Obsah (4)

§ 109§ 88§ 95§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-10807 Tsiviilasi X hagi Tallinn linna (Tallin

) § 88 lg 1 p 1 alusel töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime vähenemise tõttu. Hageja leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Täidetud ei olnud töösuhte lõpetamise eeldused töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime vähenemise tõttu. Hageja tervislik seisund võimaldas tal enne tööõnnetust tööülesandeid täita. 03.06.3021 kinnitas füsioterapeut, et hageja on tööõnnetusest paranenud ning on võimeline jätkama tööd sama koormusega nagu enne tööõnnetust. Töötaja kinnitas seda 03.06.2021 vestlusel tööandjale. Hageja vahetu juht koostas töögraafiku, mille järgi pidi hageja tööle asuma 25.06.2021 ja 28.06.

1. See näitab, 2 et vahetu juht oli teadlik hageja terviseseisundi paranemisest ning ootas teda graafikujärgselt tööle. Hageja soovis tööle tulla juba enne nelja kuu täitumist, kuid enda juhi soovil pöördus ta enne füsioterapeudi juurde. Tööandja oli teadlik, et arsti juurde pääsemine võtab aega, mistõttu võib hageja töövõimetuslehe kestus ületada nelja kuud. Hageja viibis haiguslehel üle nelja kuu tööandja soovist tulenevalt. Sellises olukorras on ebaõiglane tööandja etteheide, et töötaja oli haiguslehel üle nelja kuu. Neljakuulise tähtaja ületamine ei anna tööandjale õigust automaatselt töösuhe lõpetada. Enne töölepingu erakorralist ülesütlemist pidanuks kostja hindama, kas töötaja töövõime on vähenenud. Tööandja ei ole seda teinud, olles samal ajal teadlik töötaja täielikust paranemisest. Töösuhte lõpetamise üle kaaludes ei ole kostja arvestanud, et hageja haigusleht kestis neli kuud ja üks päev. Otsustades sellises olukorras tööleping lõpetada ei järginud kostja hea usu põhimõtet. Hageja palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. Töösuhte erakorraline ülesütlemine on tühine ka seetõttu, et kostja ei ole kaalunud töötaja töötingimuste muutmist. Kostjal oli võimalik töö korraldada selliselt, et töötaja oleks ajutiselt töötanud kolmeliikmelises brigaadis, kus koormus hageja seljale ei oleks nii suur olnud. Kostja ei ole hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist hoiatanud, et kui töötaja tööle ei naase, siis ütleb tööandja töölepingu erakorraliselt üles. Hageja oli seisukohal, et töösuhte lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli see, et töötaja ei olnud vaktsineeritud COVID-19 vastu. Kui töötaja vestles 03.06.2021 T K, küsis viimane, kas hageja on vaktsineeritud ja ütles, et kiirabis edasi töötamiseks on vaja vaktsiin kindlasti ära teha. Töötaja selgitas, et eelkõige lõpetab ta perearsti poolt koostatud vaktsineerimiskava ja seejärel vaatab, kas teha koroonavaktsiini või mitte. Töölepingu erakorraline ülesütlemine sel põhjusel, et hageja ei vaktsineerinud ennast COVID-19 vastu on samuti tühine. Hageja palus lõpetada tööleping alates 11.06.
2. Hageja palus välja mõista kostjalt hüvitis

§ 109lg 1 alusel.

Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel palus hageja kohtul arvestada töösuhte lõpetamise asjaolusid ning seda, et tööandaja on teda diskrimineerinud ja tegelenud töökiusuga töötaja soovimatuse tõttu vaktsineerida ennast COVID-19 vastu. Kostja ei võimaldanud vaktsineerimata hagejal osaleda erinevatel kiirabi töötajatele mõeldud kontaktkoolitustel, kuigi töötajal oli ametijuhendi järgi kohustus ennast iga-aastaselt täiendada. Tööandja on keelanud mittevaktsineeritud töötajate osalemise brigaadivälistel turvamisüritustel (nt jalgpallitrennid). Selliselt on tööandja takistanud mittevaktsineeritud töötajatel muu hulgas lisaraha teenimise ja rikkunud põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis tuleks hageja hinnangul välja mõista kostjalt

§ 109

lg 1 alusel hüvitis töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses kokku 5649,90 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt ka viivise hüvitiselt seaduses sätestatud määras.

