RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-21-4285
- detsember 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma Kriminaalasi Marko Kikkase süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
- augusti
- a otsus Marko Kikkase kaitsja vandeadvokaat Evelin Lisett Ratnik, kassatsioon Prokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Natalja Vester
- november 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
- augusti
- a otsus ja Harju Maakohtu
- märtsi
- a otsus osas, millega: 1.
- Marko Kikkas tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi; 1.
- jäeti kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu 5336 eurot ning apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 2250 eurot Marko Kikkase kanda.
- Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.
- mõista Eesti Vabariigilt Marko Kikkase kasuks välja 1334 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtus ning 562 eurot ja 50 senti apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
- Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
- Kassatsioon rahuldada osaliselt.
- Mõista Eesti Vabariigilt Marko Kikkase kasuks välja 916 eurot ja 80 senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Marko Kikkast süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et ta: 1-21-4285 1)
- märtsil 2020 lõi R. B-le käega näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kehavigastuse; 2)
- oktoobril 2020 lasi endisele abikaasale Z. L-ile pipragaasi näkku, tõukas ta trepist alla, võttis kukkunud kannatanul jalast kinni ja lohistas ta trepikojast välja, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja üle nelja nädala kestnud tervisekahjustuse.
- Harju Maakohtu
- märtsi
- a otsusega tunnistati M. Kikkas süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Arvestades eelvangistuse KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka, luges kohus kandmata karistuseks 2 aastat 5 kuud 29 päeva vangistust ning jättis selle KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3 aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kohus rahuldas osaliselt ka Z.L-i tsiviilhagi. Maakohus põhjendas otsust järgmiselt.
- Tuvastatud tehiolud ega kannatanu ütlused ei kinnita, et R. B. oleks andnud nõusoleku enda löömiseks.
- Z.L. ja süüdistatav olid lähisuhtes, sest nende vahel oli lõppenud pikalt kestnud vabaabielu ning neil on ühine alaealine laps. Samuti olid nad seotud äriühingute kaudu, kusjuures kannatanu arusaama kohaselt oli tegemist pereettevõtetega.
- Süüdistatav ei tegutsenud kannatanut rünnates hädakaitseseisundis. Kannatanu skandaalitsemine süüdistatava elukoha trepikojas ei olnud õigusvastane rünne KarS § 28 lg 1 mõttes, sest ta ei olnud agressiivne või muul moel süüdistatavale ja tema perele ohtlik.
- Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja palus jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ning menetluskulud riigi kanda.
- Tallinna Ringkonnakohtu
- augusti
- a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata.
- Süüdistatav karjus ja solvas R. B-d ning lubas ta maha lüüa, kuid viimane oli rahulik ega soovinud füüsilist konflikti. Kannatanu ei andnud luba enda ründamiseks, ta vaid hoiatas süüdistatavat.
- Süüdistatav ja Z.L. olid vägivallateo toimepanemise ajal lähisuhtes. Riigikohus on lähisuhet sisustanud kitsalt ning eluvõõralt. Kohtupraktika järgi oleks see kvalifitseeriv asjaolu võimalik vaid esimese füüsilise rünnaku korral perekonnas, kus magatakse ühes voodis, jagatakse rahakotti ega tülitseta. Kui pärast esimest vägivallategu suhted jahenevad ning algavad vastastikused süüdistused, on lähisuhe senise praktika kohaselt karistusõiguslikus mõttes läbi.
- Lähisuhe ei tähenda vägivallateo koosseisutunnusena üksnes heas mõttes lähedaste inimeste vahelist suhet. Ka tekkinud vaidluste käigus kasutatud vägivald on lähisuhtevägivald. Koos ühises majapidamises elanud, äri omanud ja ühiseid lapsi saanud inimeste lähisuhe ei katke enne, kui on lahendatud kõik probleemid teemadel, mis neid enne lähedaseks tegi, st kuni nad on lahutanud abielu, lahendanud vaidlused vara ja lapse hooldusõiguse üle. Ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni (edaspidi Istanbuli konventsioon või konventsioon) artikli 3 punkti b järgi võib pere- ehk lähisuhtevägivald aset leida endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel.
