← Eesti

3-22-987/25

Obsah (5)§ 30§ 55§ 23§ 31§ 49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2023, Tallinn Haldus

) ei laienenud veeseaduse alusel toimuvatele menetlustele. Seega ei olnud fikseeritud menetluste järjekorra nõue. Siiski on vajalik piisava detailsusega ülplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamine (planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 1 p 4, § 38 lg 5 p 2). Keskkonnaloale tuleb seada kõrvaltingimus, mille kohaselt uute sadamarajatiste (suurem akvatoorium, uus muul koos kaiga, täiteala) rajamisega seotud vee erikasutustööd ei ole lubatud enne piisava detailsusega üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamist; 10) Viimsi Vallavalitsus selgitas, et kavandatava tegevuse mõju laevaliiklusele ning lainemurdjate ja sadama sissesõidutee paigutust analüüsitakse vajadusel edasise detailplaneeringu käigus. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole edasise projekteerimise protsessis vaja muuta lainemurdjate ja süvendatava ala mõõtusid. Keskkonnaloale tuleb seada 4

(15)3-22-987 kõrvaltingimus, mille kohaselt on vajalik esitada taotlus vee erikasutuse keskkonnaloa muutmiseks, kui edasise planeeringu või projekteerimise käigus muutub rajatiste asukoht, maht, kuju või asetus ning sellega seoses vee erikasutus (süvendamine, kaadamine, tahkete ainete paigutamine).
  1. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse KeA
  2. märtsi
  3. a korralduse nr DM117436-26 tühistamiseks. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajate kinnistud asuvad Leppneeme sadama vahetus läheduses või piirnevad sellega. Kaebajate kinnistud külgnevad vahetult Jaani lahega. Leppneeme sadama laiendamisega liigub sadam kinnistutele ca 40-50 m lähemale. Sadama välispiir jääb üksnes 130 m kaugusele lähimatest kaebajate eramutest. Kavandatava autoparkla suuruse kahekordistumisega suureneb liiklusintensiivsus ja kasvab mürafoon, suureneb sadamat kasutavate meresõidukite arv, mis suurendab mürafooni, muutub sadama olemus ja selle teenindustase, Jaani lahe täitmisega nihkub sadama territoorium ja sellega kaasnevad mõjud kaebajate kinnistutele lähemale. Vee erikasutuse käigus muutub rannajoon. Keskkonnaloaga muudetakse kaebajate elukeskkonda, rikkudes sellega nii kaebajate omandipõhiõigust kui ka õigust heaolule ja tervisele vastavale keskkonnale. ÜP ei näe ette sadama laiendamist kaebajate kinnistuteni; 2) mittetulundusühing LEPPNEEME KÜLA LOODUSSELTS (selts) esitas kaebuse

§ 30lg 2 alusel.

Sadama süvendamine, merre tahkete ainete paigutamine, kaadamine ja mere kaldajoone muutmine kolmanda isiku taotletud mahus on tegevused, mis mõjutavad kohalikku looduskeskkonda. Külamiljöö muutub, kuna kaebajate kodudest ei avane enam vaadet Jaani lahele; 3) keskkonnaluba on õigusvastane, kuna detailplaneeringu puudumise tõttu ei oleks tohtinud seda anda. Keskkonnaloa alusel toimuv tegevus ei ole kooskõlas kehtiva ÜP-ga; 4) keskkonnaluba pole selge ega üheselt mõistetav. Vastustaja seisukohtadest võiks järeldada, et olemasoleva muuli pikendamine ja sadama süvendamine on võimalik juba enne detailplaneeringu kehtestamist; 5) sadamaehitise ja veeliiklusrajatise ehitamise aluseks peab olema planeering (looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 5 p 2; PlanS § 125 lg 1 p 3). Ilma planeeringuta ei saanud keskkonnaluba anda (

§ 55

). Taotluse esitamise ajal oli

§ 55jõustunud, isegi kui seda ei kohaldatud veeloa andmisele.

Taotlejal oli võimalus arvestada sellega, et veeloale hakatakse kohaldama

-i keskkonnaloa nõudeid. Menetlusõigusele tuli keskkonnaloa andmisel kohaldada taotluse esitamise hetkel kehtinud õigust, kuid materiaalõiguse osas tuli kohaldada haldusakti andmise ajal kehtinud õigust; 6) detailplaneeringu (DP) olemasolu kohustusele keskkonnaloa andmise alusena viitab ka keskkonnaloa kõrvaltingimus, mille kohaselt on vallal teatud juhul kohustus esitada taotlus vee erikasutuse keskkonnaloa muutmiseks; 7) keskkonnaloa andmise hetkel puudus õiguslik alus kõrvaltingimuse kehtestamiseks; 8) keskkonnaluba võimaldab selliseid sadama laiendamisega seotud vee erikasutustöid, mis ei ole seotud konkreetselt uute sadamarajatiste ehitusega; 9) keskkonnaloa alusel on võimalik olemasoleva muuli pikendamine juba enne detailplaneeringu kehtestamist. Selliste tööde elluviimine võib kaasa tuua olukorra, kus hilisemas detailplaneeringu menetluses ei ole võimalik arvestada kaebajate asjakohaste huvide ja vajadustega nendele kuuluva omandi kasutamisel; 10) vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ning jõudnud ebaõige järelduseni, et olemasolevat muuli saab pikendada kuni 1/3 võrra ilma detailplaneeringuta; 11) keskkonnaloa saanud sadama laiendus ei ole kooskõlas sadama planeeringu ega ÜP-ga. Keskkonnaluba ei arvesta Jaani lahes asuva ürgloodusobjektiga „Rannakivi“, mille kaitse alla võtmise taotlus on menetluses. ÜP ei näe ette sadama laiendamist olemasolevast sadamast loodesse. Keskkonnaloaga lubatavad tegevused nõuavad ÜP tasandil otsustamist. KMH kohaselt kavandatakse olemasoleva sadama laiendamisel tegevusi, mis muudavad sadama 5

