← Eesti

2-20-5103/97

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-5103 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. detsember 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens Kohtuasi Mati Antsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalausi hagi Elina Antsi ja OÜ Kobela Property vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks Elina Antsi hagi Mati Antsi (pankrotis) pankrotihalduri Tiia Kalausi vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Kobela Property kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Mati Antsi (pankrotis) pankrotihaldur Tiia Kalaus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus Kostja Elina Antsi Kostja OÜ Kobela Property Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada nii Tartu Ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a kui ka Tartu Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5103 osaliselt. Tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–9, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamiseks, jagas ühisvara, kohustades seejuures OÜ-d Kobela Property andma ühisvara jagamiseks vajalikke tahteavaldusi, ning määras kindlaks otsuse täitmise korra ja jaotas menetluskulud. Tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ta jättis maakohtu otsuse eeltoodud osas muutmata. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
  9. Rahuldada OÜ Kobela Property kassatsioonkaebus. 2-20-5103 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Mati Antsi (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Tiia Kalaus (hageja) esitas
  11. aprillil 2020 Elina Antsi (kostja I) ja OÜ Kobela Property (kostja II) vastu hagi, milles esitas järgmised nõuded: • palus tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada võlgniku ja kostja I vahelise ühisvara jagamise lepingu ning võlgniku ja kostjate vahelise kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingud, mis olid sõlmitud
  12. jaanuaril 2016; • tagastada võlgniku ja kostja I ühisvarasse Võru maakonnas asuvad Nurme 2, Kõrkjanurme, Huulheina ja Kalda kinnisasjad (kinnisasjad) ning Tartu linnas asuv korteriomand (korteriomand); • kohustada kostjat II andma nõusolek selleks, et kustutada ta kinnistusraamatust omanikuna, ning kohustada kostjat I andma nõusolek tema kandmiseks kinnistusraamatusse ühisomanikuna koos võlgnikuga; • jagada võlgniku ja kostja I ühisvara selliselt, et jätta kõik kinnisasjad ja korteriomand kostja I ainuomandisse kohustusega tasuda 125 599 eurot 79 senti hüvitisena võlgniku pankrotivarasse, määrata, et hüvitis tuleb tasuda võlgniku pangakontole kohtulahendi tegemisest 30 kalendripäeva jooksul, ning märkida, et omandi üleminek kostjale I on seotud hüvitise tasumisega. Näha ette, et hüvitise laekumisel kohustub võlgnik tasuma poolte ühised laenukohustused Swedbank AS vastu, mis on pankrotimenetluses tunnustatud nõuded ning tulenevad laenulepingutest nr 03-206352-EL ja 149640-EV; • kui hüvitist tähtaegselt ei tasuta, palus hageja jagada ühisvara selliselt, et jätta Nurme 2 ja Kalda kinnisasjad kostja I ainuomandisse, samas kui korteriomand ja Kõrkjanurme ning Huulheina kinnisasjad arvatakse võlgniku pankrotivara hulka. Hageja palus jätta pankrotimenetluses tunnustatud Swedbank AS nõuded võlgniku kanda; • asendada kinnistusraamatusse kannete tegemiseks vajalikud kostjate tahteavaldused; • alternatiivselt palus hageja jätta kostja I ainuomandisse Nurme 2 ja Kalda kinnisasjad ning arvata võlgniku pankrotivarasse korteriomand, Kõrkjanurme ja Huulheina kinnisasjad ning jätta võlgniku kanda pankrotimenetluses tunnustatud Swedbank AS nõuded; • alternatiivselt palus hageja müüa kinnisasjad pankrotimenetluses ja jagada tulem poolte vahel võrdsetes osades; • näha ette, et kohtulahendis eraldi nimetamata esemed, varalised õigused ja kohustused jäävad sellele abikaasale, kelle nimel või valduses need parasjagu on. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik, kostja I ja kostja II
  13. jaanuaril 2016 ühisvara jagamise lepingu, kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingud. Ühisvara jagamise lepinguga valisid võlgnik ja kostja I enda varasuhteks varalahususe ning jagasid ühisvara selliselt, et kostjale I jäid kinnisasjad ja korteriomand, mille kostja I andis mitterahalise sissemaksena üleandmise lepinguga kostjale II ning omandas asutamisel oleva kostja II osa, mille nimiväärtus oli 2500 eurot. Tartu Maakohus kuulutas
  14. veebruaril 2020 tsiviilasjas nr 2-19-18424 tehtud määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja. Hageja leiab, et
  15. jaanuaril 2016 sõlmitud leping tuleb tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 112 p 2 alusel kehtetuks, sest lepingu tulemusena muutus võlgnik maksejõuetuks ning sellega kahjustati suurel määral võlausaldajate huve.