- M. Kikkase ja kannatanu vahel puudusid vastastikused soojad tunded, austus ja usaldus, kuid nad olid varem seotud äriühingute kaudu ning neil oli pikast kooselust sündinud laps, mistõttu olid nad 2
(6)1-21-4285 lähisuhtes. Kui see nii ei olnud, siis tuli neid asjaolusid arvestada KarS § 58 p 4 järgi karistust raskendava asjaoluna.
- Kannatanu rikkus oma käitumisega süüdistatava ja tema perekonna privaatsfääri, kuid see ei olnud sellise intensiivsusega, et seda käsitada hädakaitseseisundi tekkimise alusena. Kannatanu ja M. Kikkase vahel olid suured erimeelsused, millega tegelesid politsei, kohus ja lastekaitse, mistõttu pidid mõlemad lapse kasvatamise korra täitmisega kaasnevalt taluma teise poole käitumist, mis ei olnud seotud intensiivse füüsilise vägivallaga.
- Ringkonnakohtu otsuse suhtes jäi üks kohtunik eriarvamusele. Vara jagamise ja lapse hooldusõiguse üle käivate vaidluste käigus toime pandud kehaline väärkohtlemine ei ole lähisuhtevägivald. Alates sügisest 2019 olid süüdistatav ja kannatanu pöördumatult tülis ning süüdistataval oli uus pere. Istanbuli konventsioon on suunatud naistevastase vägivalla vastu üldisemalt ning lähtub laiadest eesmärkidest: tasakaalustada jõudude vahekordi, teadvustada, et sugupooled on võrdsed, ning rõhutada, et perevägivald ei ole eraasi. Konventsiooni adressaadid on erineva kultuuri ja religioosse taustaga riigid, kus lahutatud abikaasal võib säilida võim endise partneri üle. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- M. Kikkase kaitsja vandeadvokaat Evelin Lisett Ratnik esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, taotledes M. Kikkase õigeksmõistmist. Kaitsja märgib lühidalt järgmist.
- R. B. löömine ei olnud õigusvastane, sest kannatanu nõustus konflikti muutumisega füüsiliseks. Kui kannatanu ei oleks konflikti eskaleerumist soovinud, oleks ta jätnud M. Kikkasele vastamata.
- Z.L-ile pipragaasi näkku laskmine ja ta trepikojast eemaldamine ei olnud õigusvastane, sest süüdistatav oli hädakaitseseisundis. Kannatanu tungis omavoliliselt trepikotta ja proovis vägivalda kasutades siseneda süüdistatava korterisse.
- Ringkonnakohus järeldas vääralt, et M. Kikkas pani teo toime kas lähisuhtes KarS § 121 lg 2 p 2 tähenduses või vähemalt perekondlikus sõltuvussuhtes KarS § 58 p 4 mõistes. Ühisest lapsest ja ühisvara jagamisest tingitud pooleliolevad vaidlused ei ole piisavad, et rääkida kannatanu ja süüdistatava lähisuhtest.
- Prokuratuur palub kassatsioonivastuses jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. M. Kikkas ja kannatanu on lähisuhtes, sest nad on endised partnerid. Seda kinnitab ka Istanbuli konventsiooni artikkel
- Riigikohtu senine käsitus lähisuhtest minetab lähisuhtevägivalla kui kvalifitseeriva koosseisu olemuse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kassaatori argumendid, mis puudutavad R. B. väidetavat nõusolekut ning mõlema etteheidetava vägivallateo õigusvastasust välistavaid asjaolusid, on ainetud. Kohtute seisukohad neis küsimusis on veenvad, põhjalikud ja vastuoludeta ning kolleegium ei pea kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 363 lg 4 p-le 1 tuginedes vajalikuks neid korrata.
- Samas väärib tähelepanu kaitsja kriitika süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p-s 2 toodud kvalifitseeriva koosseisutunnuse lähisuhe süüksarvamise kohta. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et tegemist oli lähisuhtes toime pandud kuriteoga, sest Z.L-i ja M. Kikkase vahel oli hiljuti lõppenud 3
(6)1-21-4285 pikalt kestnud vabaabielu, neil on ühine laps ning nad olid seotud äriühingute kaudu. Kolleegium peab seda käsitlust ekslikuks, selgitades järgmist.