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tõi välja, et hageja perearst vormistas töövõimetuslehe 16.06.2021, lõpetades haiguslehe tagantjärgi seisuga 03.06.
2. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aja seisuga oli hageja haiguslehel ning kostjal puudus teadmine lehe lõppemise kohta. Koos hagiga esitatud dokumentidest nähtub, et hageja käis 03.06.2021 füsioterapeudi vastuvõtul, kuid kostja ei teadnud seda. Hageja ei ole varem vastavat tõendit tööandjale esitanud. 10.06.2021 ülesütlemise teatise esitamise aja seisuga oli hageja töövõimetu enam kui neli kuud ning seetõttu oli

§ 88lg 1 p-s 1 sätestatud töösuhte erakorralise ülesütlemise eeldus täidetud.

Töölepingu lõpetamise aja seisuga puudus tööandjal teadmine, et hageja võib olla paranenud. Hageja perearst on lubanud teda tööle eeldusel, et hagejale pakutakse kergemat tööd. Ükski arst ei ole kinnitanud, et hageja saab töö tegemist jätkata sama koormusega nagu enne haiguslehele jäämist. Ka hageja ise on väitnud, et ta on oma vahetu juhiga suheldes avaldanud 3 soovi, et ta võiks panna brigaadidesse, kus koormus aitaks seljal sisse elada. Seega hageja ise ei olnud veendunud, et ta tervis on taastunud ning leidis, et tema koormus võiks olla väiksem. Kostjal ei olnud aga kiirabitehniku spetsiifikast tulenevalt võimalik perearsti tingimuse ja hageja sooviga arvestada. Kostja tõi välja, et tema ei lõpetanud hagejaga töölepingut põhjusel, et hageja ei ole vaktsineeritud COVID-19 vastu. Hageja taotlus välja mõista

§ 109lg 1 alusel hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses on alusetu.

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
2. Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: − hageja ja kostja sõlmisid 14.06.2019 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle autojuhi ametikohale (tl 9–12). Alates 01.09.2019 jätkas hageja tööd kiirabitehnikuna; −
3. a veebruaris toimus tööõnnetus, mille tulemusel tekkis töötajal seljatrauma ning ta jäi alates 02.02.2021 haiguslehele (tl 22, tl 56–58, tl 59–61); − kostja ütles 10.06.2021 teatisega töölepingu erakorraliselt üles töötaja terviseseisundist tuleneva töövõime vähenemise tõttu (

§ 88lg 1 p 1; tl 23-24).

5.

87 järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu.

§ 95

lg 1 esimene lause sätestab, et töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Sama sätte lg 2 esimese lause järgi peab tööandja ülesütlemist põhjendama. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). 6. Selleks, et töölepingu ülesütlemine oleks õiguspärane ja kehtiv, peavad olema täidetud ülesütlemise materiaalsed (esineb ülesütlemisalus ja puuduvad ülesütlemist välistavad asjaolud) ja formaalsed (järgitud on seaduses sätestatud ülesütlemise nõuded) eeldused. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja on järginud töösuhte lõpetamisel ühte formaalset eeldust, esitades hagejale põhjendatud kirjaliku avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta ja hageja on avalduse kätte saanud. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas olid täidetud materiaalsed eeldused ehk kas esines ülesütlemisalus. Lisaks on pooled eri meelt selles osas, kas tööandja pidi enne töösuhte erakorralist ülesütlemist kaaluma töötaja töötingimuste muutmust ning hoitama töötajat. 7.

§ 88

lg 1 p 1 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu). Töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul.

