Obsah (5)

§ 1231§ 138§ 116§ 143§ 144

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 06.10.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5167 Kohtuasi C avaldus

) § 137 alusel vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kuna vanemate ühine hooldusõigus oli juba lõpetatud. Emal tulnuks selle asemel esitada avaldus vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks

§ 1231

lg 3 alusel või hooldusõiguse üleandmiseks emale

§ 138lg 1 alusel.

Ringkonnakohus selgitas, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, mis on ema avalduse eesmärk, ning selgitada talle

§ 1231

lg-st 3,

§ 138

lg-st 1 ja

§-st 119 tulenevaid võimalusi taotleda vastavalt kas vanemate ühise hooldusõiguse taastamist, ainuhooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist emale või otsustusõiguse andmist emale konkreetses üksikküsimuses.

1. Seega jäi pärast ringkonnakohtu määruse tegemist lapse hariduse ja tervise küsimustes kehtima vanemate ühine hooldusõigus. Lapse viibimiskoha määramise küsimuses jäi kehtima Harju Maakohtu 17.11.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538 määratud isa ainuhooldusõigus, mille täitmine oli ajutiselt peatatud maakohtu 04.05.2020 esialgse 2 2-20-5167 õiguskaitse määrusega selliselt, et ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires oli emal.
2. Asja uuel läbivaatamisel esitas ema maakohtule 24.11.2022 täpsustatud avalduse. Ema taotles temale ainuhooldusõiguse üleandmist lapse viibimiskoha määramise küsimuses

§ 138lg 1 alusel selliselt, et otsustusõigus ei oleks piiratud Eesti Vabariigiga.

Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Maakohus rahuldas ema avalduse 28.04.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) osaliselt, andes isalt emale üle ainuhooldusõiguse lapse peamise elukoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires ja lapse välisriiki reisimise küsimuses. Ülejäänud lapse viibimiskoha määramise küsimuses (st lapse välisriiki elama asumine seoses edasiõppimisega) taastas maakohus vanemate ühise hooldusõiguse. Maakohus tühistas 04.05.2020 esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud alates vaidlustatud määruse jõustumisest.
2. Maakohus tuvastas, et vanematel on erimeelsused lapse peamise elukoha määramise küsimuses, lapse välisriiki reisimise küsimuses ja küsimuses, kas laps võiks pärast põhikooli lõpetamist seoses edasiõppimisega asuda elama välisriiki. Maakohtu hinnangul on lapse peamise elukoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires täidetud

§ 138lg-s 1 sätestatud eeldused hooldusõiguse üleandmiseks emale.

Võrreldes

1. a kohtumäärusega, millega lapse viibimiskoha osas anti ainuhooldusõigus isale, on asjaolud oluliselt muutunud. Toona elas ema välismaal ning laps Eestis isa juures. Nüüd elab ema alaliselt Eestis. Laps on alates 05.05.2020 elanud ema juures. Lapsel läheb koolis hästi ja tema tervis on paranenud. Lapse elamistingimused ema juures on sobivad. Lapse ütluste kohaselt soovib ta elada ema juures. Laps on valmis isaga suhtlema, kuid kardab isa ning ei soovi isa juurde jääda pikemaks ajaks ega ööseks. Laps oli maakohtu määruse tegemise ajal 12-aastane ning oli maakohtu hinnangul võimeline ise oma tahet väljendama. Maakohus leidis, et lapsel puudub isaga lähedane ja usalduslik suhe, mistõttu ei vasta isaga elamine tema huvidele. Ema on maakohtu hinnangul sobiv ja võimeline lapse elukoha määramise küsimuses hooldusõigust teostama.
2. Lapse välisriiki reisimise küsimuses on vanemate vahel olnud korduvalt erimeelsusi. Isa on selgitanud, et ta on valmis andma reisimiseks nõusolekuid tingimusel, et reis on ohutu ja lapse huvides. Isa on olnud vastu lapse reisimisele Gruusiasse ja Türki, samuti ei andnud isa nõusolekut reisimiseks Dubaisse. Lapse ütluste kohaselt soovib laps koos emaga reisidel käia, kuid arvab, et isa seda pigem ei luba. Maakohus leidis, et välisriikidesse reisimine on üldjuhul lapse huvides, kuna see avardab silmaringi, toetab lapse arengut ning võimaldab perega aega veeta. Ema ei ole reisimisega lapse heaolu ohtu pannud. Maakohtu hinnangul on lapse huvides reisimise küsimuses ainuhooldusõiguse andmine ühele vanemale, et vanemate vaidlused ei takistaks selles küsimuses hooldusõiguse teostamist. Maakohus leidis, et ema on sobiv ja võimeline lapse välisriiki reisimise küsimuses hooldusõigust teostama. Seega on

§ 138

lg-s 1 sätestatud eeldused hooldusõiguse üleandmiseks emale lapse välisriiki reisimise küsimuses täidetud. Seejuures tuleb emal lapse välisriiki reisimisest isa teavitada. 10. Ülejäänud vaidlusaluses küsimuses, st lapse võimalik õppima asumine välisriiki pärast põhikooli lõpetamist, otsustas maakohus taastada vanemate ühise hooldusõiguse

§ 138lg 1 kolmanda lause alusel.

