← Eesti

1-18-10465/387

1-18-10465 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-10465

(15221000099)Kohtukoosseis Janika Kallin, Pavel Gontšarov, Orvi Koik Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  1. augusti
  2. a määrus, millega lõpetati kriminaalmenetlus süüdistatavate Anne-Liis Petersoni ja Andrus Milleri süüdistustes KarS § 210 lg 2 järgi mõistliku aja möödumise tõttu Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri Anneli Masing, määruskaebus ringkonnaprokurör RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. augusti 2023 määrus ja tagastada kriminaalasi samale kohtukoosseisule kohtumenetluse jätkamiseks.
  5. Rahuldada prokuratuuri määruskaebus osas, mis puudutab Harju Maakohtu
  6. augusti
  7. a määruse vaidlustamist.
  8. Jätta prokuratuuri määruskaebus läbi vaatamata osas, mis puudutab taotlust tunnistada Harju Maakohtu 17.06.2020 ja 16.05.2023 määrused õigusvastaseks.
  9. Määrata Viira & Partnerid Advokaadibüroole süüdistatavale Anne-Liis Petersonile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava põhjendatud tasu suuruseks kokku 259.20 eurot (koos käibemaksuga) ning jätta see riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatavad saavad määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. juulil 2015.a alustati menetlust kriminaalasjas nr 15221000099 KarS § 210 tunnustel, sest Jõelähtme Vallavalitsuse kaudu PRIA-lt toetust taotlenud MTÜ Neeme Sadam ei kasutanud sihtotstarbeliselt saadud toetust summas 255 000 eurot.
  13. jaanuaril 2016.a esitati kriminaalasjas esmased kahtlustused. Teiste seas sai kahtlustuse süüdistatav Anne-Liis Peterson. Süüdistatav Andrus Miller kuulati üle tunnistajana ning tema juures tehti läbiotsimine. 1 1-18-10465
  14. Märtsis 2018.a esitati lõplikud kahtlustused. Teiste seas esitati kahtlustus Anne-Liis Petersonile ja Andrus Millerile.
  15. 16.aprillil 2018.a saatis uurimisasutus kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kriminaalasja materjalid koosnesid 23 toimikuköitest, sh oli materjalide hulgas 60 andmekandjat (s.o CD ja DVD-plaati).
  16. 28.detsembril 2018.a edastas prokuratuur Harju Maakohtule 108 leheküljelise süüdistusakti üldmenetluses. Süüdistus esitati viiele isikule, sh Anne-Liis Petersonile ja Andrus Millerile.
  17. Harju Maakohtus jagati kriminaalasi kohtunik Leili Raedla menetlusse, kes pidas süüdistatavaid kohtu alla andmata kaks eelistungit (25.veebruaril 2019 ja 25.aprillil 2019) ja määras kindlaks põhiistungi ajad. Eesti Vabariigi presidendi
  18. märtsi 2019 otsusega vabastati kohtunik Leili Raedla ametist alates
  19. jaanuarist
  20. Kriminaalasi jagati ümber ja see anti lahendamiseks kohtunik Martin Tuulikule, kes esitas kohtu esimehele kooskõlas KrMS § 49 lg 6 avalduse enda taandamiseks. Kohtuniku taandamisavaldus rahuldati 3.septembri 2019 määrusega. Kriminaalasi jagati seejärel kohtunik Merle Partsi menetlusse.
  22. oktoobri 2019.a määrusega anti süüdistatavad kohtu alla.
  24. märtsi 2021.a määrusega lõpetas Harju Maakohus kriminaalmenetluse A.-L. Petersoni, A. Milleri ja S. Milleri suhtes menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.
  25. aprilli 2021.a määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse ja saatis kriminaalasja samale kohtukoosseisule kohtumenetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus
  26. juunil 2021.a. Kohtumenetlus jätkus.
  27. Harju Maakohus jättis
  28. septembri
  29. a määrusega (mis jõustus 15.11.2022) A.-L. Petersoni kaitsja ja 7.oktoobri 2022.a määrusega (mis jõustus 19.11.2022) A. Milleri kaitsja taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu rahuldamata. Maakohtu määrus
  30. Harju Maakohtu
  31. augusti
  32. a määrusega rahuldati A-L. Petersoni ja A. Milleri kaitsjate taotlused ja süüdistatavate suhtes lõpetati kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. 10.
  33. Esmalt märkis maakohus, et süüdistatavate A-L. Petersoni ja A. Milleri kaitsjate samasisulisi taotlusi vaagiti viimati 22.septembri 2022 ja
  34. oktoobri 2022 määrustes, siis jäid kaitsjate taotlused menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Põhjusel, et ülevaade varasemast menetluskäigust on viidatud määrustes ära näidatud, käsitles maakohus menetluse kulgu alates
  35. oktoobrist
  36. Maakohus nentis, et selleks kuupäevaks olid kohtuistungid määratud järgmistele kuupäevadele: 07.10, 01.11, 02.11, 03.11, 08.11, 09.11, 10.11, 29.11, 30.11, 13.12, 14.12.