1. Hageja jäi 02.02.2021 haiguslehele seljatrauma tõttu. Hageja esitas kohtule haiguslehtede väljavõtte, millest nähtuvalt lõppes veebruaris avatud haigusleht 03.06.2021 (tl 22). 4 Kohtule esitatud andmetest nähtub aga see, et tegelikkuses lõpetas perearst haiguslehe 16.06.2021 tagantjärgi 03.06.2021 seisuga. Hageja esitatud digiloo väljavõttest nähtub järgmine perearsti poolt tehtud kanne: „16.02.2021: tel.kontakt. Soovib TVL lõpetada 03.06 kuupäevaga. Siis füsioterapeut hindas ja valu ei esinenud enam. Töövõime on taastunud täielikult“ (tl 21). Kostja esitas väljavõtte hageja töövõimetuslehest, mille järgi lõpetati töövõimetusleht 16.06.2021, kuid töövabastuse perioodi viimaseks kuupäevaks oli märgitud 03.03.2021 (tl 61). Kostja esitas Eesti Haigekassa 30.03.2023 vastuse, mille järgi avati hagejale 01.06.2021 järgnev töövõimetusleht alguskuupäevaga 03.06.
2. Töövõimetuslehe prognoositud lõpukuupäevaks oli märgitud 23.06.
3. Hageja töövõimetuslehe lõpetamisel 16.06.2021 on tervishoiuteenuse osutaja muutnud lehe lõpukuupäevaks 03.06.2021 (tl 91). Hageja esitas 18.06.2021–29.06.2021 kirjavahetuse tööandjaga, kus kostja personalijuht avaldas 22.06.2021 e-kirjas, et
4. juuni vestluse seisuga oli www.eesti.ee´s hageja töövõimetuslehe lõppemise kuupäevaks märgitud 23.06.2021 (tl 29–32). 8.
5. Eeltoodud dokumendid kogumis tõendavad, et arst avas hagejale
6. a juuni alguses haiguslehe kuni 23.06.
7. Hageja helistas 16.06.2021 perearstile ja palus lõpetada töövõimetusleht
8. juuni seisuga. Asjaolu, et arst lõpetas hageja palvel haiguslehe 03.06.2021 kuupäevaga, kinnitab 16.06.2021 kanne hageja digiloos, mille järgi soovib töötaja töövõimetusleht 03.06 kuupäevaga lõpetada (tl 21). Hageja palvel muutis perearst 16.06.2021 haiguslehe lõpukuupäevaks 03.06.
9. Ka T Ki 22.06.2021 e-kiri kinnitab, et 03.06.2021 seisuga oli hageja töövõimetusleht ametlikult lõpetamata ja tööandajale kättesaadavate andmete järgi pidi see lõppema alles 23.06.
10. 8.
11. Alusetud on hageja väited, et temal patsiendina ei ole võimalik kontrollida, kas ja millal perearst tema osas kandeid teeb (hageja 25.01.2022 menetlusdokumendi p 2.2.1 (tl 24–68). Eelnevalt käsitletud dokumendid näitavad, et arst ei teinud otsust töövõimetuslehe lõpetamise kohta enda algatusel, nt tuvastades digiloos 03.06.2021 füsioterapeudi otsuse hageja tervisliku seisundi kohta, vaid perearst lõpetas haiguslehe hageja 16.06.2021 taotlusel tagantjärgi 03.06.2021 kuupäevaga. Asjaolu, et perearst ei lõpetanud hageja töövõimetuslehte enda algatusel kinnitab ka 07.06.2021 kanne hageja digiloos. Kandest nähtuvalt toimus 07.06.2021 telefonivestlus töötaja ja perearsti vahel seoses haiguslehega. Vestluse toimumise hetkel oli perearst teadlik, et hageja külastas 03.06.2021 füsioterapeuti. Seda kinnitab 07.06.2021 kandes esitatud kokkuvõte töötaja 03.06.2021 visiidist füsioterapeudi juurde. 07.06.2021 kandes tõi perearsti välja ka selle, et hageja jätkab taastusraviga, lähipäevadel tööandja pakub vist väiksema töökoormuse võimalust, siis saaks tööle naasta (tl 21). Eeltoodust nähtub, et perearst ei otsustanud enda algatusel hageja töövõimetuslehe lõpetamise üle. Tõenäoliselt otsustas arst lõpetada haigusleht tuginedes hageja poolt 16.06.2021 telefonivestluses antud selgitustele, füsioterapeudi 03.06.2021 hinnangule ja töötaja kinnitusele valu puudumise kohta. Hageja palvel tegi perearst 16.06.2021 digilukku kande, et töövõimetusleht lõppes 03.06.2021 seisuga.
12. Eeltoodust nähtub, et alates 03.06.2021 viibis hageja töövõimetuslehel kauem kui neli kuud (arvestatuna alates 02.02.2021). 16.06.2021 kanne hageja digiloos, kostja poolt esitatud väljavõte hageja töövõimetuslehest, mille järgi lõpetati töövõimetusleht 16.06.2021 ja Eesti Haigekassa 30.03.2023 vastus kostjale (vt otsuse p-i 8) tõendavad, et töösuhte erakorralisel lõpetamisel 10.06.2021 oli hageja ametlikult haiguslehel neli kuud ja kaheksa päeva. Kuivõrd hageja viibis töövõimetuslehel üle nelja kuu, sai kostja töösuhte erakorralisel ülesütlemisel eeldada töötaja töövõime vähenemist (

§ 88lg 1 p 1 teine lause).

