KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-20-8446 Koht

) § 367 alusel tasumisega viivitamise tõttu viivist. Kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivisemäär. Kostja ei esitanud hageja viivisearvestusele vastuväiteid. 3.8. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. 4.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei allunud vaidlus Harju Maakohtule ja vaidlusele ei kohaldu Eesti õigus. Seejuures lähtus maakohus kohtualluvuse kontrollimisel ja kohalduva õiguse määramisel erinevatest eeldustest: kohtualluvuse puhul, et poolte vahel on sõlmitud müügileping, ja kohalduva õiguse puhul, et turustusleping. Maakohtu järeldus kohtualluvuse osas on ekslik. Arvestades, et maakohus märkis otsuses, et poolte vahel on sõlmitud turustusleping ehk teenuse osutamise leping, osundas kohus ebaõigesti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 b) I taandele, mis reguleerib kohtualluvust müügilepingu puhul. Samuti jättis kohus seisukoha võtmata kostja vastuväite kohta, mille kohaselt tuleks vaidlus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 24 p 4 kohaselt lahendada selle liikmesriigi kohtus, kus vaidlusaluste taimesortide seemnete kui kaitstud tööstusomandi kaitse on registreeritud. Vaidlusalused taimesordid ei ole Eestis registreeritud ega vastavat kaitset saanud. Tõenäoliselt on taimesordid saanud kaitse Saksamaal, kus hageja on registreeritud. Maakohtu järeldus kohalduva õiguse osas on ekslik. Maakohus jättis põhjendamata, miks ta liigitab poolte vahel väidetavalt sõlmitud lepingu turustuslepinguks. Hageja ei tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud selles, et kostja osutab hagejale turustusteenust, st võtab endale 4 2-20-8446 hageja kauba müümisel selliseid kohustusi, mida saaks pidada osaks turustuslepingust. Asjaolu, et kostja hageja kaupu ostab ja edasi müüb, ei tähenda, et poolte vahel oleks sõlmitud turustusleping. Seetõttu kohaldas maakohus ebaõigesti Rooma I määruse art 4 lg 1 p f. Kohalduva õiguse määramist müügilepingu puhul reguleerib Rooma I määruse art 4 (kaebuses ekslikult art 1) lg 1 p a, mille järgi kohaldub pooltevahelisele lepingule Saksa õigus, sest hageja kui müüja harilik viibimiskoht on Saksamaal. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et Saksamaa ja Eesti on ÜRO kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute konventsiooni liikmesriigid, mille sätteid kohaldatakse kaupade ostu-müügi lepingute kohta. 4.
3. Maakohus hindas tõendeid meelevaldselt ja maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Hageja ei tõendanud hagis märgitud ulatuses kauba tarnimises ega litsentsitasu tasumises kokkuleppe saavutamist. Maakohus osundas üldsõnaliselt kirjavahetusele, kauba vastuvõtmise-üleandmise aktidele, arvetele ja kostja kinnitustele, mis kohtu hinnangul tõendavad konkreetsete arvete puhul hageja nõude tekkimise aluseid ja ulatusi, täpsustamata, millised aktid, kirjad ja kinnitused ning millistes konkreetsetes arvetes kajastatud nõudeid tõendavad. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda.

1. Kõigepealt lahendab ringkonnakohus seni lahendamata taotlused ja menetluslikud küsimused. 7.
2. Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud 25.08.2021 ja 08.09.2021 täiendavaid tõendeid (II kd, tl-d 67–70 ja 78–83). Hageja esitas kostja saneerimismenetluses 12.04.2021 edastatud saneerimisteate koos tõlkega, hageja 26.04.2021 avalduse nõudega mittenõustumise kohta, Harju Maakohtu 10.06.2021 e-kirja maakohtu otsuse kostjale edastamise kohta ja kostja saneerimisnõustaja Martin Krupi 03.09.2021 e-kirja. Hageja soovib nendega tõendada asjaolusid, millele tuginedes leiab hageja, et kostja esitas apellatsioonkaebuse hilinenult. Ringkonnakohus leiab, et hageja 25.08.2021 ja 08.09.2021 esitatud tõendite vastuvõtmine apellatsioonimenetluses on

§ 652lg 3 p 2 alusel põhjendatud.

Tõendid tekkisid osalt pärast asja lahendamist maakohtus. Samuti on tegemist tõenditega, millega hageja soovib tõendada tema hinnangul apellatsioonkaebuse hilinenult esitamisele viitavaid asjaolusid, mida varasemas menetluses ei olnud võimalik käsitleda. 7.

