← Eesti

2-22-13088/24

Obsah (4)§ 29§ 116§ 195§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 13.09.2023, Tallinn Kohtuasja num

) § 108 lg 1).

  1. Seoses kostja vastuväidetega märkis hageja järgmist. Hageja mõistis lepingutingimust („Y maksab abikaasale Xle igakuiselt elatist tähtajatult….“) sellises tähenduses, et sõltumata sellest, kas ja millal abielu lõpeb, maksab igal juhul kostja talle elatist, kuivõrd elatise tasumise kohustus ei olnud abielu kehtivusega seoses. Teist tähendust sõnal „tähtajatult“ ei saa antud juhul olla. Kui pooled oleksid soovinud piirata 1000 euro väljamaksmist tähtajaliselt või seostada selle mis tahes sündmuse saabumisega, siis oleks see vastavalt lepingus fikseeritud (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 134 ja § 135).
  2. Lisaks omab tähtsust asjaolu, et poolte abielu lahutati
  3. aasta detsembris, kuid kostja tasus hagejale kokkulepitud elatist ka pärast abielu lõppemist, s.o kuni 10.01.2018, mis viitab sellele, et ka kostja ei sidunud elatise tasumist abielu lõppemisega. Kostja käitumine pärast lepingu sõlmimist ja abielu lõppemist viitab sellele, et mõlemad pooled tõlgendasid lepingutingimust ühtemoodi.
  4. Kokkuleppega igakuiselt 1000 eurot tasumise kohta on tegemist püsiva ja korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepinguga (ehk kestvuslepinguga), mis on sõlmitud tähtajatult. Selline leping kehtib kuni selle ülesütlemiseni huvitatud poole poolt. Kostja ei ole lepingut üles öelnud, järelikult kuulub leping täitmisele. Lepingust taganemiseks puudub alus. 2 2-22-13088
  5. Hageja selgitas, et 28.08.2012 lepingu sõlmimise ajal elasid pooled eraldi, kuna kostja elas juba teises peres, kus kostjal sündis laps. Hageja elas majas Lohusalus. Kostja elas Tallinnas, Pirita linnaosas koos oma uue naisega. Lapse sünd teises peres välistas hageja jaoks abielusuhete jätkamise, kuigi abielu ei olnud tol ajal lahutatud. Ebaõige on kostja väide, et pooled elasid koos ühise perena kuni abielu lahutamiseni. Kostja vastuväited
  6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  7. 28.08.2012 sõlmisid pooled abieluvaralepingu ja kokkuleppe abikaasale elatise maksmise kohta, mis tulenes poolte soovist esiteks lõpetada abikaasade varaühisuse varasuhte kestel omandatud vara ühisus ja kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhe ning teiseks soovist määrata hagejale (abikaasale) igakuine elatis poolte abielu kestel.
  8. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe abikaasale elatise maksmise kohta on käsitatav poolte erikokkuleppena, mille kohaselt kohustus kostja hagejat oma vabast tahtest rahaliselt toetama. Kehtiva õiguse järgi on abikaasal üldjuhul õigus saada ülalpidamist teiselt abikaasalt abielu ajal. Poolte kokkulepe on kokkulepe abikaasale abielu kestel antava elatise kohta, mille kohaselt lepiti kokku, kui suures ulatuses ja kuidas panustab perekonna ülalpidamisse kostja. Kokkuleppest ei nähtu, et poolte vahel oleks sõlmitud ülalpidamisleping. Kokkuleppe p 2.1 sõnastusest ei tulene kohustust maksta elatist lahutatud abikaasale. Kostja kohustus hagejat ülal pidada kestaks tähtajatult, kui hageja oleks jäänud kostja „abikaasa“ staatusesse ja abielu lõpetamise aluseks oleks ühe poole surm.
  9. PKS § 62 järgi lõpeb abieluvaraleping, kui abielu lahutatakse. Seega alates 05.12.2016, s.o alates abielulahutusest, on 28.08.2012 sõlmitud lepingust tulenev ülalpidamiskohustus lõppenud. 28.08.2012 leping abikaasale elatise maksmise kohta on täidetud täies mahus ja tähtaegselt.
  10. Kolm hilisemat makset, s.o 10.07.2017, 10.08.2017 ja 10.01.2018 maksed, ei kinnita kostja kohustust maksta hagejale elatist. See on olnud pigem kostja hea tahte žest hageja suunas.
  11. Ebaõige on hageja väide, et 28.08.2012 lepingu sõlmimise ajal elasid pooled juba eraldi. Kostja ei eita fakti, et 04.03.2012 on kostjal sündinud teine laps. Samas ei olnud teise naisega lapse saamine poolte peresuhte lõpetamise aluseks, pooled elasid koos ja ühise perena kuni abielu lahutamiseni (üle 4 aasta).
  12. Lahutuse korral ei oleks kostjal olnud vajadust hagejat ülal pidada, kuna abieluvaralepingus sätestatu kohaselt on abikaasade kogu kinnisvara jäänud hageja omandisse. Abieluvaralepingu järgselt saadud kinnisvara on müüdud pärast abielu lõppemist ning vara müügist saadud tuluga omandas hageja 6 korteriomandit, mida ta edukalt välja üürib ja saab sellest tulu.
  13. Kui kohus tuvastab, et 28.08.2012 lepingu järgi on kostjal kohustus maksta hagejale elatist ka pärast abielu lahutamist, siis palub kostja PKS § 76 lg 2 kohaldamist ning palub vabastada kostja endise abikaasa ülalpidamiskohustusest, kuna kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades suuteline andma ülalpidamist saama õigustatud abikaasale ülalpidamist ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kostjal ei ole vara, mida oleks võimalik hageja ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil võõrandada.
  14. 12.01.2023 menetlusdokumendis teatas kostja hagejale oma soovist 28.08.2012 lepingust taganeda hageja jämeda tänamatuse tõttu kostja suhtes. 3 2-22-13088 Maakohtu otsus ja põhjendused
  15. Harju Maakohtu 12.02.2023 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja elatis perioodi 01.01.2019 – 02.09.2022 eest 44 000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
  16. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1) 12.02.1993 sõlmisid pooled abielu ja see lahutati Harju Maakohtu 05.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-16808; 2) 28.08.2012 sõlmisid pooled notariaalse lepingu, mille p-s 2.1 lepiti kokku, et kostja maksab hagejale igakuiselt elatist tähtajatult 1000 eurot kuus; 3) kostja tasus hagejale igakuiselt
  17. kuupäevaks ajavahemikus 10.09.2012 - 10.01.2018 elatise kokkulepitud summas; 4) alates 11.01.2018 ei ole kostja hagejale elatist tasunud.
  18. Maakohus viitas