1. Tõendamata on hageja väited suhtlemisest tema vahetu juht S S ja selle käigus töötajale antud kinnitustest (nt hageja selgitused selle kohta, et kui ta oli viibinud haiguslehel umbes kolm kuud paar nädalat, võttis ta telefoni teel ühendust oma vahetu juht S S ning teavitas teda oma valmisolekust tööle naasta; S S soovitas töötajal pöörduda füsioterapeudi poole; S S kinnitas, et 5 kui töötaja viibib haiguslehel üle nelja kuu, siis töölepingut ei lõpetata jne). Hageja ei ole esitanud tõendeid enda väidete kinnitamiseks. Hageja väiteid S Sule edastatud teabe ja temalt saadud lubaduste kohta ei kinnita hageja töögraafik juunis 2021, mille järgi pidi hageja asuma vahetusse 25.06.2021 ja 28.06.2021 (tl 18). Ainuüksi graafik ei kinnita, et hageja oleks enda juhile edastanud tema väidetud teavet. Hageja väide, et graafiku koostas tema vahetu juht S S, on tõendamata. Hageja poolt esitatud andmetest nähtub, et graafiku koostamisega tegeles A M, kellele oli hageja edastanud ka teavet oma tervise kohta (tl 96–99).
2. Puudub vaidlus, et hageja tervislik seisund võimaldas tal tööülesandeid täita enne
3. veebruaril haiguslehele jäämist. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas hageja tervis juuni alguses võimaldas tal tööülesandeid täita. Kohus leiab, et töötaja terviseseisundit hindab eelkõige arst (sama seisukoht on välja toodud ka õiguskirjanduses, vt Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, Egle Käärats jt, Tallinn, 2021, lk 172). Tööandjale ei ole siduv töötaja arvamus tema tervise kohta. Tööandjal puuduvad reeglina teadmised hindamaks seda, kas töötaja on tööõnnetusest paranenud ning kas töötaja tervis laseb tal täita tööülesandeid eesmärgipäraselt ja töötaja enda jaoks ohutult (st tekitamata töötajale uut kehavigastust). Samas lasub tööandjal kohustus tagada töötingimused, mis välistaksid töötajale tervisekahjustuse tekkimise (

§ 28lg 2 p 6, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 6 lg 2, § 12).

Pärast töötaja pikaajalist töövõimetuslehel viibimist saab tööandaja lubada töötaja tööle eriteadmisi omava arsti arvamusele tuginedes. 11.1. Hageja avaldas, et füsioterapeudi 03.06.2021 vastus tõendab, et tema tervislik seisund võimaldas tal tööülesandeid täita. Hageja selgituse järgi edastas ta 03.06.2021 kohtumisel arsti arvamuse tööandajale. Füsioterapeut avaldas 03.06.2021 seisukohas järgmist: 2021. a veebruari lõpus tõstis tööl raskust ebaõnnestunus asendis (töötab kiirabis) ja tekkis tugev valu paremal nimmelihastes. On siiani olnud haiguslehel. On saanud nõu füsioterapeudilt, teeb lisaraskustega harjutusi seljale. On läinud oluliselt paremaks, kergematel igapäevategevustel alaselg ei sega, suuremate raskuste tõstmisel (20–25