(15)3-22-987 senisest umbes 1,5 korda suuremaks ning kavandatavad tegevused toimuvad olulises osas väljaspool senise sadama akvatooriumi ala. Sadama asukoha määramine on tegevus, mis tuleb kindlaks määrata maakonnaplaneeringu (PlanS § 56 lg 1 p 2) või ÜP-ga (PlanS § 75 lg 1 p 1); 12) vastustaja ei saa läbi keskkonnaloa andmise luua kolmanda isiku jaoks soodsaid eelduseid ÜP muutmiseks. Keskkonnaloa realiseerimine ulatuses, mis on enne detailplaneeringu menetluse läbiviimist võimalik, toob hilisemate menetluste suhtes kaasa pöördumatud tagajärjed; 13) keskkonnaloa andmine on vastuolus keskkonnakaitse kõrge taseme eesmärgiga. Otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ning jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasemel. KMH menetlus on läbi viidud keskkonnaloa andmise menetluses, kuid see ei saa asendada ÜP-d muutva detailplaneeringu menetluses läbi viidavat KSH menetlust (PlanS § 142 lg 6). KMH ei saa asendada KSH-d ning KSH raames ei või jätta hindamata mõjusid, mille hindamine on just KSH ülesanne, sest KMHl ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid; 14) tegemist on olulise kaalutlusveaga, kuna keskkonnaluba anti ilma planeeringuta; 15) detailplaneeringu menetluses piirkonnale sobivamate alternatiivsete asukohtade variante ilmselt sisuliselt ei kaaluta; 16) Viimsi vald peab Leppneeme sadamat laiendama lähtuvalt kohalikest huvidest, mitte erahuvidest. Sadama laiendamine omab lisaks keskkonnamõjule ka ulatuslikku majanduslikku ja sotsiaalset mõju, tuues kaasa piirkonna külastajate arvu suurenemise ja ettevõtluse laiendamise. Sellise mõjuga otsuste tegemisse tuleb kaasata kohalik kogukond, kuid keskkonnaluba võimaldab vallal asuda Leppneeme sadama rekonstrueerimisega seotud töid ellu viima ilma asjast huvitatud üldsuse kaasamiseta. Kaebajatel ei ole olnud võimalust kaasa rääkida nende naabruses asuvale alale ruumilise terviklahenduse loomisel. 11. Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) DP kehtestamine on kolmanda isiku pädevuses. Tühistamiskaebuse võimalik rahuldamine ei täida kaebajate tegelikke eesmärke ehk DP kehtestamata jätmist; 2) ainult kaks kaebajat kasutavad Leppneeme küla eramuid igapäevaselt. Kaebajate I–III kaebuste esitamine pole samadel alustel võrreldes teiste kaebajatega. Kaebajatele kuuluvatest kinnistutest ega majadest ei piirne vahetult sadamaga. Kaebajale V kuuluv kinnistu piirneb merega. Pelgalt piirkonnas elamine ei ole piisav alus kaebuse esitamiseks; 3) kaebajad ei ole põhjendanud ega tõendanud, kas ja kuidas keskkonnaluba rikub nende omandipõhiõigusest tulenevat õigust oma kinnisomandit vallata, kasutada ja käsutada. Kui sadama laiendamisega kaasnevad muutused kinnisvara hinnas, kaasnevad need muutused ka sadama laienemisega loodesse. Kinnisvara väärtuse vähenemist tuleb tõendada; 4) KMH ptk-des 4.14–4.16 on jõutud järeldusele, et kavandatav sadama laiendamine ei mõjuta oluliselt keskkonda ega avalda mõju piirkonna inimeste tervisele, heaolule ja varale; 5) selts esitas kaebuse

§ 30lg 2 alusel.

Konkreetseid vastustaja haldusaktiga seotud seltsi keskkonnakaitselisi eesmärke või tegevusvaldkondi ei ole kaebuses välja toodud; 6) keskkonnaloa alusel ei rajata uut sadamat, ei planeerita kaubasadamat, tegemist ei ole ajaloolise kalurikülaga, kus on ajalooline külastruktuur ja arhitektuur ning kuhu kaasaegne väikesadam ei sobituks. Teemaplaneeringu põhjal ei ole Leppeneeme sadama piirkonnas miljööväärtuslikke alasid. Planeeritava tegevuse seoseid Viimsi valla mandriosa miljööväärtuslike alade ja rohevõrgustikuga on käsitletud Leppneeme sadama KMH-s. Väikesadama laiendamisega miljöö ei muutu oluliselt; 7) keskkonnaluba on kooskõlas kehtiva ÜP-ga, mistõttu ei riiva keskkonnaluba kaebajate subjektiivseid õiguseid. Leppneeme sadam on piirkonnas olnud pikka aega. Paralleelselt sadama arenguga on piirkonda lisandunud palju uusi eramuid. Väikelaevadest purjepaadid ja 6

(15)3-22-987 mootorita jahid müra ei tekita. Kalalaevu kavandatava laiendusega teenindama ei hakata ning laiendus teenindab väikelaevu ainult jäävabal perioodil. Sadama välispiir jääb vähemalt 130 m kaugusele kaebajate eramutest. Tegemist on olemasoleva sadamaga ning sadamast tulenev mürafoon on tavapärane. Sadamarajatised ei varjuta eramutele jõudvat valgust ega tekita muid märkimisväärseid häiringuid (lõhn, vibratsioon vm). Sadama laiendamisel muutub mõnevõrra kaebajate vaade lahele, kuid vaade lahele ei kao ega vähene oluliselt. ÜP on olemuselt väga üldine visioon ning sadamaga seotud asjaolud nagu sadama täpsem suurus, kavandatavad rajatised ja nende paiknemine fikseeritakse DP faasis. Keskkonnaluba taotleti süvendamiseks, süvenduspinnase kaadamiseks ja tahkete ainete paigutamiseks. Seega ei ole sisuliselt muutunud kaebajate ÜP-st tulenevad õigused – sadama laienemine ja kaasajastamine oli Leppneemes ÜPga planeeritud. Alles edasises planeeringufaasis on ette nähtud piirkonda sobivaima täpsema ruumilise lahenduse leidmine, sh sadama laiendamise täpsem suund ja maht. Keskkonnaluba anti sadama süvendamiseks ja tahkete ainete paigutamiseks, mitte konkreetsete rajatiste ehitamiseks; 8) keskkonnaluba ei asenda muid vajalikke haldusakte. Kui vee erikasutus on vastuolus õigusaktidega, tuleb vastuolu enne kaevandamisega alustamist kõrvaldada. See on seatud ka keskkonnaloas konkreetse kõrvaltingimusena; 9) keskkonnaluba vastab HMS §-s 54 sätestatud tingimustele ning on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane. Akvatooriumi süvendamine ja olemasoleva muuli pikendamine kuni ⅓ võrra ei ole tegevused, mis nõuaksid uue planeeringu olemasolu; 10)