  37. a, kuid kõik istungid ei toimunud plaanipäraselt. 10.2 Esiteks jäid kaitsja A. Simsoni haigestumise tõttu ära 1.november-3.november 2022 planeeritud kohtuistungid. Järgnevalt pidi
  38. novembril 2022 algama kaitsjate tõendite voor, kuid enne istungit teatasid A.-L. Peterson ja kaitsja A. Simson kliendilepingu lõppemisest ning süüdistatav taotles riigi õigusabi määramist. Kohus rahuldas taotluse ja andis advokatuurile uue kaitsja määramiseks 1 nädala pikkuse tähtaja. 15.novembril
  39. a määrati süüdistatavale kaitsjaks Margus Viira, kes teatas 29.novembri
  40. a istungil, et tal ei ole võimalik enne 2 1-18-10465 märtsi 2023 istungitel osaleda. Kohus arvestas Margus Viira graafikuga ning määraski järgmised istungid märtsisse
  41. Kokku planeeriti ja määrati kindlaks 7 istungipäeva, millest 5 päeva kuluks kohtulikuks arutamiseks ja 2 päeva kohtuvaidlusteks. 13.märtsil 2023.a toimunud istungil selgitas kaitsja Margus Viira, et ta ei ole saanud kõiki kriminaalasja materjale ning kaitsja esitas oma tõendid üksnes osaliselt. Põhjusel, et ta ei saanud esitada kõiki tõendeid ning seega pole vaidluste pidamine varem kokku lepitud ajal reaalne, taotles kaitsja 2 lisapäeva määramist. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ning määras täiendavad istungiajad 3.mai-4.mai 2023.a. Järgnevalt selgus, et kaitsja Margus Viira vajab tõendite esitamiseks lisaaega, sest üks tunnistajatest viibis välisriigis. 31.märtsi
  42. a istungil määratigi juurde täiendavad istungiajad: 2.augustiks 2023.a (prokuröri täiendavad tõendid), 15.augustiks ja 16.augustiks
  43. a (kohtuvaidlused) ja 27.september
  44. a (varupäev). 10.3
  45. mai
  46. a istungil alustas kaitsja Margus Viira välisriigis viibiva tunnistaja KK ülekuulamisega. Ristküsitluse käigus esitas kaitsja taotluse prokurör Kristiina Savtšenkova taandamiseks. 16.mai
  47. a määrusega kaitsja taotlus rahuldati ja kohus taandas prokuröri alates 16.maist 2023.a. Kohus kohustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri tagama prokuröri osavõttu kohtulikust arutamisest alates
  48. augustist 2023.a. 10.4 2.augustil 2023.a toimunud kohtuistungil esitasid süüdistatavate kaitsjad taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu. A-L. Petersoni kaitsja Margus Viira esitas lisaks taotluse kliendi tagaotsitavaks kuulutamise määruse ja Euroopa vahistamismääruse tühistamiseks ning vajadusel vahistamise asendamiseks tõkendiga elukohast lahkumise keeld. 10.5 Kohus möönis, et süüdistatavate käitumises ei ole midagi muutunud. Pärast Harju Maakohtu 22.septembri
  49. a määrust toimus menetluses uuesti kaitsja vahetus, sedapuhku vahetas kaitsjat A.-L. Peterson. Süüdistatavale määratud kaitsja Margus Viira ei kasutanud kohtuistungi päevi otstarbekalt. Kaitsja valmistas esitamiseks ette minimaalselt tõendeid ja väitis, et nende esitamist takistas eelmise kaitsja haigestumine. Kohtu tõttu ei jäänud ära ühtegi kohtuistungit. Muudatusi võrreldes varasemaga pole osas, mis puudutab kohtuasja keerukust, kaebaja käitumist ja seda, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kohtu hinnangul on muutunud riigivõimu käitumine ja hetkeolukord. 10.6 Maakohus möönis, et põhjendamatu riigipoolne viivitus oli kohtumenetluse alguses. Kriminaalasi oli algselt määratud teise kohtuniku menetlusse, kes ei teinud asjas toiminguid 8 kuud. Edasi venis menetlus sel põhjusel, et kohus oli sunnitud taandama prokurörid Ilona Litvinova ja Andrei Voronini. Prokurörid ei olnud vajalikul määral istungiks ettevalmistunud, rikkusid süüdistatavate kaitseõigust ja ei käitunud erapooletult. Järgnevalt oli kohus sunnitud taandama taandatud prokuröride asemele määratud prokuröri, kes rikkus oluliselt menetlusnorme ja ei olnud objektiivne. Uus prokurör püüdis mõjutada kaitsja tunnistajat ning hankis tõendeid lubamatul viisil. Riigivõimu käitumine on maakohtu arvates oluline aspekt hindamaks menetluse mõistlikku aega. Viimati nimetatust olulisemaks pidas maakohus seda, mida saab kohtu arvates kokkuvõtvalt nimetada hetkeolukorraks. Selle all pidas kohus silmas, et tõenäoliselt pole asjas lootust jõuda mõistliku aja jooksul jõustunud kohtulahendini. 10.7 Hetkeolukorda hinnates märkis maakohus, et kohtulike tõendite uurimine on pooleli, osa kaitsja tunnistajaid, samuti süüdistatavad on veel üle kuulamata ja vähemalt üks kaitsja on hõivatud teiste kriminaalasjadega. Asja menetlev kohuski on paralleelselt hõivatud teiste suuremahuliste kriminaalasjade menetlustega (nt 1-21-4004). Järelikult ei ole reaalne, et I astme lahend kuulutatakse
  50. aastal ning seega lahend jõustub heal juhul
  51. a lõpuks. Järelikult 3 1-18-10465 on võrreldes eelmise määrusega olukord drastiliselt muutunud: menetlus on kestnud täiendavalt 1 aasta ja selle lõppu on keeruline ennustada. Entusiastlikud prognoosid viitavad mõistliku menetlusaja möödumisele enne lõpplahendit, sellele on lisandunud riigivõimu käitumises prokuratuuri ebapädevus ja -objektiivsus. 10.8 Maakohus märkis, et olulisest avalikust menetlushuvist ei saa rääkida olukorras, kus süüdistatavatele on esitatud süüdistus teise astme kuriteos, menetluse algusest on möödunud 8 aastat, asja venimises on süüdi riigivõim, menetlus maakohtus on pooleli, lahendi jõustumise ajaprognoos on pessimistlik ning avalik-õiguslikku nõudeavaldust asjas ei ole. Avalik menetlushuvi on ajas kahanev. Olukorra teeb keeruliseks see, et süüdistatavad on menetlusest kõrvale hoidunud, kuid teisest küljest on isikutel õigus kaitsjate vahetuseks. Süüdistatavate mitteilmumise tõttu ei ole menetlus oluliselt veninud, sest kohut peeti süüdistatavate osavõtuta. Samas on kummastav, et süüdistatavaid ei ole suudetud tabada enam kui 3 aasta jooksul. Järelikult ei ole põhjust loota, et süüdistatavatele mõistetavaid karistusi on võimalik täitmisele pöörata. 10.9 Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et menetlus on olukorras, kus selle lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ongi viimane abinõu. Maakohus rõhutas, et menetluse lõpetamisega ei soovi kohus anda signaali, et enda edukas varjamine tagab lõppastmes selle, et kriminaalmenetlus lõpetatakse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Asjas on oluline roll prokuratuuripoolsetel eksimustel. 10.11 Leelo Viili taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lg 4 alusel jättis maakohus läbi vaatamata. Kohus leidis, et nõude alus pole korrektne ja kaitsja pole analüüsinud kõiki nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid. 10.12 Asja menetluskulude kohta leidis maakohus, et A. Milleri määratud kaitsja tasu puhul on see täies ulatuses põhjendatud ja tuleb riigi kanda jätta. A. Milleri lepingulise kaitsja puhul kuulus tasu hüvitamisele osaliselt. A.-L. Petersoni määratud kaitsja tasu jäeti samuti täies ulatuses riigi kanda. A.-L. Petersoni lepingulise kaitsja A. Simson tasu pidas kohus täies ulatuses põhjendatuks kuni 08.12.2020 ja see kuulus isikule hüvitamisele. Kohus jättis rahuldamata taotluse osas, mis puudutas toiminguid pärast 08.12.
