitama tööandjale loomale otsasõidu puhul kindlustuskahju täies ulatuses. Kuna reaalset poliisi nimetatud perioodi ja sõiduki kohta ei ole kohtule esitatud, ei ole tööandja ümber lükanud töötaja väidet, et loomale otsasõidu puhul omavastutust ei rakendunud. Pigem kinnitavad kohtule esitatud tõendid asjaolu, et tööandjal ei saanud kahju tekkida, kuna kindlustusandja pidi nimetatud avariiga seonduvalt kõik summad omavastutust rakendamata välja maksma. Seega jätab kohus ka vastava kahjuhüvitise nõude rahuldamata.
2. Xxxxx xxxxxxx 03.05.2019 parkla avarii osas peab kohus samuti sedastama, et vastav kahju (kindlustuse omavastutuse summa) on usaldusväärselt tõendamata. Ei ole tõendatud, et millal on fotod bussi nr xxxxxx (I kd tl 173-174; dtl 925-926) tagumisest osast tehtud ja vastava asjaolu on seadnud kahtluse alla ka vastaspool. Kohtu hinnangul ei ole kostja suutnud edastada usaldusväärset infot nimetatud juhtumiga seonduvate asjaolude kohta ja on andnud kohtule vastuolulisi ütlusi. Nii on nt kostja esindaja 03.05.2019 Salva kindlustusele saadetud kirja (I kd tl 177-179; dtl 873) kohta kohtuistungil tõendit uurides avaldanud, et „L. kasutas bussi alguses ja seda tagasi garaaži juurde tuues oli selline asi juhtunud ja sellest ongi see kahju. Nädala jooksul ei teadnud sellest ja lihtsalt samal ajal sai see kahjuteade esitatud sinna.“/…/“buss oli nädal aega L. juures kodus ja bussi tagasi tuues avastati, et bussil on vead küljes. Tööandja hakkas küsima, kus ja mis juhtus, L. vastas, et ju see vist toimus seal Xxxxxs ja siis ta ise käis seal Xxxxx juures vaatamas ja leidis sealt tükke maast. Kas see kriips juhtus seal või kuskil kodus tal, me ei suuda kuidagi kindlaks teha, aga see on samal ajal tekkinud.“/.../“ma saan aru, et
3. mail oleme hakanud seda kriipsu alles nõudma jah.“. Eeltoodu ei lähe kohtu hinnangul absoluutselt kokku hagiavalduses kirjeldatuga, mille kohaselt toimus 03.05.2019 Xxxxx parklas avarii, kui töötaja oli vedanud kliente xxxxxxx xxxxxxxxxxx. Viga sai väidetavalt bussi tagant vasak nurk, purunenud oli stange, plastmass mõranenud. Seega tuleb ka see kahjunõue jätta rahuldamata.
4. Järgnevalt analüüsib kohus tööandja nõudeid töötaja vastu kütusemahutist tangitud kütuse, töötaja isikliku sõiduki pesemise ning töötaja isikliku sõiduauto xxx remonditööde eest.
