Obsah (10)

§ 654§ 230§ 231§ 392§ 235§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2023. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 657 lg 1 p-ga 21 kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 8 2-20-18571 40. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas ekslikult alates 01.05.2009 kehtivat TsÜS §-i 86, kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, vaid ringkonnakohus saab maakohtu vea parandada ja selles osas maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebusele ja esitab parandatud põhjendused.

1. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 20.02.2008 kirjaliku laenulepingu, mille alusel andis kostja hagejale laenu 1 800 000 krooni ehk 115 040,96 eurot. Samuti ei vaidle pooled, et hageja ja kostja sõlmisid 05.07.2011 notariaalselt tõestatud kokkuleppe võla tasumiseks ja hageja allumiseks sundtäitmisele. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses endiselt selle üle, kas sundtäitmine on lubamatu põhjusel, et 05.07.2011 kokkuleppes märgitud võlgnevuse suuruse kujunemine ei olnud hagejale arusaadav ning selle üle, kas 20.02.2008 laenuleping oli heade kommete vastane.
2. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 05.07.2011 deklaratiivse võlatunnistuse, milles hageja tunnistab võlgnevust kokku summas 193 238 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ja leiab, et maakohus on korrektselt hinnanud tõendeid ja teinud nendest õige järelduse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja on võlgnevust tunnistanud ja on loobunud vastuväidetest võlgnevuse suuruse kohta.
3. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust sellega, et on otsuses üllatuslikult leidnud, et kostjal on hageja vastu võlatunnistusest tulenev nõue ning ei ole seejuures kordagi menetlusosalistega arutanud võimalust, et kostja nõue hageja vastu võib tuleneda võlatunnistusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda hageja sellekohane väide maakohtu otsust tühistada. Kostja tugines vastuses hagile sellele, et 05.07.2011 kokkulepe puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Pooli esindasid menetluses algusest peale advokaadid. Riigikohus on selgitanud, et kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (RKTKo 16.05.2011, 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Kostja on vastuses hagile selgitanud, et tema nõude õiguslik alus on VÕS § 30 kohaselt võlatunnistusest tulenev nõue. Hageja ei ole kostja väitele, et tegemist oli võlatunnistusega, vastanud.

§ 231

lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Riigikohus on 17.06.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-7309 tehtud otsuse p-s 13 rõhutanud, et omaksvõtt

§ 231lg 2 tähenduses on üksnes poole nõustumine vastaspoole väitega.

1. juulil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09 tehtud otsuse p-s 12 selgitas kolleegium lisaks, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (RKTKo 21.06.2011, 3-2-1-55-11, p 11). Praeguses asjas on hageja kogu menetluse jooksul kostja poolt täitemenetluses esitatud nõudele vastu vaielnud. Kohus ei ole

§ 392lg 1 p 3 järgi küsinud hagejalt, kas ja missugused kostja väited ta omaks võtab.

Seega ei ole hageja võlatunnistuse 9 2-20-18571 sõlmimist

§ 231

lg 2 tähenduses omaks võtnud ja tema omaksvõttu ei saa ka sama paragrahvi neljanda lõike järgi eeldada. Seega saab asuda seisukohale, et maakohus oleks pidanud täiendavalt pooltele deklaratiivse võlatunnistuse kohaldamise võimalust ja sellest tulenevat tõendamiskoormist selgitama. Küll aga ei too selline menetlusnormi rikkumine kaasa maakohtu otsuse tühistamist, arvestades seda, et hageja on saanud oma vastuväited ja seisukohad võlatunnistuse osas esitada ning hagejat on esindanud advokaat ning hageja pole esile toonud, mis tõendid jäid tal maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu maakohtus esitamata ning kuidas saanuks maakohus selgitamiskohustuse täitmisel teha teistsuguse lahendi.