  52. a. Tunnistajatele makstud tasud jäid samuti riigi kanda. 10.13 Tõkendite kohta märkis maakohus, et kohtul lasub KrMS § 206 kohaselt kohustus tõkend tühistada. Järelikult tuleb tühistada mõlema süüdistatava tagaotsitavaks kuulutamine, tabamisel vahistamise kohaldamine ning Euroopa vahistamismäärused. Määruskaebus
  53. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnaprokurör Anneli Masing, kelle hinnangul tuleb maakohtu määrus tühistada ning kohutu tuleb kohustada menetlust jätkama. Juhuks, kui ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda või peab seda taotluse rahuldamise korral võimalikuks, palub prokurör võtta seisukoht prokuröride Andrei Voronini, Ilona Litvinova ja Kristiina Savtšenkova taandamise seaduslikkuse ja põhjendatuse kohta. Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohtu 17.06.2020 ja 16.05.2023 määrused prokuröride taandamises tuleb tunnistada õigusvastaseks. 11.
  54. Prokuratuur on seisukohal, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ja seaduslik. Määrus on vastuoluline, see sisaldab üldsõnalisi formuleeringuid ning ebaõigeid rõhuasetusi. Sellest tingituna ei ole maakohtu järeldused õiged. Kaebuse esitaja hinnangul rikkus maakohus 4 1-18-10465 määruse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus eiras põhjendamiskohustust ja sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtumäärus. 11.
  55. Prokuratuuri arvates on mõlemad süüdistatavad oma käitumisega põhjustanud menetluse venimise. Süüdistatav A.-L. Peterson on pärast 29.04.2021 jätkuvalt menetlust takistanud. AL. Peterson on kogu kohtumenetluse vältel sellest kõrvale hoidunud ning seega loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale (Tallinna Ringkonnakohtu 28.10.2022 määrus, p 7). Süüdistatav A. Miller on samuti pärast 29.04.2021 oma käitumisega põhjustanud menetluse venimise ja seega pole tal põhjust riigile ette heita, et tema kriminaalasja pole mõistliku aja jooksul menetletud (Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus, p 7). 11.
  56. Vaidlustatavat määrust motiveerides rõhutab maakohus, et
  57. aasta augustiks on varasemaga võrreldes oluliselt muutunud kaks tegurit: riigivõimu käitumine ja hetkeolukord. Mis puudutab prokurör K. Savtšenkova taandamist, siis siin ei nõustu prokuratuur maakohtu etteheidetega. Isegi kui K. Savtšenkova taandamine põhjustaski viivituse, oli see kogu kohtumenetluse kestusega võrreldes minimaalne. Prokuröri taandamise tõttu ei olnud võimalik kaitsjate tõendeid uurida ainult 04.05.2023 istungil alates kell 11.
  58. Järgmisest ajakavajärgsest istungipäevast (02.08.2023) jätkas kohtus riiklikku süüdistuse esindamist uus ringkonnaprokurör. Järelikult läks riigivõimu väidetavalt lubamatu käitumise tõttu kaduma vähem, kui üks istungipäev. 11.
  59. Maakohtu määrusest jääb ekslikult mulje, et kohtulik uurimine maakohtus kestab veel pikalt. See ei ole nii. Tegelikult on asjas pooleli tunnistaja KK ristküsitlemine, mis võtab eelduslikult aega maksimaalselt 1 tund. Seejärel tuleb üle kuulata kaks kaitsja tunnistajat, kelle küsitlemine võtab eelduslikult kokku aega maksimaalselt 1 istungipäeva. Kuigi maakohus viitas, et üle on kuulamata süüdistatavad, arutatakse kriminaalasja süüdistatavate kõrvalehoidumise tõttu nende osavõtuta. A-L. Peterson ja A. Miller ei ole senise menetluse jooksul kohtusse ilmunud, nad on teinud endast kõik oleneva, et nende tabamine on võimatu. Eeltoodu tõttu on mõistlik eeldada, et süüdistatavaid ei ristküsitleta. Juhul, kui süüdistatavad ilmvad kohtusse, ei kuluks nende küsitlemisele üle 2 istungipäeva. Edasi täiendavad tõendid. Prokuratuur soovib KrMS § 297 alusel kohtule esitada 2 kirjalikku tõendit ehk 2 kohtulahendit. Nende esitamisele ja uurimisele kulub maksimaalselt 30 minutit. Kaitsjad täiendavate tõendite esitamiseks soovi ei ole avaldanud. Kohtumenetluse pooled on olnud läbivalt ühel meelel, et kohtuvaidlused on võimalik pidada 2 istungipäeva jooksul ning edasi lisandub menetlusajale aeg, mis kulub kohtuotsuse tegemisele, koostamisele ja kuulutamisele. Järelikult eeldusel, et kõik osalised tegutsevad heauskselt, kuluks asja kohtulikule arutamisele maakohtus veel maksimaalselt 5 istungipäeva. Kirjeldatud olukorras on võimalik maakohtu motiveeritud lahendi kuulutamine
  60. aasta lõpuks ning jõustunud lahendit on võimalik prognoosida hiljemalt
  61. a lõpuks. 11.