  16. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I esitas ühisvara jagamise viisi kohta tingimusliku vastuhagi. 2.
  17. Kostjad leidsid, et tagasivõitmine ei ole põhjendatud, sest ühisvara jagamise leping ja sellega seotud lepingud ei kahjustanud võlausaldajate huve. Kostja I sai küll endale kinnisasjad ja 2

(7)2-20-5103 korteriomandi, kuid tema kanda jäid ka Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused (28 000 eurot) ning võlgniku ja Jaanus Pruuli vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused (105 000 eurot). Tagasivõitmise nõude esitamiseks kostja II vastu puuduvad õiguslikud põhjendused. 2.
  1. Kostja I esitas tingimusliku vastuhagi, milles palus juhul, kui tagasivõitmise hagi rahuldatakse, jagada võlgniku ja kostja I ühisvara järgmiselt: • jätta kostja I ainuomandisse Nurme 2 ja Kalda kinnisasjad ning korteriomand; • jätta võlgniku ainuomandisse Kõrkjanurme ja Huulheina kinnisasjad; • jätta võlgniku ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust ning kostja I ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad rahalised kohustused kostja I kanda; • alternatiivselt palus kostja I jagada kinnisasjad ja korteriomandi selliselt, et need jäävad võlgniku ja kostja I kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades, ning kohustused jäävad võrdselt võlgniku ja kostja I kanda. Kostja I märkis, et hageja pakutud ühisvara jagamise viisidest eelistab ta seda, et kinnisasjad ja korteriomand jääksid tema ainuomandisse, kohustusega tasuda võlgnikule hüvitis, näha ette, et hüvitise tasumata jätmisel jäävad kostja I ainuomandisse Nurme 2 ja Kalda kinnisasjad ning korteriomand, võlgniku ainuomandisse aga Kõrkjanurme ja Huulheina kinnisasjad. Kostja I leidis, et sel juhul peaksid võlgniku ja kostja I ning Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused jääma kostja I kanda ning kostja I peaks võlgnikule tasuma hüvitisena 105 816 eurot 22 senti, millest on maha arvatud laenujääk. Hüvitise tasumise aeg peaks olema 90 päeva alates kohtulahendi jõustumisest. 2.
  2. Hageja märkis vastusena kostja I vastuhagile, et ta on nõus kinnisasjade kostja I ainuomandisse jätmisega, kui hageja saab selle eest õiglase hüvitise, ning tõi välja, et laenulepingutest tulenevad kohustused saaks jätta kostja I kanda, kui võlausaldaja oleks andnud selleks nõusoleku ning loobunud võlgniku vastu pankrotimenetluses esitatud nõuetest. Sellist nõusolekut ei ole aga esitatud.