§ 29

lg-tele 1 ja 4 ning leidis, et 28.08.2012 notariaalse lepingu p 2.1 puhul on tegemist abikaasa ülalpidamislepinguga PKS § 16 lg 3 ja § 78 lg 1 mõttes. Vaidlusalune lepingupunkt on segaleping, kuna see hõlmab abikaasa ülalpidamise kokkulepet nii abielu ajaks kui ka pärast seda. Sellele viitab asjaolu, et kokkuleppe sõnastus viitas kohustuse tähtajatusele. Pooled olid lepingu sõlmimise ajal abielus ning lepingust ei tulene, et ülalpidamiskohustus oleks piiratud abielu kestusega. Kui pooled oleksid soovinud kohustuse kestuse panna sõltuma mõnest ajalisest kriteeriumist või mingi sündmuse saabumisest, oleks nimetatud punkt eelduslikult vastavalt ka sõnastatud.

  1. Lepingut ei ole võimalik tõlgendada kostja toodud viisil, st et kokkulepe oli kehtiv abielu lõppemiseni. Kostja ei ole tõendanud, et poolte tahe erines lepingus kasutatud sõnade (eelkõige „igakuiselt elatist tähtajatult“) üldlevinud tähendusest. Asjaolu, et lepingu tekstis on pooli nimetatud abikaasadeks, ei võimalda järeldada, et kokkulepe pidi kehtima üksnes abielu kestel. Lepingu preambulis on sätestatud, et pooli nimetatakse lepingus ühiselt kui „abikaasad“, mis oli ka loomulik, kuivõrd lepingu sõlmimise ajal olidki pooled abielus ning leping kujutas endast abielust tulenevate varaliste õiguste reguleerimist seaduses sätestatust erinevalt.
  2. Kostja selgitused, mille kohaselt pärast lepingu sõlmimist jätkus poolte kooselu kuni abielu lahutamiseni, ei ole eluliselt usutavad. Kuna kostja sai mõned kuud enne lepingu sõlmimist abieluvälise lapse, siis on eluliselt usutav hageja selgitus, et kostja lahkus pere juurest, asudes elama uue perega, ning seetõttu otsustasid pooled lahendada omavahelised varasuhted ja leppida kokku hageja ülalpidamises (olukorras, kus hageja oli kogu abielu kestel olnud koduperenaine ega teeninud ise sissetulekut). Sisuliselt lõppesid poolte abielulised suhted
  3. aastal ning seetõttu lepitigi kokku, et ühisvara koosseis enam ei laiene, olemasolev ühisvara jagatakse hüvitisi tasumata ning kostja tasub hagejale tähtajatult ja kindlas summas elatist.
  4. Pooled olid abielus peaaegu 24 aastat (s.o ca pool elust, sealjuures valdava osa täiskasvanueast) ja neil oli ühine laps. Sellises olukorras võib pidada abieluvälise lapse saamist sedavõrd amoraalseks, et tehtu heastamiseks ongi kohane ja moraalne võimaldada endise abikaasa ja poolte ühise lapse ema ülalpidamine. 4 2-22-13088
  5. Kuna Eesti Vabariigis on võimalik abielu lahutada igal ajal ning seda (mh kohtu abil) sõltumata teise abikaasa nõusolekust, siis ei oleks abielu kestusest sõltuv ülalpidamiskokkulepe hageja õigusi piisavalt taganud. Sellises kontekstis on loogiline ja ootuspärane, et ülalpidamisleping sõlmiti tähtajatult.
  6. Eluliselt ei ole usutavad kostja selgitused, et pärast lahutust tasutud maksed olid hea tahte märgiks. On ebatavaline, et endine abikaasa tasub lahutatud abikaasale 3000 eurot heast tahtest. Ka maksete selgitustest nähtub, et need olid tehtud vaidlusaluse lepingu täitmiseks. Seega on kostja ka ise mõistnud lepingut selliselt, et tal oli kohustus ülalpidamist tasuda tähtajatult.
  7. Ülalpidamiskokkuleppe tõlgendamisel ei oma kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, kui palju ja mis väärtuses vara sai hageja enda omandisse ühisvara jagamise tulemusel.
  8. Hagi kuulub rahuldamisele. Ülalpidamisleping vastab PKS § 78 lg-s 1 nimetatud vorminõudele. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et ülalpidamislepingust tulenev kohustus on lõppenud. Lepingupooled on elus ning hageja ei ole uuesti abiellunud. Kuivõrd hageja nõue põhineb ülalpidamislepingul, mitte seadusel, siis ei kohaldu käesoleval juhul PKS §
  9. Kostja ei ole aegumise vastuväidet esitanud ning seadusest ei tulene lepingulisele ülalpidamisnõudele õigustlõpetavat tähtaega. Kostja ei ole vaidlustanud nõudearvestust.
  10. Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja avaldus lepingust taganemiseks, kuivõrd nõudeperiood puudutab hagi esitamisele eelnevat perioodi ja edasiulatuvalt elatist ei soovita. Siiski on hageja õigesti leidnud, et ülalpidamislepingu puhul oli tegemist kestvuslepinguga, kuna see oli sõlmitud tähtajatult ja suunatud korduvate kohustuste täitmisele. Sellisest lepingust ei ole võimalik taganeda, sellist lepingut saab üksnes üles öelda (

§ 116lg 6, § 195 lg 3).

Kuivõrd taganemine ei ole võimalik, ei päde ka konstruktsioon tagasitäitmise võlasuhte tekkimisest. Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu (

§ 195lg 5).

Asjakohatud on kostja viited kinkelepingu regulatsioonile ja sellest taganemise võimalikkusele, kuna ühisvara jagamise leping ei oma kinkelepingule iseloomulikke jooni.

