lg 2 p 1,2,3 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.märtsi 2023 otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja adv. Silver Reinsaar Süüdistatav Marko Kikkas (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Silver Reinsaar Natalja Vester Prokurör RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 20.märtsi 2023 otsus Marko Kikkase suhtes muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 20.märtsi 2023 otsusega mõisteti Marko Kikkas õigeks temale kolme paragrahvi järgi esitatud süüdistuses ja nimelt, süüdistuses
lg 1,
lg 1 ja
Samuti mõisteti Marko Kikkas õigeks ka 15.01.2019 kuni 15.02.2019 ja 19.11.2019 kuriteo episoodides
1 Marko Kikkas mõisteti süüdi 17.10.2020 ja 12.03.2020 kuriteo episoodides
lg 2 p 1,2,3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.03.20 so 1 päev ning ärakandmisele kuulub 2 (kaks) aastat, 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust.
lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui Marko Kikkas ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
p 1 alusel arvestatakse katseaja algust kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o alates 20.03.2023. VÕS § 1043 alusel, tulenevalt TsMS § 440 lg 1 rahuldati osaliselt kannatanu X esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning mõisteti Marko Kikkas’elt välja X kasuks 33.16 eurot (arstide vastuvõttude tasud ja ravimid), mis tasuda kannatanu X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS Swedbank). Jätta rahuldamata kannatanu X tsiviilhagi osas mis puudutas saamata jäänud tulu ja sõidukulusid. Kannatanu X esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes 5000 eurot rahuldati osaliselt ning VÕS § 128 lg 5, § 134 lg 2 ja 5; § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel mõisteti Marko Kikkas’elt välja X kasuks mittevaraline kahju summas 300 eurot, mis tasuda kannatanu X arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS Swedbank). X 24.01.2020 esitatud hagiavaldus jäeti rahuldamata. KrMS § 175 lg 1 p-de 1 ja 9 ning § 179 lg 1 p 2 alusel on menetluskuluks II astme kuriteo süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1087.50 eurot, mida on süüdistaval võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes iga kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 90.63 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Määratud kaitsja Leelo Viil kaitsjatasu kogussummas 444 eurot, määratud kaitsja Eva Tibari kaitsjatasu summas 64.80 eurot ja isiku kohtuarstlik ekspertiis (ekspertiisiakt nr 21EAOI00004) summas 84 eurot -jäeti KrMS§ 180 lg 3 alusel riigi kanda. Kannatanu esindaja poolt tehtud kulutuste hüvitamise taotlus rahuldati osaliselt ning KrMS § 182 lg 3 alusel hüvitati tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud summas 3861,60 eurot, milline jätta riigi kanda. Marko Kikkas’e kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamise osas rahuldati osaliselt ja ja KrMS § 181 lg 1 alusel mõisteti Eesti Vabariigilt välja süüdistava Marko Kikkas´e kasuks valitud kaitsja tasu ja kulud kokku 10 672 eurot. Ülejäänud osas, s.o 5336 eurot jätta süüdistatava kanda. Marko Kikkase õigeksmõistmist maakohtu otsusega ei ole apelleeritud. Apellatsioon puudutab kahte kuriteoepisoodi, milles on Marko Kikkas mõistetud süüdi
lg 2 p 1,2,3 järgi ja nimelt, Marko Kikkas on mõistetud süüdi selles, et tema - - 12.03.2020 kella 08:20 paiku Tallinnas, Narva maantee ja YYY tänava ristmikul, lõi käega Q paremale poole näopiirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi (punetuse naos parema silma ümbruses). 17.10.2020 kella 20:00 paiku Tallinnas, aadressil XXX korter nr XX juures trepikojas ründas oma endist abikaasat X: lasi kannatanule pipragaasi otse näkku, mille järel tõukas kannatanu trepist alla, võttis maha kukkunud Xl jalast kinni ja lohistas trepikojast välja. Sellise tegevusega tekitas Marko Kikkas kannatanu Xle füüsilist valu ja tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli nädalat. 2 APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Silver Reinsaar taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist s.o Marko Kikkase 12.03.2020 ja 17.10.2020 episoodides
lõike 2 p 1, 2 ja 3 järgi süüdi mõistmises ja karistamises, samuti menetluskulude osalises süüdistatava kanda jätmises ning tsiviilhagi osalises rahuldamises. Uue otsusega palub ta mõista Marko Kikkas õigeks ka 12.03.2020 ja 17.10.2020 episoodides. Osas, milles maakohus rahuldas kannatanu X tsiviilhagi, jätta hagi läbi vaatamata. Maakohtu menetluses tekkinud lepingulise kaitsja tasu jätta riigi kanda täies ulatuses. Kokkuvõtvalt on kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohad järgmised: Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole nõuetekohaselt lahendanud küsimust Marko Kikkasele etteheidetava teo õigusvastasusest. Samas on apellant seisukohal, et ka maakohtu otsuse õigsuse korral süüküsimuses tulnuks riigil hüvitada suurem osa maakohtu menetluses tekkinud menetluskuludest. Kaitsja on seejuures seisukohal, et 17.10.2020 kuupäeva episoodis on maakohus ebaõigesti tuvastanud lähisuhte Marko Kikkase ja X vahel. Apellant on seisukohal, et mõlema episoodi puhul oli süüdistatava tegu õiguspärane. Kronoloogiliselt esimese episoodi osas on kaitsja seisukohal, et see oli õiguspärane eelkõige seetõttu, et tegemist oli Q ja Marko Kikkase omavahelise vabatahtliku kokkuleppega, mille raames Marko Kikkas lõi Q. Sellise teo eest ei ole õige karistada, sest Riigikohtu praktikas on omaks võetud, et seadusülene õigusvastasust välistav asjaolu on kannatanu nõusolek. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus verbaalse konflikti pideva eskaleerumise tingimustes otsustasid kaks inimest, et nad asuvad omavahelist probleemi lahendama füüsilise arveteõiendamise abil. Nõusolek vastastikuseks kakluseks hõlmab ka nõusolekut vähemasti kergemate kehavigastuste tekitamiseks, sest just sellega arvestab iga inimene, kui otsustab osaleda kakluses. Teise episoodi puhul kaitses Marko Kikkas iseenda ja enda alaealise lapse F õigushüvesid. Nimelt oli X tunginud õigusvastaselt XXX kortermaja trepikotta, sest ta soovis F viia ära Marko Kikkase korterist. Selline tegevus oli esiteks vastuolus Marko Kikkase õigusega kodu puutumatusele ning oli käsitletav