1. Ringkonnakohus lisab ka pabertoimikusse tõendid, mille maakohus on jätnud lisamata. Ringkonnakohus lisas toimikusse kohtuinfosüsteemi sisestatud, kuid maakohtu poolt köitmata jäänud hagiavalduse lisana 2 esitatud dokumendid pealkirjaga „Arve nr 9516006858, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise akt.pdf“ (II kd, tl-d 102–106 pöördel), „Arve nr 9516006877 - COBAEGIRO 18081, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise akt.pdf“ (II kd, tl-d 107– 110), „Arve nr 9516006882, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise akt.pdf“ (II kd, tld 111–115 pöördel) ja „Arve nr 9517006300, tellimuse kinnitus, suhtlus ja vastuvõtmise 5 2-20-8446 akt.pdf“ (II kd, tl-d 116–120). Maakohus on pabertoimikusse köitnud hageja maakohtule esitatud viidatud tõendite eestikeelsed tõlked (I kd, tl-d 82–99 pöördel), millised maakohus on vaidlust lahendades ka aluseks võtnud.
2. Edasi käsitleb kolleegium esmalt hageja seisukohta, et kostja apellatsioonkaebus on tema arvates võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse (I), seejärel kohtualluvuse kontrollimist, kohalduva õiguse määramist (II) ja hageja nõuete rahuldamist (III) ning viimaks teeb menetluslikud otsustused (IV). I
3. Kolleegium on seisukohal, et kostja apellatsioonkaebuse menetlemine on põhjendatud.
4. Hageja leiab, et apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse, sest hageja arvates esitas kostja kaebuse pärast apellatsioonitähtaja möödumist. 10.
5. Kostja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse

§ 632lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul.

Ekslik on hageja käsitlus, et kohtuotsuse saab lugeda kostjale

§ 3141järgi kättetoimetatuks 15.06.2021.

Viidatud norm võimaldab lugeda menetlusdokumendi kättetoimetatuks kolme tööpäeva möödumisel saatmisest arvates. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kolme tööpäeva pikkuse tähtaja arvutamisel kehtib järgmine: kui kohtuametnik postitab dokumendi nt esmaspäeval või saadab välja e-kirja, möödub tähtaeg neljapäeva öösel vastu reedet, st kättetoimetamise päev on reede ning menetlustähtaeg hakkab menetlusosalise jaoks kulgema laupäevast. Tähtaja sisse ei arvutata nädalavahetuse päevi, sest tegemist on tööpäevade järgi arvutatava tähtajaga (

II komm

§ 3141

alusel e-kirjaga 10.06.2021 (neljapäev), mistõttu oli kättetoimetamise päev 16.06.2021 (kolmapäev). Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkas seega kulgema 17.06.2021 (neljapäev). Kostja esitas apellatsioonkaebuse 16.07.2021, s.o tähtaegselt. 10.2. Ka ei nõustu kolleegium hagejaga, et maakohtu otsus tuleks lugeda kostjale

§ 307lg 3 järgi kätte toimetatuks alates 2021.

a aprillist. Hageja leiab, et kostja sai maakohtu otsuse tegelikult kätte juba

1. a aprillis. Hageja toob apellatsioonkaebuse vastuses esile, et kostja saneerimisnõustaja Martin Krupp esitas 12.04.2021 saneerimismenetluse algatamise kohta hagejale saneerimisteate (II kd, tl-d 67–68) ning et hageja esitas 26.04.2021 avalduse nõudega mittenõustumise kohta, viidates seejuures käesolevas asjas tehtud maakohtu otsusele (II kd, tld 69–70). Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks viidatud avalduse koos maakohtu otsusega saatnud kostjale. Saneerimisseaduse järgi esitab võlausaldaja sellekohase avalduse saneerimisnõustajale (saneerimisseaduse § 13 lg 1). Esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et kohtuotsus jõudis ka tegelikult kostjani. Seega ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks sel teel maakohtu otsuse tegelikult juba varem kätte saanud. II
2. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et asi allub Eesti kohtule, kuid asus ekslikult seisukohale, et asjas kuulub kohaldamisele Eesti õigus.
3. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas vaidlus allub Eesti kohtule. 12.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et kohtualluvuse kontrollimist reguleerib praegusel juhul Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus, ja sellega nõustub ka ringkonnakohus. Õige ei ole samas kostja arusaam, et kohaldada tuleb määruse art 24 p
5. Viidatud säte näeb erandliku 6 2-20-8446 kohtualluvuse ette menetluste puhuks, mis seonduvad patentide, kaubamärkide, disainilahenduste või muude sarnaste hoiuleandmisele või registreerimisele kuuluvate õiguste registreerimise või kehtivusega (vt selle kohta ka EKo 15.11.1983, C-288/82, Duijnstee, pd 22–26). Kuivõrd hageja nõuab kostjale üleantud kauba eest tasu maksmist, siis ei puuduta vaidlus intellektuaalse omandi hoiuleandmist, registreerimist või kehtivust. Seega ei ole tegu Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 24 p-s 4 sätestatud erandliku kohtualluvuse juhuga. Määrus ei sätesta käesolevale vaidlusele erandlikku kohtualluvust. 12.
6. Hagiavalduse lahendamine allub Eesti kohtule nii üldise kui ka valikulise kohtualluvuse järgi. Tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga, kuhu kostjal on kõige lihtsam ilmuda. Nii esitatakse Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 kohaselt hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse. Kostja alaline elukoht on määruse art 63 lg 1 järgi Eestis. Hageja võis esitada hagi Eesti kohtusse ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 1 b) I taande alusel, mille kohaselt võib müügi puhul esitada hagi selle paiga kohtusse, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda. Hageja väidete kohaselt anti kaup üle Eestis.
7. Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlust lahendades saab kohaldada Eesti õigust. 13.
8. Siinsel juhul tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Rooma I määruse järgi, mis reguleerib lepingutele kohalduva õiguse määramist. Hageja märgib iseenesest õigesti, et pooled võivad sõlmida kokkuleppe Eesti õiguse kohaldamise kasuks, arvestades Rooma I määruses ette nähtud poolte õigust kohalduvas õiguses kokku leppida (art 3) ja tsiviilkohtumenetluses kehtivat dispositiivsuse põhimõtet (