  1. Menetluskulude jäävad kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Apellatsioonkaebus
  2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
  3. Ülalpidamislepingust tulenev kokkulepe on lõppenud abielu lahutamisega ning lepingust tulenevad kohustused on kohaselt täidetud. Ülalpidamislepingu sõnastusest ei tulene, et kostja on kohustatud andma oma lahutatud abikaasale ülalpidamist ka pärast abielu lõppemist. Hageja ei ole vastavat asjaolu ka tõendanud.
  4. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe abikaasale elatise maksmise kohta on käsitatav poolte erikokkuleppena, mille kohaselt kostja kohustus oma abikaasat vabast tahtest rahaliselt toetama. Tegemist on kokkuleppega, mitte ülalpidamislepinguga.
  5. Õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal endal ei ole sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada, ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda oma terviseseisundi tõttu teha (vt 5 2-22-13088 RKTKo 13.03.2013, 3-2-1-10-13, p 15; RKTKo 13.01.2015, 3-2-1-153-15, p 12). Seega tuleb lahutatud abikaasa elatise nõude lahendamisel välja selgitada väidetavalt abivajava abikaasa sissetulek ja vara ning vajaduste rahuldamiseks vajalikud kulud.
  6. Käesolevas menetluses ei leidnud kinnitust, et hageja vajaks ülalpidamist ka pärast abielu lahutamist. Lahutuse korral ei oleks kostjal olnud vajadust hagejat ülal pidada, kuna abieluvaralepingus sätestatu kohaselt on abikaasade kinnisvara jäänud hageja omandisse. Pärast abielu lahutamist sai hageja endale vara kokku 318 289 eurot (varaväärtus 28.08.2012 seisuga).
  7. Maakohus on jätnud lahendamata kostja 06.01.2023 taotluse PKS § 76 lg 2 kohaldamiseks ja endise abikaasa ülalpidamiskohustusest vabastamiseks, kuna kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades suuteline andma ülalpidamist saama õigustatud abikaasale ülalpidamist ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kostja majanduslik olukord ei võimalda anda hagejale ülalpidamist.
  8. Kuna kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses, siis ei pidanud kostja aegumise vastuväidete esitamist vajalikuks. Vastustaja seisukoht
  9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 28.08.2012 kokkulepet ei ole võimalik tõlgendada kostja toodud viisil, st et kokkulepe oli kehtiv ainult abielu lõppemiseni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja muudab menetluskulude jaotust maakohtus. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.
  11. Kuna hageja vaidlustas maakohtu 12.02.2023 otsuse tervikuna, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
  12. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mida ringkonnakohtus vaidlustatud ei ole. - - 12.02.1993 sõlmisid pooled abielu ja see lahutati Harju Maakohtu 05.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-
  13. 28.08.2012 sõlmisid pooled notariaalse lepingu, mille p 2.1 esimeses lauses lepiti kokku, et „… Y maksab abikaasale X’le igakuiselt elatist tähtajatult üks tuhat