5. Kohus jääb varasemalt avaldatu (vt maakohtu 22.09.2022 määruse p 44) juurde, et olukordades, kus töötaja kasutas tööandja juures viimasele kuuluvat vara (kütust, pesuvahendeid) isiklikuks otstarbeks ja tööandja teostas töötaja isikliku vara remonti, väljus see olemuslikult pooltevahelisest töösuhtest ning eelnimetatud õigussuhetest tulenevad vaidlused ning nõuded ei saa olla töövaidluseks, mida TvLS alusel lahendada. Tegemist on töötaja ning tööandja vahel tekkinud muude võlaõiguslike suhetega (töövõtuleping, lepinguvälised võlasuhted vms). Töösuhtest tulenev vaidlus saab kohtu arvates olla vaidlus, mis tuleneb pooltevahelises töölepingus sätestatud õigustest ja kohustustest või töösuhteid reguleerivast seadusest (nt

-st). Nt olukord, kus töötaja kahjustab talle tööülesande täitmiseks antud tööandja vara või kui tööandjal tekib töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahjunõue (millised nõuded käesolevas menetluses ka käsitlemist leidsid). Samas on ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas avaldanud, et neid nõudeid tuleb siiski menetleda kas selles menetluses või eraldada nad eraldi menetlusse (vt ringkonnakohtu 22.02.2023 määruse p 29). Maakohus ei pidanud otstarbekaks nõuete eraldamist ja analüüsib neid käesolevas menetluse raames. 23

1. Kütuse hüvitamise nõude kohta on töötaja avaldanud, et tööandja ja töötajate vahelise kokkuleppe kohaselt said töötajad tankida oma autosse tööandja kütust ning pidid tasuma selle eest 1 eurot/liitri kohta, sest tööandja sai kütust hulgihinnaga. Sellise hinnaga on töötaja nõus 02.02.2020 tangitud 49,99 liitri eest kütuse tööandjale kinni maksma. Olemuslikult võib kohtu hinnangul olla tegemist tööandja ja töötaja vahelise müügilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 tähenduses. Tööandja sellist kokkulepet samas eitab. Lepingu puudumisel saaks tööandja nõue tugineda VÕS § 1037 lg-le 1 (s.o alusetu rikastumine). Tööandja on vastava nõude kohta esitanud kohtule tõendina AS Alexela 07.01.2020 arve nr H20200063 (II kd, tl 121; dtl 1033), mille alusel on tuvastatav, et OÜ Heiki Bussid on kohustatud nimetatud äriühingule maksma 3000 liitri diislikütuse eest 4035 eurot (sh km), s.o 1,34 eurot liiter (sh km). Töötajalt nõuab tööandja aga töötajalt 71,98 euro hüvitamist, mis teeb liitri hinnaks 1,43 eurot (sh km). Kohus on seisukohal, et tööandja nõutud ulatuses on kütuse hüvitamise nõue tõendamata. Kohus nõustub töötaja märkusega, et tööandja nõue ja selle juurde esitatud tõend pole omavahelises seoses. On eluliselt usutav, et kui töötaja pidi ostma tööandja kütust sama või isegi kõrgema hinnaga, mis see tavatanklas maksab, puudus mõistlik põhjendus ja perspektiiv tankida kütust tööandjale kuuluvast mahutist. Kuna töötaja on korduvalt väljendanud, et on valmis tasuma tööandjale kütuse maksumuse 1 eurot liitri eest, s.t on sisuliselt nõude selles ulatuses omaks võtnud, rahuldab kohus nõude osaliselt, mõistes töötajalt tööandja kasuks kütuse tankimise eest välja 49,99 eurot.
2. Samale tõendamatuse järeldusele jõuab kohus ka sõiduauto pesemise nõudes. Kohtu hinnangul saaks tööandja nõudes tugineda VÕS § 1037 lg-le 1 – õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada, et poolte vahel olnuks selle kohta sõlmitud mingi leping. Kuigi hageja on väitnud, et töötaja kasutas oma töölt lahkumise päeval 02.02.2020 tööandja töökojas tööandja pesuvahendeid oma isikliku sõiduautot põhjalikuks pesemiseks nii seest- kui väljastpoolt ja on esitanud ka vahendite maksumuse kohta väljavõtte www.autokeemia.ee e-poest (II kd, tl 119; dtl 1031), ei ole kohtu hinnangul siiski usaldusväärselt tõendatud, kas üldse ja kui jah, siis milliseid vahendeid töötaja konkreetselt kasutas. Töötaja eitab pesuvahendite tarvitamist, vaid nendib, et üksnes loputas oma autot veega. Kuivõrd kohtu hinnangul puuduvad nimetatud sündmuse kohta vettpidavad tõendid ja kalkulatsioonid, jätab kohus vastava tööandja nõude rahuldamata.