Teiseks oli see vastuolus ka sellel hetkel kehtinud kohtumäärusega, mille kohaselt pidi laps olema enda isaga. Sellise tegevuse vastu võis Marko Kikkas end kaitsta ja võtta käsile ka X õigushüvesid kahjustavaid samme selleks, et ta lahkuks tema elukoha trepikojast. Maakohus on selles episoodis Marko Kikkase vastutuse lahendamisel jätnud kaitseargumendid sisuliselt tähelepanuta ning ekslikult jätnud lahendamata küsimuse sellest, kas X tegevus 17.10.2020 oli õigusvastane. Põhjendamatu on maakohtu järeldus selles, et trepikotta sisenemine ei põhjustanud hädakaitseseisundit (maakohus selgitab seda sellega, et puuduvad viited, et kannatanu oli agressiivne või muul viisil süüdistatavale või tema perele ohtlik). Taoline seisukoht ei tugine seadusele, sest hädakaitseõigus ei eeldagi ründava poole agressiivsust. Oluline on õigusvastane rünne teise isiku õigushüvedele. Kaitsja tugines just X enda tegevuse õigusvastasusele. Kohus ei ole andnud hinnangut, et Xl oli õigus viibida võõra kortermaja trepikojas või et tal oligi õigus nõuda F endale. Need X tegevused, milliste aset leidmises ei ole asjas vaidlust, olid vastuolus õigusega, st õigusvastased. Need kahjustasid Marko Kikkase ja F õiguseid, mistõttu võis Marko Kikkas nende õiguste kaitsmise eesmärgil kahjustada ka X enda õigushüvesid. Kohus ei ole asja lahendamisel avaldanud hinnangut sellest, missugusel põhjusel või eesmärgil üldse X 17.10.2020 trepikojas viibis. Õiguskord ei näe ette, et kaitsta võib vaid agressiivse ründe eest. Riigikohus on enda praktikas osutanud sellelegi, et hädakaitseõigus ei eelda veel mingi õiguse rikkumist vaid piisab sellest, kui 3 asjaolud viitavad sellise ohu tekkimise tõenäosusele. Seejuures ei pea pikaaegse ja väljakujunenud kohtupraktika kohaselt see rünne vastama isegi süüteo tunnustele (RKKKo 31-1-111-04 p 11), kuigi antud juhul see just süüteo tunnustele vastas (
). Kortermaja trepikotta sisenemine selleks õiguslikku alust omamata on kahtlemata käsitletav õigusvastase ründena. Seadusega vastuolus on maakohtu seisukoht, millega ta on piiranud õigusvastase ründe mõiste üksnes „agressiivsuse“ või „ohtlikkusega“. Kuigi kaitsja on seisukohal, et antud juhul oli X nii agressiivne kui ka Marko Kikkase pereliikmete õigustele ohtlik, ei ole see kaitsetegevuse rakendamiseks üldse vajalik eeldus. Igasuguse õigusvastase ründe tõrjumise eesmärgil võib kahjustada ründaja õigushüvesid. Seejuures on kohtupraktikas osutatud sellele, et kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja sellist õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (RKKKo 1-18-10214 p 27). Maakohus ei ole põhjendanud, milline Marko Kikkasele kättesaadav alternatiivne kaitsevahend olnuks X eemaldamiseks võõralt territooriumilt samuti kindel, kuid viimast enam säästvam. Riigikohtu praktikas on osutatud, et hädakaitseõiguse kontekstis ei ole õigusvastase ründe ohver kohustatud võtma enda kanda riske, mis tulenevad kaitsevahendi ebapiisavusest. Maakohus leidis, et pipragaas ei olnud kohane kaitsevahend, kuid sellise seisukoha esitamisel ei ole maakohus sisuliselt vastanud apellandi poolt maakohtus esitatud argumentidele ega selgitanud, milline kaitsevahend oleks kohtu arvates olnud Marko Kikkasele kindlasti äratuntavalt säästvam, Marko Kikkasele samavõrra kättesaadav ning samas samuti kindel eesmärgi saavutamiseks (ehk X sundimisele trepikojast lahkuma). Isik võib hädakaitse rakendamiseks kasutada mis tahes vahendit, mis ei ole ründe ohtlikkust arvestades ilmselgelt, s.o ka ründe eest end kaitsvale isikule selgesti arusaadavalt ülemäärane. Maakohus ei ole sellekohaste hinnangute andmisel arvesse võtnud, et kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaoludel (vt maakohtu otsuse p 197–198) oli X lapse üleandmisega/mitteülendamisega seonduvalt olnud Marko Kikkase suhtes varasemaltki füüsiliselt vägivaldne. Maakohus pidas 19.11.2019 episoodis Marko Kikkase ütluseid usaldusväärseteks just selles, et X ründas teda lapse üleandmisega seonduvas olukorras. Sellele järgnes pikka aega kestnud vaimne terror Marko Kikkase ja X õigushüvedele. Maakohus ei ole selgitanud, miks vaatamata peaaegu aasta aega kestnud vaimsele terrorile Marko Kikkase ja tema perekonna suhtes oli jätkuvalt Marko Kikkasel veel mingisuguseid muid säästvamaid kaitsevahendeid X õigusvastase ründe kindlaks lõpetamiseks. Maakohtu otsus seejuures vaikib täielikult, millised need konkreetsed kaitsevahendid siis kohtu arvates olid, mis Marko Kikkasele olid vabalt kättesaadavad ning mida ta sai X peal rakendada selleks, et viimane kindlalt eemaldada enda kortermaja trepikojast. Varasemad palumised, vestlused, politseisse pöördumised ning läbirääkimised lastekaitsetöötajate ja piirkonnapolitseinike kaasabil ei olnud toonud tulemust, sest X jätkas enda õigusvastast rünnet Marko Kikkase perekonnaelule ka 17.10.
Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning kaitsja on hinnangul, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, kui kasutas pipragaasi. Selline seisukoht on vale. Hädakaitse üheks eelduseks on
lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu, mis tähendab, et vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne on suunatud kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Kannatanu viibimine trepikojas või korteriuksele koputamine ei ole rünne õigushüve vastu. Rünne peab 5 kohtupraktika järgi ohustama või kahjustama individuaalõigushüve piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks. Riigikohtu seisukoha järgi peab rünne olema ka sotsiaalse arusaama järgi rünne, mis tähendab, et ründeks ei saa lugeda ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Kohus on õigesti sedastanud, et ei ole ühtegi tõendit, mis viitaks, et kannatanu oli agressiivne või kuidagi ohustanud süüdistatava või tema pere õigushüvesid. Järelikult ei viibinud süüdistatav pipragaasi kasutamise ajal hädakaitseseisundis. Kui hüpoteetiliselt jaatada hädakaitseseisundit, kus süüdistatav tundis, et peab kaitsma enda kodu ja pere ning lasi seetõttu kannatanule pipragaasi, tuleb kontrollida, kas tegevus ründe peatamiseks oli sobiv ja säästvaim. Trepikojas viibimise ja uksele koputamise pärast lasta isikule näkku suure intensiivsusega pipragaasi, mida kinnitavad ka tunnistajate Š ja R ütlused, on ilmselge liialdus ning hädakaitsepiiride ületamine. Süüdistatava kaitsja viitab apellatsioonis korduvalt pipragaasile kui sobivaimale ja säästvaimale kaitsevahendile (mida see ei ole), samas jättes täiesti tähelepanuta, et lisaks sellele tõukas süüdistatav kannatanu X trepist alla, võttis maha kukkunud kannatanul jalast kinni ja lohistas trepikohast välja, mille tagajärjel tekitati kannatanule vähemalt neli nädalat kestev tervisekahjustus. Eelnevast tulenevalt saab öelda, et süüdistatava tegevus ei vastanud kannatanu ründe ohtlikkusele ning kannatanule tekitati liigset kahju. Isegi kui jaatada pipragaasi kasutamist kui vajalikku kaitsevahendit, siis ülejäänud süüdistatava tegevused ületasid ilmselgelt hädakaitsepiire. Niisiis on kohus jõudnud õigele järeldusele, et süüdistatava teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Maakohus on sedastanud, et menetluse käigus ei tõusetunud vaidlust asjaolus, kas kannatanu ja süüdistatava vahel oli lähisuhe ning on piisavalt põhjendanud, miks käesolevas kohtuasjas saab rääkida lähisuhtest. Kuigi terve menetluse jooksul ei ole kaitsja kordagi välja toonud küsimust lähisuhte olemasolu kohta, siis on nüüd kaitsja esmakordselt asunud seisukohale, et lähisuhet poolte vahel ikkagi ei olnud. Arusaadavalt on tegemist lihtsalt kaitsja püüdega vähendada süüdistatava karistust. Kannatanu X ja süüdistatava vahel on lähisuhe, mida kinnitab naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon, mille artikkel 3 kohaselt loetakse lähisuhtes olevateks isikuteks muuhulgas endiseid partnereid. Süüdistatav ja kannatanu on tihedalt seotud ühise lapse kaudu ning pooltevahelised probleemid keerlevadki peamiselt poja hooldusõiguse ümber, sealhulgas 17.10.2020 episoodiga seonduv sündmustik. See näitab selgelt süüdistatava ja kannatanu vahelist ühiselulist sidet. Samuti on asjakohased maakohtu viited, kus on välja toodud pikalt kestnud vabaabielu, ühine alaealine poeg ja seosed äriühingute kaudu kui lähisuhtele viitavad tunnused. Järelikult on tegemist lähisuhtega ja kohus on õigesti kvalifitseerinud süüdistatava teo
3 Kokkuvõttes olen seisukohal, et süüdistatava Marko Kikkase kaitsja Silver Reinsaare apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning seal toodud väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse, mis on seaduslik ja põhjendatud, tühistamiseks. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused esitatud apellatsiooni rahuldamiseks. Menetluskulud mõista KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral välja süüdistatavalt. Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmise korral mõista menetluskulud välja süüdistatavalt KrMS § 185 lg 2 järgi, kuivõrd apellatsioon on esitatud süüdistatava huvides. Kaitsja esitas märatud tähtaja jooksul taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ning prokuröri seisukohaga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks aluseid ei ole. Esmalt märgib kohtukolleegium, et ei nõustu nende rohkete etteheidetega maakohtu otsusele, millistele on pühendatud suurem osa apellatsioonist. Kaitsja töö selle nimel, et leida maakohtu 6 otsusest vigu, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks, on muljetavaldav, kuid edutu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses pööranud enam kui piisavalt tähelepanu neile kaitseväidetele, mis omavad tähtsust süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmiseks ja on tõendamiseseme seisukohast asjassepuutuvad. Sealhulgas on kohtuotsuses kummutatud ka kaitseväited, mida kaitsja kordab apellatsioonis e et 12.03.2020 episoodis oli tegemist Q ja Marko Kikkase omavahelise vabatahtliku kokkuleppega, mille raames Marko Kikkas lõi Q ning teo õigusvastasust välistav asjaolu on kannatanu nõusolek ning 17.10.2020 episoodis tegutses süüdistatav hädakaitseseisundis. Samuti on maakohus põhjendanud, miks leiab, et M.Kikkase poolt X suhtes toimepandud vägivallategude kvalifitseerimisel esineb ka