(1000)eurot kuus“. Alates 11.01.2018 ei ole kostja hagejale elatist tasunud. Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 23 ekslikult ka selle, et „kostja tasus hagejale igakuiselt
  1. kuupäevaks ajavahemikus 10.09.2012 - 10.01.2018 elatise kokkulepitud summas“. Ringkonnakohus tuvastab, et kostja on tasunud hagejale igakuiselt 1000 eurot elatist abielu vältel 10.09.2012 – 10.12.2016, kuid seejärel on kostja tasunud hagejale elatis 1000 eurot veel vaid kolmel korral, st 10.07.2017, 10.08.2017 ja 10.01.2018 (kokku 3000 eurot), mitte igakuiselt kogu
  2. aasta eest (tl 4). 6 2-22-13088
  3. Pooltevaheline vaidlus seisneb selles, kuidas tõlgendada 28.08.2012 sõlmitud notariaalse lepingu, mis sisaldab „Abieluvaralepingut“ ning „Kokkulepet abikaasale elatise maksmise kohta“, p-i 2.1 (vt eespool p 41). Hageja leiab, et asjaomases kokkuleppes sisalduv mõiste „tähtajatult“ tähendab, et see kokkulepe jäi kehtima ka pärast abielu lahutamist. Kostja omakorda leiab, et otsustava tähtsusega on lepingus kasutatud mõisted „abikaasa“ ja „abikaasad“ ning et nende kasutamine tõendab, et elatise maksmine ei olnud mõeldud „lahutatud abikaasale“, st leping lõppes ka elatise osas abielu lahutamisega. Pooled on erinevalt tõlgendanud ka lepingu sõlmimise ja muid poolte tahte tuvastamiseks hinnatavaid asjaolusid. Hageja selgitas, et lepingu sõlmimise ajaks olid nende abielulised suhted lõppenud ning nende ainus ühine laps oli täisealine, mistõttu oli elatis mõeldud ainult talle, mitte perekonna ülalpidamiseks. Hageja väitel kinnitab kokkuleppe tähtajatust see, et kostja tasus talle 1000 eurot kuus ka pärast lahutust. Kostja selgitas elatise kokkulepet sellega, et kuna tema oli palju kodunt ära, sh lähetustes, siis oli raha vajalik selleks, et hageja saaks peret ülal pidada. Kostja eitas, et poolte abielulised suhted lõppesid enne abielu lahutamist
  4. aastal. Kostja selgitas, et tasus hagejale pärast abielu lahutamist elatist vaid kolmel korral ning seda hea tahte žestina.
  5. Maakohus nõustus hagejaga ning asus seisukohale, et 28.08.2012 notariaalne leping oli elatise maksmise osas segaleping, millega lepiti kokku kostja poolt hagejale elatise maksmises abielu ajal ja pärast abielu lõppemist (PKS § 16 lg 3 ja PKS § 78 lg 1). Maakohus pidas oluliseks lepingu p 2.1 teksti sõnastust, st märget, et kostja maksab hagejale elatist „tähtajatult“, leides, et lepingust ei tulene, et elatise maksmise kestus oleks piiratud abielu kestusega. Poolte lepingus „abikaasadeks“ nimetamises on lepingu alguses kokku lepitud, st tegemist on lihtsalt kokkuleppelise poolte tähistusega. Samuti pidas maakohus oluliseks lepingu sõlmimise ajaolusid, lugedes usutavamaks hageja väite, et
  6. aasta lepingu sõlmimise ajaks olid poolte abielulised suhted lõppenud, kostja lahkus pere juurest ning elatis oli mõeldud „tehtu heastamiseks“. Samuti leidis maakohus, et sellises olukorras ei oleks abielu kestusest sõltuv kokkulepe taganud piisavalt hageja õigusi, kuna abielu on võimalik lahutada igal ajal.
  7. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et kohus on hinnanud valesti tõendeid ja asjaolusid, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi. Kostja kordab esiteks, et poolte vahel ei ole sõlmitud lepingut, mille kohaselt peaks kostja hagejale pärast lahutust elatist maksma. Teiseks tugineb kostja sellele, et hageja ei vaja ülalpidamist, kuid maakohus ei selgitanud välja hageja sissetulekut ja vara ega seda, et need on toimetulemiseks piisavad.