§ 55

on menetlusõiguslik säte, millest vastustaja ei saanud keskkonnaloa taotluse menetluses juhinduda; 11) vastustajal oli seaduslik alus keskkonnaloas kõrvaltingimuste seadmiseks vastavalt HMS § 53 lg 2 p-le 2, sest materiaalõiguslikud eeldused olid täidetud; 12) uurimispõhimõtet ei rikutud; 13) keskkonnaloa andmine on lubatav, arvestades keskkonnaga seotud aspekte; 14) keskkonnaloa andmine on kooskõlas keskkonnakaitseliste eesmärkidega; 15) keskkonnaloa tühistamisel ei ole võimalik teostada sadama hooldustöid. 12. Kolmas isik taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) keskkonnaloa taotlemise ja menetlusse võtmise ajal ei olnud paika pandud kohustuslikku järjekorda planeeringu kehtestamisel; 2) Viimsi Vallavalitsus alustas keskkonnaloa taotlemist olemasoleva sadama laiendamiseks, et KMH käigus välja selgitada, mis mahus vee erikasutus sadama laiendamiseks keskkonna seisukohalt üldse võimalik oleks. Omades teavet vee erikasutuse kohta, mida saaks teostada olulist keskkonnamõju tekitamata, sooviski kolmas isik liikuda sealt edasi planeeringufaasi; 3) vaidlustatud keskkonnaluba anti kõrvaltingimustega. Üheks kõrvaltingimuseks on, et uute sadamarajatiste (suurem akvatoorium, uus muul koos kaiga, täiteala) rajamisega seotud vee erikasutustööd ei ole lubatud enne piisava detailsusega ÜP-t muutva DP kehtestamist. Keskkonnaloa andmine ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ega avalikku huvi, kuivõrd vaidlustatud vee erikasutuse keskkonnaluba ei võimalda ilma kehtestatud DP olemasoluta ühtki veeloa alusel teostatavat tegevust ellu viia; 4) asjakohatu on väide, justkui kaebajatel kui sadama naaberkinnistute omanikel ei ole olnud võimalust kaasa rääkida nende naabruses asuvale alale ruumilise terviklahenduse loomisel. Vaidlustatud vee erikasutuse keskkonnaluba ei ole võimalik ilma vastava DP olemasoluta rakendada; 5) vaidlustatud keskkonnaloa kõrvaltingimuseks on piisava detailsusega DP kehtestamine. Kui DP-t ei kehtestata, ei ole võimalik ellu viia ka keskkonnaloa alusel tehtavaid tegevusi; 6) isikud olid kaasatud keskkonnaloa menetlusse ja nad kaasatakse DP menetlusse. 7

(15)3-22-987
  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. jaanuari
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajad on välja toonud, et Võrkoja tee 24 (kuulub kaebajale IV), Võrkoja tee 6 (kuulub kaebajale II) ja Leppneeme Sadama tee 4 (kuulub kaebajale V) kinnistud on hoonestatud elamutega, kus kaebajad ka igapäevaselt sees elavad. Põhjendatud pole võtta lähtepunktiks üksnes rahvastikuregistri andmed, kuivõrd välistatud ei ole inimese elamine mitmes elukohas. Vana-Sepa kinnistu, mis kuulub kaebajale I, ning Võrkoja tee 26 kinnistu, mis kuulub kaebajale III, ei ole hoonestatud. Lisaks puudub vaidlus selles, et ükski kaebajate kinnistutest ei piirne vahetult sadamaga ning üksnes Leppneeme Sadama tee 4 kinnistu piirneb vahetult Jaani lahega, mille kaadamiseks ja millesse tahkete ainete paigutamiseks on vaidlustatud veeluba mh antud. Teisi kinnistuid eraldab merest tee; 2) kaebajate väidetud negatiivsed mõjud seonduvad suuremas osas sadama edaspidise võimaliku laiendamisega (nt kavandatava autoparkla suurendamisega kaasnev liiklusintensiivsus ja sellest tulenev mürafooni kasv, sadamat kasutavate meresõidukite arvu suurenemine ja sellega kaasnev mürafoon, sadama olemuse ja teenindustaseme muutus). Samas on menetlusosalised ühel meelel, et sadama laiendamine ja kaasajastamine iseenesest ei ole ÜPga vastuolus ning kaebajate väited tuginevad eelkõige sadamarajatiste rajamisele konkreetsesse asukohta ehk sadamast ida suunas. Vastustaja märgib seejuures õigesti, et tegu on olemasoleva, piirkonna elanike jaoks harjumuspärase ning ühtlasi tiheasustusalal asuva sadamaga, mille laiendamisega sadama üldpilt ega kasutusfunktsioon laiendamise läbi oluliselt ei muutu, samuti ei kaasne laiendamisega olulisi täiendavaid müra- vm häiringuid. Õige on ka see, et mitmed väljatoodud sadama laienemisest tingitud mõjutused ja keskkonnamõjud kaasneks ka siis, kui sadamat laiendataks loode suunas ehk teatud sadama laiendamise ja kasutamisega seotud faktorid ei sõltu sadama laiendamise suunast; 3) isegi kui Jaani lahe täitmisega vee erikasutustööde tagajärjel nihkuksid projekti järgi sadama territoorium ja sellega kaasnevad mõjud lõppastmes kaebajate kinnistutele mõnevõrra lähemale (jäädes siiski vähemalt 130 m kaugusele), on vastustaja seadnud vaidlustatud veeloale kõrvaltingimuse, mille kohaselt ei ole sadamarajatiste (muulid, täiteala jne) rajamine lubatud enne vastava DP kehtestamist. Sadama laiendamine konkreetsesse suunda saab seega toimuda alles pärast DP kehtestamist ja ehituslubade väljastamist. Praeguses asjas on vastustaja andnud vee erikasutusloa, mitte lahendanud planeerimise või konkreetse ehitusõigusega seonduvaid küsimusi. Vastustaja märgib õigesti, et vaidlustatud korraldus ja luba ei kehtesta iseenesest kitsendusi või piiranguid kaebajate kinnisomanditele, mis küll paiknevad kõnealuse sadama naabruskonnas, kuid ei piirne sellega, ega kitsenda kuidagi ka nende kinnistute valdamise, kasutamise või käsutamise võimalusi võrreldes olemasoleva olukorraga. Samuti ei mõjuta need kaebajate kinnistute sihtotstarvet. Tõendatud ei ole sadama laiendamisega kaasnev kinnisvara väärtuse vähenemine. Seega ei anna need kaebuses kirjeldatud negatiivsed mõjutused alust kaebajate I–V omandipõhiõiguse riive jaatamiseks; 4) vee erikasutusloa andmisega ei rikuta kaebajate ÜP-st tulenevaid õigusi. Sadam on piirkonnas olemas ja selle põhjaliku rekonstrueerimise vajadus on ette nähtud ÜP p-s 1.10.
  4. Menetlusosalised ei vaidle, et sadama täpsem suurus, kavandatavad rajatised ja nende paiknemine tuleb fikseerida DP faasis. Keskkonnaluba on antud sadama süvendamiseks ja tahkete ainete paigutamiseks, mitte konkreetsete rajatiste ehitamiseks või sadama laienduse asukoha määramiseks; 5) Füüsilistest isikutest kaebajad on kaebeõiguse alusena tuginenud ka