  62. Prokurör kirjeldab kaebuses detailselt viimase aasta menetluskäiku, näitlikustamaks seda, mis põhjusel on asja menetlemine viibinud. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et menetluse venimine oli tingitud kaitsja M. Viirast. Kaitsja ei kasutanud talle tõendite esitamiseks eraldatud istungipäevi otstarbekalt. M. Viira ei olnud nõuetekohaselt ette valmistunud ja kaitsja suutmatuse tõttu tõendeid esitada sisustati istungipäevi vähesel või jäid istungid üldse ära. Seejärel esitas M. Viira
  63. mail
  64. a tunnistaja esmaküsitluse käigus taotluse prokurör K. Savtšenkova taandamiseks, mille kohus
  65. mai
  66. a määrusega rahuldas. Järgmisele ajakavajärgsele istungile, mis toimus
  67. augustil
  68. a, ilmus prokurör A. Masing. Selle asemel, et menetlusega edasi minna, otsustas maakohus kaitsjate taotluste alusel kriminaalmenetluse lõpetada. Kohtumenetlus on viibinud vastaspoole menetluslike 5 1-18-10465 käikude tõttu. Nii näiteks vaidlesid kaitsjad vastu tunnistaja ja kannatanu esindaja küsitlemisele video teel. Mitmed
  69. a sügisesse määratud istungid tühistati kaitsja Simsoni haigestumise tõttu. Siis taotles A.-L. Peterson kaitsja määramist riigi õigusabi korras, kuid menetlusse astunud kaitsja taotles esmalt kolm kuud aega, et kohtuasja materjalidega tutvuda. Seejärel ei kasutanud A-L. Petersoni kaitsja ratsionaalselt istungiaegu. Nii on süüdistatavatel õnnestunud menetlust venitada
  70. a sügisest kuni
  71. a suveni. Arvestades süüdistatavate eelnevat käitumist on selge, et nad jätkavad venitamistaktikat. Ringkonnakohus on varem korduvalt viidanud, et sellise käitumisega on süüdistatavad loobunud õigusest kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Maakohtu seisukoht, et menetlus on pikenenud aasta võrra mh riigivõimu tegevuse tõttu, ei ole õige. Prokuratuuri või kohtu tõttu ei ole menetlus veninud. 11.
  72. Maakohtu hinnangul tuleb mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida menetluse lõpetamisega. Paraku on kohus eiranud fakti, et varasemate jõustunud lahenditega on tuvastatud, et menetluse venimist märkimisväärsel määral on põhjustanud süüdistatavad ise. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et riigile ei saa ette heita seda, et madalama astme kohus ei võtnud piisavaid samme, takistamaks kaitsjate ja süüdistatavate poolt menetlusõiguste kuritarvitamist (RKL 3-1-1-81-11, p 21). Nii ka antud asjas: ehkki maakohus võinuks olla istuaegade planeerimisel ja kaitsja ilmselgelt venitustaktikat kasutades esitatavate tõendite vastuvõtmisel märksa resoluutsem, ei saa riigile seda ette heita. Süüdistatavad koostöös kaitsjatega on teinud kõik endast oleneva, et nende kohtuasja ei suudetaks mõistliku aja jooksul menetleda. Järelikult on A-L. Peterson ja A. Miller loobunud õigusest enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul (RKL 3-1-1-81-11, p 19). 11.
  73. Olenemata menetluse kestusest ei ole põhjendatud KrMS § 2742 alusel selle lõpetamine. Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane abinõu, mille kohaldamise puhul peab kohus veenvalt põhjendama, miks ei saa rikkumist heastada rahalise hüvitise, karistuse kergendamise või karistusest vabastamisega (RKL nr 1-20-2143/156, p 11). Eelkõige peaks menetluse lõpetamine olema suunatud edasise rikkumise ärahoidmisele. Käsilolevas asjas on mahukam osa menetlusest läbi viidud ja seega ei ole põhjendatud selle lõpetamine mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu. Avaliku huvi küsimust ei ole maakohus sisustanud. Seda, miks ei ole võimalik muul moel mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerida, määrusest ei nähtu. Kohtupraktikas on aktsepteeritud samaväärseid menetlusaegu. Kui peaks selguma, et riik on mingis ulatuses vastutav menetlusaja pikenemise eest, saab süüdistatavate suhtes rakendada muid kompensatsioonimehhanisme. Viimase abinõu ehk menetluse lõpetamise kohaldamine on antud asjas välistatud. 11.
  74. Prokuröride taandamise kohta märgib prokuratuur, et küsimust on varem vaidlustatud (eraldiseisvalt 01.07.2020 määruskaebuses ja 16.03.2021 määruskaebuses maakohtu 01.03.2021 määruse vaidlustamise raames). Kummalgi korral ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks sisulise hinnangu andmist. Kuivõrd Harju Maakohtu 16.08.2023 määrus võib kujuneda kriminaalasja lõpetavaks lahendiks, siis vaidlustab prokuratuur täiendavalt prokuröride taandamise küsimuse. Juhul, kui ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu määruse tühistamist, tuleks anda sisuline hinnang 17.06.2020 ja 16.05.2023 taandamismäärustele. Prokurör K. Savtšenkova taandamist taotles kaitsja menetluse venitamise eesmärgil. Selles kohtuasjas ei ole ükski taandatud prokuröridest olnud kriminaalasja tulemustest isiklikult huvitatud. Samuti ei nähtu, et kellelgi prokuröridest oleks olnud isiklike väärtushinnangute pinnalt kujunenud eelarvamusi süüdistatava(te) suhtes Maakohtu tehtud etteheited ei räägi prokuröride erapoolikusest ja seega ei olnud alust nende taandamiseks. 6 1-18-10465 11.
  75. Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et maakohus on ebaõigesti hinnanud kohtuasjas tekkinud viivituse põhjuseid, riigi panus menetluse venimisse on üle paisutanud ning sel põhjusel on väär kohtu järeldus, et A. Milleri ja A.-L. Petersoni kriminaalasja menetlemisel ületatakse mõistliku menetlusaja piir enne lõpplahendit. Lisaks ei ole maakohus piisavalt põhjendanud, miks pole antud juhul mõistliku menetlusaja ületamisele võimalik reageerida alternatiivsete kompensatsioonimehhanismidega. Maakohtu minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning on toonud kaasa põhjendamatu kohtulahendi. Järelikult tuleb maakohtu lahend tühistada. Menetlus ringkonnakohtus
  76. Tallinna Ringkonnakohus võttis
  77. septembri
  78. a määrusega prokuröri määruskaebuse menetlusse ning andis määruskaebemenetluse pooltele seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega kuni
  79. septembrini
  80. a. 12.
  82. septembril
  83. a esitas kirjaliku seisukoha A.-L. Petersoni kaitsja M. Viira, kes palub jätta prokuratuuri määruskaebus rahuldamata ning Harju Maakohtu 16.08.
