Obsah (7)

§ 20§ 113§ 108§ 271§ 9§ 1037§ 1039

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 02.11.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-23-100519 Koh

) §-dele 1037–

1. Kostja on rikkunud hageja õigusi pahauskselt, kuna sai oma rikkumisest teada koheselt kirjalikus vormis. Kostja eksib väites, et 27 kalendripäeva on igati mõistlik aeg selleks, et reklaamikandja mujale ära viia. Kohtulikku kompromissi läbirääkimiste ajal märtsis 2023 esitas kostja hagejale välimeedia teenuselepingu, millisest nähtub, et ühe kalendrikuu reklaam kostja reklaampostil maksab tavakliendile 1195,20 eurot, s.o ca 40 eurot ühes kalendripäevas. Kostjal tuleb tõendada, kui suurt tulu ta hageja õigusi rikkudes sai. 2 2-23-100519 Kostja vastuväited
2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. 3.
3. Kostja paigaldas 14.09.2022 reklaamikandja kinnistule, mis XGIS kaardirakenduse kohaselt oli munitsipaalomandis olev avalik haljasala. Kostjal puudus teadmine, et tegemist ei ole mitte vallale kuuluva maatükiga, vaid hoopis vallale kuuluva ühingu, s.t hageja, maatükiga. 15.09.2022 lubas hageja tegelik kasusaaja VV jätta reklaamikandja hageja maatükile. 3.
4. Hageja tegi 19.09.2022 ettepaneku läbirääkimiste pidamiseks maakasutuskokkuleppe sõlmimiseks ja ootas kostjalt ettepanekut lepingu kehtivuse aja osas. Täitmata on

§ 20

lg 2 sätestatud eeldused lepingu sõlmimiseks kostja tegevusetusega või vaikimisega. Kuna kostja ei ole avaldanud tahteavaldust lepingu sõlmimiseks, siis ei ole pooled maa kasutamise lepingut sõlminud. Kostja teavitas 21.09.2022 VV soovimatusest pakutud kokkulepet sõlmida ning pärast arve saamist 06.10.2022 teavitas kostja hagejat, et pakutud hinnapakkumine kostjale ei sobi. 10.10.2022 teisaldas kostja reklaamikandja. 3.3. Kostja leidis 22.09.2023 seisukohas, et AÕS § 85 lg 1 ja

§-d 1037–1040 annavad võimaluse esitada nõudeid omandi rikkuja vastu, kuid hageja ei ole ühtegi sellist nõuet esitanud ega tõendanud. Kostja ei ole pahauskselt käitunud. Kostja pidas hagejaga läbirääkimisi heas usus ning võis hageja kinnitusest järeldada tagasiulatuvat heakskiitu maakasutuse jätkumisele. Hageja ei saanud kahju kostjapoolsest lühikesest maakasutusest. 3.

1. Kostja hinnangul on hoonestamata haljastatud muruplatsi 1 m2 kinnistuosa tasu olematu, seejuures ei ole hageja maatükil mingit sisulist eelist mistahes muu maatüki ees sealsamas lähedal. Kinnisvaraportaali kv.ee andmetel oli vahemikus jaanuar–oktoober 2022 keskmine ruutmeetri üürihind 70 eurosenti kuus. Maakohtu otsus
2. Maakohus rahuldas 06.10.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 153 eurot, 21.03.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6,14 eurot ja viivise põhivõlalt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.03.2023 kuni võla tasumiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 680 eurot ja viivise. 5. Tegemist on lepingu täitmise nõudega, mille õiguslik alus on

§ 108lg 1.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid üürilepingu kinnisasja kasutamiseks (

§ 271). 5.1.