1. kg)annab kergelt veel tunda. Jalga kiirgunud valu ei ole. Alaseljal parempoolsetel nimmelihastel valu esile ei tule. Selja liikuvus hea ulatusega. Ordin.-FT n 6 harjutuste jätkamiseks kehatüve tugevdavaks lihastreeninguks + kaelale-õlavöötmele lihastreeninguks, venitusteks. Soovitan õlavöötmele, ülaseljale käsimassaaži kuurina (tl 19-20). 11.2. Kohus leiab, et eeltoodud füsioterapeudi seisukoht ei sisalda arsti selget kinnitust, et hageja on tööõnnetusest paranenud ja et hageja terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid täita. Arsti arvamus, et suuremate raskuste tõstmisel (20–25
2. kg)annab kergelt seljavalu veel tunda viitab pigem sellele, et hageja ei olnud seljatraumast 03.06.2021 seisuga veel lõplikult taastunud. Hageja üheks ülesandeks on abistada kiirabibrigaadi liikmeid vajaliku varustuse kohale toomisel (kiirabitehniku ametijuhendi p 3.4 (tl 14-15) ja patsiendi transportimisel, sh raami tõsta (tunnistaja V O ütlused 24.04.2023 istungil (tl 102–104); kostja seletus 24.04.2023 istungil (ajalõik 00:48:22; tl 102–104). Viidatud ülesanded eeldavad suuremate raskuste tõstmist. Arvestades aga arsti eeltoodud arvamust, et suuremate raskuste tõstmine tekitab hagejale kerget seljavalu, ei olnud hageja 03.06.2021 seisuga veel seljatraumast lõplikult taastunud ja tema terviseseisund ei võimaldanud tal täies mahus tööülesandeid täita. 11.3. Asjaolu, et füsioterapeudi 03.06.2021 arvamus ei kinnita hageja seljatraumast täielikku taastumist kinnitab ka töötaja ja tööandja vahel 18.06.2021–29.06.2021 toimunud kirjavahetus. Kostja personalijuht T K avaldas 22.06.2021 e-kirjas, et 03.06.2021 kohtumisel tööandajaga avaldas töötaja, et ta on terve, kuid samas ütles hageja, et ta peab veel füsioterapeudi juurde minema, kes teeb lõpliku otsuse selle kohta, kas hageja on terve ja annab sellest ka perearstile teada (tl 29–32). T Ki kiri näitab, et töötaja avaldas küll 03.06.2021 kohtumisel enda arvamust, et ta on terve, kuid samal ajal ei olnud hageja ise kindel, et ka arst on sama meelt. T Ki kirjast nähtub 6 hoopis see, et töötaja pidas vajalikuks uuesti arsti poole pöörduda saamaks lõplik otsus selle kohta, kas ta on terve tööle asumiseks. See asjaolu näitab, et töötajal endal ei olnud kindlat veendumust, et tema on seljatraumast lõplikult taastunud ja et tema terviseseisund võimaldab tal tööülesandeid täita. 11.4. Asjaolu, et hageja ei olnud 2021. a juuni alguses seljatraumast täielikult taastunud ja tema ei olnud võimeline tööülesandeid täitma sama koormusega nagu enne tööõnnetust kinnitab 07.06.2021 kanne hageja haigusloos. Viidatud kandes tõi perearst välja (viidates muu hulgas füsioterapeudi 03.06.2021 seisukohale), et hageja enesetunne on parem, jätkab taastusraviga; lähipäevadel tööandja pakub vist väiksema töökoormuse võimalust, siis saaks tööle naasta (tl 21). Kanne tõendab, et veel 07.06.2021 seisuga ei olnud hageja tööõnnetusest täielikult paranenud, vaid ta jätkas taastusraviga. Kanne tõendab ka seda, et hageja tööle naasmise tingimuseks 07.06.2021 seisuga oli väiksema koormusega töö ehk töötaja ei saanud töötada sama koormusega nagu enne haiguslehele jäämist. 