Maakohus tuvastas, et emal on vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada ning tal on lapsega soe ja lähedane suhe, mistõttu ka ema (lisaks lapse isale) on sobiv ja võimeline lapse hooldusõiguse teostamiseks eelnimetatud küsimuses. Maakohus leidis, et lapse huvides on see, et mõlemad vanemad saavad kaasa rääkida küsimuses, kas laps võiks pärast põhikooli lõpetamist asuda seoses edasiõppimisega elama välisriiki, ning samuti, et laps saaks nimetatud küsimust arutada mõlema vanemaga. 3 2-20-5167 Määruskaebus

1. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta ema avaldus rahuldamata.
2. Määruskaebuse kohaselt puudus alus tsiviilasjas nr 2-14-56538 tehtud Harju Maakohtu 17.11.2014 määruse muutmiseks. Nimetatud määruse tegemise tingis asjaolu, et ema kolis välisriiki ja jättis toona nelja-aastase lapse isa kasvatada. Kohtumäärus on kehtiv ja ei ole kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid lapse viibimiskoha küsimuses isalt hooldusõiguse äravõtmist ja hooldusõiguse üleandmist emale. Vaidlustatud määrus tugineb peamiselt asjaolule, et laps on pikemat aega elanud ema juures, kuid maakohus ei ole arvestanud, et lapse kolimise ema juurde põhjustas isa suhtes alustatud alusetu kriminaalasi ja sellest tulenenud esialgse õiguskaitse määrus. Esialgse õiguskaitse määrus ei peaks omama tähtsust hooldusõiguse lõpetamise küsimuses, kuna hooldusõiguse andmine emale esialgse õiguskaitse määrusega pidi olema ajutine abinõu kuni kriminaalasja lahendamiseni (millega isa mõisteti õigeks).
3. Vaidlustatud määrus piirab ebaproportsionaalselt isa õiguseid, sealhulgas isa õigust lapsega suhelda. Ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õiguseid üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleks võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Vanemate hooldusõigus on seaduse järgi võrdne ja võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid vaid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse teostamist. Hooldusõiguse reguleerimisel tuleks tagada võimalikult suures ulatuses lapsele võimalus veeta aega mõlema vanemaga.
4. Maakohus ei arvestanud vaidlustatud määruse tegemisel, et ema on ebausaldusväärne lapsevanem, mida näitab tema varasem käitumine ja isa esitatud tõendid, mille maakohus jättis tähelepanuta. Maakohtu ainus etteheide isale oli, et laps kardab teda, kuid see väide ei ole tõendatud ja lapse sellised ütlused tulenevad emapoolsest mõjutamisest. Maakohus ei ole arvestanud tunnistajate ütlusi, mis kinnitavad, et isa sai lapse kasvatamisega hästi hakkama. Maakohus on ebaõigesti tuginenud lapse ütlustele, et ta soovib elada emaga. Laps on lapseealine, tema otsustusvõime on piiratud ja ta on olnud ema psühholoogilise mõju all. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
5. Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) 30.05.2023 seisukoha järgi, Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) 02.06.2023 seisukoha järgi ning lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja 02.06.2023 seisukoha järgi on vaidlustatud määrus seaduslik, põhjendatud ja kooskõlas lapse huvidega.
6. Ema palus 05.06.2023 seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata ja vaidlustatud määrus muutmata.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, mistõttu määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub 4 2-20-5167 TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud hooldusõiguse teisele vanemale üleandmise ja ühise hooldusõiguse taastamise eeldused ning nõuetekohaselt kaalunud hooldusõiguse küsimusi, milles vanematel on erimeelsused (s.o lapse elukoht, lapse reisimine välisriiki ja lapse võimalik välisriiki elama asumine seoses edasiõppimisega), lähtudes seejuures lapse huvidest ja arvestades kummagi vanema õiguseid. Hooldusõiguse üleandmine ja ühise hooldusõiguse taastamine on kohtu kaalutlusotsused, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalutlusõiguse piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu määruses osundatud puuduseid.
10. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et puuduvad kaalukad põhjused, mis õigustaksid tsiviilasjas nr 2-14-56538 tehtud Harju Maakohtu 17.11.2014 määruse muutmist. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, eeldab hooldusõiguse üleandmine teisele vanemale või ühise hooldusõiguse taastamine kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolude olulist muutumist (

§ 138lg 1 kolmas lause).