Hageja 19.09.2022 e-kirja tuli käsitada ettepanekuna üürilepingu sõlmimiseks. Kuna kostja ei teavitanud viivitamata hagejat, et kostja ei nõustu hageja pakutud tingimustega ega pidanud hagejaga läbirääkimisi lepingutingimuste osas ega eemaldanud ka oma reklaamikandjat hageja kinnisasjalt, vaid jätkas hagejale kuuluva asja kasutamist (teades, et selle edasine kasutamine on võimalik vaid tasu eest), siis avaldas kostja oma teoga tahet olla hagejaga edaspidi lepingulises suhtes hageja poolt pakutud tingimustel (

§ 9lg 1, § 16 lg 1, § 20 lg 1, Ts

ÜS § 68 lg-d 1 ja 3). 5.2. Maakohus luges üürilepingu sõlmituks alates 19.09.2022, s.o alates ajast, mil pooled vahetasid tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks, kuni 10.10.2022, s.o reklaamikandja eemaldamiseni. Nõue muutus sissenõutavaks 15.10.2022, mil oli möödunud hageja arvel märgitud maksetähtaeg. Kuivõrd kostja oli kohustust rikkunud, oli hagejal

§ 108lg 1 alusel õigus kostjalt kohustuse täitmist nõuda.

Hagejal on õigus üürilepingu alusel üüritasule 3 2-23-100519 22 päeva eest (19.09.2022–10.10.2022), s.o 198 eurot. Kuivõrd hageja esitas hagi põhinõude 153 euro väljamõistmiseks, rahuldas kohus hageja nõude hageja taotletud summas. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda.
2. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 20lg 2.

Otsuse kohaselt oli hageja tahteavalduseks 19.09.2022 e-kiri ja kostja aktseptiks hageja tahteavaldusele mittevastamine samal päeval ja maakasutuse jätkamine. Sisuliselt luges maakohus aktseptiks tegevusetuse (vaikimise), mis väljakununenud kohtupraktika kohaselt on erandlik lepingu sõlmimise viis. Kostja ei ole teinud ühtegi otsest ega kaudset tahteavaldust, millest saaks järeldada kokkuleppe sõlmimise soovi.

§ 20lg 2 kohaselt ei saa vaikimine üldjuhul nõustumuseks olla.

8. Maakohus kohaldas ebaõigesti ka

§ 9

lg 1 ja 2 (leping sõlmitakse tahteavalduste vahetamise teel) ja § 14 (lepingu sõlmimisele eelnevad heas usu peetud läbirääkimised, mis sisaldab ka valmisolekut ära oodata teise poole selge tahteavaldus seonduvalt talle tehtud ettepanekutega). Lepingu sõlmimisele eelnevad tavapäraselt lepingueelsed läbirääkimised, mis võivad kesta mitmeid nädalaid. Seadusest ega väljakujunenud kohtupraktikast ei tulene üldist kohustust reageerida teise poole tahteavaldustele viivitamatult ega loeta vastasel korral lepingut kohe sõlmituks. Hageja ei andnud vastamiseks tähtaega, millega jättis vastamise aja kostja otsustada. Sellise kohtu tõlgendusega piisaks lepingu sõlmimiseks enamikel juhtudel üksnes oferdi tegemisest.

1. Lisaks hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. Maakohus luges ebaõigesti tahteavalduseks kostja tegevusetuse, s.o negatiivse asjaolu, mille kohta pole mingeid tõendeid. Maakohus nimetas nii hageja 19.09.2022 kirja kui kostja 06.10.2022 vastust faktiliseks asjaoluks, mis olevat omaks võetud. Tegemist on tõenditega, mida kohus pidi hindama omavahelises koosmõjus ja kogumis. Tõendite hindamisel olnuks selge, et kostja tutvus hageja ettepanekuga ega soovinud hageja pakutud tingimustel lepingut sõlmida. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee ise uut otsust, nagu paluti apellatsioonkaebuses.
3. Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).
4. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme 4 2-23-100519 kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Asja menetlemisel on maakohus jätnud olulises ulatuses täitmata eelmenetluse ülesanded, sh on rikkunud selgitamiskohustust, mille tagajärjel võis jõuda ebaõige otsuseni. TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada rikkumisena mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta (RKTKo 17.12.2014, 3-2-1-131-14, p 17).
5. Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4). Nõude kvalifitseerimisel peab kohus ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama (RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 15).
6. Ringkonnakohus mõistab maakohtu otsuse põhjendusi selliselt, et maakohus on asjaolust, et kostja ei eemaldanud hageja kinnistult reklaamikandjat, järeldanud, et kostja nõustus lepingu sõlmima hageja pakutud tingimustel. Nõustumus võib