11.5. Hageja avaldas, et pärast füsioterapeudi juures käimist 03.06.2021 toimus samal päeval vestlus tööandjaga, kus hageja kinnitas, et arsti hinnangul on hageja tööõnnetusest paranenud ning ta on võimeline jätkama tööandja juures tööd sama koormusega nagu enne tööõnnetust (hageja 19.10.2021 menetlusdokumendi p 2.2.2 (tl 36–44). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks tööandajale 03.06.2021 kohtumisel mainitud teavet edastanud. 03.06.2021 toimunud vestluse sisu on kajastatud hageja ja tööandja 18.06.2021–29.06.2021 kirjavahetuses. Kostja personalijuht T K avaldas mainitud kohtumise kohta enda 22.06.2021 ekirjas järgmist: hageja kohtus 03. juunil tema ja V O. Vestluse käigus kinnitas hageja, et ta on terve, kuid samas ütles, et peab veel füsioterapeudi juurde minema ning tema teeb lõpliku otsuse, kas hageja on terve ja annab sellest ka perearstile teada. (tl 29–32). Samal kohtumisel viibinud V O on 24.04.2023 istungil tunnistajana ütlusi andes selgitanud, et ta eriti ei mäleta 03.06.2021 vestluse sisu, kuid tal meenus niipalju, et hageja rääkis 03.06.2021 oma ravist ja plaanidest. Umbmääraselt oli tunnistajal meeles, et hageja ütles, et ta ei saa tõsta raskusi, aga kuna töö koosnebki põhimõtteliselt tõstmisest, siis tunnistaja arvas, et nad rääkisid sellel teemal (tl 102– 104). T Ki kiri ja V O ütlused näitavad, et hageja avaldas 03.06.2021 kohtumisel, et ta on terve. Samas andis töötaja tööandjale mõista, et tema ei saa veel raskusi tõsta ning lõpliku otsuse hageja tervise kohta teeb füsioterapeut, kelle juurde soovis ta uuesti pöörduda. 11.6. Perearst tegi hageja haiguslukku 16.06.2021 kande, et töötaja töövõime on taastunud täielikult. Kandest nähtub, et see kajastab arsti hinnangut hageja töövõime kohta 16.06.2021 seisuga. Kande sõnastus („Soovib TVL lõpetada 03.06 kuupäevaga. Siis füsioterapeut hindas ja valu ei esinenud enam. Töövõime on taastunud täielikult“) ei kinnita, et arst oleks andnud hinnangu töötaja tervise kohta 03.06.2021 seisuga. Asjaolu, et hinnang ei kajasta hageja tervislikku seisundit 03.06.2021 seisuga kinnitab ka arsti poolt digilukku 07.06.2021 tehtud kanne, mille järgi jätkab hageja määratud taastusraviga. 16.06.2021 kande sõnastus näitab pigem seda, et hinnang töötaja töövõime täieliku taastumise kohta on antud pärast hageja poolt füsioterapeudi külastamist, mis toimus 03.06.2021 ja sellele järgnenud perioodi möödumist, mille jooksul ei tundnud hageja enam valu. 16.06.2021 kanne ei tõenda, et hageja terviseseisund võimaldas tal 03.06.2021 või töösuhte erakorralisel lõpetamisel 10.06.2021 tööülesandeid täita. Kanne tõendab, et hageja töövõime on täielikult taastunud alates 16.06.2021. Kohtule ei ole esitatud muid tõendeid selle kohta, et alates juuni algusest kuni 10.06.2021 oli hageja töövõime täielikult taastunud ja tema terviseseisund võimaldas tal tööülesandeid täita. 7 12. Eeltoodust nähtub, et töösuhte erakorralise ülesütlemise ajaks (10.06.2021) oli töötaja viibinud töövõimetuslehel üle nelja kuu. Tööandjal oli õigus eeldada, et hageja töövõime on vähenenud (