§ 5

). Samas ei ole kostja välisriigi õiguse kohaldamisest Eesti õiguse kasuks loobunud, vaid oli nii maakohtu menetluses kui on ka apellatsioonkaebuses seisukohal, et vaidluse lahendamisel peaks kohaldama Saksa õigust. Seega ei saa vaidlust lahendades kohaldada Eesti õigust ilma kohalduvat õigust kindlaks määramata. 13.

1. Kui kohalduvat õigust ei ole valitud, tuleb see kindlaks määrata kooskõlas konkreetset liiki lepingu suhtes kehtestatud erinormiga. Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tegemist oleks turustuslepinguga Rooma I määruse art 4 lg 1 p f mõttes. Viidatud normi kohaselt on turustusleping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on turustaja harilik viibimiskoht. Kolleegium leiab erinevalt maakohtust, et see ei kuulu siinsel juhul kohaldamisele. Ainuüksi asjaolu, et hageja väitel müüb kostja ostetud kaupa edasi, ei anna alust järelduseks, et tegemist on turustuslepinguga art 4 lg 1 p f mõttes. Hageja ei tõendanud, et pooled oleksid fikseerinud kauba tarnimise üldised kohustused, ega toonud esile, et pooled oleksid ette näinud tarnimise või varustamise kohustuse või eritingimused, mis puudutaksid hageja müüdava kauba turustamist kostja poolt. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti Rooma I määruse art 4 lg 1 p f. 13.
2. Lepingule kohaldub siinsel juhul hageja hariliku viibimiskoha riigi õigus ehk Saksa õigus. Rooma I määruse art 4 lg 1 p a kohaselt on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht. Juhul kui leping ei ole hõlmatud art 4 lõikega 1 või kui lepingu elemendid on hõlmatud rohkem kui ühe lõikes 1 nimetatud lepinguga, reguleeritakse lepingut art 4 lõike 2 järgi selle riigi õigusega, kus on lepingule iseloomuliku soorituse täitja harilik viibimiskoht. Kolleegium selgitab, et Rooma I määruse art 4 põhiidee seisneb selles, et küsimus, millised kohustused on lepingule omased, peaks kontrollima kohalduvat õigust, mitte välised asjaolud nagu näiteks lepingu täitmise koht. Iseloomulik on sooritus, mis eristab lepingut teistest lepingutest. Raha maksmise kohustus on lepingutes mitte7 2-20-8446 iseloomulik kohustus, sest see ei erista erinevaid lepinguid. Rooma I määruse art 4 järgi on ühendav seos kohalduva õiguse määramiseks siiski poole harilik viibimiskoht, mitte iseloomulik sooritus kui selline. Hagiavalduse kohaselt tarnis hageja kostjale teravilja. Seetõttu tuleb leping kvalifitseerida kauba müügiks. Kuivõrd hageja kui müüja harilik viibimiskoht on Saksamaal, siis kohaldub pooltevahelisele lepingule Rooma I määruse art 4 lg 1 p a järgi Saksa õigus. Hagiavalduse kohaselt tuli kostjal lisaks kauba ostuhinnale tasuda ka royalty fee’d kui litsentsitasu vastavalt kostja müüdud teravilja kogusele. Isegi kui seda lepingu elementi pidada mitte seotuks müügilepinguga, siis reguleerib lepingut ikkagi Rooma I määruse art 4 lõike 2 alusel Saksa õigus, sest lepingule iseloomuliku soorituse teeb Saksa äriühingust hageja, andes õiguse, mille eest royalty fee tasumisele kuulub. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kohaldada tuleks Rooma I määruse art 4 lg-t 3, mille kohaselt, kui leping on oluliselt tihedamalt seotud mõne teise riigiga kui artikli 4 lõikes 1 või 2 osutatud riigid, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ainuüksi asjaolud, et osad kaubad saadeti teele Taanist (II kd, tl 15) ning et kaubad anti üle ja kostja asukoht on Eestis, ei anna alust väita, et leping on ilmselgelt oluliselt tihedamalt seotud mõne teise riigiga kui Saksamaa. Rooma I määruse eesmärgiks on õiguskindluse tagamine. Selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitamiseks peaksid rahvusvahelise eraõiguse normid olema suurel määral prognoositavad (määruse põhjenduste p 16). Seetõttu on Rooma I määruse art 4 lõikes 1 kindlaks määratud võimalikult täpsed eeskirjad kohalduva õiguse määramiseks loetletud lepingute, sh kauba müümise lepingu puhul. 13.