  3. Tartu Maakohus rahuldas
  4. jaanuari
  5. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt ning tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud ühisvara jagamise lepingu, kuid jättis rahuldamata nõude tunnistada kehtetuks kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ning asjaõiguslepingud. Maakohus jagas ühisvara selliselt, et jättis kostja I ainuomandisse Nurme 2 ja Kalda kinnisasjad ning korteriomandi ning võlgniku ainuomandisse Kõrkjanurme ja Huulheina kinnisasjad. Maakohus jättis Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevad rahalised kohustused kostja I kanda, mõistis kostjalt I võlgniku kasuks välja 96 397 euro 96 sendi suuruse hüvitise, asendas kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate tahteavaldused, sidus tahteavalduse andmise kohustuse hüvitise maksmisega ning määras kindlaks alternatiivsed ühisvara jagamise viisid juhuks, kui kostja I ei tasu hüvitist 90 päeva jooksul. Maakohus leidis, et võlgniku ja kostja I vahel
  6. jaanuaril 2016 sõlmitud ühisvara jagamise leping tuleb PankrS § 112 p 2 kohaselt tagasi võita. Ühisvara jagamise leping sõlmiti vähem kui viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, võlgnik loobus sellega olulisel määral enda varast, sest kostjale I jäi viis kinnisasja, kuid võlgnikule ei jäänud ühtegi. Kinnisasjade väärtus oli ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal ligikaudu 193 423 eurot, kostja I kanda jäänud kohustuste suurus oli aga üksnes 28 000 eurot. Kostja I ei teinud kohtule usutavaks ega tõendanud, et ühisvaral lasusid ka 105 000 euro suurused kohustused, mis tulenesid Jaanus Pruuliga sõlmitud laenulepingust. Võlgnik ega kostja I ei tõendanud vaatamata kohtu selgitustele, et ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal oli võlgnik maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks lepingu sõlmimise tõttu. 3
(7)2-20-5103 Maakohus leidis, et kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ning asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine ei ole hagiga taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kuivõrd kostja II ei ole korteriomandit ega kinnisasju kehtivalt omandanud, ei ole hagejal õiguslikku huvi nende lepingute kehtetuks tunnistamiseks. Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise tulemusena kuuluvad kinnisasjad ja korteriomand PankrS § 119 lg 1 kohaselt endiselt ühisvara hulka, vahepeal õigusmuudatust ei toimunud (vt ka RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18). Kuna ühisvara jagamise leping tunnistatakse tagasivõitmise korras kehtetuks, ei olnud kostjal I õigust ühisvara hulka kuuluva korteriomandi ega kinnisasjade omandit perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 1 kohaselt võlgniku nõusolekuta kostjale II üle anda. Kostja II ei saanud kinnisasju ja korteriomandit ka heauskselt omandada. Kostja I oli kostja II juhatuse liige, mistõttu ei saanud kostja II olla heauskne. Maakohus jagas võlgniku ja kostja I ühisvara selliselt, et võlgniku ainuomandisse jäid Kõrkjanurme ja Huulheina kinnisasjad väärtusega 19 783 eurot 57 senti (13 230 eurot 13 senti + 6553 eurot 44 senti). Kostja I ainuomandisse jäid Nurme 2 ja Kalda kinnisasjad ning korteriomand, mille väärtus kokku oli 231 416 eurot (56 708 + 56 708 + 118 000), ning tema kanda jäid Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused, kus laenujääk oli 18 836 eurot 50 senti. Eeltoodut arvestades mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitise 96 397 eurot 96 senti.
  1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4, 5, 6, 8 ja 9, millega kohustati kostjat II andma nõusolek või milles tema nõusolek kohtulahendiga asendati. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, kuid ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, sest ta ei tasunud tähtajaks riigilõivu.
  2. Hageja vaidles kostja II apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja II kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tartu Ringkonnakohus jättis
  4. jaanuari
  5. a otsusega kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, märkides, et kostja II ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud ühisvara jagamise lepingu PankrS § 112 p 2 alusel. Ringkonnakohus leidis, et maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja II ei saanud vaidlusaluse korteriomandi ja kinnisasjade omanikuks. Kuna võlgnik ja kostja I said ühisvara hulka kuuluvaid esemeid PKS § 29 lg 1 kohaselt üksnes ühiselt käsutada, puudus korteriomandi ja kinnisasjade omandi üleandmiseks vajalik kehtiv asjaõigusleping. Kohtud ei ole tuvastanud, et omandi üleandmiseks oleks olnud võlgniku nõusolek, ega seda, et võlgnik oleks omandi üleandmise tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 kohaselt heaks kiitnud. Sellele ei ole kostja II tuginenud ka apellatsioonkaebuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  6. Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4, 5, 6, 8 ja 9 osas, millega kohustati kostjat II andma tahteavaldusi või milles kohtulahendiga kostja II tahteavaldused asendati. Kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust, sest nad on ekslikult aru saanud ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise õiguslikest tagajärgedest. Kohtulahendiga on kujunenud olukord, kus kostjate 4
(7)2-20-5103 vahel sõlmitud asjaõiguslepinguid tagasi ei võidetud, mistõttu on asjaõiguslepingud kinnisasjade ja korteriomandi üleandmiseks kehtivad ja kostja II on nende omanik, kuid teda on kohustatud andma tahteavaldusi omandi tagasiandmiseks. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisega võetakse iseenesest kehtivalt tehtud tehingutelt õigusjõud. Tagasivõidetav tehing ei ole tühine tehing, vaid see on kohtulahendiga kehtetuks tunnistatud tehing. Seda arvestades ei ole enne tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist tehtud n-ö jätkutehingud tühised, vaid need jäävad kehtima (sh kostjate vahel sõlmitud korteriomandi ja kinnisasjade mitterahalise sissemaksena üleandmise leping ja asjaõiguslepingud). Jätkutehingu saanuks tagasi võita üksnes PankrS §-s 116 sätestatud täiendavate eelduste täitmisel. Kuna võlgnik ja kostja I olid omandi üleandmise ajaks ühisvara kehtivalt jaganud, ei olnud kinnisasjade ja korteriomandi üleandmisel tegemist õigustamatu isiku käsutusega, seega kohaldas ringkonnakohus ekslikult TsÜS §
  1. Ühisvara jagamise tagasivõitmise lepingu kehtetuks tunnistamiseni oli see kehtiv ja nii sai vahepeal kostja I kehtivalt kostjale II omandi üle anda.