Põhjalikult on maakohus uurinud ka süüdistatava ja kannatanu X omavahelisi suhteid, nende omavahelisi vaidlusi lapse kasvatamise korra ja ka korra järgimise osas. Piisavalt selgelt on igale kohtuotsuse lugejale ka arusaadav, et maakohus on jaatanud võib öelda, et kohtuotsust läbivalt seda, et need suhted on pingelised, toksilised jne ning et kannatanu roll konfliktide tekkimises ei ole kindlasti mitte teisejärguline. Süüdistatava ja kannatanu X tegevust hinnates võib üheselt väita, et mõlemad on impulssiivse käitumisega isikud, kes ei oska konfliktsituatsioone lahendada rahulikult. Nii üks kui ka teine õigustavad oma käitumist, ei näe endal mingit süüd ja püüavad enda rolli selles pingestatud suhetekeerises pisendada. Läbivaks sõnumiks suhetes on üksteise süüdistamine. Maakohus andis kohtuotsuses suhetele adekvaatse hinnangu ja nimelt: Vaidlust ei ole asjaolu üle, et süüdistatava Fe ja kannatanu X vaheline suhe on väga keeruline, täis konflikte, mõlemapoolset verbaalset ja füüsilist väärkohtlemist, vaidlusi lapse hooldusõiguse ja vara üle. See, et pooled on üksteise suhtes negatiivselt meelestatud oli tajutav ka kohtuistungitel ning ilmses nende poolt antud ütlustest. Tunnistaja Z (süüdistatava abikaasa, kes oli iga nädal lapse üleandmise juures) ütlustest nähtub, et iga kord kui toimus lapse emale üleandmine, oli ka skandaal. Tunnistaja ei mäleta praktiliselt mitte ühtegi lapse üleandmist mis toimus ilma skandaalideta ja arvete klaarimiseta. Konkreetse kuriteoepisoodi süüküsimuse lahendamise seisukohast on need järeldused piisavad, et anda tekkinud konkreetses konfliktsituatsioonis kasutatud vägivallategudele õige karistusõiguslik hinnang. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et juba fakt, et X sisenes võõrasse trepikotta ja et ta tuli sinna lapsele järgi ajal, kui laps oli määratud olema isa e M.Kikkase juures, on vaadeldav õigusvastase ründena, mis automaatselt määrab M.Kikkase seisundiks hädakaitseseisundi ja õigustab iga tema vägivallaakti. Väitega, et X õigusvastane sisenemine XXX kortermaja trepikotta on ise kvalifitseeritav
Asjaolu, et kortermaja iga elanik omab õigust eemaldada trepikojast võõraid isikuid, kellel puudub õiguslik alus viibida kortermaja trepikojas, ei tähenda, et tegemist on ebaseadusliku sissetungimisega
Mõiste „eemaldada“ ei ole ka selles kontekstis päris asjakohane. Kindlasti võib majaelanik, olgu ta korteri omanik e trepikoja kaasvaldaja või korteri üürnik paluda võõral isikul lahkuda trepikojast ja sellele õigusele viitab juba ainuüksi
Praegusel juhul tuli X järgi oma lapsele, tahtis seda M.Kikkas või mitte, lasi M.Kikkas ta trepikojast sisse või tegi seda mõni teine majaelanik, see ei oma mõiste „ebaseaduslikult“ sisustamisel tähtsust. Ka ei ole õige seisukoht, et antud olukorras võis M.Kikkas kasutada X väljaajamiseks pipragaasi. Kolleegium nõustub sellega, et maakohtu tuvastatud ja otsuses kajastatud faktikogum osutab kannatanu enda hukkamõistetavale ja õigusvastasele käitumisele varasemalt, kui ta käis süüdistatava ukse taga ja tagus jalgadega vastu ust. Riigikohus on oma otsuses 1-21-3307 märkinud, et on üldtunnustatud, et teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet, sest kõigil on vaja hetketi ruumi, kus neid rahule jäetaks, ning seda iseäranis siis, kui seda soovi sõnaselgelt ka väljendatakse. Ringkonnakohus rõhutab, et 7 X tõesti rikkus süüdistatava ja tema perekonna privaatsfääri sellega, et käis korteri ukse taga „märatsemas“ ja tuli ka seekord ukse taha, kuid öelda, et süüdistuses näidatud ajal pani kannatanu toime õigusvastase ründe, mis välistab süüdistatava vägivallaaktide õigusvastasuse, ei saa. Kannatanu käitumine ei muutu õigusvastaseks ründeks sellest, et ta tuli süüdistatava juurde last ära tooma ajal, mil laps pidi olema isa juures. Ka Riigikohus selgitas viidatud otsuses, et privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste inimeste puhul. Arutatavas kuriteoepisoodis on süüdistuse kohaselt süüdistatavat ja kannatanut käsitatud lähisuhte pooltena. Maakohus on ka põhjendanud, miks sellise käsitusega nõustub. Nimelt leidis maakohus, et kohtumenetluses ei tõusetunud vaidlust asjaolus, et F ja X vahel oli äsja lõppenud pikalt kestnud vabaabielu mille keskmesse jäi kannatanu ja süüdistatava ühine noorem poeg. Seega ei tõusetunud vaidlust ka asjaolu üle kas isikud on lähisuhtes või mitte. Vaatamata vabaabielu lõppemisele sidus F ja X omavahel ühine alaealine poeg, kelle üleandmisel ongi kõik konfliktsed olukorrad tekkinud. Samuti on ka käesoleva menetluse raames