§ 88lg 1 p 1 teine lause).

03.06.2021 toimunud vestlusel avaldas töötaja, et ta on küll terve, kuid tööandjal puudus arsti hinnang selle kohta, et töötaja töövõime on taastunud. Märgitud vestluse toimumise aja seisuga näitasid kostjale kättesaadavad andmed, et töötaja haigusleht kestab kuni 23.06.2021. Hageja avaldas 03.06.2021 kohtumisel ka seda, et ta ei saa raskusi tõsta ning ta peab veel füsioterapeudi juurde minema, kes teeb lõpliku otsuse selle kohta, kas töötaja on valmis tööle asuma. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et töölepingu erakorralise ülesütlemisel 10.06.2021 puudusid kostjal eeltoodust erinevad ja hageja töövõime täielikku taastumist kinnitavad andmed. Kohus leiab, et tööandjal oli õigus öelda 10.06.2021 tööleping erakorraliselt üles töötaja töövõime vähenemise tõttu

§ 88lg 1 p 1 alusel.

1. Hageja on esitanud kohtule kirjavahetuse tööandja graafikute koostamise eest vastutava A M , kus töötaja on andnud teada enda tervise paranemisest (tl 96–99). Kohtu hinnangul ei ole aga hageja hinnang tema tervise kohta tööandja jaoks ainumäärav. Selleks, et tööandja saaks töötaja tööle lubada, peab olema arsti arvamus, et töötaja töövõime on taastunud. Praegu on kohus tuvastanud, et enne töösuhte erakorralist ülesütlemist ei ole töötajale laekunud arstilt teavet hageja töövõime taastumise kohta. Kohus on seisukohal, et töötaja poolt tööandjale 03.06.2021 kohtumisel avaldatud teabele, mille järgi on hageja terve, ei saa omistada määravat tähtsust. Samal kohtumisel avaldas töötaja ka seda, et tema ei saa raskusi tõsta ja peab uuesti arsti poole pöörduma, kes teeb lõpliku otsuse selle kohta, kas hageja saab tööle asuda. Sellises olukorras ei saanud kostja arvata, et töötaja töövõime on taastunud ja tema terviseseisund võimaldab tööülesandeid täita.
2. Hageja väide, et tööandja pidanuks enne töölepingu ülesütlemist hindama, kas töötaja töövõime on pikaajaliselt vähenenud või mitte, seda eriti olukorras, kus töötaja on tööandjat haiguslehel viibimise ajal hoidnud kursis oma tervise järkjärgulise paranemisega, ei anna alust asuda seisukohale, et tööandjal ei olnud õigust töösuhe erakorraliselt üles öelda. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt juhindus kostja töösuhte lõpetamise üle otsustamisel talle kättesaadavatest andmetest (arsti arvamuse puudumine töötaja töövõime taastumise kohta; hageja töövõimetuslehe kestus kuni 23.06.2021; hageja poolt 03.06.2021 kohtumisel edastatud teave, et ta ei saa raskusi tõsta ja peab uuesti arsti poole pöörduma). Viidatud andmete kogumile tuginedes otsustas kostja töösuhte lõpetada. Hinnates kostja käsutuses olnud andmeid kogumis, ei ole töölepingu erakorraline ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega.
3. Kostja viited füsioterapeudi arvamuses välja toodud andmetele hageja terviseprobleemide kohta, mis ei ole seotud seljatraumaga (nt käte distaalne suremine ja tuimus; lülisamba kaelaosas ilmnevad osteokondrootilised) ja mis kostja väitel võinuks olla takistuseks hageja tööle lubamisel, ei ole asjakohased. Praegu omab tähtsust hageja töövõime seoses veebruaris 2021 töötajal tekkinud seljatraumaga. Viidatud trauma tõttu viibis hageja töövõimetuslehel üle nelja kuu, mis andis tööandjale aluse öelda tööleping erakorraliselt üles. Hageja muud terviseprobleemid ei ole olulised. Lisaks nähtub füsioterapeudi arvamusest, et kostja poolt välja toodud töötaja terviseprobleemid olid hagejal olemas juba enne veebruaris 2021 saadud seljatraumat, kuid need ei takistanud töötajal tööülesandeid täitmast.
4. Hageja leidis, et töösuhte erakorralisel lõpetamisel eksis tööandja

§ 88

lg 2 vastu, mis sätestab, et enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud alusel, peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja pakub töötajale teist tööd, sealhulgas korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid ning teise töö pakkumist võib asjaolusid arvestades mõistlikult eeldada. 8

1. Hageja avaldas, et tööandja oleks saanud pakkuda töötajale ajutiselt sobivat tööd, kuid tööandja isegi ei kaalunud seda (hageja 14.11.2021 menetlusdokumendi p 2.2.2 (tl 78-79). Hageja ei ole aga välja toonud kostja juures vaba olnud töökohta, mida kostja võinuks hageja hinnangul talle pakkuda. Samas on hageja menetluses korduvalt avaldanud, et kostja võinuks alates juunist
2. a korraldada töö ümber selliselt, et töötaja töötanuks kolmeliikmelises brigaadis kaheliikmelise brigaadi asemel, kus hageja oli töötanud enne tööõnnetust (hageja 25.01.2022 menetlusdokumendi p 2.6.2 (tl 64–67), 17.10.2022 istung (ajalõik 00:40:19; tl 70–74). Seega heidab hageja kostjale ette

§ 88

lg 2 rikkumist selliselt, et tööandja ei ole muutnud töötaja töötingimusi, jättes kasutamata võimalust suunata hageja alates

1. a juunist tööle kolmeliikmelisse brigaadi.
2. Kohus leiab, et kostja kohustuse – muuta töötaja töötingimusi – täitmist tuleb kontrollida hiljemalt töölepingu erakorralise ülesütlemise aja seisuga. Seejuures tuleb arvesta tööandjale kättesaadavat teavet.
3. Töösuhte erakorralise ülesütlemise ajal võis tööandaja juhinduda järgmistest andmetest: 03.06.2021 kohtumisel kostjaga avaldas hageja, et ta on küll terve, kuid ta ei saa raskusi tõsta ning ta peab veel füsioterapeudi juurde minema, kes teeb lõpliku otsuse selle kohta, kas töötaja on valmis tööle asuma; tööandajale kättesaadavate andmete järgi pidi töötaja haigusleht kestma kuni 23.06.2021; tööandjal puudus arsti hinnang töötaja töövõime taastumise kohta. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis ei saanud tööandjalt mõistlikult eeldada töötingimuste muutmist hageja pakutud viisil (

§ 88lg 2 teine lause).