  2. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ning § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–9, millega maakohus jättis rahuldamata hagi kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks, osas, milles maakohus jagas ühisvara ja kohustas sealjuures kostjat II andma ühisvara jagamiseks vajalikud tahteavaldused. Otsused tuleb tühistada ka otsuse täitmise korra kindlaksmääramise ja menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja II kassatsioonkaebus rahuldatakse. TsMS § 456 lg 4 kohaselt on jõustunud maakohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega maakohus tunnistas kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel
  4. jaanuaril 2016 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu.
  5. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kinnisasjade ja korteriomandi ühisvarasse (ja hiljem pankrotivarasse) tagasisaamiseks on piisav üksnes võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine PankrS § 112 alusel. Seda olukorras, kus kinnisasjad ja korteriomand on võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud ühisvara jagamise lepinguga jäetud kostjale I, kes on need seejärel omakorda mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu ja asjaõiguslepingute kohaselt andnud kostjale II.
  6. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et piisav on üksnes ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine PankrS § 112 kohaselt, sest selle tulemusel on tühised ka kostjate I ja II vahel jätkutehinguna sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise leping ja asjaõiguslepingud. Kohtud lähtusid eeldusest, et ühisvara jagamise tagasivõitmisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed kohalduvad tagasiulatuvalt. Kohtud leidsid, et kostja II ei saanud kinnisasjade ja korteriomandi omanikuks, sest ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise tõttu ei olnud kostjal I
  7. jaanuaril 2016 õigust kostjale II üle anda kinnisasju ja korteriomandit, need kuulusid ühisvara hulka ning nendega oleks saanud kostja I PKS § 29 lg 1 kohaselt tehinguid teha üksnes võlgnikuga ühiselt. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 5
(7)2-20-5103
  1. Tagasivõidetavaid tehinguid ei saa samastada tühiste tehingutega. Tagasivõidetavad tehingud on iseenesest kehtivad, kuid neid saab võlausaldajate huvide kahjustamise vältimiseks kindlate aluste esinemisel täite- ja pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada. Pankrotimenetluses on tagasivõitmise mõte saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud esemed, et tagada pankrotivõlausaldajatele võimalus nende arvel oma nõudeid rahuldada (RKTKo 15.02.2017, 3-2-1-140-16, p 15; RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-149-13, p 55). 12.
  2. Tehingu tagasivõitmise hagi võib sisaldada nii kujundushagi kui ka sooritushagi tunnuseid. Tagasivõitmise hagi vastab kujundushagi tunnustele osas, kus hagis on nõutud tehingu kehtetuks tunnistamist. Tehingu tagasivõitmise hagi kohta tehtud kohtulahend on kujundusliku toimega. Tehingu kehtetuks tunnistamisega kujundab kohus kohtulahendiga pooltevahelise õigussuhte alates kohtulahendi jõustumisest ümber (vt RKTKm 26.01.2022, 2-20-10358/92, p 14; RKTKo 28.03.2018, 2-14-60590/65, p 22.2). 12.
  3. Tehingu tagasivõitmine toob kaasa vastastikuse tagasitäitmise, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe. Tagasitäitmisele saab kohaldada alusetu rikastumise sätteid ulatuses, milles täitemenetluse seadustik (TMS) või PankrS ei näe ette erinorme (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-111-16, p 37.2). Täitemenetluse korral peab tehingu teine pool andma TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Pankrotimenetluse korral peab tehingu teine pool tagastama PankrS § 119 lg 1 kohaselt pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga (RKTKm 26.01.2022, 2-20-10358/92, p 14; RKTKo 28.03.2018, 2-14-60590/65, p 22.2; RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-111-16, p 37). Eeltoodu on asjakohane ka olukorras, kus pankrotimenetluses tunnistatakse tagasivõitmise korras kehtetuks ühisvara jagamise leping.