1. See, et 05.07.2011 kokkuleppes ei ole ühtegi viidet asjaolule, et pooled oleksid kokku leppinud võlatunnistuse väljastamises, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul, et kostja ei saaks tugineda võlatunnistuse andmisele. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (RKTKo 10.12.2014, 3-2-1-124-14, p 28). Seega ei saa ka kokkuleppe tekstis kokkuleppe võlatunnistuseks nimetamata jätmine tähendada, et poolte tahe ei oleks olnud suunatud võlatunnistuse andmisele. Antud juhul on maakohus piisavalt selgelt esitanud oma mõttekäigu, millest tulenevalt saab 05.07.2011 kokkuleppest järeldada poolte tahet deklaratiivse võlatunnistuse andmisele. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.
2. Hageja kinnitas 05.07.2011 kokkuleppes korduvalt võlgnevuse suurust, mis tulenes 20.02.2008 laenulepingust ja mille suurus oli 193 238 eurot. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille tulemusena on hageja loobunud vastuväidetest võlgnevuse suuruse kujunemisele. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (RKTKo 18.12.2013, 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p 16.3-16.4). Kuna hageja on 05.07.2011 kokkuleppe allkirjastamisega loobunud vastuväidetest võlgnevuse suuruse ja selle kujunemise osas, siis ei saa kostja esitada enam vastuväited selle kohta, et võlgnevuse kujunemine on kuni kokkuleppe sõlmimiseni ebaselge.
3. Kostja ei ole hageja hinnangul selgitanud ka seda, kuidas on 05.07.2011 kokkuleppe täitmise järgselt kohtutäiturile esitatud nõue summas 67 900 eurot kujunenud. Ringkonnakohus hageja etteheitega ei nõustu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb

§ 235

mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (RKTKo 30.09.2015, 3-2-1-85-15, p 12). Seega on kostja ülesanne tõendada kohtumenetluses, et tal on nõue, mille ulatuses ta võib täitemenetlust korraldada. Kostja peab esitama ka võlaarvestuse, mh kõrvalnõuete osas ja näitama detailselt, millisel alusel ja ulatuses ta kõrvalnõudeid arvestab (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 17). Kostja selgitas maakohtu menetluses, kuidas kujunes täitemenetluses kohtutäiturile hageja vastu esitatud nõue summas 10 2-20-18571 67 900 eurot. Kostja märkis, et alates kokkuleppe sõlmimisest kuni

1. a novembrini oli hageja teinud makseid kokku summas 32 450 eurot. Kostja viitas kokkuleppe lisaks 2 olevale maksegraafikule, mille kohaselt oleks hageja pidanud selleks ajaks tasuma 100 350 eurot (vt kostja vastuse p 3.28). Hageja ei ole kostja vastusele omalt poolt viidanud, millises osas jääb kostja selgitus talle arusaamatuks. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (RKTKm 21.02.2018, 2-14-7385/204, p 15.3). Ka tavalises hagimenetluses on nii, et kui nõude esitanud menetlusosaline esitab enda nõude kujunemise tõendamiseks tõendi või enda poolt koostatud arvestuse, tuleb vastaspoolel selgitada oma vastuväidet ja konkreetsemalt esile tuua, miks on nõude kujunemine endiselt ebaselge. Praegusel juhul on kostja tuginenud sellele, et tema nõude suurus tuleneb 05.07.2011 kokkuleppest ja selle lisast
2. Hageja ei ole aga selgitanud, miks see endiselt tema jaoks ebaselge on. Seetõttu ei pidanud kostja esitama täiendavaid selgitusi ega tõendeid. Ringkonnakohus rõhutab, et kohus ei saa hagimenetluses asuda menetlusosalist abistama ja menetlusosalise väite puudumisel ise asjaolusid tõenditest otsima hakata.
3. Ringkonnakohus nõustub samuti maakohtuga, et 20.02.2008 laenuleping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Samas kohaldas maakohus laenulepingu heade kommete vastasuse hindamisel laenulepingu sõlmimise hetkel veel jõustumata sätet. Maakohus kohaldas TsÜS § 86 lõikeid 1, 2 ja 3 ning leidis, et tehingu vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud ebamõistlikult tasakaalust väljas. Lepingu kehtivuse kontrollimisel tuleb kohaldada lepingu sõlmimise ajal kehtinud materiaalõigust. Alates 01.05.2009 kehtib TsÜS § 86 lg 2 p 2, mille kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. 01.05.2009 jõustunud TsÜS 86 ei oma tagasiulatuvat jõudu (RKTKo 20.10.2010, 3-2-1-75-10, p 15). Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsÜS § 86 järgmises sõnastuses: heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Samas kuni 30.04.2009 kehtis TsÜS § 97, mille kohaselt võib tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Eeltoodud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei muuda aga maakohtu järeldust selles osas, et laenuleping ei olnud tühine, ebaõigeks. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus kohaldas alates 01.05.2009 kehtivat TsÜS §-i 86 ning kohaldab laenulepingu ajal kehtinud TsÜS §-i 86 ja §-i
4. 47.
5. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (RKTKo 10.12.2012, 3-2-1-156-12, p 11; 16.10.2002, 3-2-1-80-02, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-8005, p 23). Hageja arvates on laenuleping tühine, kuna lisaks võrdlemisi kõrgele intressile seati laenuandja (kostja) kasuks ka pant hagejale kuuluvatele äriühingute osadele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pandilepingu sõlmimisest ega intressimäärast eraldi ega nende asjaolude koosmõjus järeldada, et tegemist oleks heade kommete vastase tehinguga. Hageja sai enda kasutusse suures summas laenusumma (1 800 000 krooni ehk 115 040,96 eurot). Tagatiseks oli seejuures aga üksnes pant osalusele hageja ettevõttes (osa väärtus oli 40 000 krooni). Seega oli 11 2-20-18571 olulises osas laen tagamata. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et tegemist oli ebamõistlikult kõrge intressimääraga. Hageja sai laenu intressiga 20% aastas sisuliselt äritegevuse jaoks. Hageja poolt esile toodud laenu krediidikulukuse puhul (ca 55-58%) ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist ebamõistlikult kõrge krediidikulukusega laenuga, mis ei vastaks sellise tehingu puhul õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundele ja väärtushinnangutele. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud ühtegi asjaolu, milliste esinemise tõttu oli ta laenulepingu sõlmimise ajal olukorras, kus ta pidi tehingu sõlmima erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või mõne muu sarnase asjaolu tõttu. Samuti ei ole hageja esile toonud, et ta oleks esitanud TsÜS § 97 kohast tühistamisavaldust (RKTKo 31.03.2004, 3-2-1-29-04, p 17).
6. Eeltoodust tulenevalt on maakohus hagi õigesti jätnud rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. Ka ei ole kostja väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus jättis hagi rahuldamata.
8. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

51. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas 21.08.2023 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 3500 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 20 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 170,73 eurot (käibemaksuta). 52. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud 16.08.2022 päringute esitamine, apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse analüüs ja kliendiga nõupidamine ning vastuse koostamine ja kohtusse esitamine, on põhjendatud. Samas ei ole osaliselt põhjendatud menetlustoiminguteks kulutatud aeg. 52.1. Kostja lepinguline esindaja on 04.10.2022 töötanud läbi apellatsioonkaebust, kujundanud esmaseid vastuväiteid ja selgitanud kliendile apellatsioonkaebuse sisu kokku 3 tunni ja 30 minuti ulatuses. 09.10.2022 on kostja lepinguline esindaja tegelenud sisuliselt samasuguse tegevusega (lisaks taotluse koostamine apellatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmiseks), kokku 3 tunni ja 30 minuti ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostja taotlus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmiseks põhjendatud. Kokku 7 tundi apellatsioonkaebuse läbi töötamiseks ja esialgsete seisukohtade kujundamiseks on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatult suur ajakulu. Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu (6

1. lk)ja asjaolu, et hageja väited on paljuski samad, mis maakohtus ning kostja lepinguline esindaja on kostjat esindanud ka maakohtus, peab ringkonnakohus nende toimingute osas põhjendatud ajakuluks 3 tundi. 12 2-20-18571 52.2. Kostja lepinguline esindaja on kulutanud apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele 8 tundi ja 6 minutit. Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu (6
2. lk)ja asjaolu, et hageja väited on paljuski samad, mis maakohtus ning kostja lepinguline esindaja on kostjat esindanud ka maakohtus, peab ringkonnakohus selle toimingu osas põhjendatud ajakuluks 4 tundi. Seejuures polnud kostja lepingulise esindajal vajalik koostada apellatsioonkaebuse vastusena 11leheküljelist menetlusdokumenti, milles olid koondatud kostja kõik maakohtus esitatud vastuväited, vaid piisanuks vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele. 52.3. Kostja lepinguline esindaja on kulutanud ringkonnakohtu 18.08.2023 kirjaga tutvumiseks, info edastamiseks kliendile ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 1 tunni ja 12 minutit. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on ebamõistlikult suure ajakuluga. Ringkonnakohtu 18.08.2023 kirja näol oli tegemist tähtaja andmisega lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Sellega tutvumiseks ja info edastamiseks kliendile ei saaks kuluda rohkem kui 5 minutit. Menetluskulude nimekirja koostamine kostja poolt esitatud mahus on võimalik 15 minutiga (arvestades seejuures, et menetluskulu nimekirja koostamise ettevalmistamiseks kulutas kostja lepinguline esindaja 30 minutit). Seega kokku on 21.08.2023 menetlustoimingute põhjendatud ajakulu 20 minutit. 52.4. Muus osas on kostja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud. Kokku on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 11 tundi ja 32 minutit. 53. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 170,73 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul

§ 175lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud ning on vastavuses senise kohtupraktikaga.

1. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 1969,09 eurot. Kostja ei taotle menetluskulude hüvitamist käibemaksuga.
2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 56. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg 13