Kui kostja oleks suunanud hageja tööle kolmeliikmelisse brigaadi, pidanuks hageja kiirabitehniku ülesandeid arvestades ikkagi raskusi tõstma, kuigi ta ise oli kostjale varem avaldanud, et ta ei saa seda teha. Kui tööandja oleks lubanud hageja tööle kolmeliikmelisse brigaadi, oleks ta võtnud endale riski rikkuda kohustust tagada ohutu töökeskkond (

§ 28

lg 2 p 6), sest töötajal, kes ei ole traumast paranenud ja kelle töövõime ei ole täielikult taastunud, esineb suurem tõenäosus saada uus kehavigastus. 20. Hageja avaldas, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel eksis kostja

§ 88

lg 3 vastu, mis sätestab, et tööandja võib töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

1. Kohtupraktikas tuuakse välja, et hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda (Riigikohtu 16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13). Sellest järeldub, et tööandja peaks töötajat hoiatama eelkõige juhul, kui viimane rikub töökohustust. Hoiatuse tegemisega annab tööandja töötajale mõista, et tööandja hinnangul on töötaja käitumine lubamatu ja et ta peaks enda käitumist parandama. Õiguskirjanduses tuuakse välja, et töötaja hoiatamine ei ole eesmärgipärane olukorras, kus töötaja tervislik seisund ei võimalda tööülesandeid täita (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde, Egle Käärats jt, Tallinn, 2021, lk 175).
2. Praegu ütles kostja töölepingu erakorraliselt üles hageja töövõime vähenemise tõttu. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et töösuhte lõpetamise aja seisuga oli kostjal teave, et hageja ei saanud raskusi tõsta ehk ta ei olnud võimeline täitma kiirabitehniku ülesandeid. Lisaks avaldas töötaja, et ta pidi uuesti arsti juurde minema, kes teeks lõpliku otsuse hageja tervenemise kohta. Kostjal puudus teave töötaja töövõime taastamise (sh selle eeldatava taastamise aja) kohta. Kohus leiab, et sellises olukorras ei oleks hageja eelnev hoiatamine eesmärgipärane olnud. Töötaja ei saanuks hoiatuse saamise järel viia enda töövõimet tasemele, mis võimaldaks tal tööülesandeid täita. Käesoleval juhul ei saanud töötaja hea usu põhimõtte järgi oodata tööandjalt hoiatamist enne töölepingu erakorralist ülesütlemist (

§ 88lg 3 teine lause).

9

1. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja on öelnud töölepingu erakorraliselt üles kooskõlas seadusega. Töösuhte lõpetamine tööandaja 10.06.2021 avalduse alusel ei ole tühine. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, välja mõista kostjalt hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses ning viivis hüvitiselt.
2. Hageja leidis, et töösuhte lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli hageja soovimatus vaktsineerida COVID-19 vastu. Hageja ei ole enda väidet põhistanud ega tõendanud. Kostja on 10.06.2021 avalduses öelnud töölepingu erakorraliselt üles töötaja töövõime vähenemise tõttu (

§ 88lg 1 p 1).

25. Kohtul puudub vajadus käsitleda hageja väiteid tema diskrimineerimise kohta koroonavaktsiini tegemata jätmise tõttu. Hageja soovis viidatud väidetega põhjendada vajadust välja mõista kostjalt

§ 109lg 1 alusel hüvitis seaduses sätestatust suuremas määras.

Kuna hageja nõuded tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ning lõpetada tööleping jäävad rahuldamata, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt hüvitist

§ 109lg 1 alusel.

Seetõttu pole vaja käsitleda hageja väiteid selle kohta, miks tema hinnangul peaks tööandja suuremat hüvitist maksma.

1. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Asja materjalide järgi ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Kohus jätab kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
2. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov Kohtunik osaliselt tühistatud 13.10.2023 TRK lahendiga 10