3. Tööandja on seisukohal, et tema ja töötaja vahel oli lepingu töötaja isikliku sõiduauto xxx remontimiseks, mille üheks tõendiks on töötaja kohtule esitatud OÜ Heiki Bussid poolt L. T.le 15.04.2020 esitatud arve nr 76/20 (I kd, tl 147; dtl 830). Nimetatud arve esimesel real on kajastatud sõiduauto xxx remonditööd (värvimistööd) 480 eurot (+ käibemaks). Seega saab nentida, et see arve on esitatud pooltevahelise töölepingu lõpetamisest 2,5 kuud hiljem ja väidetavatest töödest 7 kuud hiljem. Töötaja on nõude kohta märkinud, et septembris 2019 vahetas töökaaslane M. R. töötajale kuuluval autol piduriklotsid ning tegi kerel mõned värviparandused. Tööandja juhatuse liige H. H. aitas M. R. värviparandustöödel. Poolte vahel ei olnud mitte mingeid rahalisi kokkuleppeid. Tööandja leiab, et äriühingu ja L. T. vahel oli sõlmitud suuline leping remonditööde teostamiseks. Kohtu hinnangul saab eelduslikult sellise sisuga lepingut õiguslikult pidada töövõtulepinguks (VÕS § 635 lg 1). Samas peab pool, kes lepingu olemasolule tugineb, suutma seda ka kohtus ka tõendada (TsMS § 230 lg 1), eriti kui 24 vastaspool lepingu sõlmimisele kategooriliselt vastu vaidleb. Kohus on seisukohal, et väidetavale töövõtjale arve esitamine ei tõenda pooltevahelise lepingu sõlmimist. Lepingu sõlmimist ei tõenda ka L. T. xxx-st tehtud fotod müügiportaalis (II kd, tl 56; dtl 549). Pigem viitavad hageja poolt kohtule esitatud Messengeri-vestlus kostja seadusliku esindaja ja remonti teostanud M. R.(R.) vahel (II kd, tl 152; dtl 1069) ja L. T. kirjalikud avaldused äriühingult saadud arve kohta (I kd, tl 145-146; dtl 828-829) kohtu hinnangul sellele, et sõiduki remont teostati heast tahtest. Kuna lepingu sõlmimine poolte vahel on tõendamata, jääb rahuldamata ka lepingule tuginev sõiduauto remonttööde hüvitamise nõue. Kohus märgib täiendavalt, et VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttega on mh seotud õiguste kuritarvitamise, sh vastuolulise käitumise keeld – see puudutab olukordi, kus isiku varasem käitumine ja hilisem õiguste teostamine on vastuolus. Kohtu hinnangul on analüüsitava nõude puhul tegemist just sellise olukorraga – on antud mõista, et sõiduk remonditakse heast tahtest, kuid 7 kuud hiljem esitatakse üllatuslikult arve. Kohtu hinnangul ei ole selline käitumine kooskõlas hea usu põhimõttega.
4. Kuivõrd kohus rahuldas osaliselt ühe hageja nõude, s.o puhkusetasu nõude summas 5,87 eurot, ning ühe kostja nõude, s.o kütuse hüvitamise nõue summas 49,99 eurot, tasaarvestab kohus vastavad nõuded TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja 44,12 eurot (49,99-5,87).
5. Menetluses esitatud muud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad, mis on otsuse põhjendavas osas kajastamata, ei omanud kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel TsMS § 238 lg 1 mõttes sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid täiendavalt ei analüüsinud. Nt ei ole asjaolu, et poolte vahel võib olla veel lepingulisi ja lepinguväliseid võlasuhteid (tööandja juhatuse liikme väidetav laen L. T.le, vt otsuse p 32.8) käesoleva tsiviilasja esemeks. MENETLUSKULUD
6. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi ja vastuhagi osalise rahuldamise ulatust silmas pidades seisukohal, et pooltel tekkinud menetluskulud tuleb jätta mõlema poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Aavik kohtunik 25