Siinsel juhul on tuvastatud, et võrreldes

1. a kohtumääruse tegemise ajaga on asjaolud oluliselt muutunud. Ema on asunud alaliselt Eestisse elama ning laps elab alates 05.05.2020 emaga. Lapse praegune elukorraldus ema juures (sealhulgas elukoht ja puhkusereisidel käimine) on lapsele sobiv ja laps ei soovi selle muutmist. Vastuseks määruskaebuse väitele, et lapse ema juurde elama asumine oli üksnes esialgse õiguskaitse määrusega rakendatud abinõu, mis pidi olema ajutine, märgib ringkonnakohus, et sõltumata
2. aastal toimunud elukorralduse muutumise põhjustest, tuleb kohtul arvestada praeguse olukorraga, mis on võrreldes
3. aastaga oluliselt muutunud.
4. Määruskaebuse kohaselt piirab vaidlustatud määrus ebaproportsionaalselt isa õiguseid, sealhulgas isa õigust lapsega suhelda. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi

§ 116

lg 1 sätestab eelduse, et vanemate hooldusõigus on võrdne, annab

§ 138

lg 1 aluse vanema õiguste piiramiseks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisega või ühele vanemale otsustusõiguse andmisega, kui see on lapse huvide tagamiseks vajalik. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse teostamist (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 14). Vanemate ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30 neljas lõik). Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes vaidlusaluses küsimuses (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19 teine lõik). Maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel eelnimetatud põhimõtteid nõuetekohaselt kohaldanud, tuvastades, millistes küsimustes on vanematel erimeelsused, ning taastades vanemate ühise hooldusõiguse selles osas, milles kummagi vanema hooldusõiguse piiramine ei ole lapse huvide kaitseks vajalik. Nii on maakohus leidnud, et lapse peamise elukoha määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires ning lapse välisriiki reisimise küsimuses tuleb hooldusõigus anda üle emale, samas kui lapse välisriiki elama asumise küsimuses on võimalik ja vajalik säilitada vanemate ühine hooldusõigus, et mõlemad vanemad saaksid selles küsimuses kaasa rääkida. Seega on maakohus arvestanud, et isa õiguseid ei piirataks suuremas ulatuses kui on lapse huvidest lähtudes vajalik. 22. Vastuseks määruskaebuse väitele, et lapse välisriiki viimisega võib kaasneda välisriiki kolimine, selgitab ringkonnakohus, et lapse peamise elukoha määramise küsimuses andis maakohus emale ainuhooldusõiguse üksnes Eesti Vabariigi piires. Samuti säilib mõlema vanema õigus lapsega suhelda (

§ 143

lg 1) ning mõlema vanema kohustus hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga (

§ 143lg 2).

Hooldusõiguseta 5 2-20-5167 vanemal säilib ka õigus nõuda teiselt vanemalt teavet lapse isikuga ja varaga seotud tähtsate asjaolude kohta, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega (

§ 144). 23.

Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et lapse ea ja emaga kooselamise mõju tõttu ei oleks maakohus pidanud arvestama lapse ütluseid selle kohta, et ta soovib jääda elama ema juurde. TsMS § 5521 lg 1 esimese lause järgi tuleb kohtul last puudutavas asjas isiklikult ära kuulata laps, kes on suuteline seisukohti omama, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Laps oli ärakuulamise ajal 12-aastane ja maakohus leidis, et laps oli võimeline oma seisukohti väljendama. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus lisaks lapse enda kirjeldustele ja arvamusele tema huvide väljaselgitamisel arvesse võtnud ka teiste puudutatud isikute seisukohad ning hinnanud kõiki asjaolusid kogumis.

1. Määruskaebuse väitel on maakohus jätnud tähelepanuta, et ema on ebausaldusväärne lapsevanem, mida kinnitavad tema kolimine välismaale, kui laps oli alles väike, ning isa esitatud tõendid. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta tunnistajate ütlused, millest nähtuvalt sai isa lapse kasvatamisega hästi hakkama. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitanud ning tõendeid kohaselt hinnanud. Asjaolu, et maakohus ei nõustunud isa hinnangutega, ei tähenda, et esitatud tõendid oleksid jäänud hindamata. Siinse asja lahendamiseks oli vaja tuvastada eelkõige see, millised on kummagi vanema ja lapse suhted praegu ja milline elukorraldus on lapse huvidest lähtudes parim praeguses olukorras, ning vastavalt sellele reguleerida vanemate hooldusõiguse teostamist. Seda on maakohus ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt teinud. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta asjas esitatud tõendeid: vaidlustatud määruse punktis 37 on maakohus käsitlenud tunnistajate ütlusi selle aja kohta, mil ema elas välismaal, ning on muu hulgas märkinud, et tunnistajate selgitustest nähtuvalt olid isa ja lapse vahelised suhted sellel ajal head.
2. Määruskaebuses on välja toodud, et Harju Maakohtu 10.02.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-58573 kehtestatud suhtluskorra järgi peab emal lapsega väljaspool Eesti Vabariiki reisimiseks olema isa kirjalik nõusolek. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud määrusega emale antud ainuhooldusõiguse tulemusena on emal õigus lapse välisriiki reisimise üle üksi otsustada, millest tulenevalt isa nõusoleku saamiseks lapse välisriiki reisimise küsimuses vajadus puudub. Selles osas, milles varem kehtestatud suhtluskord läheb vastuollu vaidlustatud määrusega kehtestatud ainuhooldusõigusega, tuleb lähtuda vaidlustatud määrusega kehtestatud ainuhooldusõigusest.
3. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja kohaliku omavalitsuse asutused kannavad oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
5. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu taotluse lahendas Harju Maakohus 06.06.2023 määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 6