← Eesti

2-18-3277/88

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 2. november 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-3277

) §-d 45 jj. Seadust kohaldatakse pärast füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist 1. juulil 2022 esitatud maksejõuetusavalduste alusel algatatud menetlustele (

§ 68

lg 1).

§ 49

lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest. Kohus võib menetlust ka pikendada, kuid mitte rohkem kui neli aastat menetluse algatamisest (

§ 49lg 9). Pankr

S § 1933 lg 1 sätestab, et kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne

  1. aasta
  2. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Viidatud säte on rakendussäte, milles sätestatakse üleminekureeglid füüsilisest isikust võlgniku suhtes algatatud kohustustest vabastamise menetluse puhuks.
  3. Maakohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud kolm aastat, tuleb kohtul PankrS § 1933 lg 1 alusel otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine. Kolleegiumi hinnangul maakohus eksis, kui leidis, et kolme aasta algust tuleb arvutada võlgniku kohustusest vabastamise menetluse alustamisest, s.o
  4. september
  5. Seadusandja on viidatud sätte osas selgitanud, et säte on vajalik tagamaks isikute võrdne kohtlemine võrreldes nende isikutega, kelle suhtes algatatakse menetlus uue seaduse redaktsiooni alusel ning kellele kohaldub seega lühem kohustustest vabastamise periood (vt füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu (575 SE), seletuskiri lk 101). Eelnevast tuleneb seadusandja tahe, mille kohaselt ei tohiks pärast füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist ühegi võlgniku kohustustest vabastamise menetlus olla pikem kui kolm aastat. Seega nõustub kolleegium määruskaebuse esitajaga, et sättes viidatud kolme aasta alguseks tuleb lugeda
  6. juulit 2022, mil jõustus füüsilise isiku maksejõuetuse seadus. Maakohus ei saanud 4