tuvastatud, et X oli koos Fga seotud äriühingute kaudu, X arusaama kohaselt oli tegemist pereettevõtetega. Kaitsja sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et süüdistatav ja kannatanu ei olnud enam 17.10.2020 seisuga lähisuhtes. Riigikohus on eelviidatud lahendis ka selgitanud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2020. a otsus nr 1-19-3377/32, p 10.) Tegemist on seega faktilise asjaoluga, mis kuulub tõendamiseseme hulka. Ka selgitas Riigikohus, et kui pooled elavad eraldi majapidamistes või isegi kui elavad ühises majapidamises, kuid ööbivad erinevates hoonetes, ei ole nad lähisuhtes. Samuti välistab lähisuhte emotsionaalsete sidemete, teineteisele toetumise ja usalduse puudumine, pidevad tülid, süüdistuses ja usaldamatus teineteise suhtes. Kaude võib Riigikohtu seisukohast aru saada, et
lg 2 p 2 kvalifitseeriv asjaolu – lähisuhe – eeldab ainult häid ja positiivseid suhteid, kus selles idüllilises suhtes üks pool teisele füüsiliselt kallale läheb. Sellest tekib tahtmatult arusaam, et see raskendav koosseisuline asjaolu on võimalik vaid esimese füüsilise rünnaku kvalifitseerimisel perekonnas, kus magatakse ühes voodis ja ühiselt jagatakse ka rahakotti ning mingeid tülisid ei ole olnud. Kui pärast esimest vägivalla kasutamist suhted jahenevad, minnakse magama erinevatesse tubadesse, omavahel ei räägita ja algavad vastastikused süüdistused, on lähisuhe karistusõigusõiguslikus mõttes läbi. Või siis saab see kesta vaid siis, kui ohver on nõus kannatama ja idüll jätkub. Kohtukolleegiumi arvates oleks selline lähenemine siiski eluvõõras. On ju Riigikohtu seisukohast ka väljaloetav, et lähisuhe võib kesta ka siis kui inimesi seob ühine laste kasvatamine. Kohtukolleegiumi arvates ei ole mõistel „lähisuhe“ lähisuhte vägivalla kontekstis siiski sama tähendus, mis heas mõttes lähedaste inimeste vaheline suhe. Koos elanud ja ühist majapidamist, äri ja ühiseid lapsi omanud inimeste lähisuhe ei katke enne, kui on lahendatud kõik probleemid teemadel, mis neid enne lähedaseks tegi – abielulahutus, varalised vaidlused, vaidlused lapse hooldusõigus, eluaseme vaidlused jne. Asjaolu, et nende vahel puuduvad selleks ajaks soojad tunded, austus ja usaldus ning nad on juba uues suhtes, ei välista lähisuhte edasi kestmist vägivallaaktidele 8 karistusõigusliku hinnangu andmise mõttes Ehk siis lähissuhtest tekkinud vaidluste käigus kasutatud vägivald on veel perevägivald e lähisuhte vägivald. Lähisuhte vägivalla all mõeldakse muuhulgas ka perevägivalda. Vaidlust ei ole selles, et M.Kikkas ja X elasid enne perekonnana e neil oli pikk kooselu, osa sellest kooselu ajast olid nad ka ametlikult abielus ja nad on väljendanud oma seotust laste saamise näol. Samuti olid nad seotud äriühingute kaudu, mis viitab ka varasemale piisavalt tugevale sõltuvussuhtele. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon ( Istanbuli konventsioon) artikkel 3 „b“ avab perevägivalla mõiste - perevägivald – igasugused füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla aktid, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallaakti toimepanija elab või on elanud ohvriga samas elukohas. Seega kuna perevägivald on üks lähisuhte vägivalla väljendusvorm, on kohtukolleegiumi hinnangul ka põhjendatud süüdistatavale
Kui see nii ei ole, siis kvalifitseeruvad eelnimetatud faktilised asjaolud vähemalt
Olenemata, kas tegemist on koosseisulise või koosseisuvälise raskendava asjaoluga, on kohtukolleegiumi hinnangul olukorras, kus osapooltel on ühine väike laps ja kus lapse kasvatamise küsimustes ei ole pooled olnud võimelised kokkuleppeid saavutama ning nende suhetega tegeleb politsei, kohus, lastekaitse, on ka selge, et ühist meelt lapse kasvatamise küsimustes ei ole ja mõlemad pooled peavad suuremal või vähemal määral taluma teise poole nö rünnakuid, mis ei ole seotud intensiivse füüsilise vägivallaga ning piirduvad lapse kasvatamise korra täitmisega. Kokkuvõtvalt rõhutab kohtukolleegium veelkord, et X tulek valel ajal süüdistatava trepikotta ja ukse taha ning soov laps isa juures ära tuua, ei ole oma olemuselt sellise intensiivsusega käitumisakt, mida käsitatakse hädakaitseseisundi tekkimise alusena ja selle kaudu kaitsetegevuse õigusvastasuse välistava asjaoluna e õigusvastase ründena. Kohtukolleegium nõustub seega maakohtu seisukohaga mis on väljendatud kohtuotsuse p-s 236. Kaitsja ootab vastust ka küsimusele, kuidas oleks pidanud selles olukorras tegutsema M.Kikkas, kes oli varasemalt juba politsei kutsumise kaudu püüdnud olukorda lahendada, kuid edutult, vastab kohtukolleegium, et ka seekord oleks pidanud kutsuma politsei. Kohtukolleegium vastab sellele küsimusele järgmiselt ja seda Riigikohtu otsuses 3-1-1-106-03 e juba 20 aastat tagasi poolt väljendatud seisukohaga. Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik. Teine kuriteoepisood, mida apellatsioonis vaidlustatakse on seotud sündmustega, mis toimusid 12.03.2020 hommikul XXX ja YYY ristmikul, kus politseitöötajate poolt kontrollimiseks peatatud Q süül tagurdas tema auto vastu M.Kikkase Lexust, riivates ratast ja M.Kikkas tuli autost välja ning hakkas Q peale karjuma ja karjus tema kohta solvavaid väljendeid. Politsei palus tal karjumine lõpetada. Samal ajal tuli eemalt Z koeraga ja M.Kikkas hakkas temale olukorda selgitades Q kohta taas raevunult solvavaid väljendeid jagama, mille peale Q palus tal vait jääda. Seepeale teatas M.Kikkas, et lööb ta maha. Q vastas, et eks proovigu, kui ta nii julge on. M.Kikkas jätkas tema solvamist naisterahva juuresolekul ja Q palus tal suu kinni panna, mille peale M.Kikkas lõi Q käega näkku. Juures olnud politseitöötaja tõmbas M.Kikkase Qst eemale. Kaitsja seisukoht on, et antud juhul kujunes poolte vahel ühine ühetaoline arusaam sellest, et edasi lahendatakse konflikti füüsiliselt. Tegemist on situatsiooniga, kus Q lubas proovida enda löömist, kui Marko Kikkasel selleks piisavalt julgust on. Taolist nõusolekut on sotsiaalselt adekvaatne mõista selliselt, et sellega on hõlmatud ka sellise „proovimise“ õnnestumise korral ka nõusolek taluda vähemalt teatavaid kergeid vigastusi (nt mõni hematoom või kriimustus). Riigikohtu praktikas on korduvalt osutatud, et seadusüleseks õigusvastasust välistavaks 9 asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Vastastikusel kokkuleppel toimuva kakluse puhul on tegemist olukorraga, kus nii ründaja kui kaitsja rollid pidevalt vahetuvad ning nad mõlemad arvestavad enda tervise kahjustamise võimalusega (nt õiguspraktikute seas laialt teada olev ML juhtum – RKKKo 3-1-1-60-10 p 17.2). Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, kes näeb tuvastatud tehiolude pinnalt kannatanu nõusolekut enda löömiseks süüdistatava poolt. Maakohus on selles osas põhjendatult leidnud, et see kannatanu väljaütlemine, mida kaitsja tõlgendab nõusolekuna, seda tegelikult ei ole. Esiteks, vaidlust ei ole selles, et Ql endal puudus vähimgi soov astuda füüsilisse kontakti M.Kikkasega. Ta ei ähvardanud, ei sõimanud ja nagu kohapeal olnud politseitöötaja ütlustest nähtub oli ta rahulik. Teiseks, kui võtta sõna-sõnalt M.Kikkase poolt öeldut e „ma löön su maha“ , siis tegelikult tähendab see, et ma tapan su ära. Kui kaitsja väidab, et kannatanu lause, eks proovigu, kui nii julge on, tähendab nö nõusolekut, siis pidi see nõusolek olema antud enda maha löömiseks. See ei ole eluliselt usutav, et Q lubab M.Kikkasel end maha lüüa ja pigem kvalifitseeruks selline väide absurdsusena. Teiseks, Tallinna Ringkonnakohus on juba oma 23.11.2010 otsuses 1-09-9875 e sellessamas kaitsja poolt viidatud ML süüdistusasjas tehtud otsuses selgtanud järgmist. Millisel määral/ulatuses on isik üleüldse pädev lubama talle kuuluvate, nn individuaalsete õigushüvede kahjustamist (karistusõiguse dogmaatikas nimetatakse seda asjaolu ka nõusolevaks võõrkahjustuseks), seda ka nt kehalise puutumatuse osas. Üksmeel valitseb õiguskirjanduses ja ka praktikas sisuliselt vaid selles, et isik ei ole pädev lubama kahjustada nn võõrandamatuid õigushüvesid nagu seda on nt inimelu. Seega, keegi ei saa õiguslikult siduvalt/tähendust omavalt lubada enda tapmist. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-122-05 tuvastatud asjaolud ja nendele antud karistusõiguslik hinnang. Küll aga on võimalik, et see kehtiva nõusoleku piir ulatub nt
§-s 118 kriminaliseeritud tegudeni, s.o isik saab nõustuda (õigusvastasust välistavalt) endale raske tervisekahjustuse tekitamisega (nt teadlik seksuaalvahekord HI-viiruse kandjaga, enda elundi loovutamine vms). Mõistagi sõltub lahendus konkreetse kriminaalasja tehioludest. Kuid üksmeelselt ollakse seisukohal selleski, et isik, kelle vastutusvõime ei ole piiratud ning keda ei ole mingites asjaoludes viidud eksitusse (ning käesolevas kriminaalasjas tuleb mõlema nimetatud asjaolu esinemist eitada), saab anda õiguslikult siduva nõusoleku enda kehaliseks väärkohtlemiseks
Sellest seisukohast on oluline rõhutada kahte aspekti – isik ei saa lubada enda maha löömist ning kas tegemist on nõusoleva võõrkahjustusega, see sõltub kriminaalasja tehioludest. Oluline on kohtukolleegiumi arvates rõhutada just seda ja selles ei ole ka kohtul kahtlust, et kannatanul endal puudus soov igasuguseks füüsiliseks konfliktiks. Riigikohus on oma lahendites käsitlenud kannatanu nõusolekut õigusvastasust välistava asjaoluna kaasustes, kus on tegemist kahepoolse füüsilise konfliktiga e nö omavahelise kaklusega, kus jagatakse hoope, kasutatakse jõu ja valuvõtteid vastastikku ning sellistel juhtudel tõusetud üldjuhtudel vaidlus hädakaitseseisundist e et kas ja millal tekkis jne. Neil juhtudel on selge Riigikohtu seisukoht, et nö nõusolev võõrkahjustus lõpeb sel momendil kui üks osapooltest soovib kahepoolset kaklust lõpetada või muutub võitlusvõimetuks. Pärast seda tekitatud tervisekahjustused on juba õigusvastased. Vastastikuse kakluse korral on tegemist teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (RKKKo 3-1-1-34-08). Kohtukolleegium kordab, et