  8. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et asjaolu, kas lahutatud abikaasa, st hageja, vajab PKS § 73 lg 1 tähenduses toimetulekuks endise abikaasa ülalpidamist (st kas esineb olukord, kus lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas), ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Käesoleva vaidluse esemeks on 28.08.2012 notariaalselt sõlmitud leping, mille üks osa on „Kokkulepe abikaasale elatise maksmise kohta“. PKS § 78 lg 1 järgi võivad abikaasad notariaalselt tõestatud kokkuleppega lahutusjärgse ülalpidamiskohustuse kindlaks määrata käesolevas jaos (sh PKS §st 73) sätestatust erinevalt. Lahutusjärgses ülalpidamiskohustuses kokkuleppimine ei ole seotud sellega, kas ülalpidamist saama hakkav endine abikaasa seda ka majanduslikus mõttes vajab. Kostja viited PKS §-dele 72, 73 ja 76, st lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustust ja selle piiramist käsitlevatele sätetele ning asjaomasele Riigikohtu praktikale ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel relevantsed, kuna hageja nõue ei tugine PKS-s sätestatud kostja seadusjärgsete kohustuste väidetavale täitmatajätmisele. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, millise ja mis väärtuses vara sai hageja abieluvaralepinguga endale, mis ta sellega edaspidi tegi, sh kas ta teenib üüritulu, ning kas 7 2-22-13088 hageja vajab ülalpidamist. Ringkonnakohus ei käsitle samal põhjusel, st kuna need ei oma käesoleva vaidluse eset arvestades tähtsust, ka kostja apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et kostjal puuduvad vahendid hagejale tasumiseks.
  9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et 28.08.2012 notariaalne leping ei võinud sisaldada ülalpidamise andmise kokkulepet ning seetõttu on tegemist lihtsalt erikokkuleppega. PKS § 59, mis reguleerib abieluvaralepingut, ei keela isikutel abieluvaralepinguga samas dokumendis leppida kokku mh ka elatise maksmises abikaasale. Käesoleval juhul sisaldab 28.08.2012 leping selgelt kahte erinevat kokkulepet: abieluvaralepingut (lepingu I osa) ja kokkulepet abikaasale elatise maksmise kohta (lepingu II osa). Sel põhjusel ei oma otsest tähendust ka PKS § 62 p 1, mille kohaselt lõpeb abieluvaraleping abielu lahutamisega. Kui pooled oleksid kokku leppinud lahutusjärgse elatise maksmises, siis ei lõppeks lepingu see osa abieluvaralepingu lõppemisega.
  10. Ringkonnakohus nõustub aga kostjaga selles, et 28.02.2012 lepingu osa „Kokkulepe abikaasale elatise maksmise kohta“ ei saa tõlgendada nii, nagu kehtiks elatise maksmise kohustus edasi ka pärast poolte abielu lõppemist. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu kvalifikatsiooniga vaidlusalusele lepingule ning leiab, et see ei ole segaleping, mis sisaldaks lisaks abieluaegsele konkreetses summas elatise maksmisele PKS § 78 lg-s 1 ette nähtud notariaalset kokkulepet lahutusjärgse ülalpidamiskohustuse kohta.
  11. Käesoleval juhul on tegemist kahepoolse lepinguga, mille tõlgendamisel tuleb võtta arvesse mõlema poole tahteavaldusi, st lähtuda tuleb

