KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eeistuja), Gea Lepik ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 16.10.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-13392 Tsiviilasi X hagi

) § 270 lg 2 teine lause, mille kohaselt saavad W pärijad kinkelepingutest taganeda vaid juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. Sellist asjaolu praegusel juhul ei esine. Kuna hagejal ja W pärijatel on

§ 192

lg 1 esimese lause kohaselt õigus kinkelepingutest taganeda vaid ühiselt ning pärijate taganemise õigus on lõppenud, siis on

§ 192

lg 1 teise lause kohaselt alates 21.12.2020 lõppenud ka hageja õigus kinkelepingust taganeda. Maakohtu määrus 4. Maakohus jättis hagiavalduse TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

§ 192

lg 1 järgi, kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad taganemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kui taganemisõigus lõpeb ühe taganemiseks õigustatud isiku jaoks, lõpeb see ka ülejäänud isikute jaoks.

§ 192lg 1 näol on tegemist dispositiivse normiga.

See norm kohaldub eelkõige juhul, kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, kes ei saaks üksi vastavat lepingut sõlmida. Hageja on välja toonud ja kinkelepingutest nähtub, et kinkelepingute esemed kuulusid W ja hageja ühisvara hulka. Perekonnaseaduse (PKS) § 26 sätestab ühisvara ühtsuse põhimõtte, st abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes ning abikaasal ei ole õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist. Eeltoodust lähtuvalt ei oleks saanud hageja ega W üksi käsutada oma osa ühisvaras ning ühisvarasse kuulunud esemeid kostjale kinkida, mistõttu oli võimalik hagejal ja Wl teostada kinkelepingust taganemisõigust üksnes ühiselt. 2

§ 270

lg 2 teise lause kohaselt saavad W pärijad kinkelepingutest taganeda vaid juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks kohus asuda seisukohale, et käesolevas asjas on võimalik W pärijal kinkelepingust taganeda. Kuna hagejal ja W pärijatel on

§ 192

lg 1 esimese lause kohaselt õigus kinkelepingutest taganeda vaid ühiselt ning W pärijate taganemise õigus on lõppenud, siis on

§ 192

lg 1 teise lause kohaselt alates 21.12.2020 lõppenud ka hageja õigus kinkelepingust taganeda. Määruskaebus 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Maakohus kohaldas

§ 192lg 1 näol vale normi.

Hageja ja W vastastikuse testamendi järgi on hageja W pärija. Nimetatud testamendis sisaldus nõudeõigus kinkelepingust taganemiseks. Kuna kostja näitas kinkijate vastu üles jämedat lugupidamatust, kuid W suri enne kinkelepingust taganemist, kasutas hageja pärijana oma õigust kinkelepingust taganemiseks. Kinkelepingust taganemise õigus on päritav ning selle puhul ei saa kohaldada

§ 192lg-t 1, kuna see piirab hageja õigust kinkelepingust taganemiseks.

Menetluse edasine käik

1. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle menetlusse võtmisest keelduda või alternatiivselt jätta see läbi vaatamata. Määruskaebuse menetlusse võtmisel palub kostja jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et määruskaebus on esitatud pärast edasikaebetähtaja möödumist.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja TsMS § 659 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
4. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu kostja poolt viidatud määruskaebuse esitamise tähtaegsuse küsimusele. Kohtute Infosüsteemi andmetel sai hageja maakohtu 31.01.2023 määruse kätte 08.02.2023 ning seega oli määruskaebuse esitamise tähtaeg 23.02.
5. Hageja esitas 23.02.2023 maakohtule e-kirja, milles teavitas kohut oma soovist pikendada menetlust kahe nädala võrra haiguse tõttu (dtl 116). 25.02.2023 esitas hageja täiendava e-kirja, milles teatas, et ta ei ole lahendiga nõus (dtl 117). Maakohus tegi 28.02.2023 puuduste kõrvaldamise määruse, milles selgitas, et käsitleb hageja 23.02.2023 ja 25.02.2023 e-kirju määruskaebustena, mis tuleb TsMS § 3401 lg 1 alusel käiguta jätta. Maakohus määras hagejale määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja 10 päeva alates määruse kättesaamisest. Kohtute Infosüsteemi andmetel sai hageja puuduste kõrvaldamise määruse kätte 11.03.2023 ning puuduste kõrvaldamise tähtajaks oli seega 21.03.
6. Hageja saatis 20.03.2023 kohtule e-kirja, milles palus pikendada tähtaega 14 3 päeva võrra, sest ta ei jõua homseks valmis (dtl 123). Kohus vastas 21.03.2023 hagejale, et pikendab hageja tähtaega kuni 24.03.
7. Hageja esitas 24.03.2023 määruskaebuse. TsMS § 661 lg-s 2 sätestatud 15-päevane määruskaebuse esitamise tähtaeg on seadusest tulenev tähtaeg ning kohus ei saa seda pikendada. Samas käsitas maakohus hageja 23.02.2023 e-kirja määruskaebusena, määrates hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Üldjuhul ei tohiks üksnes e-kirja, mis annab teada menetlusdokumendi esitamise soovist, käsitada menetlusdokumendi endana ning sellisel juhul ei peaks kohus andma ka täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks (vt nt RKTKm 22.10.2013, 3-2-1-112-13, p 10). Maakohus on seda praegusel juhul teinud ning hageja on maakohtu poolt määratud tähtaja jooksul nõuetekohase määruskaebuse esitanud. Kuna maakohus hagejale määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määras, tuleb sellist olukorda hageja kasuks tõlgendada. Eeltoodust tulenevalt puudub alus määruskaebuse läbivaatamata jätmiseks.
8. Maakohus leidis õigesti, et hagiga ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada. Kuna hageja ja W kinkisid kostjale nende ühisvarasse kuulunud kinnisasjad ühiselt, siis oleksid nad

§ 192lg-st 1 tulenevalt saanud kinkelepingust taganeda vaid ühiselt.

W suri 21.12.2020 ning 26.01.2021 tõestatud pärimismenetluse algatamise ja pärandi vastuvõtmise avalduse kohaselt on pärijaks hageja ning päritavaks varaks kinkelepingust taganemise õigus (dtl 49).

§ 270

lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Lg 2 näeb ette, et kui kinkija sureb enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, lähevad lõikes 1 nimetatud õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast. Seega saaks hageja enda ja W ühisvarasse kuulunud esemete kinkelepingust pärijana taganeda vaid juhul, kui esineksid

§ 270lg 2 teises lauses sätestatud alused.

Hageja ei ole viidatud aluste esinemisele tuginenud. Eeltoodust tulenevalt ei saaks kostja vastu esitatud haginõuet hagis esitatud asjaoludel ühelgi materiaalõiguslikul alusel rahuldada. Seega puudub hagejal antud juhul õiguskaitsevajadus ning hagi esemena märgitud nõudeõigus kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus õigesti TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata. 11. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt hageja kanda. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi jõustumist. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 4