Obsah (9)

§ 651§ 654§ 652§ 232§ 436§ 173§ 171§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 18.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-19-2090

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 24. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust täies ulatuses (

§ 651lg 1).

25. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 26. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud.

Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised ja arusaadavad. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.

1. Kolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult järeldanud, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kehtivalt 29.11.2016 kuupäeva kandev käendusleping, mille kostja on digitaalselt allkirjastanud 01.12.2016 mobiil-ID-d kasutades. Kolleegium märgib, et kostja vande all antud seletus selle kohta, et tema ei tea, kuidas tema digitaalne allkiri käenduslepingule on antud, ei ole eluliselt usutav. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt loetakse digitaalallkirja e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 art 3 p-s 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Määruse art 3 p 12 järgi antakse kvalifitseeritud e-allkiri kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja see põhineb e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. Kvalifitseeritud sertifikaat annab garantii, et sertifikaadi väljastamisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet ning kvalifitseeritud allkirja andmise vahend on garantii selle kohta, et allkirja loomiseks kasutatavad andmed on allkirjastaja ainukontrolli 7 2-19-20904 all. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema mobiil-ID ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on väljastatud mobiil-ID toimimiseks vajalikud sertifikaadid ja PIN-koodid. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on mobiil-ID kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Kostja vande all antud seletus, et tema pole käenduslepingut digitaalselt allkirjastanud, on ümber lükatud käenduslepingul oleva kostja digiallkirjaga. Kuna käenduslepingul on kostja digitaalallkiri, siis ei ole põhjendatud arvata, et seda poleks kostja andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega tuvastati kostja isik ning andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja ainukontrolli all. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja pole esitanud tõendeid, et tema pole käenduslepingut allkirjastanud.
2. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole andnud kellelegi teisele temale kuuluvat allkirja andmise vahendit ega allkirja loomiseks kasutatavaid andmeid, et nende abil käenduslepingut allkirjastada. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja väited selle kohta, et käenduslepingu digiallkirjastas kostja asemel tema isa Q, ei ole tõendatud. Kostja vande all antud seletus, et kostja isa ei palunud kostjal käenduslepingut allkirjastada vaid seetõttu, et kostja poleks seda isa palvel teinud ja seetõttu võis kostja isa võtta kostja mobiiltelefoni ja sellega lepingu allkirjastada, on vaid kostja arvamus kostja isa käitumisest ning sellega ei saa lugeda tõendatuks kostja väiteid, et lepingu on allkirjastanud Q. Samas nähtub tunnistaja S ütlustest vastupidiselt kostja vande all antud seletusele, et Q palus kostjal käenduslepingu allkirjastada. Tunnistaja W kahtlustest, et Q on korra tema allkirja võltsinud, sest ta arvas äratundvat Q käekirja, ei ole võimalik tuvastada, et Q on kindlasti võltsinud W allkirja. Tunnistaja W kahtlustest tema käsikirjalise allkirja võltsimise kohta ning tunnistaja D ütlustest, et tema teab, et Q võltsis W käsikirjalise allkirja, ei piisa järeldamaks, et Q on kostja eest digiallkirjastanud käesolevas tsiviilasjas vaidlusaluse käenduslepingu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaid tunnistajana üle kuulatud kostja ema D ütlustele tuginedes, mis on vastuolus tunnistaja S ütlustega, ei ole tõsikindlalt võimalik tuvastada, et käenduslepingu digiallkirjastas Q. Tunnistaja D ei ole ise näinud, et Q on käenduslepingu digiallkirjastanud, s.o ta ei ole näinud, et Q oleks kasutanud kostja mobiiltelefoni, sisestanud sinna kostjale antud sertifikaatide väljastamisel antud vajalikud andmed kostja identiteedi tuvastamiseks ning andmed kostja allkirja loomiseks. Tunnistaja S ütluste kohaselt palus Q telefoni teel kostjal käenduslepingu elektrooniliselt allkirjastada, mida kostja mobiil-ID-d kasutades tegi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja D ütlused on vastuolus tunnistaja S ütlustega, mille kohaselt Q ise käenduslepingut mobiili kasutades ei digiallkirjastanud, vaid palus telefoni teel teha seda kostjal. Maakohus ei ole tunnistaja S ütlustele tuginedes tuvastanud, et kostja andis digiallkirja käenduslepingule mobiil-ID-d kasutades, vaid maakohus tuvastas S ütlustele tuginedes, et Q seda ei teinud.