- KarS § 121 ei määratle lähisuhte mõistet. Senises praktikas on Riigikohus kõnealust koosseisutunnust sisustades leidnud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib hõlmata näiteks ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. Vaid seetõttu on õigustatud sellisele suhtele täiendava karistusõigusliku kaitse andmine, kehtestades raskema sanktsiooni võrreldes KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud vägivallateo põhikoosseisuga. (RKKK 09.03.2020, 1-19-3377/32, p-d 9 ja 10) Kuigi sõltuvalt asjaoludest võib lähisuhe jätkuda ka pärast lahkuminekut, tuleb lähtuda eeldusest, et lähisuhe saab otsa ühes abielu või kooselu tegeliku lõppemisega (samas, p 11; vt ka RKKK 21.10.2022, 1-21-3307/43, p-d 27-28). Kolleegium jääb senise praktika juurde.
- Esmalt selgitab kolleegium, et seaduses nimetatud koosseisutunnuse kui õiguskeele termini sisustamisel ja mõtestamisel ei ole võimalik irduda selle sõna üldisest sotsiaalsest ja üldkeelelisest tähendusest (vt nt RKKK 11.12.2015, 3-1-1-98-15, p 94 koos edasiste viidetega), st jääda tuleb normi sõnastuslikesse piiridesse (RKKK 10.11.2022, 1-21-5058/25, p 8). Sellest arusaamast johtuvalt on avatud ja selgitatud näiteks terminite agitatsioon (vt nt RKKK 06.03.2008, 3-1-1-2-08, p 8.1), aga ka võõras (RKKK 13.06.2012, 3-1-1-69-12, p 15) ja ebaseaduslikus korras (RKKK 22.12.2006, 3-1-1-96-06, p 19) tähendust. Kuigi juriidilisele erialakeelele (sh seadusetekstidele) on tõesti omane spetsiifiline mõisteaparatuur, ei saa ega tohi õigusmõistete sisustamisel tundmatuseni eemalduda vaatlusaluse sõna üldkeelelisest tavasisust.
- Seetõttu ei saa aktsepteerida ringkonnakohtu määratlust, mille kohaselt kestab lähisuhe, „kuni on lahendatud kõik probleemid teemadel, mis isikuid enne lähedaseks tegi“. Selline arusaam on esiteks vastuoluline, kuna väljapakutud sõnastusest endast tuleneb, et lähisuhe kui selline on isikute vahel tegelikkuses juba läbi. Teiseks irdub ringkonnakohtu lähenemine ilmselgelt sõna lähisuhe tavakeelelisest tähendusest. Selle sõnaga ei ole võimalik kirjeldada läbikäimist, mida lisaks füüsilise distantsi hoidmisele iseloomustavad veel pidevad tülid, vastastikused süüdistused ning usaldamatus, nagu see leidis kinnitust eespool viidatud asjas nr 1-21-3307/43 (p 28). Praeguses kohtuasjas on samuti tuvastatud, et endisi elukaaslasi ei iseloomusta vähimalgi määral vastastikune tundeseotus ning nende suhe süüdistatavale etteheidetava teo toimepanemise ajal ei olnud mõeldud tagama või toetama kas mõlema või vähemalt ühe osapoole sotsiaalset turvatunnet, kuna enam kui aasta pärast lahkuminekut oli tooniandvaks teineteisega mittearvestamine, vastastikused süüdistused ja kaebused õiguskaitseasutustesse, tülid ja agressiivsus.
- Teiseks tuleb tähele panna, et KarS § 121 lg 2 p-s 2 on lisaks lähisuhtele nimetatud ka kehalist väärkohtlemist sõltuvussuhtes. Viimasest saab rääkida juhul, kui üks inimene on õiguslikult või faktiliselt teisele allutatud ning seetõttu ei lähtu kannatanu enda käitumisotsustes tihtilugu mitte enda vabast tahtekujundusest, vaid teise inimese mõjust (pikemalt vt RKKK 18.02.2011, 3-1-1-109-10, p 16.1 jj; näitena sõltuvussuhte kohta vt RKKK 26.08.2011, 3-1-1-61-11, p 9). Sõltuvussuhtena on võimalik iseloomustada ka olukorda pärast kooselu lõppu, kus suhte üks pool jääb teisest õiguslikult ja/või faktiliselt mõjutatavaks.
