Obsah (8)

§ 101§ 164§ 170§ 4034§ 397§ 94§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-105464 T

) § 76 lg 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

1. Kostja kohustus 07.03.2022 krediidikonto lepingu nr xxxx põhitingimuste kohaselt tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ning tasuma intressid iga kuu
2. kuupäevaks ja tingimuste p V 1 alusel kohustus kostja tasuma makseid ja muid tasumisele kuuluvaid summasid vastavalt lepingule. Hageja selgituste kohaselt kostja rikkus lepingu p V 1 ega teostanud krediidi tagasimakseid ega tasunud intressi alates 10.03.
4. Kostja on esitanud läbivalt vastuväite, et 07.03.2022 toimus kostja ID-kaardi ja selle paroolide vargus, mille osas on algatatud kriminaalmenetlus nr xxxx. Kostja pole hagi aluseks olevat laenu võtnud ega seda ka tagasi tasunud.
5. Kohus märgib, et antud juhul on kostja ja E AS-i vaheline krediidikonto leping nr xxxx kostja poolt digitaalselt allkirjastatud (dtl 36), milleks tuli kasutada kostja digitaalset isiku identifitseerimist. Riigikohus on lahendis nr 2-16-124450 p-des 22-24 asunud seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes väidetavalt andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN5 koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas IDkaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda IDkaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.
8. Kohus on 04.09.2023 e-kirjas (dtl 143) selgitanud kostjale, et kostjal tuleb tõendada väiteid, et kostja suhtes on toime pandud ID-kaardi ja selle paroolide vargus, ning üksnes kriminaalmenetluse algatamise teatis antud asjaolu ei tõenda. Kohus märgib, et kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele esitanud tõendid, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja on ID-kaardi ja selle paroolide varguse tõendamiseks esitanud teatise kriminaalmenetluse alustamises nr xxxx (dtl 117). Kohus märgib, et nimetatud teatiselt nähtub üksnes, et kostja avalduse alusel on algatatud kriminaalasjas nr xxxx menetlus. Kohus jääb 6 04.09.2023 e-kirjas esitatud seisukoha juurde, et üksnes kriminaalmenetluse algatamise teatis ei tõenda, et kostja suhtes on toime pandud ID-kaardi ja selle paroolide vargus. Kohus leiab, et lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist nr 2-16-124450 oli kreeditoril mõistlik alus eeldada, et leping on sõlmitud kostja poolt või nimel, kuna lepingu sõlmimiseks on kasutatud digitaalse identifitseerimise meetmeid, milleks vajalikud paroolid on eelduslikult teada ja kasutada üksnes kostjale. Kohus võtab arvesse ka asjaolu, et nähtuvalt hageja esitatud maksekorraldusest (dtl 107) tegi kreeditor makse Xxxx asuvale kontole, mis oli samuti kostja nimel, mis tähendab, et selle loomiseks oli tarvis digitaalse identifitseerimise meetmeid koos paroolidega. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtu ette toonud tõendeid selle kohta, et kostja ei ole krediidikonto lepingut nr xxxx sõlminud ja talle väljastatud ID-kaart koos paroolidega läks tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Samuti ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid ja tõendid, et kostja näitas üles kohast hoolsust ning tegi kõik endast oleneva, et tema ID-kaart koos paroolidega ei oleks sattunud kolmanda isiku käsutusse. Seega loeb kohus kostja vastuväited põhjendamatuteks. 21.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. E AS loovutas oma nõude 20.09.2022 hagejale, millest teavitati kostjat 23.09.2022 teatisega (dtl 61). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist. 22.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Kohus märgib, et antud juhul on hageja esitanud tõendid, millest ilmneb, et kreeditor on enne kostjaga krediidilepingu sõlmimist hinnanud ka asjaolusid, kas kostja on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja kostja krediidivõimelisust. Hageja on selgitanud, et E AS on arvestanud võimaliku lubatava krediidilimiidi suurust enne tarbijakrediidi lepingu sõlmimist kliendi poolt esitatud andmete alusel ning kasutanud nii sisemisi andmebaase kliendi maksekäitumise analüüsimisel, kui ka krediidiandjale võimalikke kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit). Kreeditor kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti AS-i maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal puudusid kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. E AS on lasknud kostjal täita enne lepingu sõlmimist taotluse ning kostja deklareeris enda sissetulekuks 700 eurot ning kohustusteks (laenud) 0 eurot (dtl 85). AS-ilt Pensionikeskus saadud info kohaselt oli kostja neto sissetulek 978,53 eurot (dtl 85, 113). Kreeditor arvestas kostja igakuiste 7 majapidamiskuludena 215,30 eurot. Kohus leiab, et võttes arvesse, et kostjal puudusid maksehäired ning arvestades hageja sissetulekuks deklareeritud 700 eurot ning kuludeks 215,30 eurot, oli kostja igakuine maksevõime 484,70 eurot, mis oli piisav lepingust tulenevate igakuiste kohustuste täitmiseks. Seega leiab kohus, et sõlmitud leping vastas kostja krediidivõimelisusele ning E AS on 07.03.2022 lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna täitis talle