§-le 23. Olulist puutumust põhjendavad kaebajad I–V asjaoluga, et nad on naabruses asuvate kinnistute omanikud ning seal asuvad kolme kaebaja kodud. Arvestades kohustust tõlgendada kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme pigem laiendavalt, ei saa kaebajate olulist seotust kõnealuse keskkonnaosaga praegusel juhul kaebeõiguse kontekstis välistada. Seejuures on kaebajate II, IV ja V puhul, kes omavad sadamaala läheduses hoonestatud kinnistuid ja elavad seal, seos ning keskkonna kasutamise intensiivsus eelduslikult suurem, teiste füüsilisest isikute 8

(15)3-22-987 kaebajate puhul, kes omavad piirkonnas hoonestamata kinnistuid, saab see olla pigem väike. Üksnes olulise puutumuse olemasolu

§ 23

lg 2 mõttes ei tähenda keeldu kaebajate huve mistahes viisil negatiivselt mõjutada. Kuna valdavas osas seonduvad kaebajate kirjeldatud negatiivsed mõjud sadama edasise võimaliku laiendamisega konkreetsesse suunda, mis saab toimuda üksnes pärast detailplaneeringumenetluse läbiviimist ja detailplaneeringu kehtestamist, ei saa neid mõjutusi pidada vee erikasutusloast tulenevaks ebasoodsaks keskkonna mõjutamiseks. Kaebajad põhjendavad, et vee erikasutusloa andmine mõjutab neid ümbritsevat keskkonda olulises ulatuses ka seeläbi, et vee erikasutuse käigus muutub rannajoon ning keskkonnaloaga muudetakse kaebajate elukeskkonda. Rannajoone muutus ei saa mõjutada ebasoodsalt kaebajate tervise- ja heaoluvajadusi. Üksnes mõningane muutus kinnistult avanevas vaates ei ole käsitatav asjaoluna, mille tõttu ei saa enam rääkida kaebajate tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest. Miljöö ja huvi olemasoleva keskkonna säilimise vastu ei ole ka eraldiseisvalt subjektiivsete avalike õigustena kaitstavad. Viidatud negatiivsed mõjutused ei ole sellise intensiivsusega, et need annaksid aluse jaatada

§ 23

lg-st 1 tuleneva õiguse riivet; 6) selts tugineb kaebeõiguse alusena

§ 31lg 1 p-le 1 ja lg-le 3.

Seltsi

  1. aprilli
  2. a põhikirjast tulenevalt tegutseb selts avalikes huvides looduskeskkonna kaitsmiseks ning tema tegevuse peamine eesmärk on Leppneeme küla ja piirnevate alade jätkusuutlik looduskasutus ning säästva arengu põhimõtete järgimine (p-d 2.
  3. ja 2.1.1). Seltsil on kaebeõigus valitsusvälise keskkonnaorganisatsioonina (

§ 30

lg 2, § 31); 7) vaidlus on selle üle, kas

§ 55

, mis sätestab, et kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist, on materiaal- või menetlusõigus. Kehtiva VeeS § 2 lg 2 kohaselt kohaldatakse vee erikasutuse keskkonnaloa (veeloa) menetlusele

5. ptk-d, kuhu kuulub ka

§ 55. Taotluse esitamise ajal 8. augustil 2017 kehtinud Vee

S redaktsioon sellist sätet ei sisaldanud ning täiendavalt viidati üksnes HMS-le. Taotluse esitamise ajal kehtinud VeeS § 9 lg 11 sätestas, et vee erikasutusloa taotlemise ja väljaandmise menetlusele kohaldatakse avatud menetluse sätteid, arvestades VeeS erisusi. VeeS § 279 lg 8 sätestab, et enne seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotlusi menetletakse edasi taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnormide alusel (vt ka HMS § 5 lg 5). Keskkonnaloa andmise menetlus algas loataotluse esitamisel 8. augustil 2017, misjärel KeA tegi otsuse KMH algatamise kohta. Kuna menetluse alguses ei sisaldanud VeeS viidet

  1. ptk-le, ei saanud vastustaja seda VeeS-s ette nähtud menetlusele kohaldada ja veeloa andmise otsustamisel tuli lähtuda VeeS sellest redaktsioonist, mis kehtis taotluse esitamise hetkel. See tähendab, et vastustaja pidi taotluse nõuetekohasust hindama kuni
  2. septembrini 2019 kehtinud VeeS alusel ning puudus viide regulatsioonile, mille alusel tulnuks vee erikasutuse keskkonnaloa menetlust pikendada (

§ 49

lg 4).

§ 55

kuulub

5. ptk-sse, mis reguleerib keskkonnalubade andmise, muutmise, kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse peatamise aluseid ja menetlust.

§ 55ei käsita veeloa kontrollieset ega ole olemuselt materiaalõiguslik.

Sätte eesmärgiks on selgitada, millises järjekorras peavad erinevad haldusorganid andma käitise tegevuse alustamiseks vajalikke haldusakte. Sätte eesmärgiks ei ole kaitsta isikute subjektiivseid õigusi. Kuigi vastustaja palus kolmandal isikul haldusmenetluse efektiivsuse põhimõttele tuginedes kaaluda eelnevalt detailplaneeringumenetluse läbiviimist, ei ole see veeloa tühistamise aluseks ning vastustaja on põhjendanud, miks ei oleks menetluse peatamine olnud proportsionaalne (korralduse p-d 3.3.1.1.1–3.3.1.1.3).