3. Asjas kuulub kohaldamisele ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG). CISG-is sisalduvad normid rahvusvaheliste müügilepingute sõlmimise ja täitmise ning selliste lepingute rikkumise tagajärgede kohta. CISG-i art 1 lõikest 1 tulenevalt kohaldatakse CISG-i kaupade ostu-müügi lepingute suhtes poolte vahel, kelle tegevuskohad asuvad eri riikides, kui need riigid on ühtlasi CISG konventsiooni liikmesriikideks. Hageja asukoht on Saksamaal ja kostja asukoht on Eestis. Nii Eesti kui ka Saksamaa on CISG-i liikmesriigid, mistõttu kohaldub pooltevahelisele müügilepingule CISG selle art 1 lg 1 järgi. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis välistaksid CISG art-te 2 ja 5 järgi selle kohaldamise. Kuivõrd CISG ei reguleeri kõiki müügilepingute küsimusi, tuleb osas, mida CISG ei reguleeri, Rooma I määruse art 4 järgi müügilepingule kohaldada Saksa õigust (CISG art 7 lg 2 lõpuosa). III
4. Kolleegiumi hinnangul ei eksinud maakohus tõendite hindamisel, kui tuvastas, et kostja rikkus kohustusi tasuda hagejale kauba ostuhind ja täiendav tasu (royalty fee), mistõttu võib hageja nõuda nende kohustuste täitmist ja kohustuste täitmisega viivitamise eest ka viivist. Kuigi maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel ekslikult VÕS-i sätteid, ei anna see alust maakohtu otsust tühistada, sest kohustuse täitmise ja viivise nõuded on VÕS-is reguleeritud sarnaselt nagu CISG-is ja Saksa õiguses. Kolleegium muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
5. Kolleegium selgitab, et CISG art 61 lg 1 p a kohaselt, kui ostja ei täida mõnda oma kohustust lepingu või CISG-i järgi, võib müüja teostada art-tes 62–65 ettenähtud õigust. CISG art 53 (sarnaselt ka Saksa eraseadustiku (BGB) § 433 lg 2) kohaselt on ostja kohustuseks tasuda kauba ostuhind ning art 62 järgi võib müüja kohustuse rikkumisel nõuda hinna tasumist või muude kohustuste täitmist. Võimaluse nõuda kohustuse täitmist sätestab ka BGB § 241 lg
6. 8 2-20-8446
7. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hageja on tõendanud, et kostja tellis vaidlusaluses summas kaupa ning et poolte vahel oli kokkulepe täiendava tasu maksmise kohta. 16.
8. Hageja on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendanud enda väiteid, et pooled saavutasid kokkuleppe kauba müügis ja hageja täitis kokkuleppe. Hageja nõuab kostjalt kauba eest esitatud arvete nr 9516006858 (I kd, tl 82; II kd, tl 102), nr 9516006882 (I kd, tl 91; II kd, tl 111), nr 9517006300 (I kd, tl 96; II kd, tl 116) ja nr 9516006877 (I kd, tl 87; II kd, tl 107) tasumist. Viimase tasus kostja 10 175 euro ulatuses (I kd, tl-d 22 ja 107). Seega nõuab hageja kauba müügi eest kostjalt kokku 69 200,80 euro (= 25 025 + 26 175 + 2000,80 + 16 000) tasumist. Hageja esitas 13.06.2017 kostjale arve nr 9516006858 (I kd, tl 82; II kd, tl 102), mille järgi kuulus 600 ühiku Palazzo eest hinnaga 40 eurot/ühik tasumisele 25 025 eurot, sh kaubavedu 1025 eurot. Viidatud arve kohta esitas hageja poolte e-kirjavahetuse, millest nähtuvad järgmised asjaolud: hageja pakkus 25.04.2017 ja 01.05.2017 Palazzot 40 eurot/ühik BigBag kottides; kostja tellis 01.05.2017 100 ühikut Palazzot ja kinnitas selle 04.05.2017 üle; hageja selgitas 05.05.2017, et tellimus on kahele kaubikule Palazzole ning saatis kostjale tellimuse kinnituse ja palus kinnitada kohaletoimetamise aadressi; kostja saatis 08.05.2017 kohaletoimetamise aadressi (I kd, tl-d 84–86 pöördel; II kd, tl-d 104–106 pöördel). Hageja esitas ka 05.05.2017 tellimuse kinnituse 600 ühikule Palazzole pakendatud 50 a’ 12-U Bag (I kd, tl-d 82 pöördel ja 83; II kd, tl-d 102 pöördel ja 103) ning kauba kostjale saatmise kohta CMR-saatelehe, milles on kauba kättetoimetamise lahter allkirjastatud 16.06.2017 (I kd, tl 83 pöördel; II kd, tl 103 pöördel). Hageja tõi esile ka ühe varasema tellimuse ning tõi välja ja tõendas, et varem on kostja samuti esitanud tellimuse e-kirja teel ja tellimuse kinnitusele vastanud kohaletoimetamise aadressi esitamisega (II kd, tl-d 17–24 pöördel) ning et kostja tasus eelkirjeldatud viisil esitatud tellimuse eest (II kd, tl-d 25–26). Samuti selgitas hageja menetluses, et kliendid tellivad suured kotid (Big Bag), mis on 12 U-d, ühe ühikuna. Ühte veoautosse mahub 50 suurt kotti, st 600 U-d (= 50 x 12). Seega, kui kostja tellis 100 ühikut, siis tellis ta kaks veoautotäit kaupa. Kostja ei ole vastupidist väitnud. Hageja esitas 21.06.2017 kostjale arve nr 9516006882 (I kd, tl 91; II kd, tl 111), mille järgi kuulus 600 ühiku Binntto eest