4034 lg-st 1 tuleneva kohustuse kostja krediidivõimekuse kontrolliks ning kostjaga sõlmitud laenuleping vastas kostja finantsvõimalustele. 23. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 93 eurot. Kostja taotles kreeditorilt 3000 euro suurust krediiti, millest oli maha arvestatud väljavõtu tasu summas 93 eurot vastavalt lepingu põhitingimustele ning millest maksti 10.03.2022 kostjale välja 2907 eurot, mida tõendab maksekorraldus (dtl 107). Kostja on kreeditorile teinud ainult ühe tagasimakse 17.03.2022 summas 2907 eurot, mida tõendab maksekorraldus (dtl 82). Lepingu teenusetingimuste punkti VII 4.2 (dtl 39) kohaselt oli kreeditoril õigus leping ennetähtaegselt üles öelda, kui kostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva makse või selle osa tasumisega ja E AS on andnud kliendile edutult kahenädalase täiendava tähtaja viivituses oldud summa tasumiseks koos hoiatusega, et E AS ütleb lepingu üles selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral ja nõuab kogu võla tasumist. Kuivõrd kostja oli vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega viivituses, teavitas kreeditor kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks (dtl 5659) ning kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas kreeditor krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 19.07.2022 (dtl 60). Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutusel krediidisumma 93 eurot (3000-2907). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjaga sõlmitud leping on kohaselt üles öeldud, võlgnevus on muutunud sissenõutavaks ning kostjalt tuleb

76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks välja mõista tagastamata põhivõlgnevus 93 eurot. 24. Järgnevalt analüüsib kohus hageja intressinõuet summas 34,35 eurot. E AS-i ja kostja vahel 07.03.2022 sõlmitud lepingu põhitingimuste kohaselt on intressi määr 35,4% aastas.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja palub kostjalt välja mõista intressi põhivõlgnevuselt 3000 eurot 35,4% aastas perioodil 10.03.2022 kuni 17.03.2022, mis teeb intressiks 23,28 eurot (3000x35,4%/365x8). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista intressi summas 11,07 eurot (93x35,4%/365x123) põhivõlgnevuselt 93 eurot 35,4% aastas perioodil 18.03.2022 kuni 18.07.
3. Kohus leiab, et kooskõlas

§ 397

lg-ga 1 ja

§ 94

lg-ga 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress summas 34,35 eurot (23,28+11,07). 25. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 25 eurot. Vastavalt lepingu teenusetingimuste punktile VI 4, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma E AS-ile viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Viivisele võivad lisanduda sissenõudmiskulud hinnakirjas sätestatud määra(de)s.

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses 8 tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on saatnud kostjale aadressile xxxx 23.09.2022 tasulise meeldetuletuskirja (dtl 62), mille eest on hagejal õigus nõuda 15 eurot, 03.11.2022 tasulise meeldetuletuskirja (dtl 63), mille eest on hageja õigus nõuda 5 eurot ja 10.01.2023 tasulise meeldetuletuskirja (dtl 64), millest eest on hagejal õigus nõuda 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 1132lg 2 p 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 25 eurot (15+5+5).

26. Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude. Hageja nõuab kostjalt viiviseid põhivõlgnevuselt 93 eurot lepingujärgses intressimääras, mis on 35,4% aastas. Hageja palub sissenõutavaks muutnud viivised välja mõista perioodil 19.07.2022 kuni 16.03.2023 summas 21,74 eurot. Kohus märgib, et

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on lepingu teenustingimustes esitatud hinnakirja alusel õigus kostjalt nõuda viivist lepingus sätestatud intressimääras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 19.07.2022 kuni 16.03.2023 (241 päeva) viivist põhivõlgnevuselt 93 viivisemääraga 35,4% aastas, mis on 21,74 eurot (93x35,4%/365x241). Seega tuleb kostjalt

§ 101

lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 16.03.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 21,74 eurot.

1. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 93 eurot määraga 35,4% aastas alates 17.03.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2. TsMS § 124 ja TsMS § 133 alusel on hagihind 207,01 eurot. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 9
4. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid kohtuotsuse tegemisel kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist. (digitaalselt allkirjastatud) Kristi Rickberg Kohtunik 10