§ 55on käsitatav loamenetlust kui haldusmenetlust reguleeriva õigusnormina.

Seega on õige vastustaja seisukoht, et menetluste järjekorra nõuet ei tulnud käesoleval juhul rakendada ning KeA-l oli õigus anda luba ka enne detailplaneeringu kehtestamist. Menetlusnormid muutusid menetluse ajal ning vastustaja rakendas põhjendatult kuni 30. septembrini 2019 kehtinud VeeS-ga kehtestatud menetluskorda; 9

(15)3-22-987 8) luba pole formaalselt õigusvastane. Luba annab õiguse selles loetletud vee erikasutustöödeks, seades nende teostamisele kõrvaltingimused, mille kohaselt uute sadamarajatiste (suurem akvatoorium, uus muul koos kaiga, täiteala) rajamisega seotud vee erikasutustööd ei ole lubatud enne piisava detailsusega üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamist (korralduse p 1.2.1), töid tuleb teostada vastavalt KMH alternatiivile I (p 1.2.2) ning kui edasise planeeringu või projekteerimise käigus muutub rajatiste asukoht, maht, kuju või asetus ning sellega seoses vee erikasutus (süvendamine, kaadamine, tahkete ainete paigutamine), on vajalik esitada taotlus vee erikasutuse keskkonnaloa muutmiseks (p 1.2.3). Seega peavad vee erikasutustööd olema kooskõlas kehtiva planeeringuga ja uute sadamarajatiste rajamine ka kehtiva veeloa alusel eeldab kehtestatud kõrvaltingimusi arvestades igal juhul uue detailplaneeringu kehtestamist; 9) keskkonnaloa andmisel kaalutakse eelkõige ressursi kasutamist ja sellega kaasnevaid mõjusid, planeerimisega seotud asjaolud kuuluvad kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse. Keskkonnamõjude hindamise käigus töötati välja alternatiiv I, millega võeti aluseks Leppneeme sadama arendamine vähendatud mahus, seejuures on rannaala täitemaht oluliselt väiksem. KMH kohaselt puudub kavandataval tegevusel sellisel juhul oluline keskkonnamõju. Leppneeme Sadama vee erikasutusloa KMH
  1. augusti
  2. a aruandest nähtub, et KMH raames on käsitletud ka kavandatud tegevuse mõju inimese tervisele, heaolule ja varale ning hindamise tulemusena on jõutud järeldusele, et kavandatav sadama laiendamine ei mõjuta oluliselt keskkonda ega avalda mõju piirkonna inimeste tervisele, heaolule ja varale (KMH ptk 4.14–4.16); 10) kõrvaltingimuste seadmisel võis vastustaja tugineda HMS § 53 lg 2 p-dele 2 ja
  3. Kõrvaltingimused kehtestati tulenevalt vajadusest tagada haldusakti kooskõla ka teiste keskkonnaseadustiku eriosa sätetega (nt LKS § 38 lg 5 p 2). Keskkonnaloa andmisel kaalus vastustaja, kas anda keskkonnaluba koos kõrvaltingimusega või keelduda sellest. Kuna kolmandal isikul puudus taotluse menetlemise ajal kohustus järgida kindlat menetlusjärjekorda, oli kaalumine võimalik ning kehtivast materiaalõigusest tulenevalt oli põhjendatud keskkonnaloa andmine kõrvaltingimusega kehtestada eelnevalt nõutav planeering. Korralduses on arvestatud, et kõrvaltingimuse kehtestamine on sobiv ja vähemkoormav meede, mis aitab tagada nii avalikke kui ka isikute huve ning ühtlasi kindlustada planeeringumenetluse teostamist. Planeeringumenetluses saavad osaleda ja oma õigusi kaitsta kõik huvitatud isikud. Juhul, kui detailplaneeringut ei kehtestata või see kehtestatakse kujul, kus rajatiste asukoht, maht, kuju või asetus ning sellega seoses ka vee erikasutus muutub, ei ole võimalik sadama laiendamist kehtiva veeloa alusel ellu viia või tuleb eelnevalt esitada taotlus loa muutmiseks; 11) uurimispõhimõtet pole rikutud. Põhjamuuli pikendamine ja hooldussüvendused võimaldavad olemasolevat sadamat ohutumalt kasutada ning tagada püsiühenduse Prangli saarega. Hooldussüvendused toimuksid olemasoleva akvatooriumi piirides, täies ulatuses süvendustööde eelduseks on aga vastava planeeringu kehtestamine. Vastustaja on välja toonud, et akvatooriumi hooldussüvendamine, olemasoleva muuli pikendamine kuni ⅓ võrra ja väiksemad rekonstrueerimistööd ei ole tegevused, mis nõuaksid uue planeeringu olemasolu. Vastustaja pole vastavas osas kõrvaltingimuse sätestamata jätmisel jätnud tähelepanuta keskkonnaga seotud aspekte või kehtivaid planeeringuid. Kirjeldatud tegevuste teostamine ei saa ette ära määrata edasise detailplaneeringumenetluse tulemust, sest need tegevused lähtuksid olemasolevatest rajatistest ega kujutaks endast sadama laienduse asukoha määramist. Lisaks ei selgu kaebusest, kuidas selliste vee erikasutusega seotud tegevuste lubamine iseenesest seondub keskkonnakaitse eesmärkidega; 12) keskkonnaloa andmine on kooskõlas keskkonnakaitseliste eesmärkidega ning selle andmisel on arvesse võetud keskkonnaga seotud aspekte. KeHJS ei määratlenud kindlat menetluste järjekorda. Keskkonnaloa menetlus ei asenda detailplaneeringu ega ka ehitusloa menetlusi; 10
(15)3-22-987 13) seoses Jaani lahes asuva rändrahnuga on KeA vaidlustatud korralduses selgitanud, et rändrahn jääb merealale, kuhu Leppneeme sadama KMH alternatiivi I kohaselt täiteala ei rajata. Niisiis ei ulatuks selleni ka sadama laiendus ja puudub vastuolu keskkonnaloaga lubatava tegevuse ja rändrahnu kaitse alla võtmise osas (vt korralduse p 3.3.2.8). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 14. Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebajad esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajatel on kaebeõigus, kuna keskkonnaluba rikub nende õigusi. Sadama laiendamine ja rekonstrueerimine mõjutavad oluliselt kaebajate elukeskkonda. Plaanis on paigaldada 61 kaikohaga ujuvkaid, ehitada uus kaitsemuul ja täita perspektiivne sadamaala. Sadam muutuks u 1,5 korda suuremaks. Sellisel tegevusel on ruumiline mõju. Kaebajatel II, IV ja V on oluline puutumus mõjutatud keskkonnaga (