(7)PankrS § 1933 lg-le 1 tuginedes võlgniku kohustusest vabastamise menetlust lõpetada.
  1. PankrS v.r § 175 lg 1 näeb üldreeglina ette võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise otsustamise pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Siiski on kohtul PankrS v.r § 175 lg-st 11 tulenevalt võimalik pärast kolme aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist otsustada võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine ka enne PankrS v.r § 175 lg-s 1 toodud tähtaega. Kuna praegusel juhul on võlgniku kohustusest vabastamise menetlus kestnud üle kolme aasta (menetlus alustati
  2. septembril 2020), andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada seisukoht võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ennetähtaegse vabastamise kohta (dtl 648). Ringkonnakohtule esitatud seisukohas ei nõustu AS SEB Pank võlgniku kohustustest ennetähtaegse vabastamisega, sest võlgnik on võlausaldaja 2806,19 euro suurusest nõudest tasunud 135 eurot, s.o 4,81%, mida ei saa pidada nõude arvestatavas ulatuses tasumiseks (dtl 651). Ka määruskaebuse esitanud Swedbank AS-i hinnangul ei ole kohustusest ennetähtaegse vabastamise eeldused täidetud, kuivõrd võlgnik on võlausaldaja nõudest tasunud vaid 6,26% (dtl 688). LHV Finance AS andis teada, et võlgnik on nõude tasunud 52% ulatuses ning jättis võlgniku kohustusest vabastamise kohtu otsustada (dtl 672). Teised võlausaldajad ringkonnakohtule seisukohta ei avaldanud. Võlgnik selgitas oma ringkonnakohtule esitatud seisukohas võlausaldajatele maksete tegemist ning menetluse kestel töötamisega seonduvat (dtl 680).
  3. Ringkonnakohus hindab järgnevalt, kas eeldused võlgniku kohustusest ennetähtaegseks vabastamiseks PankrS v.r § 175 lg 11 alusel on täidetud. PankrS v.r § 175 lg 11 sätestab, et kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses.
  4. Swedbank AS ja AS SEB Pank tuginevad sellele, et võlgnik ei ole arvestatavas ulatuses võlausaldajate nõudeid täitnud. Ringkonnakohus märgib, et nõude rahuldamise arvestatava ulatuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda pelgalt ja ainuüksi nõuete rahuldamise protsentuaalsest suurusest, kuivõrd see võib oluliselt erineda olenevalt nõuete suurusest. Ilmselgelt saab suuremate nõuete puhul nõuete rahuldamise ulatus olla väiksem. Nõude rahuldatuse ulatuse arvestatavaks lugemine tuleb otsustada iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades, hinnates asjaolusid kogumis. Seda, kas võlgnik on rahuldanud nõudeid arvestatavas ulatuses või mitte, võib muuhulgas näidata asjaolu, kui palju on võlgnik oma sissetulekutest nõuete rahuldamisele panustanud (vt TrtRnKm 08.05.2023, 2-18-9677, p 14).
  5. Kolleegiumi hinnangul nähtub asja materjalidest, et võlgnik on vastavalt oma võimetele võlausaldajatele makseid teinud. Õige on maakohtu sedastatu, et võlgnik on teinud võlausaldajatele makseid ka kuudel, mil arvestades tema sissetulekute liiki ja suurust, ta tulu loovutama ei pidanud. Kuna võlgnikul on neli alaealist last, tuleb arvestada PankS v.r § 173 lgga 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-ga 2, mille kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Samuti on maakohus õigesti viidanud, et TMS § 131 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ei saa pöörata sissenõuet riiklikele peretoetustele ega seadusel põhinevale elatisele. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et lisaks eeltoodule peab vastavalt PankrS v.r § 173 lg-le 4 võlgnikule jääma 25% töötasust, mis jääb üle pärast miinimumtasu mahaarvamist. Kirjeldatud olukorras on võlgnik suutnud siiski rahuldada terves ulatuses Intrum Debt Finance AG ja Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste 5
(7)Keskuse kaudu) nõuded ning üle poole ulatuses (52%) ka LHV Finance AS-i nõude. Täiendavalt on Holm Bank AS (endine Koduliising AS) maakohtule selgitanud, et võlgnik on menetluse kestel võlausaldajale tasunud 326,95 eurot, mistõttu on tema võla jääk 116,38 eurot. Arvestades eeltoodut on võlgnik ringkonnakohtu hinnangul arvestatava osa oma sissetulekutest panustanud võlausaldajate nõuete rahuldamisesse.
  1. Kuna nõude rahuldatuse ulatuse arvestatavaks lugemisel tuleb lähtuda asjaolude kogumist, saab kolleegiumi hinnangul praegusel juhul arvestada ka võlgniku tulutoova tegevusega menetluse kestel (PankrS v.r § 173 lg 1). Nii on maakohus vaidlustatud määruses asjakohaselt märkinud, et kohtule esitatud aruannetest nähtub, et võlgnik on menetluse kestel pidevalt töötanud. Ka ringkonnakohtule esitatud vastuses selgitab võlgnik, et ta töötas vahepeal koguni kolmes töökohas. Seega on võlgnik menetluse kestel näidanud üles tahet, et rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Eeltoodud asjaolud kogumis võimaldavad ringkonnakohtul asuda seisukohale, et võlgnik on PankS v.r § 175 lg 11 mõttes rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses.
  2. Küll aga ei anna üksnes arvestatavas ulatuses nõuete rahuldamine PankrS § 175 lg 1¹ kohaldamiseks alust ning kohtul tuleb hinnata ka muid võlgniku kohustusest vabastamise eeldusi. Nii tuleb hinnata, kas võlgnik täitis menetluse jooksul enda kohustusi nõuetekohaselt või mitte. Seejuures on PankrS v.r § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt varem viidatud TrtRnKm 218-9677, p 15; RKTKm 20.06.2016 3-2-1-49-16, p 15; RKTKm 04.05.2016 3-2-1-19-16, p 12). PankrS v.r § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS v.r §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS v.r § 175 lg 4 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta.
  3. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et võlgnik oleks mõistetud süüdi pankrotikuriteos või et võlgnik oleks keeldunud vande all teabe andmisest. Vastupidi, maakohus on vaidlustatud määruses selgitanud, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule kättesaadav ja esitanud nõuetekohaselt usaldusisiku aruandeid. Võlgnik on aruannetes esitanud piisavalt selgitusi temale laekunud summade ja aruande perioodi kulgemise kohta. Samuti on võlgnik koos aruannetega esitanud kohtule kõik ettenähtud dokumendid oma sissetulekute kontrollimiseks. Võlgnik on ka ringkonnakohtule esitanud sisuka seisukoha võlausaldajatele maksete tegemise ja tulutoova tegevuse kohta. Ka ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks PankrS v.r §s 173 sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis omakorda välistaks võlgniku kohustustest vabastamise. Seda ei ole ringkonnakohtule väitnud ka võlausaldajad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi mõningad ebatäpsused võlgniku esitatud aruannetes ei anna alust jätta võlgnik kohustusest vabastamata. Veel nõustub kolleegium maakohtuga selles, et võlgnik ei ole süüliselt kohelnud võlausaldajaid ebavõrselt. Võlgnik on nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule selgitanud, et ta tegi ekslikult osadele võlausaldajatele suuremas summas makseid kui teistele. Kolleegiumi hinnangul on usutav, et võlgnik ei teinud seda süüliselt.
  4. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada, et võlgnik täitis ise usaldusisiku kohustusi. Ka Riigikohus on varasemalt selgitanud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest 6
(7)vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused (vt RKTKm 30.10.2019 2-11-24696/82, p 27). Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus viidanud võlgniku üldistele kohustustele kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses (dtl 163) ning kord aastas saadetud kirjas, millega palus esitada kohtule usaldusisiku aruanne (dtl-d 186 ja 276). Alles
  1. detsembri
  2. a kirjas on maakohus võlgnikule selgitanud, kuidas tuleb võlausaldajatele kinnitatud jaotusettepanekute alusel makseid teha ning edastanud abistava Exceli tabeli (dtl-d 429–438). Võlgnik on ringkonnakohtule avaldanud, et maakohtu saadetud Exceli tabel oli talle suureks abiks ning tal on kahju, et kohus seda varem talle ei saatnud. Kirjeldatud olukorras ei saa kolleegiumi hinnangul võlgnikule ette heita seda, et ta ei suutnud mõista, ja tegi oma parima arusaama järgi, kuidas võlausaldajatele makseid teha nii, et neid kohelda võrdselt.
  3. Kolleegium märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt RKTKm 20.06.2016 3-2-1-49-16, p 15). Küll aga ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt RKTKm 30.10.2019 2-11-24696/82, p 19). PankrS v.r § 175 lg-ga 11 on seadusandja jätnud võlgniku kohustusest vabastamise kohtu otsustada. Nii on kohtul viidatud sätte alusel kaalutlusõigus otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte (vt varem viidatud RKTKm 04.05.2016 3-2-1-19-16, p 12). Kolleegiumi hinnangul on PankrS v.r § 175 lg-s 11 sätestatud eeldused võlgniku kohustustest ennetähtaegseks vabastamiseks täidetud. Juhtumi asjaolusid arvestades on võlgnik oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Absoluutseid kohustustest vabastamise keeldumisalused ei esine.
  4. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (PankrS v.r § 175 lg 6).
  5. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause). Praegune menetlus toimub küll võlgniku huvides, kuid samas jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ning teiste menetlusosaliste menetluskulude jätmine võlgniku kanda ei ole põhjendatud. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
  6. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.