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest.

§ 29lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingupoolte ühisest tahtest.

Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut

§ 29

lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, kusjuures lg-t 5 kohaldatakse ka lg 1 järgi tegeliku tahte tuvastamisel.

§ 29

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.

§ 29

lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

§ 29

lg 7 kohaselt, kui sõnal on mitu tähendust, tuleb seda mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.

§ 29

lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. 49. Alustades lepingu p 2.1 esimese lause grammatilisest tõlgendustest, on pooled tõlgendanud erinevalt sõnu „abikaasad“, „abikaasa“ ja „tähtajatult“. Hageja paneb rõhu sõnale „tähtajatult“, leides, et kui pooled oleksid elatise kokkuleppe ajaliselt määratlenud, oleks see sõnaselgelt ka kirja pandud (TsÜS § 134, § 135). Kostja väidab, et pooled ei kasutaks selles lauses sõnu „abikaasad“ ja „abikaasale“, kui tegemist ei oleks üksnes abikaasade vahelise lepinguga, st lepinguga, mis kehtib ainult abielu ajal, mil pooled on „abikaasad“. Ringkonnakohus leiab, et kummagi poole väited lepingu asjaomase punkti sõnastuse tähenduse kohta ei anna tõsikindlalt selgust poolte ühise tahte kohta. Kuigi lepingu alguses on pooled kokku leppinud, et neid nimetatakse ühiselt „abikaasadeks“, mis annaks alust väita, et nii neid lepingus igal juhul tuligi nimetada, siis p-s 2.1 on hagejat ka eraldi nimetatud abikaasaks. Nimelt leppisid „abikaasad“ 8 2-22-13088 kokku, et „Y maksab abikaasale Xle igakuiselt elatist tähtajatult üks tuhat