§ 23

). Kaebajad pole saanud kaasa rääkida Sadama ala ruumilise lahenduse kujunemisel. KMH alternatiivi I on paika pandud rajatise asukoht, maht, kuju ja asetus. Keskkonnaluba lubab rekonstrueerimistöid ellu viia ja sellega on paika pandud DP sisu. Naaberkinnistu omanikul on õigus detailplaneeringu menetluses välja tuua miljööga seotud õigusi ja huve. Isikul on subjektiivne õigus nõuda, et elukeskkonna muutmine toimuks õiguspäraselt. Menetluste järjekorraga manipuleerimise tulemusena välistatakse kohalike elanike ja maaomanike õigused ja huvid. Selts esitas kaebuse

§ 30

lg 2 alusel; 2) keskkonnaluba on õigusvastane, kuna see anti enne DP kehtestamist. Halduskohus kohaldas

§-i 55 vääralt, kuna see norm sätestab kindla menetlusjärjekorra. Vastustaja oli kohustatud järgima haldusakti andmise ajal kehtinud õigust; 3) keskkonnaluba pole kooskõlas LKS-ga. Olemasolevat muuli ei saa pikendada 1/3 võrra ilma detailplaneeringuta, kuna seda on juba kaks korda pikendatud (LKS § 38 lg 4 p 5); 4) keskkonnaluba pole kooskõlas üldplaneeringuga, kuna see näeb sadama laienduse ette loodesse. Keskkonnaluba näeb laienduse ette idapoole; 5) keskkonnaluba pole kooskõlas selguse ja õiguskindluse põhimõttega. Keskkonnaloa resolutiivosas pole paika pandud, millised tegevused on lubatud ilma DP-ta. 15. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) keskkonnaluba ei riku kaebajate õigusi, kuna see ei anna õigust Leppneeme sadamat laiendada ja rekonstrueerida. Vee erikasutus on võimalik üksnes nendeks tegevusteks, milleks DP-d pole tarvis kehtestada. Isegi juhul, kui sadamat laiendatakse loodesse, jäävad kaebajate kinnistud 130 m kaugusele. Keskkonnaluba ei sea kinnistutele kitsendusi. KMH aruandes tuuakse välja, et tegevus ei avalda mõju piirkonna kinnisvara väärtusele. Veeloaga pole rajatiste asukohta, mahtu, kuju ja asetust paika pandud. Kaebajate esile toodud negatiivsed mõjud ei kaasne keskkonnaloaga. Isikud kaasatakse DP menetlusse; 2) keskkonnaluba on õiguspärane ja seda sai anda enne DP kehtestamist.

§ 55

on menetlusnorm ja seda ei tulnud haldusakti andmisel kohaldada, sest menetluse alguses selline norm puudus. See norm ei loo subjektiivseid õiguseid. DP menetluses ei lähtuta üksnes veeloast. KeA pole Euroopa Liidu õigust rikkunud. Kõrvaltingimus seati õiguspäraselt. KeA teostas kaalutlusõigust; 3) keskkonnaluba on LKS-ga kooskõlas. Varem toimus muuli pikendamine DP alusel ning siis ei tuginetud erandile; 4) keskkonnaluba on ÜP-ga kooskõlas, sest see näeb eesmärgina ette sadama laiendamise; 5) keskkonnaluba ei riku selguse ja õiguskindluse põhimõtteid. Resolutiivosas on sätestatud kõik need tegevused, mida loa omaja soovib teha. 11

(15)3-22-987
  1. Kolmas isik taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kolmas isik jääb varem toodud seisukohtade juurde; 2) halduskohtu otsus on seaduslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu hinnangul ei olnud kaebuses kirjeldatud negatiivsed mõjud sellised, mille alusel oleks saanud jaatada HKMS § 44 lg 1 mõttes kaebajate omandipõhiõiguse riivet. Lisaks ei olnud füüsilisest isikust kaebajate tervise- ja heaoluvajadusetele vastava keskkonna õiguse negatiivne mõjutamine sellise intensiivsusega, et järeldada

§ 23lg 1 riivet.

Halduskohtu hinnangul võivad kaebuses kajastatud kaebajate I–V õiguste riived kaasneda detailplaneeringu ja ehitusloaga. Küll aga jaatas halduskohus seltsi kaebeõigust

§ 30lg 2 ja § 31 alusel. 18. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selles osas, et vaidlustatud Ke

A tegevus ei mõjuta kaebajate mainitud liiklusintensiivsust, ei kasvata mürafooni, ei too kaasa suuremat kogust saasteaineid välisõhus ega rohkem turiste piirkonda. Samuti ei too see kaasa sadama välispiiri laiendamist ega sadamat kaebajate kinnistutele lähemale ning ei piira merevaadet. Kaebajate need väited omandipõhiõiguse negatiivsetest mõjudest seonduvad ehitustegevusega ning need mõjud saavad kaasneda siis, kui detailplaneeringu ja ehitusloaga otsustatakse lahendada ehitusõigust puudutavad küsimused (vt PlanS § 126 lg 1 p-d 1–22). Vaidlusaluse keskkonnaloaga neid küsimusi ei otsustata, vaid sellega antakse pärast detailplaneeringu kehtestamist õigus süvendada veekogu ja paigutada veekogu põhja süvenduspinnast VeeS § 198 p-i 8 mõttes. Kaebusest ei nähtu väiteid selle kohta, et just süvendustegevus või veekogu põhja süvenduspinnase paigutamine mõjutaks negatiivselt kaebajate omandipõhiõigust, nt süvendamine toimuks kaebajate kinnistul või sinna tuleks paigutada pinnast või esineks muu süvendamisest tingitud negatiivne mõju omandipõhiõigusele. Süvendustööd toimuksid akvatooriumis ja faarvaatris, ligikaudu 130 m kaugusel kaebajate kinnistutest. 18. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka osas, et kaebajate väidetud mõjud ei seondu sellega, et just vee erikasutusluba mõjutaks negatiivselt nende õigust tervise- ja heaoluvajadusele vastavale keskkonnale, millega neil on oluline puutumus (

§ 23lg 1).