  84. a määrus muutmata. Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kaitsja kirjeldab samuti menetluse senist käiku ja leiab kokkuvõtvalt, et kliendi tagaotsimise tõttu ei ole kriminaalmenetlus veninud. Klient on pidanud taluma menetlust peaaegu 8 aastat, pikk menetlusaeg on kaitsealust tõsiselt mõjutanud. Kohtumenetluse ebamõistlikult pikk aeg on tingitud riiklike süüdistajate käitumisest. Prokuröri arvamus, et istungid on veninud kaitsjatega kooskõlastatud kaitsetaktika tõttu, on oletuslik. Puudub alus arvata, et A-L. Peterson ei soovi kohtuistungil ütlusi anda. A.-L. Petersoni aktiivne osalemine kohtumenetluses kaitsja kaudu näitab, et ta ei ole loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale. Jõustunud lahendini jõudmine
  85. a lõpus on ilmselgelt optimistlik prognoos, reaalseks saab pidada
  86. a. Selleks ajaks on A.-L. Petersoni suhtes kriminaalmenetlus kestnud juba 10 aastat, mis on II astme kuriteo puhul ebamõistlikult pikk aeg. Asjas on jäänud veel uurida kaitsjate tõendid, kuulata tunnistajad, kohtualused. Täiendavate tõendite voor on lahtine. Suurt avalikku huvi asja vastu pole võimalik täheldada. Kriminaalasja lahendamine mõistliku menetlusaja jooksul ei ole tõenäoliselt võimalik ning mis tahes õigusrikkumist ei saa õigustada selle kompenseerimisega. Välja kujunenud olukorras tuleb valida rikkumise vältimist võimaldav meede, milleks on kriminaalmenetluse lõpetamine. Kaitsja on esitanud taotluse menetluskulu välja mõistmiseks summas 417.60 eurot (s.h käibemaks 69.60 eurot). Tasutaotluse kohaselt taotleb kaitsja 02.08.
  87. a istungil osalemise eest 50 min ulatuses 60 eurot, 16.08.
  88. a istungil osalemise eest 30 min ulatuses 36 eurot ja määruskaebuse esitamisega seonduva eest 210 min ulatuses 252 eurot. 12.
  90. septembril
  91. a esitas kirjaliku seisukoha A. Milleri kaitsja L. Viil, kes palub jätta Harju Maakohtu 16.08.
  92. a määrus A. Milleri osas muutmata ja prokuratuuri määruskaebus rahuldamata. Kaitsja leiab, et prokuröri prognoos, mille järgi jõutakse asjas jõustunud lahendini
  93. a lõpuks, on optimistlik. Isegi kui see õnnestub, on mõistlik menetlusaeg selleks ajaks möödunud. A. Milleril on õigus ütlusi anda ja hetkel pole võimalik ette näha, kas kohtumenetluse pooled peavad vajalikuks KrMS § 297 korras tõendite esitamist. Riigivõimu käitumisele on olnud alus etteheiteid teha. Tähelepanuväärne on asja menetlusest 3 prokuröri taandamine. Menetluse senine pikaajaline kestus ja minetused ei ole tingitud A. Milleri ja/või teiste süüdistatavate käitumisest. A. Milleri kohtuistungile ilmumata jätmisega ei kaasnenud menetluses seisakut. Menetluse pahauskset venitamist süüdistatavate poolt mõnel muul viisil pole võimalik tuvastada. Kaitsjate vahetamine on lubatav tegevus ja sedavõrd pika menetluse puhul kahel korral kaitsja vahetamine ei saa olla isikule etteheidetav. Kaitsja haiguse 7 1-18-10465 rõhutamine ei ole samuti asjakohane. A. Milleri roll ei ole oluline, tegemist on II astme kuriteoga. Asjas ei ole nii laiaulatuslikku avalikku menetlushuvi, mis tasakaalustaks sedavõrd pika aja jooksul riivet süüdistatava õigustele. A. Milleri viimase aja käitumise tõttu puudub vajadus teda karistada. Mõistliku menetlusaja raamidesse jääv kriminaalmenetlus ei peaks kestma kauem, kui on süüdistatavale inkrimineeritava teo eest ettenähtud maksimaalne võimalik karistus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  94. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb jätta läbi vaatamata prokuratuuri taotlus, mis puudutab Harju Maakohtu 17.06.
  95. a ja 16.05.
  96. a taandamismääruste õigusvastaseks tunnistamist. Esiteks on määrused jõustunud, nende toime tõttu on kriminaalasjas vahetunud prokurörid ning seda protsessi ei ole võimalik tagasi pöörata. Teiseks ei ole taandamismääruse vaidlustamine kooskõlas KrMS § 385 lg 4 võimalik. Just sel põhjusel on prokuratuuri varasemad kaebused taandamismääruste peale jäetud läbi vaatamata. Kolmandaks peab kolleegium prokuratuuri keskset taotlust – tühistada maakohtu määrus ja kohustada maakohut menetlust jätkama – põhjendatuks ning sel põhjusel tekib prokuratuuril õigus vaidlustada kolme prokuröri taandamine tulevikus tehtava kohtuotsuse edasikaebemenetluses.
  97. Maakohus on kohaselt viidanud, et selle kohta, mis menetluses toimus enne
  98. oktoobrit
  99. a on mitu jõustunud kohtulahendit, kus on hinnatud varasemat perioodi. Sel põhjusel ei pea kolleegium sarnaselt maakohtuga vajalikuks korrata varem tuvastatud asjaolusid. Neid ei puudutata ka esitatud määruskaebuses. Vastuseks määruskaebuse esitajale kostab ringkonnakohus järgmist.
  100. Vastab tõele maakohtu väide, et vaidlusaluse kriminaalasja menetlemisele kulunud aeg on olnud väga pikk. Samas on õigus prokuratuuril, et KrMS § 2742 ja kehtiva kohtupraktika valguses ei ole kriminaalasjas mõistlik menetlusaeg veel möödunud. Mis puudutab menetluse kulgu alates 7.oktoobrist
  101. a, siis siin on maakohus eksinud mitme teguri hindamisel, jätnud mitu olulist asjaolu hindamata ning teinud noil põhjustel järeldusi, mis ei ole õiged. See kõik on viinud väära lõppjärelduseni, et kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada. Järelikult on õige prokuröri seisukoht, et maakohtu määrus tuleb tühistada.