(1000)eurot kuus“. Ringkonnakohus leiab, et sellest lausest võib aru saada ka nii, et igakuist elatist makstakse abikaasale tähtajatult, st selle maksmise kohustus ei lõpe enne abielu lõppu. Mis omakorda tähendaks, et asjaomane kohustus lõppeb abielu lõppemisega. Seega ei nõustu ringkonnakohus hageja ja maakohtuga, et „tähtajatult“ tähendab selles lauses tingimata „elu lõpuni“. Samuti ei ole tõendatud, et mõlemad pooled seda selliselt lepingu sõlmimisel mõistsid.
  1. Kuna lepingu p 2.1 grammatiline tõlgendus üksinda ei võimalda tuvastada poolte ühist tahet, tuleb hinnata, kas poolte ühine tahe on tuvastatav muude tõlgendusreeglite alusel. Käesoleval juhul tuleb eelkõige hinnata lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist pärast lepingu sõlmimist, samuti lepingu olemust ja eesmärki, kuna pooled ei ole varem analoogset lepingut sõlminud ning arvesse ei saa võtta ka tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat (sest seda ei ole). 50.
  2. Pooled ei ole esitanud kohtule tõendeid lepingueelsete läbirääkimiste kohta, kuid on kumbki selgitanud seda, miks leping sõlmiti. Poolte selgitused on osaliselt erinevad. Hageja väitel sõlmiti kokkulepe seetõttu, et kostja sai abieluvälise lapse ning asus faktiliselt elama uue pere juurde, st poolte abielulised suhted lõppesid
  3. aastal. Hageja selgitas, et elatis oli mõeldud konkreetselt talle, kuna nende ühine laps oli lepingu sõlmimise ajaks täisealine. Kostja ei ole eitanud, et ta sai abieluväliselt lapse (kostja 12.01.2023 menetlusdokumendi p 1, tl 60 pöördel), kuid eitas, et poolte abielulised suhted oleksid lõppenud enne abielu lahutamist
  4. aastal. Kuna kostja sai
  5. aastal teise naisega abieluvälise lapse, on kohtu jaoks usutav, et nii abieluvaraleping kui ka elatise maksmise leping on seotud sellega, et poolte abielulised suhted oli lõppenud. Kuna poolte ühine laps oli 28.08.2012 lepingu sõlmimise ajaks täisealine (sündinud 29.07.1994), siis saab lugeda tõenduks ka selle, et elatise maksmine oli ette nähtud hagejale, mitte perekonna ülalpidamiseks. Siiski ei tõenda eeltoodu seda, et neil põhjustel hõlmab elatise kokkulepe ka PKS § 78 lg 1 ette nähtud võimalust määrata notariaalse lepinguga kindlaks lahutusjärgse ülalpidamise kohustus. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolud ei tingi vältimatult kokkuleppe sõlmimist, mille alusel kohustub üks isik maksma oma endisele abikaasale elatist kuni elu lõpuni. Eluaegne kokkulepe (kusjuures ilma klauslita, et makstava summa suurus kuulub ajas mingitel tingimustel indekseerimine) oleks pigem harukordne ning eeldaks lepingus konkreetselt fikseerimist. Käesoleval juhul ei ole 28.02.2012 lepingus ka notari selgituste all mingit viidet PKS § 78 lg-le
  6. Kui tegemist oleks olnud PKS §-s 78 sätestatud ülalpidamislepinguga, siis oleks pidanud notar selgitama selle kokkuleppe tähendust (mh nt et ülalpidamisleping lõpeb õigustatud või kohustatud isiku surmaga vastavalt PKS § 78 lg-le 3, nii nagu notar on lepingu p-s 6.3 selgitanud abieluvaralepingu lõppemise aluseid). 50.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kui lepingu p-s 2.1 sisalduv sõna „tähtajatult“ (koos lepingu sõlmimise asjaoludega) ei tähendaks „elu lõpuni“, siis ei tagaks see kokkulepe piisavalt hageja huve ja õigusi, kuna Eesti Vabariigis saab abielu igal ajal lahutada sõltumata teise abikaasa nõusolekust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on lähtunud valest eeldusest, et elatise maksmise kokkulepe pidi tagama hageja huve maksimaalselt. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul ei pea teine abikaasa pärast abielu lahutamist endist abikaasat ülal (v.a PKSs ette nähtud alused). Kuna hagejal ei oleks olnud pärast lahutust õigust nõuda ülalpidamist muudel kui PKS-s ette nähtud alustel, siis ei saa väita, et kui elatise kokkulepet tõlgendada kehtivana vaid abielu ajal, ei kaitseks see piisavalt hageja õigusi. On tõsi, et hageja ei teadnud ilmselt
