KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-23-116306 Tsiviilasi

§ 30lg 1 alusel.

Vastavalt senisele Riigikohtu praktikale, on nii konstitutiivse kui ka deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ( Riigikohtu kohtulahendid nr 3-2-1-149-11; nr 3-2-1-124-14 p 23). Võlatunnistuses on märgitud, et võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus

§ 30

lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. 2. Viru Maakohus jättis 4. septembri 2023 tagaseljaotsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Hageja on tüüptingimuste kasutajana soovinud ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (

§ 421

). Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära tarbija teadmatust. Tüüptingimustega lepinguna sõlmitud konstitutiivsed võlatunnistused, mille eesmärgiks oli välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumine, on käsitletav

§ 421teises lauses nimetatud kokkuleppena.

Hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus.

§ 4034

lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. 10. juuli 2023 puuduste määruses andis kohus hagejale võimaluse esile tuua ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole asjaolusid hagis esile toonud ning krediidilepinguid, sh kostja krediidivõimelisust kinnitavad tõendeid ei ole esitatud, mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus andis 10.07.2023 puuduste 2 määruses hagejale võimaluse ümber arvestada oma nõue lähtuvalt

4034 lg-s 7 sätestatust ja täpsustada viivisenõudeid, kuid hageja ei ole kohtu määratud ajaks ümberarvestust esitanud ja viivisenõudeid ei ole täpsustatud. Kuna nõuded on ebaselged, tuleb jätta hagi rahuldamata.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusse võtmata. Tsiviilasja hind maakohtus oli 2268,80 eurot. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (TsMS § 405 lg 1). Lihtmenetluses tehtud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine tsiviilasjas aluseid, mis annaksid aluse väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid. Asjaolu, et hageja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust vastupidise väitmiseks.
4. Maakohus on ekslikult nimetanud otsust tagaseljaotsuseks, kuna maakohus on vaatamata sellele, et kostja jättis hagile vastamata, teinud sisulise põhjendatud otsuse. Kui kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei saa ta teha tagaseljaotsust TsMS § 407 lg 1 alusel ja peab tegema sisulise otsuse. Tagaseljaotsusega ei saa TsMS § 407 lg 1 alusel jätta hagi rahuldamata. Kuna maakohus on otsust TsMS § 442 lg 8 järgi põhjendanud, on tegu sisulise otsusega, mitte tagaseljaotsusega. Seetõttu ei ole tegu olulise menetlusõiguse normi rikkumisega.
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus heita maakohtule ette materiaalõiguse normide rikkumist. Hageja õiguslik käsitus võlatunnistusest on ekslik. Kohus peab sõltumata poolte väidetest kontrollima, kas tehing võib olla tühine (RKTKo 28.01.2015 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010 3-2-1-40-10, p 14). Kui hageja tugineb konstitutiivsele võlatunnistusele, siis võib selline võlatunnistus kui leping olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS § 87) alusel tühine vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RKTKo 03.06.2021 2-19-5601/61, p 16.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Tarbija ei saa ühegi lepinguga (sh võlatunnistusega) võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Seaduse järgi on tühine seadusjärgset intressimäära ületav intressikokkulepe tarbijaga, kui tarbijakrediidilepingu sõlmimisel ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034lg 7 esimene lause).

Sellist kokkulepet ei saa muuta kehtivaks sõltumata sellest, mitu korda tarbija erinevate võlatunnistuste või muude sarnaste lepingutega 3 seda nõuet tunnistab.

§ 421

esimese lause järgi on

23. ptk esimeses jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, mistõttu on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud sellise võla sissenõudmist, mille tekkimist seadus ei luba. Seega kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga tühised, toob see kaasa võlatunnistuse tühisuse. Kuigi maakohus andis hagejale võimaluse enda nõuet täpsustada ja esitada nõue muul alusel, ei ole hageja seda teinud. Eeltoodust tulenevalt keeldub ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. TsMS § 638 lg 10 alusel loetakse, et kaebust ei ole esitatud. /digitaalselt allkirjastatud/ 4