  102. Maakohus kritiseerib riigivõimu käitumist. Kohtu hinnangul on menetluse venimisse omapoolse panuse andnud ebaprofessionaalsed prokurörid, kes on sel põhjusel menetlusest taandatud. Seda, kas maakohtu etteheited prokuratuuri tegevusele tervikuna ehk prokuröride taandamine on põhjendatud või ei, ringkonnakohus hetkel hinnata ei saa (vt määruse p 13), kuid ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et järjekorras kolmanda prokuröri taandamine mais 2023.a menetluse olulist pikenemist ei põhjustanud. Kaebaja on kohaselt viidanud, et taandamistaotluse esitamise ja lahendamise tõttu läks kaotsi ainult ½ istungipäeva. Seejärel jätkusid istungid varem kindlaksmääratud graafiku (mis arvestas tõenäoliselt osaliste ja kohtu puhkuste perioodi) järgi
  103. augustil
  104. a. Sellel päeval oli uus riiklik süüdistaja valmis menetlusse astuma. Järelikult ei jäänud perioodil 7.oktoober 2022 kuni
  105. august 2023 prokuratuuri pärast ära mitte ühtegi täit istungipäeva. Poole istungipäeva kadu ei saa pidada märkimisväärseks ja menetluse kestust oluliselt mõjutavaks teguriks.
  106. Maakohus on õigesti leidnud, et menetluse venimist on põhjustanud nii süüdistatavad kui ka nende valitud kaitsetaktika. Ringkonnakohus tutvus menetluse senise käiguga ning süüdistatavad ja nende kaitsjad on teinud kõik endast oleneva, et asjas poleks võimalik jõuda 8 1-18-10465 jõustunud lahendini mõistliku aja jooksul. Prokuratuuri väide, et nii käitudes loobuvad A-L. Peterson ja A. Miller ise oma õigusest mõistlikule menetlusajale, on õige ja põhineb senisel kohtupraktikal. Kuid vaatamata sellele, et maakohus on süüdistatavate ja kaitsjate samme kirjeldades öelnud, et need on olnud menetlust takistavad, ei arvestanud maakohus neid millegipärast mõistliku menetlusaja kontekstis.
  107. Vastab tõele, et süüdistataval on õigus valida omale meelepärane kaitsja. Samuti võib pika menetluse kestel juhtuda, et kaitsjaga sõlmitud leping tuleb erinevatel põhjustel (kaitsja hõivatus või haigestumine, omavahelised erimeelsused jne) üles öelda. Sel põhjusel ei saa üksnes kliendilepingu ülesütlemise faktist järeldada, et see on selge märk venitamistaktikast. Kaitsja vahetamine võib olla tingitud täiesti praktilisest vajadusest ning olla vahel inimese jaoks möödapääsmatu (nt rahaliste vahendite nappus). Teisest küljest on kaitsjate vahetus olnud praktikas läbivalt üks meede, millega üritatakse menetlust venitada, sest uue kaitsja valimine või määramine tähendab paratamatult seda, et talle tuleb võimaldada aega asja materjalidega tutvumiseks, samuti ei tarvitse poole pealt menetlusse lülitunud kaitsjale sobida varem kindlaks määratud istungiajad. Kõik kirjeldatu pikendab menetluse kestust. Selle hindamisel, kas tegemist võib olla venitamistaktikaga, tuleb vaadata menetlusosalise käitumist tervikuna. Käsilolevas asjas puudub vaidlus selles, et mõlemad süüdistatavad hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale ning kohtud on korduvalt tuvastanud, et kumbki neist pole huvitatud asja kiirest menetlemisest. Lisaks on üsna kõnekas ajastus: maakohus jättis 22.09.2022 rahuldamata A-L. Petersoni kaitsja A. Simsoni taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja tõttu, kaitsja vaidlustas maakohtu määruse 06.10.2022 ning ringkonnakohus jättis 28.10.2022 kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Maakohtus 08.11.2022 toimunud kohtuistungil teatas A. Simson, et neil on kaitsealusega käsil kliendilepingu lõpetamine ning 09.11.2022 määrati A-L. Petersonile riigi õigusabi. Tungiv soov kaitsjat vahetada tekkis süüdistataval järelikult siis, kui taotlus kriminaalasja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja tõttu jäi edutuks. Järelikult on A-L. Petersoni kaitsja vahetus ja sellest tingitud paus menetluses, mis algas novembrist 2022 ja kestis märtsini 2023, osa menetlusest hoiduvate süüdistatavate venitamistaktikast. Ringkonnakohus ei näe, et selle 4-kuulise viivituse eest vastutaks riik.
  108. Järgnevalt jäi riigi õigusabi korras määratud kaitsja oma ülesannete täitmisel jänni, kuid see ei ole kolleegiumi hinnangul vabandatav ning on samuti osa venitamistaktikast. Millegi muuga ei oska ringkonnakohus selgitada seda, et kaitsja ei saa kindlaksmääratud ajal esitada kõiki tõendeid põhjusel, et ta pole neid saanud. Olukorras, kus ei klient ega eelmine kaitsja ei esita uuele advokaadile tõendeid ja istungipäevi sel põhjusel täielikult ära ei kasutata, vastutab menetluse venimise eest süüdistatav. Kui süüdistatav tõendeid kaitsjale kättesaadavaks ei tee ja advokaadil ei ole päevade kaupa midagi esitada, siis tuleb kaitsjal oma suhtlus kliendiga fikseerida ning selgitada tagajärgi – kui tõendit ei ole, ei saa seda kohtule esitada ning siis tuleb selle esitamisest kas loobuda või kanda riski, et kulunud aeg arvestatakse süüdistatavast endast tingitud viivituste hulka.
  109. Kolleegium märgib maakohus ei ole süüdistatavate (ja nende kaudu kaitsjate) eelnevalt kirjeldatud käitumisele tähelepanu pööranud vaatamata sellele, et vaadeldaval perioodil ei ole viivitused menetluses tekkinud riigivõimu tõttu. Jätkuvalt on süüdistatavad (ja nende kaudu ka kaitsjad) need, kes pole huvitatud asja kiirest lahendamisest. Mis puudutab etteheidete tegemist riigivõimule, et süüdistatavaid pole õnnestunud tabada, siis see ei ole kohane. Asja arutatakse süüdistatavate osavõtuta, A-L. Petersonil ja A. Milleril on jätkuvalt võimalik ilmuda kohtuistungitele. Maakohtu tõstatatud küsimus, kas süüdistatavatele mõistetavaid võimalikke 9 1-18-10465 karistusi on üldse võimalik täitmisele pöörata, puudutab kohtuotsuse täitmist, mitte mõistlikku menetlusaega.