hinnaga 42 eurot/ühik tasumisele 26 175 eurot, sh kaubavedu 975 eurot. Viidatud arve kohta esitas hageja poolte e-kirjavahetuse, millest nähtuvad järgmised asjaolud: hageja pakkus 25.04.2017 ja 01.05.2017 Binnttot 42 eurot/ühik BigBag kottides; kostja tellis 01.05.2017 100 ühikut Binnttot ja kinnitas selle 04.05.2017 üle; hageja selgitas 05.05.2017, et tellimus on kahele kaubikule Binnttole ning saatis kostjale tellimuse kinnituse ja palus kinnitada kohaletoimetamise aadressi; kostja saatis 08.05.2017 kohaletoimetamise aadressi (I kd, tl-d 93–95; II kd, tl-d 113–115 pöördel). Samuti esitas hageja 05.05.2017 tellimuse kinnituse 600 ühikule Binnttole pakendatud 50 a’ 12-U Bag (I kd, tl-d 91 pöördel ja 92; II kd, tl-d 111 pöördel–112). Hageja esitas ka kauba kostjale saatmise kohta CMRsaatelehe, milles on kauba kättetoimetamise lahter allkirjastatud 21.06.2017 (I kd, tl 92 pöördel; II kd, tl 112 pöördel). Hageja esitas 13.04.2018 kostjale arve nr 9517006300 (I kd, tl 96; II kd, tl 116), mille järgi kuulus 2000 kg Hobbs B eest hinnaga 82,54 eurot/100 kg tasumisele 2000,80 eurot, sh kaubavedu 350 eurot. Viidatud arve kohta esitas hageja 11.04.2018 tellimuse kinnituse 2000 kg-le Hobbs B-le (I kd, tl 96 pöördel; II kd, tl 116 pöördel). Samuti esitas hageja poolte e-kirjavahetuse, millest nähtuvad järgmised asjaolud: hageja teatas 25.01.2018 kostjale, et on planeerinud talle 2 tonni Hobbs seemneid; kostja tellis 10.04.2018 2000 kg Hobbs Basic 9 2-20-8446 seemneid, kui kotis on 1000 kg; hageja teatas 10.04.2018, et Hobbs seemne hind on 82,54 eurot/100 kg; kostja kinnitas 11.04.2018 2000 kg Hobbs seemne tellimuse; kostja teatas 17.04.2018, et Hobbs seeme on maha laaditud (I kd, tl-d 97–99 pöördel; II kd, tl-d 117–119). Hageja esitas 19.06.2017 kostjale arve nr 9516006877 (I kd, tl 87; II kd, tl 107), mille järgi kuulus 600 ühiku Binntto eest hinnaga 42 eurot/ühik tasumisele 26 175 eurot, sh kaubavedu 975 eurot. Selle kohta esitas hageja 05.05.2017 tellimuse kinnituse 600 ühikule Binnttole pakendatud 50 a’ 12-U Bag hinnaga 42 eurot/ühik (I kd, tl-d 89 pöördel ja 90; II kd, tld 109 pöördel–110). Samuti esitas hageja dokumendid kauba saatmise kohta, sh talle kauba kostjale veo eest 19.06.2017 esitatud arve summaga 975 eurot (I kd, tl-d 87 pöördel–89; II kd, tl-d 107 pöördel–109 ja 15–16). Hageja esitas ka tõendi selle kohta, et kostja tasus 27.04.2018 kõnealuse arve 10 175 euro ulatuses (I kd, tl-d 22 ja 107). Seega on hageja piisavalt tõendanud, et kostja tellis arvetel märgitud ulatuses kaupa ja hageja täitis tellimused. Kostja ei ole andnud muid selgitusi (tõendite esitamisest rääkimata) pooltevahelise kirjavahetuse kohta kauba tellimise teemal ega ole väitnud, et ta ei ole kaupa saanud. 16.
9. Ka on hageja ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendanud enda väiteid, et poolte vahel oli kokkulepe täiendava tasu (royalty fee) maksmise kohta. Hageja nõuab kostjalt täiendava tasu kohta esitatud arvete nr 9517006698 (I kd, tl-d 10 pöördel ja 77 pöördel), nr 9518005477 (I kd, tl-d 12 pöördel ja 79) ja nr 9518006430 (I kd, tl-d 14 ja 81) kokku summas 7050 eurot (= 2640 + 3030 + 1380) maksmist. Hageja väitel pidi kostja lisaks kauba ostuhinnale maksma perioodiliselt vastavalt esitatud arvetele ka royalty fee’d kui litsentsitasu, mille suurus kujunes kostja teatatud müüdud teravilja koguste järgi. Hageja esitas kostja nimel hagejalt kauba tellinud ja täiendava tasu arvestamiseks sisendi saatnud AIu allkirjastatud tabeli, milles on määratud, kuidas kujuneb kostja poolt tasumisele kuuluva osa suurus olenevalt aastast ning seemne sordist ja kategooriast (tavaline, C1 või C2) (I kd, tl-d 15 ja 100). Samuti esitas hageja e-kirjavahetuse kostjaga, millest nähtuvalt palus hageja
10. a detsembris ja
11. a juunis esitada litsentsitasude aruande teraviljade kohta ja märkis, et arveldamine toimub vastavalt kokkulepitule. AI esitas
12. a detsembris ja kostja esindaja Meelis Fink
13. a juunis vastuseks aruande, märkides ära seemne sordi, kategooria ja müüdud koguse (I kd, tl-d 16–19 ja 101–104). Kolleegium selgitab, et Riigikohtu praktika kohaselt on tsiviilkohtumenetluses lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab

§ 229

lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt nt RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379, p 21). Kolleegiumi hinnangul on eelnimetatud täiendava tasu arvestamise aluseks oleva tabeli ning pooltevahelise e-kirjavahetusega, sh sellega, et kostja esitas hagejale teavet täiendava tasu kohta arvete esitamiseks, piisavalt tõendatud kostjal täiendava tasu maksmise kohustuse olemasolu. Kostja ei ole andnud muid selgitusi hageja eelnimetatud tõendite kohta. Kostja ei ole samuti esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, et arvetel märgitud andmed seemnete koguste, sortide ja kategooriate ning litsentsitasu määra kohta ei oleks õiged. 16.3. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus hageja on enda väiteid tõendanud, pidanuks kostja esitama omapoolsed tõendid, mis hageja väited ja esitatud tõendid ümber lükkaksid. Kostja seda teinud ei ole.

§ 230

lg 1 I lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses 10 2-20-8446 tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009, 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017, 2-165564, p 17). Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230

lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 06.02.2008, 3-2-1-137-07, p 13). Hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017, 2-16-5564, p 17).

1. Kuivõrd kostja jättis ostuhinna ja täiendava tasu maksmise kohustuse täitmata, siis rikkus kostja oma kohustusi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kauba ostuhinna ja täiendava tasu maksmist kokku summas 76 250,80 eurot.
2. Eelnimetatud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise tõttu on hagejal õigus nõuda ka viivist. 18.
3. Kolleegium selgitab, et CISG art 78 ja BGB § 288 lg 1 I lause annavad võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavuse osas sätestab CISG art 58 lg 1, et kui ostja pole kohustatud tasuma hinda konkreetsel tähtpäeval, peab ta selle tasuma, kui müüja annab ostjale üle kauba või dokumendid. Muu rahalise kohustuse sissenõutavuse osas saab lähtuda BGB-st, mille § 271 lgte 1 ja 2 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui täitmise tähtpäev või tähtaeg on möödunud. Kui täitmise aega ei ole kindlaks määratud ega tulene ka asjaoludest, võib võlausaldaja nõuda täitmist viivitamatult ja võlgnik võib kohe täita. Sarnaselt kostja maakohtus viidatud VÕS § 821 lg-ga 1 täpsustab BGB § 286 lg 3, et tasu maksmiseks kohustatud isik peab tasumisega viivitamisel maksma viivist hiljemalt alates ajast, mil on möödunud 30 päeva arve saamisest. Kui arve saamise kuupäev ei ole selge, siis peab võlgnik tasumisega viivitamisel maksma viivist alates ajast, mil on möödunud 30 päeva hüve saamisest. 18.
4. Hageja saab arvestada kostjale kauba ostuhinna kohta esitatud arvete nr 9516006858, nr 9516006882, nr 9517006300 ja nr 9516006877 tasumisega viivitamise eest viivist alates hagis märgitud ajast. Hageja nõuab 13.06.2017 esitatud arve nr 9516006858 (I kd, tl 82; II kd, tl 102) summaga 25 025 eurot ja maksetähtpäevaga 31.10.2017 tasumisega viivitamise eest viivist alates 01.11.2017 (I kd, tl 26 pöördel). Samamoodi nõuab hageja 21.06.2017 esitatud arve nr 9516006882 (I kd, tl 91; II kd, tl 111) summaga 26 175 eurot ja maksetähtpäevaga 31.10.2017 tasumisega viivitamise eest viivist alates 01.11.2017 (I kd, tl 26). Poolte vahel 01.– 05.05.2017 peetud e-kirjavahetusest järeldub, et pooled leppisid kokku, et kostja peab mõlemal juhul tasuma kauba eest oktoobri lõpus (I kd, tl-d 84–85 pöördel ja II kd, tl-d 104–105 pöördel; I kd, tl-d 93–94 pöördel ja II kd, tl-d 113–114 pöördel). Kuna pooled määrasid kindlaks, et maksetähtpäev on
5. a oktoobri lõpus, siis võib hageja nõuda viivist alates 01.11.