Näiteks pole alust arvata, et sellises mahus ja kohas süvendamisega kaoks avaliku veekogu kaldalt liiv ning seetõttu ei saaks nad enam avaliku veekogu kallast kasutada vmt. Halduskohus toob õigesti esile, et kaebajate väidetud negatiivsed mõjud sadama edasise võimaliku laiendamisega konkreetsesse asukohta kaasneksid detailplaneeringu ja ehitusloaga. 19. Ringkonnakohus ei jaga kaebajate hinnangut, et nende õiguste riive on tingitud sellest, et vaidlustatud keskkonnaloaga on juba ette paika pandud detailplaneeringu sisu ja dikteeritakse tulevikus koostatava detailplaneeringu tingimusi. Vaidlusalune keskkonnaluba pole tuleviku detailplaneeringu kehtestamise eelhaldusaktiks, millega oleks õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud (vt HMS § 52 lg 1 p 2). Detailplaneeringu menetluses tuleb kolmandal isikul analüüsida, kas detailplaneeringut on võimalik kehtestada sellistel tingimustel, mida näeb ette keskkonnaluba. Kui detailplaneeringu menetluses peaks mh kaebajate väidete alusel selguma, et detailplaneeringut pole võimalik kehtestada keskkonnaloas märgitud tingimustel, peab kolmas isik loobuma detailplaneeringu kehtestamisest või kehtestama detailplaneeringu teisel kujul ja seejärel taotlema uue keskkonnaloa. Ka miljööd puudutavad vastuväited saavad kaebajad esitada detailplaneeringu menetluses. Vee erikasutusluba ei mõjuta miljööd. 12

(15)3-22-987 20. Kaebajate seisukohast võib järeldada, et

§ 55

on loodud kaitsma ka nende huve ja neil on selle normi alusel õigus nõuda, et enne keskkonnaloa andmist oleks kehtestatud detailplaneering. 21. Halduskohus leidis, et kuna

§ 55

on menetlusnorm ning keskkonnaloa andmise menetlus algas loataotluse esitamisega 8. augustil 2017 ja sellel hetkel ei teinud VeeS viidet

§-le 55, siis tuli menetlus viia lõpuni taotluse esitamise ajal kehtinud normide alusel (VeeS § 279 lg 8). 21.1.

§ 55

sätestab, et kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist.

seletuskirjas on normi kohta märgitud järgmist: „See säte ei ole keskkonnaloa andmisest keeldumise aluseks, vaid tähendab, et planeering peab kas olema enne keskkonnaloa taotluse esitamist kehtestatud või kehtestatakse keskkonnaloa menetluse ajal või samaaegselt keskkonnaloa andmisega. Seejuures on võimalik menetluste paralleelne läbiviimine. Menetluste formaalne ühendamine ei ole otstarbekas, kuna pädevad organid haldusaktide andmiseks on erinevad ning menetlusosaliste ring, teavitamise viis ja arutelu võivad olla erinevad, kuna planeeringu tähendus võib olla kaugemale ulatuv ning nende haldusaktide õiguslik tähendus on erinev, kuid praktikas võib teadete avaldamist ja arutelu korraldamist või muid vajalikke menetlustoiminguid ka ühendada. Eelnõu §-s 55 väljendatud mõtet kannab ka § 49 lõige 4, mis sätestab menetlustähtaja keskkonnaloa andmise otsustamiseks planeeringukohustuse korral. Juhul kui planeeringut ei kehtestata, tuleb keelduda ka keskkonnaloa andmisest § 55 alusel. See on võimalik vaid juhul, kui jõustub planeeringu vastu võtmata või kehtestamata jätmise otsus ja planeerimismenetlus sellega lõpeb. Planeerimismenetluse venimise korral keskkonnaloa andmisest keelduda ei saa, vaid menetlus sisuliselt peatub selleks ajaks.“ 21.2.

§ 55

on mõeldud reguleerima esmalt seda, millal tuleb loaandjal otsustada keskkonnaloa andmine olukorras, kus samaaegselt toimub ka planeeringu kehtestamise menetlus.

§ 55

on käsitatav menetlusnormina nendes olukordades, kus paralleelselt toimub keskkonnaloa andmise ja detailplaneeringu kehtestamise otsustamine. Sellisel juhul ei anna loaandja enne planeeringu kehtestamist keskkonnaluba, vaid ootab planeeringu kehtestamise ära ja otsustab keskkonnaloa andmise pärast planeeringu kehtestamist 60 päeva jooksul (

§ 49lg 4).

Selles kontekstis on tegemist menetlusnormiga (HMS § 5 lg 5). 21.3.

§ 55sõnastusest pole võimalik üheselt järeldada, kas see on mõeldud reguleerima ka seda, kuidas tuleb Ke

A-l otsustada keskkonnaloa andmine, kui nõutav planeering on puudu.

§ 55seletuskirjast järeldub, et kui paralleelmenetluses jääb detailplaneering kehtestamata, siis Ke

A keeldub sama normi alusel keskkonnaloa andmisest. Seega oli seadusandja mõtteks reguleerida

§-ga 55 ka seda alust, kuidas tähendust omava asjaolu ilmsikstulekul tuleb loaandjal otsustada keskkonnaloa andmine – detailplaneeringu puudumise korral tuleb keelduda keskkonnaloa andmisest. Nimetatud kontekstis on norm käsitatav seega materiaalõigusena. Kuna seadusandja tahteks on olnud luua loaandjale alus keelduda keskkonnaloa andmisest olukorras, kus paralleelmenetluses pole planeeringut siiski kehtestatud, on normi mõttega kooskõlas tõlgendus, et keskkonnaloa andmisest keeldutakse ka siis, kui keskkonnaloa andmise otsustamise hetkel nõutav planeering puudub. Viimati märgitut sõltumata sellest, kas planeeringut pole kehtestatud paralleelmenetluse tulemusena või puudus planeering juba loa taotlemise ja keskkonnaloa otsustamise hetkel . Viimati mainitud juhtumitel on