  110. Käsilolevas asjas otsustas maakohus olukorras, kus kohtuliku arutamise lõpuni on jäänud loetud päevad, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. Taas ei saa mööda vaadata kaitsjate ajastusest. Kriminaalmenetlus pidi 02.08.2023 edasi kulgema kokku lepitud ajagraafiku järgi ning oli sisuliselt lõpusirgel, kui süüdistatavate kaitsjad otsustasid esitada taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Iseenesest pole see keelatud, kuid olukorras, kus süüdistatavate kohta on kohtud varem öelnud, et nad on ise loobunud oma õigusest mõistlikule menetlusajale, tekib paratamatult arusaam, et sellega jätkatakse menetluse venitamist. Paraku on maakohus süüdistatavate ja kaitsjate valitud taktikaga kaasa läinud. Ei saa välistada, et taotluse rahuldamata jätmise korral oleks asi maakohtus lõpuni menetletud ning maakohtu esialgse prognoosi järgi oleks varsti oodata lahendit. Selle asemel vaieldakse nüüd
  111. a lõpus eri kohtuastmetes, kas asja menetlus tuleks lõpetada või mitte.
  112. Prokurör on määruskaebuses õigesti viidanud, et asja lõpuni arutamine ei võta enam ülemääraselt aega ning mõned täiendavad istungipäevad menetluse kestust enam oluliselt ei venita. Seda muidugi olukorras, kus maakohus kaitsjate taktikaga rohkem kaasa ei lähe. Kolleegium ei saa jätta märkimata, et märke selle kohta on mõlema kaitsja kirjalikes seisukohtades. Nii näiteks on vihjatud, et KrMS § 297 täiendavate tõendite voor ei ole kaitsjate jaoks veel lukus, samuti viidatakse süüdistatavate õigusele olla ära kuulatud. Ringkonnakohus meenutab siinkohal, et menetlusosalise õigus KrMS § 297 korras täiendavaid tõendeid esitada ei ole piiramatu: tõendi esitamisel ja vastuvõtmisel lähtutakse nii KrMS §-des 2861 kui ka 297 sätestatust, s.o täiendavaid tõendeid saab vastu võtta väga piiratud tingimustel. Kohus peab kõiki vastuvõtmise aluseid kontrollima erilise hoolikusega juhul, kui menetlusosaliste senine käitumine on olnud ilmselgelt pahatahtlik ja asja menetlemist pidurdav. Nii näiteks on kohtul kooskõlas KrMS § 2861 lg 2 p 1 õigus keelduda tõendi kogumisest, kui selle tähtsus ei vasta kättesaamiseks minevale ajakulule. Sama kehtib süüdistatavate ristküsitlemise kohta. Kaitsjate kirjalikest vastustest võib aru saada nii, et süüdistatava õigus olla ära kuulatud on midagi, mille tõttu võiks menetluse jälle pausile panna. Millegi muuga ei oska kolleegium seletada kaitsjate vastuväidet, et prokuröri prognoos pole õige. Ringkonnakohus märgib, et kui menetlusest seni kõrvale hoidunud süüdistatavad avaldavad soovi anda ütlusi, siis piisab, kui neile antakse selleks võimalus. See, kas isikud soovivad neile antud võimalust kasutada või mitte, on nende endi teha. Istungite pidev edasilükkamine sellepärast, et süüdistatav soovib küll ütlusi anda, kuid ei saa seda ühel või teisel põhjusel teha, ei ole mõeldav. Süüdistatavate senise käitumise pinnalt on põhjust eeldada, et nende huvi on asja jätkuvalt venitada ning soov anda ütlusi võib olla üks meede, mille abil nad proovivad seda eesmärki saavutada.
  113. Maakohus leidis augustis oma prognoosi piisavalt sisustamata, et lahendini pole võimalik jõuda enne
  114. a lõppu. Kahtlemata on kohtul keeruline menetleda paralleelselt mitut suurt üldmenetlust, kuid selgitus, miks peaks ühele suurele asjale eelistama teist, maakohtu määrusest ei selgu. Arvestades, et asi on lõpusirgel, pole veel võimatu jõuda jõustunud lahendini 2024 lõpuks. Mis puudutab ühe kaitsja suurt töökoormust, siis see ei vabanda istungite pikaks ajaks edasi lükkamist. Tööülesannete täitmise võimatuse korral tuleb uute asjade juurde võtmisest kas loobuda või otsida pikaleveninud menetlust takistavatesse asjadesse asenduskaitsja. Viimase otsimisel tuleks lähtuda sellest, et ära tuleks anda väiksema mahuga ja vähem aegkriitilised asjad. Kokkuvõtvalt on hetkel mõistliku menetlusaja kulgemise algusest möödunud küll märkimisväärne aeg, kuid arvestades süüdistatavate panust menetluse venimisse, ei saa praegu täie kindlusega väita, et mõistlik menetlusaeg on nende jaoks 10 1-18-10465 käesolevaks ajaks möödunud või et jõustunud lahendini pole võimalik jõuda mõistliku menetlusaja jooksul.
  115. Kaebajal on õigus, et maakohus on jätnud kaalumata alternatiivsed kompensatsioonimeetmed ja pidanud sisulisi põhjendusi esitamata võimalikuks ainult menetluse lõpetamist. Kehtiva kohtupraktika järgi tuleks kohtul enne kõike kaalukama meetme rakendamist ära näidata, kuidas on pikaleveninud kriminaalmenetlus süüdistatavat mõjutanud, mh tuleb arvestada, kui intensiivselt on tõendite kogumisel süüdistatava eraellu sekkutud, milliseid menetluse tagamise vahendeid on süüdistatava suhtes kohaldatud ja kas süüdistatav on pidanud seoses menetlusega viibima avalikkuse tähelepanu all (nt RKKKo 3-1-1-53-15). Tsiteeritud kaalutlusi määrusest ei nähtu. Lisaks pöörab ringkonnakohus nii maakohtu kui ka kaitsjate tähelepanu asjaolule, et lähiminevikus heastas riik näiteks kohtuasjas nr 1-16-9171, kus samuti fikseeriti mõistliku menetlusaja riive, rikkumise karistuste leevendamisega. Viidatud kriminaalasjas olid süüdistatavad väga pikka aega vahi ja avalikkuse tähelepanu all, tõendeid koguti jälitustoimingutega jne. Alles hiljuti jäeti Riigikohtus menetlusse võtmata määruskaebused kriminaalasjas nr 1-17-9149, kus vaidlustati kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetamata jätmist. Järelikult lähtutakse praktikas järjekindlalt sellest, et menetluse lõpetamine on väga erandlik sh juhul, kui teatud viivitused on riigipoolsed. Mis puudutab maakohtu väiteid, et käsiloleva menetluse esemeks on II astme kuritegu, siis on kohtupraktikas asutud seisukohale, et isegi kui riigivõimu tegevusetusest tingitud olemuselt lihtsakoelise kriminaalasja venimine viitab sellele, et süüdistatava õiguste rikkumine pole olnud vähetähtis, ei tähenda see automaatselt, et sellisele mõistliku menetlusaja rikkumisele tuleb reageerida üksnes kriminaalmenetluse lõpetamisega (RKKKo 1-20-9006). Antud juhul on nii varem kui ka maakohtu vaatluse alla võetud ajavahemikul alates
  116. oktoobrist 2022 –
  117. augustini 2023 menetluse venimises olnud süüdi süüdistatavad ja nende kaitsjad.