3. Kostja väited ja vande all antud seletus selle kohta, et tema põhivõlgniku majandustegevusega ei tegelenud, sellega tegeles kostja isa, mistõttu tal puudus igasugune majanduslik huvi käenduslepingu allkirjastamiseks, on vastuolus käenduslepingus kostja kirjalikult antud tahteavaldusega hagejale olla käenduslepinguga seotud. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et 14.10.2016 põhivõlgniku ja OÜ Transpordiagentuuri vahelises lepingus oli põhivõlgniku esindajaks volikirja alusel Q. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et tsiviilasja toimikust puuduvad tõendid, et põhivõlgniku majandustegevuses kostja ei osalenud. Olukorras, kus põhivõlgniku majandustegevusega tegeles aktiivselt Q, kes võis ka olla põhivõlgniku tegelikuks juhiks, ei välista kostja osalemist põhivõlgniku majandustegevuses, mis tulenevad kostja õigustest ning vastutusest põhivõlgniku juhatuse liikmena. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Seetõttu pole põhjust arvata, et kostjat ei saanud pidada isikuks, kel on juhatuse liikmena õigused ja kohustused põhivõlgniku suhtes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et põhivõlgniku
4. aasta 8 2-19-20904 majandusaastaaruande kinnitamine ja allkirjastamine kostja poolt ning osaühingu osa notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja esindas põhivõlgnikku nii majandusaastaaruande kinnitamisel kui tehingute tegemisel. Asjaolust, et kostja ei tegelenud notariaegade broneerimisega tehingute tegemiseks, ei muuda maakohtu järeldust, et kostja on esindanud põhivõlgnikku tehingute tegemisel, ebaõigeks. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja on põhivõlgnikku notariaalsete tehingute tegemisel esindanud. Kostja väitest, et ta tegi seda vaid oma isa Q palvel, ei ole võimalik välistada kostja enda tahet tegutseda põhivõlgniku juhatuse liikmena, sest vaidlust ei ole selle üle, et kostja on andnud nõusoleku olla põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Samuti ei saa nõustuda kostjaga, et tema määramine põhivõlgniku likvideerijaks võis toimuda ilma igasuguse kostja huvita põhivõlgniku majandustegevuse suhtes. Kostja väidetel, et peale
5. aasta majandusaasta aruande kinnitamist pole tema ühtegi põhivõlgniku majandusaasta aruannet kinnitanud, ei ole asja lahendamisel tähtsust, sest pooled ei vaielnud selle üle, et
6. aastast kostja enam põhivõlgniku juhatuse liikmeks ei olnud.
7. Asjaoludest, et Qlt küsiti kostja aadressi juhatuse liikme lepingu ettevalmistamiseks ning teise juhatuse liikme Yga 10.06.2016 sõlmitud juhatuse liikme leping saadetud Q sekretärile 23.12.2016, ei ole samuti võimalik järeldada, et kostja ei olnud põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et Q 27.02.2017 kirjalike seletustega, kui dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et tema leppis kostjaga kokku, et põhivõlgniku juhatuse liikmeks saab kostja ja tema hakkab ettevõtet juhtima. Kuna kostja oli ka äriregistrisse kantud põhivõlgniku juhatuse liikmena, siis ei saa kolleegium nõustuda kostja seisukohaga, et kokkulepet kostja juhatuse liikmeks olemiseks Q 27.02.2017 seletusest ei ole kuidagi võimalik järeldada. Kuna kostja on 29.11.2019 käenduslepingu allkirjastanud 01.12.2016, millega on avaldanud hagejale tahet olla lepinguga seotud, siis ei ole oluline tuvastada, mis põhjusel kostja kohtumenetluses on käenduslepingu sõlmimist põhjendatuks pidanud. Kolleegium märgib, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liikmeks ning hoolimata asjaolust, kas põhivõlgniku tegevuses osales rohkem kostja või tema isa, on äriühingute laenulepingute sõlmimisel tavapärane, et käenduse annab juhatuse liige.
8. Käenduslepingu täitmise nõude seisukohalt ei oma iseenesest aga tähendust, kas kostja oli lepingu sõlmimise ajal vaid fiktiivne juhatuse liige või siiski mitte (vt RKTKo 20.06.2018, 217-1601, p 30). Nii ühel kui teisel juhul on käenduslepingu näol tegemist VÕS § 143 lg 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga, kuna kostja käendajana on füüsiline isik. Puudub vaidlus, et lepingus oli kokku lepitud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma, mistõttu VÕS § 143 lg 2 alusel ei ole käendusleping tühine.
9. Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusalune käendusleping on kehtiv, mistõttu tuleneb käenduslepingust kostjale kohustus vastutada põhipõhivõlgniku täitmata rahaliste kohustuste eest.
10. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja põhivõlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium leiab, et oma nõude maksmapanekut ei saa lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, et see jätta seetõttu rahuldamata. Praegusel juhul on põhipõhivõlgnik äriühing, mistõttu tuleb ka seda, kas viivisemäär oli põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav, hinnata laenulepingu, mitte aga käenduslepingu kontekstis. Kostja kui käendaja vastutab põhipõhivõlgniku kohustuse eest sellises ulatuses, nagu see kehtib võlausaldaja ja põhipõhivõlgniku vahelises suhtes, ja juhul, kui põhipõhivõlgniku jaoks lepingus sätestatud viivisemäär ei ole teda ebamõistlikult kahjustav, ei saa see eraldi võetuna olla ebamõistlikult kahjustav ka käendaja suhtes. Kohtupraktikas ei loeta ebamõistlikult suureks viivise nõuet, mis on piiratud kuni põhivõla suuruseni. Hageja on viivise nõude piiranud 9 2-19-20904 14 585,95 euroni, mis on põhivõlast tunduvalt väiksem summa. Kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Menetluskulude jaotus 34.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. 35. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

36. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Kostja vastuväited selle kohta, et hageja on maakohtus hilinenult esitanud menetluskulude nimekirja ja kas seetõttu on hageja menetluskulusid põhjendatud arvesse võtta, hindab maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel. 37. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 10