  4. Kolleegium on ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise kohta täitemenetluse kontekstis selgitanud, et tagasivõitmise üks tagajärg on see, et ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud esemed on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18). 13.
  5. Eeltoodu tähendab, et ainuüksi ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine ei ole piisav täitemenetluses ühisvara hulka kuulunud esemetele sissenõude pööramiseks. Lisaks on vaja ka ühisvara jagada, pärast mida saab sissenõude pöörata neile esemetele, mis jäid ühisvara jagamise tulemusel võlgnikust abikaasale. Sama kehtib ka pankrotimenetluse puhul. Ühisvara hulgas olevad esemed ei kuulu aga enne ühisvara jagamist võlgniku pankrotivara hulka (RKTKm 16.04.2021, 2-20-4817/35, p 15; RKTKo 21.05.2014, 3-2-1-38-14, p 16). 13.
  6. Kolleegiumi hinnangul järeldasid kohtud sellest selgitusest ekslikult, et ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine PankrS § 112 alusel toob automaatselt kaasa ka kõigi ühisvara jagamisele järgnenud tehingute kehtetuse. Tagasivõidetavad tehingud on kuni kehtetuks tunnistamise kohta tehtud kohtulahendi jõustumiseni kehtivad. Tagasivõitmise hagi kohta tehtud kohtulahendiga kujundab kohus pooltevahelise õigussuhte ümber kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt (ex nunc). See kehtib ka ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise puhul. 13.
  7. Eeltoodut arvestades kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust, kui nad leidsid, et ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise tulemusel hakkasid ühisvaras olnud esemed tagasiulatuvalt kuuluma ühisvara hulka ning kuna need kuulusid
  8. jaanuari 2016 seisuga ühisvara hulka, kaotas kostja I tagasiulatuvalt õiguse nende esemetega iseseisvalt tehinguid teha. Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine ei mõjutanud pärast ühisvara jagamise lepingut tehtud jätkutehingute kehtivust, sest tagasivõitmisel kujundatakse pooltevaheline õigussuhe ümber 6
(7)2-20-5103 kohtulahendi jõustumise aja seisuga edasiulatuvalt. Järgnevad tehingud ei ole esimese tehingu tagasivõitmise tõttu automaatselt tühised või tagasivõidetavad. Järgnevate tehingute kehtivust tuleb eraldi hinnata. Olukorras, kus tagasivõidetava tehingu alusel saadu on jätkutehinguga üle läinud võlgnikuga tehingu teinud isiku üld- või eriõigusjärglasele, saab tehingu tagasi võita PankrS §-s 116 sätestatud eeldustel.
  1. Kolleegium leiab, et kuivõrd ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmine ei muuda automaatselt tühiseks või tagasivõidetavaks sellele järgnenud tehinguid, jätsid kohtud põhjendamatult sisuliselt analüüsimata hageja nõude tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate I ja II vahel sõlmitud kinnisasjade ja korteriomandi mitterahalise sissemaksena üleandmise tehingud. Asja uuel lahendamisel peab maakohus selle hageja nõude sisuliselt lahendama.
  2. Kostja II on kassatsioonkaebuses esitanud vastuväited kohtute seisukohale, et kostjate I ja II vahel sõlmitud tehingud on ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise tõttu tühised. Kostja II arvates tuleb tehingute kehtivust kontrollida PankrS § 116 kohaselt ning ta on palunud tühistada kohtulahendid osas, milles kostjat II kohustati andma ühisvara jagamiseks vajalikke tahteavaldusi. Kolleegium leiab, et kuna ühisvara jagamise hagi rahuldamine ning jagamise viis sõltuvad sellest, kas kostjate I ja II vahel sõlmitud tehingud on tagasivõidetavad, tuleb asi maakohtule uueks lahendamiseks saata nii kostjate I ja II vahel sõlmitud tehingute (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) kui ka ühisvara jagamise nõude osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3-9).
  3. Kuna asi saadetakse uueks lahendamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotus asja uuel lahendamisel TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.