Obsah (6)

§ 8910§ 36§ 43§ 50§ 54§ 49

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-21-1886 Otsuse kuupäev 30. august 2022 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Kaimo Kalamägi kaebus Politsei- ja Piirivalvea

) § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p

1. Kaebajat kohustati võõrandama politseile üle antud kaks vintraudset püssi, sileraudne püss ja vintraudne püstol koos laskemoonaga. Kaebaja suhtes koostati 28.05.2021 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr
2. Kaebaja väärtegu seisnes selles, et ta kandis 14.11.2020 joobes olles kaasas talle kuuluvat 1 tulirelva ja laskemoona. Isiku joove 0,79 mg/l tuvastati tõendusliku alkomeetriga. Kaebajat karistati

§ 8910alusel rahatrahviga 320 eurot.

Otsus jõustus 15.06.

1. Kaebajale anti võimalus esitada omapoolne arvamus ja vastuväited. Kaebaja kahetses juhtunut ja palus jätta talle võimalus jahil osalemiseks. PPA leidis, et relvaseadus ei anna sellises olukorras õigust kaalutleda, kas relvaluba kehtetuks tunnistada või mitte.
2. Kaebaja esitas 07.07.2021 PPA-le vaide, mille PPA jättis 15.07.2021.a otsusega rahuldamata.
3. Kaebaja esitas 16.08.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse ja täpsustas seda 19.11.
4. Kaebaja taotles vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebaja hinnangul on relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjendamatu. Vastustaja ei ole arvestanud kõiki asjaolusid ja on jätnud järgimata proportsionaalsuse põhimõtte. Kaebaja poolt toime pandud tegu ei kujutanud ohtu kolmandate inimeste elu ja tervise suhtes ega riigi julgeoleku või avaliku korra suhtes. Kaebaja valduses oli väärteo toimepanemise ajal jahirelv. Kaebaja transportis relva autoga, see oli hoiustatud auto pagasisse, tulirelv oli vutlaris. Seega kandis kaebaja hoolt, et tulirelv oleks transportimise ajal turvaliselt hoiustatud ja välistatud oleks kõrvaliste isikute ligipääs sellele. Kaebajalt relvaloa äravõtmine ei täida haldusakti peamist legitiimset eesmärki, milleks on inimeste elu ja tervise kaitsmine. Relvaloa kehtetuks tunnistamine riivab kaebaja põhiseadusest tulenevat õigust vabale eneseteostusele. Riive ei ole mõõdukas. Relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Piirangut ei muuda proportsionaalseks see, kaebajal on pärast karistuse kustumist võimalik taotleda uut relvaluba. Uue loa taotlemisega kaasneb aja- ja rahakulu. Kaebaja igapäevane sissetulek ei ole stabiilne ega piisav ning jahipidamine on kaebajale lisasissetuleku allikas. Kaebaja elab üksi metsavahelises majas ja vajab relva, et vajadusel ennast ja talle kuuluvat vara kaitsta. Väärteomenetluse korras karistamise fakt ei ole kaebaja hinnangul põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute puhul, kellele riik on varem usaldanud relva. Iga väärteo ja isiku puhul ei saa kaitstavate õigushüvede kahjustamise oht olla nii suur, et tunnistada relvaluba ilma kaalumata kehtetuks.
5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustajal on kohustus relvaluba kehtetuks tunnistada, kui isikut on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest.

§ 36lg 1 p 7 ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust.

Õigusliku fakti tuvastamine toob kaasa kindla õigusliku tagajärje ehk relvaloa kehtetuks tunnistamise. Vaidlustatud otsuses viidatud relvaseaduse sätted ei võimalda PPA-l kaaluda erinevate otsustusvariantide vahel. Kõik kaebaja kaalutlusõigust ja proportsionaalsust puudutavad väited on ainetud. Tulirelva saab omada isik, kes on läbi seaduskuuleka käitumise tõestanud enda usaldusväärsust. Kõrgendatud ohu allika valdajale on seatud kõrgendatud nõudmised. Väärteokorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv meede eesmärgi saavutamiseks. Seeläbi kaitstakse ennetavalt avalikku korda ning teiste isikute elu ja tervist. Selle eesmärgi saavutamiseks ei ole muud samaväärset alternatiivset meedet, mis koormaks isikut vähem. Kohtupraktika kohaselt ei ole isikul põhiõigust sellele, et avalik võim langetaks oma otsuseid kaalutlusõiguse alusel. 2 Vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kohtupraktika järgi võib relvaloa kehtivuse peatamise legitiimne eesmärk olla inimeste elu ja tervise kaitse, samuti vajadus tagada riigi julgeolek ja avalik kord või piirang võib olla õigustatud muu asjaoluga. Kaebaja pidi enne õigusrikkumise toimepanemist olema teadlik, et relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab temalt võimaluse kasutada relva jahipidamiseks või turvalisuse tagamiseks. Vastustaja otsus ei saanud tulla ootamatult. Jahipidamine ei eelda alati relva olemasolu ning turvalisust saab tagada muid alternatiivseid abinõusid kasutades. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole alatine tagajärg kogu eluks.

§ 36

lg 1 p 7 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Kohtu seisukoht 6.