ei Q käitumine sh ei verbaalne ega ka kehaline väljendus ei viidanud sellele, et tal olnuks soov kakelda M.Kikkasega. Nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et kannatanu ei ole ka provotseerinud süüdistatavat ennast ründama. Provokatsioon tuleb ka kõne alla sel juhul, kui kannatanul olnuks endal olnud tahe rünnata R.Kikkast, kuid ta provotseerib vastast kaklust alustama ja sellega enda edasist 10 tegevust õigustama hädakaitsega näiteks. Sellist soovi nagu öeldud kannatanul ei olnud. Kohtukolleegiumi hinnang kannatanu poolt öeldule on tegelikult see, et lause „proovigu kui nii julge on“ ei ole ka sisuliselt kujunenud konkreetses situatsioonis hinnatav üldse nõusolekuna e et tule ja löö mina olen valmis. Arvestades seda, et kohapeal olid ka politseitöötajad, siis on see lause hinnatav tegelikult hoiatusena. Keskmisele kõrvaltvaatajale on selge, et isik, kes nii ütleb ei arva ometi, et see kellele ta ütleb tuleks tõesti kallale politseitöötajate juuresolekul. Seega nõustub ka selles kuriteoepisoodis maakohtu järeldusega R.Kikkase süü osas ning leiab, et R.KIkkase süüdimõistmine on ka selles osas põhjendatud. Tsiviilhagi vaidlustamise osas ei ole apellatsioonis põhjendusi esitatud, mistõttu teeb kohtukolleegium järelduse, et tsiviilhagi osas kohtuotsuse tühistamist taotletakse vaid juhul kui ringkonnakohus süüdistatava õigeks mõista. Karistust eraldi vaidlustatud ei ole. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused konkreetse vangistusmäära osas on veenvad ja põhjalikud. Katseaaja pikkus vastab mõistetud vangistusmäärale e on pikem, kui vangistusmäär. Katseajaks kriminaalhooldust ei ole määratud. Mis puudutab menetluskulusid, siis maakohus on andnud oma hinnangu, milline on nö süüdija õigeksmõistva otsuse osakaal ning millistes proportsioonides tuleb kaitsja poolt tehtud töö hüvitada riigil ja millises osas süüdistataval. Maakohtu hinnang on 2/3 riigile ja 1/3 süüdistatavale e protsentides 66,6% ja 33,3%. Arvudes on see vastavalt 10 672 eurot ja 5336 eurot. Kaitsja nägemus on, et see pidanuks olema 13515 eurot ja 2493 eurot e 85% ja 15%. Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et olukorras, kus maakohus on lahendanud kaitsekulude hüvitamise kooskõlas kohtupraktikaga e arvestanud seda, et suuremas osas esitatud süüdistuses mõisteti süüdistatav õigeks, siis need konkreetsed proportsioonid, mis tuginevad kohtu hinnangulisele arvestusele, on eelkõige selle kohtuastme lahendada, kus kulud tekkisid. Maakohtu otsustus kulude hüvitamise korra proportsionaalsuse osas on kohtukolleegiumi seisukohast adekvaatne. Maakohus on arvestanud kokkuvõtvalt seda, et ID kaardiga seotud süüdistus oli esitatud küll kolme eriosa erineva paragrahvi järgi, kuid süüdistuses etteheidetud tegevus oli suuresti kattuv. Kehalises väärkohtlemises olid need episoodid kindlasti väiksema kaaluga ja seega eeldasid ka väiksemat töömahtu kui nendes episoodides, milles süüdistatav süüdi jäi. Mis puudutab lapse löömise episoodi, mis on süüdistusaktis küll süüdistuses esitatud, kuid mille kohta süüdistusakti kirjeldavas osas sõnagi ei ole ja tegelikult oli selles osas selleks ajaks kui süüdistusakt valmis olemas jõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, siis juba eelistungil tunnistas prokurör nö apsakat. Kui sellises olukorras ja teadmises, et kriminaalmenetlusõiguses kehtib topeltmenetlemise keeld, kaitsja siiski oma tööaega sellele kulutab, siis riik, kes on seadusandluses oma seisukoha selles osas selgelt välja öelnud, ei pea seda tööd kinni maksma. See töö on üleliigne. Kohtumenetluses seda episoodi ei arutatud. Kuna kõik süüdistuses episoodid, mis on seotud Xga, on seotud ka X ja R.Kikkase omavaheliste keeruliste ja skandaalidest ning konfliktidest tiine suhtega, siis on ilmselge, et nende suhete kohtu lauale toomisega oleks kaitsja tegelenud ka siis, kui tema kaitsealust oleks süüdistatud vaid selles ühes kuriteoepisoodis. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kaitsekulude jagamisel arvestanud juba kõiki neid fakte kaitsja töös, mida kaitsja kirjeldab oma apellatsioonis ja mis tema arvates peaks kõigutama kaitsekulude proportsioone veel enam süüdistatava kasuks. Süüdistatava kaitsja adv. S.Reinsaar esitas apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamise taotluse. Apellatsioonimenetluses esitatud advokaadi taotluse õigsuse ja põhjendatuse kontrollimise kohustus lasub ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad 11 kulud. Ka kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, küll aga ei saa seda arvestada selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on kaitsja kulutanud õigusteenustee aprillis 3 tundi ja juulis 12 tundi. Pole küll täpsustatud, kuid võib aru saada, et töötunnid on kulunud maakohtu otsusega tutvumise peale ja apellatsiooni koostamise peale. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. Olenemata sellest peab aga kohus otsustama, kas tegemist on mõistlike menetluskuludega, sest ei ole välistatud, et edasikaebemenetluses ringkonnakohtu otsus maakohtu otsuse muutmata jätmise osas tühistatakse, mis omakorda tähendab, et riik peab hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulud. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et loomulikult võivad lepingupooled omavahel kokku leppida mistahes summades, kuid kriminaalmenetluses hüvitatakse vaid mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsusega tutvumiseks kulutatud aeg e 3 tundi, mõistlik ajakulu. Tegemist on vajaliku õigusteenusega. Ka apellatsiooni esitamine oma kaitsealuse huvides on vajalik õigusteenus, kuid selle argumendid on tegelikke ja vägagi konkreetseid vaidlusküsimusi arvestades suuresti asjakohatud. Ka on kaitsja oma kohtukõnes maakohtus sisuliselt neidsamu vaidlusmomente v.a. lähisuhe, juba käsitlenud ja ka kirjalikus kaitsekõnes esitanud. Kohtukolleegium peab põhjendatud ajakuluks apellatsiooni koostamisele 6 tundi. Kokku on apellatsioonimenetluses tekkinud põhjendatud õigusabi kulu 9 tundi. Tunnitasu 125 eurot (ilma käibemaksuta) on samuti põhjendatud. Õigusabi kulud jäävad süüdistatava enda kanda. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jääb Harju Maakohtu otsus Marko Kikkase suhtes muutmata ja apellatsioon rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 12 Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Janika Kallini eriarvamus kriminaalasjas nr 1-21-4285 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis tänase otsusega muutmata Harju Maakohtu 20.03.2023 otsuse, millega Marko Kikkas tunnistati mh süüdi
Ma olen erinevalt kolleegidest seisukohal, et Marko Kikkast pole võimalik süüdi tunnistada
lg 2 p 2 järgi, sest minu hinnangul ei olnud süüdistatav ja kannatanu teo toimepanemise ajal, 17.10.2020, enam lähisuhtes. Põhjendan oma seisukohta järgmiselt. Kehtivas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tähendab koos- või abielu hääbumine reegeljuhtumil ka lähisuhte lõppemist, erandid tuleb igal üksikjuhtumil tuvastada faktiliste asjaolude põhjal. Kõnealuses kaasuses nõustus ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludega. Maakohus tuvastas, et süüdistatav ja kannatanu abiellusid 2001 aastal, lahutasid 2004 aastal ning elasid koos vabaabielus kuni juulini 2019 (maakohtu otsuse p 46). Riigikohtu lahendis 1-19-3377 toodud üldise loogika järgi lõppes poolte lähisuhe seega juulis
§-de 1572 lg 1,
lg 1 ja
Eeltoodu tõttu ei ole minu arvates vaidlusaluses kaasuses üldse vaja arutleda selle üle, kas lähisuhe eeldab ainult häid ja positiivseid suhteid või paigutatakse sinna ka olemasolevad perekondlikud suhted, mida saab kokkuvõtvalt iseloomustada sõnaga toksiline. Leian, et ringkonnakohtu otsuses viidatud Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni ( Istanbuli konventsioon) artikkel 3 „b“, mis avab perevägivalla mõiste, ei ole asjakohane. Otsuses pidas kolleegiumi enamus vajalikuks märkida seda, et perevägivald ehk lähisuhtevägivald võib aset leida ka endiste abikaasade või partnerite vahel. Olen seisukohal, et konventsiooni puhul tuleb esiteks silmas pidada seda, et see on suunatud nii lähisuhte kui naistevastase vägivalla vastu üldisemalt ning teiseks seda, et adressaatideks on väga erineva kultuuri ja religioosse taustaga riigid - nii näiteks ei aktualiseeru Eestis üldiselt (v.a ühel hetkel sisserännanud) suguelundite sandistamise või sundabielude ja abortidega seonduvad probleemid (vt nt art 37, 38 või 39). Kolmandaks on vägivalla mõiste konventsiooni mõttes väga lai ja ei piirdu ainult füüsilise vägivallaga. Konventsioon lähtub eesmärgist tasakaalustada jõudude vahekordi, vajadusest teadvustada, et sugupooled on võrdsed, et perevägivald ei ole eraasi jpt laiematest eesmärkidest (vt art 1). Noil põhjustel on konventsioonis viidatud ka endisele kaasale. Nii näiteks võib endine abikaasa olla kontrolliv, tal võivad olla hoovad endise partneri elukorralduse negatiivseks mõjutamiseks ja endast sõltuvusse seadmiseks. See, et Eestis pole üldjuhul endisel abikaasal eksnaise või -mehe üle mingisugust tavadel või kirjutatud õigusel põhinevat võimu (sh majanduslikku), ei tähenda, et see oleks nii mõnes muus riigis. Eeltoodu tõttu leian, et arusaam justkui õigustaks konventsiooni sõnastus Marko Kikkase ja X vahelise suhte käsitlemist lähisuhtena, pole õige. 14 Vaatamata eeltoodule nõustun ma otsusega osas, mis puudutab Marko Kikkasele mõistetud karistust. Ma ei näe, et kahe erineva inimese vastu ehk korduvalt vägivalda kasutanud inimese karistus peaks olema leebem. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.12.2023 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2023. a otsus ja Harju Maakohtu 20. märtsi 2023. a otsus osas, millega: 1.1. Marko Kikkas tunnistati süüdi
jäeti kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu 5336 eurot ning apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 2250 eurot Marko Kikkase kanda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.