§ 55seega käsitatav materiaalõigusena. 13

(15)3-22-987 21.4. Ka KeA on keskkonnaloa andmisel mõistnud

§-i 55 materiaalõiguse normina, kuna tema hinnangu kohaselt on tegemist normiga, mis keelab keskkonnaloa andmise enne nõutava planeeringu kehtestamist. KeA otsustas siiski õiguskindluse põhimõtte alusel kohaldada mitte otsuse tegemise ajal, vaid taotluse esitamise ajal kehtinud materiaalõigust (vt korraldus, lk 9). Ringkonnakohus KeA selle seisukohaga ei nõustu. Isikul ei teki õiguskindlust sellele, et keskkonnaloa taotlus tuleb otsustada taotluse esitamise aja hetkel kehtinud materiaalõiguse alusel. Materiaalõigust tuleb kohaldada otsuse tegemise aja seisuga (vt HMS § 54; Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-78-12, p 15). 21.5. Praegusel juhul ei ole küsimus selles, kuidas KeA-l tuleb käituda paralleelmenetluse olukorras, vaid selles, kuidas KeA-l tuli otsustada olukorras, kus keskkonnaloa andmise otsustamise hetkel puudus nõutav planeering. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus halduskohtu järeldust, et

§ 55oli menetlusnorm ja Ke

A-l puudus kohustus sellest normist lähtuda (HMS § 54).

  1. Keskkonnaloa p-ga 1.1 anti kolmandale isikule õigus süvendada mere põhja 36 900 m3 ning kaadata Aksi kaadamisalale süvenduspinnast 36 900 m3 ja paigutada tahkeid aineid mahus kuni 15 000 m
  2. Keskkonnaloa p-ga 1.2.1 nähti ette kõrvaltingimus, mille kohaselt on uute sadamarajatiste (suurem akvatoorium, uus muul koos kaiga, täiteala) rajamine võimalik pärast üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamist. Korralduse kohaselt (lk 11) on keskkonnaloa alusel võimalik ilma detailplaneeringuta nt süvendada olemasolevat akvatooriumi ja pikendada olemasolevat põhjamuuli. Samas süvendamine tähendaks seda, et täitepinnas tuleks kuhugi paigutada. Keskkonnaloast pole võimalik järeldada, et süvendamine oleks kandnud iseseisvat eesmärki ilma uue võimaliku sadamarajatiseta, mille tarvis aga on vaja kehtestada detailplaneering. Keskkonnaloa mõtteks oli luua eeldus olemasoleva sadama laiendamiseks, mida ongi põhjendatud hinnata kompleksselt koos detailplaneeringuga. Kõrvaltingimusega ei saanud seega mööda vaadata

§-st

  2. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et

on suunatud üksnes KeA-le ning see ei ole mõeldud kaitsma kaebajate huve. 23.1. Ringkonnakohtu hinnangul on

§-s 55 sätestatud järjekorra mõtteks mh tagada, et tulevase planeeringuga puudutatud isikud saaksid esmalt kaitsta oma huve planeerimismenetluses. Kaebajad asuvad võimaliku tulevase laiendatava sadama vahetus läheduses ning sellega kaasnevate mõjude puudumist kaebajate huvidele ja õigustele ei saa välistada. Samuti kaitseb norm seda, et kaebajad ei peaks asuma vaidlustama keskkonnaluba olukorras, kus planeeringuga pole kindlaks määratud ehitusõigust puudutavad küsimused. Ilma nõutava planeeringuta antud ja seetõttu õigusvastane keskkonnaluba rikub praegusel juhul kaebajate omandiõigust, õigust tervise ning eraelu kaitsele ning õigust tervise ja heaolu vajadustele vastavale keskkonnale (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2023. a otsus asjas nr 3-20-19, p 25). 23.2. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et seltsil on kaebeõigus valitsusvälise keskkonnaorganisatsioonina (

§ 30lg 2 ja § 31).

Kaebeõiguse teostamisel saab selts tugineda

§ 55rikkumisele põhjendusega, et nõutav planeering puudus.

Detailplaneeringu ülesandeks on arvestada ka keskkonda puudutavaid aspekte (vt PlanS § 126 lg 1). 23.3. Eeltoodust tulenevalt tuleb keskkonnaluba tühistada (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1). Seetõttu ei oma tähendust küsimus, kas vastustaja on rikkunud LKS §-i 38, üldplaneeringut ning õiguskindluse põhimõtet. 14

(15)3-22-987 24.
  1. Halduskohtus palus ML, et tema kasuks mõistetaks välja menetluskulude katteks 1397 (sisaldab riigilõivu 20) eurot, ning VS, et tema kasuks mõistetaks välja 4477,50 (sisaldab riigilõivu 100) eurot. ML kandis õigusabikulusid 6,75 tunni ja VS 25,75 tunni ulatuses, kokku 32,5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud halduskohtus kantud õigusabikulu vähendada umbes 30% ulatuses, kuna asja maht ja keerukus ei olnud sellised, mis õigustaksid kogu ulatuses õigusabikulu põhjendatuks lugemist. Nimelt ei olnud praeguses haldusasjas tarvis analüüsida sügavuti keskkonda puudutavaid argumente. Kaebajate
  2. novembri
  3. a vastuses korratakse põhilisi seisukohti . Seega loeb ringkonnakohus ML põhjendatud menetluskuluks 1000 eurot ja VS menetluskuluks 3200 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg-d 1 ja 6). 24.
  4. Apellatsiooniastmes palusid kaebajad KeA-lt mõista välja apellantide menetluskulu 2738 (riigilõiv 120) eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale järgnevalt: 1) ML kasuks 581,00 eurot; 2) VS kasuks 975,00 eurot; 3) TV kasuks 581,00 eurot; 4) RLi kasuks 40,00 eurot; 5) seltsi kasuks 561,00 eurot. Õigusabi osutati 9,75 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu vähendada samuti umbes 30% ulatuses. Vaidluse põhiteemade ring jäi samaks, mis oli halduskohtus, ning täiendavas
  5. oktoobri
  6. a seisukohas on valdavas osas korratud seisukohtu, mida on varasemas menetluses juba esitatud. Seega loeb ringkonnakohus põhjendatud ML menetluskuluks 400 eurot, VS menetluskuluks 680 eurot, TV menetluskuluks 400 eurot, RL menetluskuluks 28 eurot ja seltsi menetluskuluks 390 eurot (HKMS § 109 lg 6). Need kulud tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista (HKMS § 108 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.