§ 43

lg 3 p 2 kohaselt tunnistab PPA relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb selle seaduse § 36 lg 1 p 1–7, 9 või 10 või § 40 lg 1 nimetatud asjaolu.

§ 36

lg 1 p 7 sätestab, et relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. 7. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on karistatud väärteo toimepanemise eest PPA 28.05.2021.a otsusega väärteoasjas nr 261020006974 (tl 24-25). Kaebaja väärtegu seisnes relva ja laskemoona kandmises alkoholijoobes, rikutud õigusnormiks oli

§ 50

lg 3 p 1 (relva ja laskemoona on keelatud kanda joobeseisundis) ning väärtegu kvalifitseeriti

§ 8910

järgi (relva või laskemoona kandmise eest joobeseisundis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga). Kaebaja väärteootsust ei vaidlustanud ja see on jõustunud. Kaebaja ei vaidle iseenesest vastu sellele, et tema puhul olid

§ 43lg 3 p 2 kohaldamise ehk relvaloa kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud.

Kaebaja tugineb sellele, et vastustaja oleks pidanud teostama kaalutlusõigust ning arvestama väärteo asjaolusid ja kaebaja huve. 8. Kohtu hinnangul ei näe

§ 43

lg 3 p 2 vastustajale ette võimalust teostada kaalutlusõigust, sh arvestada väärteo asjaolusid või muid kaebajaga seotud asjaolusid. Ka kohtupraktikas mõistetakse sätet nii, et kui

§ 36

lg 1 p 7 nimetatud asjaolu esinemine ehk karistatus selles sättes nimetatud tunnustele vastava väärteo eest on kindlaks tehtud, siis tuleb relvaluba kehtetuks tunnistada. Riigikohus on 18.06.2019.a otsuses asjas nr 5-19-26 kontrollinud

§ 43

lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 põhiseaduspärasust ning leidnud, et need ei ole põhiseadusega vastuolus. Tallinna Ringkonnakohus jättis eelnevalt kohtuasjas 3-17-1506 viidatud sätted kohaldamata ja tunnistas need koostoimes põhiseadusega vastuolus olevaks põhjusel, et need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. Ka selles kohtuasjas leidis kaebaja, et relvalubade äravõtmine ilma laskemoona käitlemisega seotud õigusrikkumise asjaolusid kaalumata on vastuolus põhiseadusega, sest välistab kaebaja võimaluse tegeleda jahipidamisega ja piirab ebaproportsionaalselt tema põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Riigikohus leidis, et viidatud normides sätestatu puhul on tegemist vaba eneseteostuse õiguse sobiva ja vajaliku piiranguga. Isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaal- või väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Ohtu ei muuda iseenesest olematuks rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud. Vähetähtsa 3 väärteo korral on menetlejal võimalus menetlust mitte alustada ja piirduda hoiatamisega või väärteomenetlus lõpetada. Kohus leidis, et vaidlusalused normid tagavad olukorra tasakaalustatud käsitlemise ka ilma haldusorganile kaalutlusõiguse ettenägemise vajaduseta. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus viitas oma varasemale praktikale sarnastes asjades ja leidis, et seadusandjal on õigus kehtestada selliseid regulatsioone, kus relva soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. 9. Kohus nõustub eeltoodud kohtupraktikaga. Ka praegusel juhul oli kaebajal võimalus esitada oma vastuväited väärteomenetluses või väärteootsus kohtus vaidlustada. S.h kui kaebaja väidab, et ta üksnes toimetas relva ja laskemoona edasi (s.o ilma relva vahepealse kasutamise eesmärgita,

§ 54

lg 1), mitte ei kandnud seda (

§ 49), siis oleks see väide tulnud esitada väärteomenetluses.

Kui karistuse määramine väärteo eest on jõustunud, siis haldusorgan relvaseaduse alusel läbi viidavas haldusmenetluses enam väärteo asjaolusid, s.h teo ohtlikkust või süü suurust hinnata ei saa. Kohus märgib, et

§ 8910

võimaldab relva või laskemoona joobeseisundis kandmise eest karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Karistusseadustiku § 47 lg 1 alusel on trahviühik rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kaebajale määrati karistuseks rahatrahv 320 eurot ehk 80 trahviühikut. See tähendab, et kaebajale määrati suhteliselt kerge karistus, tõenäoliselt just teo asjaolusid, süü suurust ja kaebaja kahetsust arvestades. Rahaline karistus kustutatakse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel registrist, kui rahatrahvi tasumisest on möödunud üks aasta. Kaebaja karistatus peaks seega olema kustunud ja kaebajal on võimalus taotleda relvaluba uuesti. 10.

§ 36

lg 1 p 7, mis

§ 43

lg 3 p 2 kaudu toob kaasa relvaloa kaotamise isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest, kehtib niisuguses sõnastuses alates 27.04.2007. Sama põhimõte kehtis ka seaduse varasemates redaktsioonides, kus sama rikkumise eest määrati karistus halduskorras (vt

§ 36

lg 1 p 7 alates seaduse jõustumisest 01.06.2002 kuni 26.07.2007 kehtinud redaktsioone). Kaebaja pidi olema teadlik sätte olemasolust ning tal oli võimalus oma käitumises sellega arvestada.

1. Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus kohtu hinnangul õiguspärane ning kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
3. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik 4