  8. aastal notariaalset elatise maksmise kokkulepet sõlmides, millal kostja soovib abielu lahutada, kuid see ei muuda abielu ajal sõlmitud kokkulepet automaatselt kehtivaks elu lõpuni, kui selline kokkulepe lepingust ega selle sõlmimise asjaoludest ei nähtu. Nagu 9 2-22-13088 ringkonnakohus on juba märkinud, saab „tähtajatult“ selles abielu ajal sõlmitud lepingus, kus ei ole ühtegi viidet abielujärgsele ülalpidamisele, tõlgendada „tähtajatuna abielu lõpuni“ (selle vastandiks oleks kokkulepe konkreetse kuupäeva või muu sündmuseni enne abielu lahutamist). Ringkonnakohus märgib lisaks, et PKS § 16 näeb ette perekonna ülalpidamise kohustuse. PKS § 16 lg 3 kohaselt, kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel sama sätte lõigete 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Kuigi käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma tähtsust see, kuidas jagati sama lepinguga poolte ühisvara, võib sellest siiski teha järelduse, et käesoleval juhul oleks võinud ilma elatise maksmise erikokkuleppeta kohalduda PKS § 16 lg 3 teine lause, mille kohaselt ei pruukinuks hagejal olla õigust lahus elavalt abikaasalt elatist nõuda (eeldusel, et abikaasad elasid alates
  9. aastast lahus, nagu väidab hageja). Seega leiab ringkonnakohus, et 28.08.2012 lepingu p 2.1 tagas hageja abieluaegseid õigusi sellega, et hagejal oli (tähtajatult) abielu lõpuni õigus saada kostjalt 1000 eurot kuus. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et see kokkulepe ei taganud hageja õigusi. 50.
  10. Ringkonnakohus leiab, et hageja tõlgendust, et elatise maksmise kokkulepe pidi hõlmama abielu lahutamise järgset aega, ei tõenda ka kostja lahutusejärgne käitumine. Kuigi hageja väitis hagiavalduses, et kostja maksis talle elatist kuni 10.01.2018, st veel terve aasta pärast abielu lahutamist, siis tegelikult lõpetas kostja elatise maksmise kohe pärast abielu kohtu poolt lahutamist detsembris
  11. Kostja on tasunud veel viimase makse 10.12.2016, kuid seejärel ei maksnud kostja hagejale elatist
  12. aasta jaanuarist juunini. Kostja on teinud veel kolm makset kuupäevadel 10.07.2017, 10.08.2017 ja 10.01.
  13. Kostja on väitnud, et need maksed on olnud hea tahte žestid. Ringkonnakohus leiab, et kostja käitumine, st asjaolu, et ta lõpetas elatise maksmise pärast lahutuse jõustumist, näitab seda, et kostja tõlgendas lepingut kohe selliselt, et tema kohustus elatist tasuda on lahutuse tõttu lõppenud. Asjaolu, et kostja on veel kolmel korral hagejale 1000 eurot tasunud (märkides seejuures ülekande selgituseks „elatise raha vastavalt lepingule 2972“), ei oma ringkonnakohtu hinnangul siiski sellist kaalu, et sellega saaks lugeda tõendatuks poolte ühise tahte mõista lepingut nii, et sellega oli kokku lepitud ka lahutusjärgses ülalpidamises PKS § 78 lg 1 tähenduses.
  14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuna poolte ühist tahet ei ole võimalik tuvastada (

§ 29

lg 1), siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupoolega sarnane isik pidi seda samadel asjaoludel mõistma (

§ 29lg 4).

Eelnevalt välja toodud kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et lepingupooltega sarnane mõistlik inimene, võttes arvesse lepingu teksti ning sõlmimise asjaolusid ja muud tausta, saab 28.08.2012 notariaalse lepingu p-st 2.1 aru nii, et kostja pidi hagejale maksma elatist 1000 eurot kuus tähtajatult abielu ajal, st abielu lahutamine lõpetas ka elatise kokkuleppe kehtivuse. 52. Kuna kostja on abielu lõppemiseni hagejale elatist maksnud ning hageja nõutud perioodi 01.01.2019 – 01.09.2022 eest ei pidanud kostja hagejale 28.08.2012 lepingu alusel elatist tasuma, st kostja ei ole lepingut ega raha maksmise kohustust rikkunud (

§ 108

lg 1), siis tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi 44 000 euro nõudes rahuldamata. 10 2-22-13088 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

  1. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi täielikult rahuldamata, siis tuleb ümber jagada ka menetluskulud (TsMS § 173 lg 3). Arvestades, et hagi jääb rahuldamata, jäävad maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
  2. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.