- Seega on seadusandja vägivallategu raskendava koosseisutunnusena eristanud lähi- ja sõltuvussuhet. Ringkonnakohtu nimetatud lähisuhet põhistavad asjaolud – abielu lahutamine, sellega kaasnenud kestvad vaidlused vara ja lapse hooldusõiguse üle – on hinnatavad kui sõltuvussuhet 4
(6)1-21-4285 loovad, kui täidetud oleks ka eelmises punktis nimetatud tingimused. Näiteks kui teo toimepanija kasutab selliseid lahendamata õigusküsimusi ära endise partneri vaba tahtekujunduse mõjutamiseks (nt rahalise sõltuvuse kaudu, sundides teist endaga jätkuvalt lävima) ja selle taustal paneb toime kehalise väärkohtlemise. Praegusel juhul millestki sellisest aga rääkida ei saa. Ühtegi fakti, mis kinnitaks, et ringkonnakohtu otsuses nimetatud erinevad vaidlused, konfliktid ning erimeelsused poolte vahel tingisid kannatanu sõltuvuse ja tema vaba tahtekujunduse allutatuse süüdistatavale eespool nimetatud tähenduses, kriminaalasjas tuvastatud ei ole.
- Viimasena peatub kolleegium apellatsioonikohtu poolt lähisuhte sisustamisse kaasatud Istanbuli konventsioonil.
- Konventsiooni esimene peatükk sätestab selle eesmärgid, mõisted ja üldised kohustused ning artikli 3 punkt b näeb ette perevägivalla mõiste: igasugused füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas. Materiaalõiguslikud kohustused liikmesriikidele tulenevad aga konventsiooni viiendast peatükist. Nii sätestab artikkel 35, et teise isiku suhtes kasutatav tahtlik füüsiline vägivald peab olema kriminaliseeritud. Artikli 46 punkt a näeb aga ette kohustuse luua seadusandlik raamistik, et konventsioonis sätestatud süütegusid puudutavate kohtuotsuse langetamisel võiks võtta raskendava asjaoluna arvesse seda, et süütegu pandi toime riigisisese õiguse kohaselt tunnustatud endise või praeguse abikaasa või partneri vastu pereliikme, ohvriga koos elava isiku või isiku poolt, kes kuritarvitas oma võimu.
- Nendele tingimustele Eesti seadus ka vastab. KarS § 121 lg-s 1 on kriminaliseeritud teise inimese tahtlik kehaline väärkohtlemine. Konventsiooni artikli 46 punkti a nõudega on aga vastavuses KarS § 58 p 4, mis näeb muu hulgas karistust raskendava asjaoluna ette mistahes süüteo toimepanemise süüdlase endise või praeguse pereliikme, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes. Lähisuhte mõistet konventsioon ei kasuta. Ringkonnakohus on karistusseadustiku kontekstis seega ekslikult samastanud lähisuhte- ja perevägivalla mõisted, ja tuginemine Istanbuli konventsiooni artikli 3 punktile b KarS § 121 lg 2 p 2 sisustamisel ei ole seetõttu asjakohane.
- Teisisõnu on lähisuhe Eesti õiguse autonoomne mõiste. Sellega on Eesti seadusandja loonud lisaks konventsioonile täiendava kaitse isikutele, keda on kehaliselt väärkoheldud eraelulises suhtes, milles nad on ründaja poolt haavatavamad ja seda sõltumata suhte formaalsest määratlusest. Kui seadusandja tahtnuks seda küsimust reguleerida konventsioonipõhiselt, kriminaliseerinuks ta KarS § 121 lg-s 2 sarnaselt KarS § 58 p 4 mõistekasutusega pere-, mitte aga lähisuhtevägivalla, mida kummatigi ei ole aga tehtud. Lähisuhte mõiste selline käsitlus, nagu seda pakuvad praegusel juhul kohtud ja prokuratuur, oleks vastuolus Riigikohtu senises praktikas korduvalt väljendatud seisukohaga, et isikule ebasoodsas suunas liikuv ning üksnes õiguspoliitilistest argumentidest kantud karistusseaduse tõlgendamine ei ole lubatud (vt nt RKKK 20.04.2018, 4-17-4621/22, p 14).