6. Hageja nõuab 13.04.2018 esitatud arve nr 9517006300 (I kd, tl 96; II kd, tl 116) summaga 2000,80 eurot ja maksetähtpäevaga 13.05.2018 tasumisega viivitamise eest viivist alates 14.05.2018 (I kd, tl 25 pöördel). Kohtu ette ei ole toodud, et pooled oleksid selle arvega seonduvalt leppinud kokku maksetähtpäevas. Samas on hageja tõendanud, et kostjale oli viivise arvestamise algusajaks (14.05.2018) kaup üle antud ja seega oli ostuhinna tasumise kohustus muutunud sissenõutavaks. Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et kaup anti kostjale üle hiljemalt 17.04.2018 (I kd, tl-d 97–99 pöördel; II kd, tl-d 117–120). Seega võib hageja arvestada viivist alates 14.05.
7. 11 2-20-8446 Hageja nõuab lisaks 19.06.2017 esitatud arve nr 9516006877 (I kd, tl 87; II kd, tl 107) summaga 26 175 eurot ja maksetähtpäevaga 31.10.2017 tasumisega viivitamise eest viivist. Kuna kostja tasus 27.04.2018 kõnealuse arve 10 175 euro ulatuses (I kd, tl-d 22 ja 107), siis nõuab hageja 26 175 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates 01.11.2017 kuni 27.04.2018 (I kd, tl 23) ning tasumata jäänud osa ehk 16 000 euro tasumisega viivitamise eest viivist alates 28.04.2018 (I kd, tl 23 pöördel). Hageja esitatud dokumentidest kauba saatmise kohta saab järeldada, et kaup toimetati kostjale
8. a juunis (I kd, tl-d 87 pöördel–89; II kd, tld 107 pöördel–109). Kuivõrd kostjale oli
9. a novembri alguseks kaup üle antud ja seega oli ostuhinna tasumise kohustus sissenõutav, siis võib hageja arvestada viivist alates 01.11.
10. 18.
11. Hageja saab arvestada kostjale täiendava tasu kohta esitatud arvete nr 9517006698, nr 9518005477 ja nr 9518006430 tasumisega viivitamise eest viivist alates hagis märgitud ajast. Kohtu ette ei ole toodud, et pooled oleksid kokku leppinud täiendava tasu maksmise tähtajas või tähtpäevas. Samuti ei ole kõnealuste arvete kostja kätte jõudmise aeg selge. Samas on hageja esitatud tõenditest nähtuvalt viivise arvestamise algusajaks kostjal hüve saamisest 30 päeva möödunud ning seega saab arvestada viivist. Nimelt nõuab hageja täiendava tasu kohta esitatud arvete tasumisega viivitamise eest viivist järgmiselt: 29.06.2018 esitatud arve nr 9517006698 (I kd, tl-d 10 pöördel ja 77 pöördel) summaga 2640 eurot ja maksetähtpäevaga 01.08.2018 tasumisega viivitamise eest viivist alates 02.08.2018 (I kd, tl 25); 07.01.2019 esitatud arve nr 9518005477 (I kd, tl-d 12 pöördel ja 79) summaga 3030 eurot ja maksetähtpäevaga 06.02.2019 tasumisega viivitamise eest viivist alates 07.02.2019 (I kd, tl 24); 18.06.2019 esitatud arve nr 9518006430 (I kd, tl-d 14 ja 81) summaga 1380 eurot ja maksetähtpäevaga 18.07.2019 tasumisega viivitamise eest viivist alates 19.07.2019 (I kd, tl 24 pöördel). Poolte ekirjavahetusest nähtuvalt esitas kostja andmed müüdud teravilja koguste kohta
12. a kevadel, 19.12.2018 ja 14.06.2019 koostatud ja saadetud litsentsitasude aruannetes (I kd, tl-d 16–19 ja 101–104). Seega oli vastavalt 02.08.2018, 07.02.2019 ja 19.07.2019 kostjal hüve saamisest 30 päeva möödunud, mistõttu võib hageja arvestada eelnimetatud kuupäevadest alates viivist. 18.
13. Tulenevalt hageja nõude piiridest saab arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Siinsel juhul tuleb viivise suurusele kohaldada Saksa õigust. CISG-is ei ole ühtset viivisemäära ette nähtud. BGB § 288 lg 2 järgi on üldine viivisemäär tehingute puhul, milles ei osale tarbijad, 9% üle baasintressimäära. Baasintressimäär on BGB § 247 lg 1 järgi 3,62%, mida korrigeeritakse iga aasta
14. jaanuaril ja
15. juulil Euroopa Keskpanga intressimäärast sõltuvalt. Hageja saab nõuda viivist väiksemas ulatuses, s.o VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Viivise suuruseks on VÕS § 113 lg 1 II lause kohaselt VÕS § 94 järgne intressimäär pluss 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks baasintressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
16. jaanuari ja
17. juulit. Seega on BGB-s sätestatud viivisemäär kõrgem kui VÕS-is sätestatud viivisemäär. Ringkonnakohus selgitas eelmärgitut hagejale (II kd, tl 96). Hageja jäi selle juurde, et ta taotleb viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras (II kd, tl 98). Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme (

§ 4lg 2).

Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (

§ 439

). Seetõttu ei saa kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja viivist BGB-s sätestatud määras. 18.5. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 09.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 15 559,77 eurot ja alates 10.06.2020 kuni põhinõude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. 12 2-20-8446 09.06.2020 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 15 559,77 eurot. Hageja arvestus, millega maakohus nõustus, 09.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kohta oli järgmine: 1) arve nr 9516006858 alusel oli viivis 5219,24 eurot; 2) arve nr 9516006882 alusel oli viivis 5459,09 eurot; 3) arve nr 9517006300 alusel oli viivis 332,21 eurot; 4) arve nr 9516006877, millest kostja tasus osa 27.04.2018, alusel oli viivis kokku 3733,94 eurot (= 1021,18 + 2712,76); 5) arve nr 9517006698 alusel oli viivis 392,06 eurot; 6) arve nr 9518005477 alusel oli viivis 324,46 eurot; 7) arve nr 9518006430 alusel oli viivis 98,77 eurot. Nimetatud viiviste liitmisel on summaks 15 559,77 eurot. Ringkonnakohus leidis, et hageja viivisearvestus on õiguslikult põhjendatud. Hageja nõuab ka VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viiviseid alates hagi esitamisest 10.06.2020

§ 367alusel kuni põhinõude 76 250,80 eurot tasumiseni.

Samamoodi võimaldab Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ZPO) § 258 nõuda tulevikku suunatud viivise väljamõistmist.

1. Ülaltoodud põhjendusi arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Maakohus rahuldas hageja nõuded põhjendatult ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu lahendit tühistada. IV
2. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole vaja seda

§ 173lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas.

21. Kooskõlas

§ 173lg-ga 1 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

22. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 II lause järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast praeguse otsuse jõustumist.

23. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 13