§ 20lg 1 järgi olla mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

Samas on maakohus praegusel juhul jätnud tähelepanuta, et kostja on koheselt pärast arve saamist hagejale vastanud, et ta ei nõustu hageja pakutud tasuga (dtl 127). Tasu on üürilepingu oluline tingimus, milles pooled peavad kokku leppima. Kostja, olles selgelt väljendanud tasuga mittenõustumist, ei saanud anda vaikivalt aktsepti lepingu sõlmimiseks. Vaikimist või tegevusetust loetakse

§ 20

lg 2 järgi nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Seda, et vaikimine oleks poolte tavapraktika või et neil oleksid püsivad ärisuhted, esile toodud ei ole (

§ 20lg-d 2 ja 3).

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebusega, et menetluses esiletoodu alusel ei oleks saanud tuvastada, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping. Ringkonnakohus leiab, et nõude lahendamisel on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja teinud meelvaldsed järeldused esitatud asjaoludest ja tõenditest, mis on oluline menetlusnormi rikkumine. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole asja menetlemisel arutanud pooltega seda, kas kostja vaikimine hageja oferdi suhtes on käsitatav tahteavaldusena ega teinud hagejale ettepanekut tuua esile

§ 20kohaldamise eelduseks olevad asjaolud.

Seega ei ole maakohus täitnud ka selgitamiskohustust. 15. Maakohus viitas 25.08.2023 kirjas pooltele, et hageja nõude rahuldamine võib olla võimalik ka tuginedes AÕS § 85 lg-s 1 sätestatud asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise nõudele vastavalt

§-dele 1037–1040 (dtl 193). Ringkonnakohus nõustub, et hageja nõue võiks olla mingis osas rahuldatav

§ 1037

jj alusel, kuid hageja ei ole esile toonud ega tõendanud rikkumise teel saadu harilikku väärtust (

§ 1037lg 1).

Samuti võiks hagejal olla õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu väljaandmist (

§ 1039lg 1), juhul kui leiab tõendamist, et kostja oli pahauskne.

Maakohus ei selgitanud hagejale, millised on nõude rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ja mida hageja peab tõendama. Vajadusel, eelkõige olukorras, kus menetlusosalisi ei esinda vandeadvokaadid, tuleb kohtul selgitada tõendamiskoormust ning TsMS § 230 lg 2 kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid. 16.

§ 1037

lg 1 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik hüvitama õigustatud isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (RKTKo 22.10.2014, 3-2-1-65-14, p 16; 5 2-23-100519 RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 15).

§ 1037

lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit tema õigust, eelkõige tema omandit või valdust, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, s.t saanud midagi, millel on harilik väärtus.

§ 1037

lg 3 esimene lause sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga (RKTKo 27.09.2017, 2-15-18478, p 11). 17. Kohtul on kohustus võimaldada pooltel esitada õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes väiteid ja vastuväiteid ning tõendeid. Seega tuleb maakohtul anda hagejale võimalus oma nõuet täpsustada, sealjuures tuleb selgitada hagejale, mida hageja peab tõendama. Praeguses asjas võib asja uuel läbivaatamisel hagejal tekkida kohustus näiteks tõendada, kui palju kostja tema arvel oma kulutusi kokku hoidis (rikkumise teel saadu harilik väärtus). Kostja kasutuseeliseks saab olla kasu, mida kostja võis saada seetõttu, et ei pidanud hagejale maa kasutamise eest maksma.

§ 1039

alusel esitatud nõude korral tuleb hagejal tõendada, et kostja oli pahauskne, s.t teadis, et tal pole õigust maad kasutada, ja rikkumisega saadud tulu suurust.

1. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks arutamise saatmise tingib eelmenetluses selgitamiskohustuse täitmata jätmine ja enne otsuse tegemist tõendamiskoormuse määratlemata jätmine ning otsuse ebapiisav põhjendamine. Need on olulised rikkumised TsMS § 656 lg 1 p 5 järgi. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul asja sisuliselt ise lahendada ning maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus.
2. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 6