- Kolleegium möönab, et lähi- ja peresuhe on tihtilugu kattuvad mõisted, kuid siiski ei ole neid võimalik samastada. Nii võib jaatada lähisuhet isikute vahel, kelle suhtlus on nt ainult internetipõhine, st ilma vahetu kontaktita, kuid mis sellele vaatamata on iseloomustatav eelnevalt p-s 21 nimetatu abil; kui selline suhe peaks vahetul kohtumisel päädima füüsilise konfliktiga, ei ole takistusi teo kvalifitseerimiseks KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, kuigi tegemist ei ole peresuhtega. Samuti võivad isikud olla perekondlikult seotud, nt moodustavad ühise leibkonna vanemad ja nende laps enda perekonnaga, kuid vaevalt on võimalik iseloomustada äia ja väimehe vahelist füüsilist konflikti kui lähisuhtes toimunut, samuti on keerukas näha lähisuhtekuritegu selles, kui omavahel kaklevad ühes perekonnas 5
(6)1-21-4285 elavad vennad. Ka see näitab, et tegemist ei ole sünonüümidega, ning KarS § 58 p-s 4 ja § 121 lg 2 p-s 2 kasutatud mõisted ei ole samastatavad.
- Eeltoodu alusel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus M. Kikkase süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tühistada. Isiku käitumises ühe kvalifitseeriva koosseisutunnuse äralangemine ei tingi vältimatult mõistetud karistuse kergendamist (RKKK 18.06.2007, 3-1-1-24-07, p 8; RKKK 23.10.2017, 1-16-10326/51, p 31) ja seda iseäranis olukorras, kus selle asemel tuleb kohaldada KarS § 58 p-s 4 toodud raskendavat asjaolu, st teo toimepanemine endise pereliikme suhtes. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium kohtute põhjendustega karistuse mõistmisel. Karistus jääb KarS § 121 lg 2 sanktsiooni keskmise määra lähedale ning arvestades M. Kikkase süü suurust, eelkõige tuvastatud kuritegude toimepanemise asjaolusid, jätab kolleegium mõistetud karistuse muutmata.
- Vaatamata sellele, et kolleegium ei tee M. Kikkase suhtes õigeksmõistvat otsust, tuleb menetluskulu hüvitamisel arvestada sellega, et tema süüdimõistmise maht väheneb. Riigikohus on asunud seisukohale, et KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (RKKK 16.06.2023, 1-21-1421/182, p 147). Maakohus jättis süüdistatava kanda kokku 5336 eurot (käibemaksuga) kohtueelses ja maakohtu menetluses makstud lepingulise kaitsja tasust. Ringkonnakohus jättis süüdistatava kanda kogu apellatsioonimenetluses lepingulisele kaitsjale makstud tasu, s.o 2250 eurot (käibemaksuga). Kolleegiumi hinnangul vähendanuks süüdistatavale KarS § 121 lg 2 p 2 järgse etteheite tegemata jätmine kaitsja töö kogumahtu mõlemas kohtuastmes veerandi võrra. Seetõttu tuleb riigil süüdistatavale hüvitada valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtus makstud tasu 1334 eurot ning apellatsioonimenetluses makstud tasu 562 euro ja 50 sendi ulatuses.
- Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
- augusti
- a otsuse ja Harju Maakohtu
- märtsi
- a otsuse osas, millega M. Kikkas tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Seoses süüdistuse mahu vähendamisega mõistab kolleegium riigilt süüdistatava kasuks välja osa kohtueelses, maakohtu ja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasust. Muus osas jäävad kohtuotsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kaitsja taotluse tähtaja ennistamiseks, et ta saaks täiendavalt vastata prokuratuuri kassatsioonivastusele, jätab kolleegium rahuldamata.
- M. Kikkase kaitsja taotleb hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 3667 eurot 21 senti (käibemaksuga). KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kolleegium ei loe menetluskulu hulka tasutaotluses märgitud büroo üldkulu, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas. (RKKK 28.11.2022, 1-21-697/63, p 85; RKHK 15.12.2022, 3-20-1310/52, p 37.2) Arvestades ka asjaolu, et enamikku kaitseargumente ei saatnud Riigikohtus edu, loeb kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistlikuks kassatsioonimenetluse kuluks 916 eurot ja 80 senti (käibemaksuga) ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)