Obsah (5)

§ 113§ 1132§ 402§ 4034§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-141805 Tsiviilasi OÜ GS Core hagi L. M.

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Bigbank AS (edaspidi laenuandja) XX.XX.XXXX järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja sülearvuti Apple MacBook Air 13 maksumusega 1128 eurot 89 senti. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel

1. novembriks
2. Lepingus lepiti kokku intressimääras 22,43% aastas. Kostja ei ole lepingu 2 katteks teostanud ühtegi tagasimakset. Kuivõrd pooled leppisid kokku, et lepingu täitmise tähtpäev saabub
3. novembril 2020, muutusid kõik osamaksed sissenõutavaks
4. novembril
5. Seega on kostjal lepingust nr XXX tulenev põhiosa võlgnevus summas 1128 eurot 89 senti. Kuivõrd põhiosa võlgnevuselt tuli tasuda ka intressi ja kostja ei ole laenulepingu katteks tagasimakseid teinud, on kostjal perioodi
6. oktoober 2019 kuni
7. november 2020 eest intressivõlgnevus 154 eurot 53 senti. Laenuandja loovutas
8. aprillil 2020 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja nõuab ka sissenõutavaks muutunud viivise kostjalt väljamõistmist. Hageja nõuab viivist lepingu nr XXX põhiosa võlgnevuselt 1129 eurolt 89 sendilt lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 22,43% aastas alates lepingu täitmise tähtpäevale järgnevast päevast, s.o
9. novembrist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni
10. märtsil 2023 summas 587 eurot 59 senti. Edaspidi nõuab hageja viivist põhiosa võlgnevuselt 1129 eurolt 89 sendilt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14.

märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab ka sissenõudekulude hüvitamist summas 40 eurot

§ 1132lg 2 p 3 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 1. juunil 2023 Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja laenuandja XX.XX.XXXX järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 1128 eurot 89 senti. Seega on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402mõistes.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja 3 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja esitas laenutaotluses andmed enda sissetuleku ja kohustuste kohta. Laenuandja tegi täiendavalt päringud avalikesse andmebaasidesse, mh E-krediidiinfosse, rahvastikuregistrisse ja politseile (dtl 50). Hageja rõhutab, et ka kostjal oli kohustus avaldada laenu taotlemisel täielikku ja õiget teavet. Kohus on seisukohal, et rahvastikuregistri ja politsei andmebaasid ei sisalda teavet, mis võiksid laenuandjale anda infot kostja maksevõimekuse kohta ning kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ja kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta 4 olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates

1. juulist 2019 kuni
2. detsembrini 2020 0% aastas ning kuna hageja nõuab intressi perioodi
3. oktoober 2019 kuni
4. november 2020 eest, jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu leiab kohus, et kostja ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Edasiulatuva viivisenõude rahuldab kohus hageja taotletud kujul, kuivõrd hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 40 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1129 eurot 89 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivis põhinõudelt 1129 eurolt 89 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta järgmist. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus tegi kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks päringu rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosaline ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 3 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 62% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 62% ulatuses kostja ja 38% ulatuses hageja kanda. 5 Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 350 eurot ja esindajakulu 20 eurot. Riigilõiv 350 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Vastavalt TsMS §-le 4842 määratakse maksekäsu kiirmenetluses avaldaja (hageja) menetluskulude katteks 20 eurot. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega on hageja menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses põhjendatud ja vajalikud 20 euro ulatuses. Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 370 (350+20) euro ulatuses. Kuna menetluskulud jäid 62% ulatuses kostja ja 38% ulatuses hageja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 62% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest (370 eurot), s.o 229 eurot 40 senti. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 6