  118. Selle kohta, mis on süüdistatavate ja ka kannatanu jaoks kaalul, tuleb märkida, et kuigi A. Miller ja A.-L. Peterson olid kuulutatud tagaotsitavateks ja nende suhtes oli kohaldatud tõkend vahistamine, ei ole nad reaalselt vahi all viibinud. Kui süüdistatavad kogesid tagaotsimise ja vahistamise ning Euroopa Vahistamismääruse tõttu mingisuguseid piiranguid, siis neid oli võimalik vältida kohtusse ilmumisega ja enda asukohast teadaandmisega. Eelduslikult on süüdistatavad saanud Soomes oma igapäevase elu-oluga jätkata ja nende elukorraldus ei ole menetluse tõttu üleliia kannatanud. Nad ei ole soovinud osaleda kohtuistungitel. Järelikult ei ole süüdistatavate jaoks hetkel midagi olulist, mida peaks vältima (nt pikaaegne vahi all viibimine, mis pika menetluse tõttu ületab igasuguse mõistliku vahi all viibitud aja). Süüdistatavate puhul rakendub menetlusest pakku mineku argument vastukaaluks nende õigusele menetlusele mõistliku aja jooksul. Kriminaalmenetluses tõe välja selgitamine on oluline üldine huvi ja sel põhjusel on isikul talumiskohustus.
  119. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et asjas on avalik huvi. Toetuste väljapetmise tõttu on ka lähiminevikus alustatud kriminaalmenetlusi ning olukorras, kus sarnaste asjade menetlus kohtus lõpusirgel lõpetatakse, siis annab see üldsusele signaali, et kui menetlusest hoiduda ja piisavalt osavalt asjaga venitada, on võimalik karistusest pääseda. Sellele võimalusele on tegelikult oma määruses viidanud ka maakohus.
  120. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et menetluse mõistlik aeg ei ole veel käesolevaks ajaks möödunud ning menetlust tuleb jätkata. Pole välistatud, et lahendi tegemisel tuleb mõistliku menetlusaja küsimust uuesti vaagida, kuid siis tuleb silmas pidada järgmist. Menetlusaja mõistlikkuse ületamisele saab valitseva arvamuse järgi kriminaalmenetluse lõpetamisega reageerida väga erandlikel juhtudel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud KrMS § 2742 ja § 2052 11 1-18-10465 sõnastusest tulenevat kohustust kaaluda, kas isegi kui tuvastatakse mõistliku menetlusaja ületamine, on seda võimalik korvata muude abinõudega (vt RKKKo 3-1-1-42-15 p 67). Abinõu valikul tuleb seejuures lähtuda avalikust menetlushuvist ja süüdistatava õiguste rikkumise määrast. Olukorras, kus lahendi tegemisel tuvastatakse mõistliku menetlusaja ületamine, tuleb kaaluda teisi meetmeid ja nende rakendamise võimatuse korral esitada vastavad põhjendused. Sealjuures ei saa tähelepanuta jätta, et lisaks karistuse leevendamisele on mõistliku menetlusaja riivele võimalik reageerida ka SKHS-is sätestatud rahalise hüvitisega.
  121. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et süüdistatavate õigust mõistlikule menetlusajale ei ole senise menetluse käigus rikutud. Ehkki menetlus on isikuid mõjutanud võrdlemisi kaua, ei ole selles olnud pikki põhjendamatuid viivitusi, mis oleksid menetlust õigustamatult venitanud. Ringkonnakohtu hinnangul võib kriminaalasja lõpliku lahendini jõudmine võtta natuke rohkem kui 8 aastat, kuid see aeg pole nii pikk, et rääkida menetluse lõpetamisest. Seega ei ole kriminaalasja lõpetamiseks KrMS § 2742 lg 1 järgi alust ning asja arutamist tuleb maakohtus jätkata. Arvestades süüdistatavate ja kaitsjate käitumist tuleb kohtul kahtlemata astuda samme, takistamaks kaitsjate ja süüdistatavate poolt menetlusõiguste edasist kuritarvitamist. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 341 lg-st 3, § 339 lg-st 2, § 338 p-st 3 ja § 337 lg 2 p-st 2 rahuldab ringkonnakohus prokuröri määruskaebuse osaliselt, tühistab vaidlustatud kohtumääruse täies ulatuses ning saadab kriminaalasja samale kohtukoosseisule kohtumenetluse jätkamiseks.
  122. A.-L. Petersoni kaitsja M. Viira on esitanud taotluse määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulude välja mõistmiseks. Taotluse kohaselt on määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud summas 417.60 eurot (s.h käibemaks 69.60 eurot). Tasutaotluse kohaselt taotletakse 02.08.
  123. a istungil osalemise eest 50 min ulatuses 60 eurot, 16.08.
  124. a istungil osalemise eest 30 min ulatuses 36 eurot ja määruskaebuse esitamisega seonduva eest 210 min ulatuses 252 eurot. Ringkonnakohus ei pea taotlust põhjendatuks seoses 02.08.
  125. a ja 16.08.
  126. a maakohtu istungil osalemisega seoses, sest vastavad kulud ei ole seotud määruskaebemenetlusega ringkonnakohtus ja vastav taotlus tulnuks esitada maakohtule enne kohtu nõupidamistuppa siirdumist. Seega jääb kaitsja taotlus selles osas rahuldamata. Seoses määruskaebemenetlusega peab ringkonnakohus põhjendatuks kaitsjatasu summas 216 eurot. Nimelt, advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 7 reguleerib määratud kaitsja tasumäärasid kriminaalasja määruskaebuse lahendamise menetluses. Viidatud paragrahvi lõige 1 kohaselt on määratud kaitsja tasu määruskaebuse esitamise eest 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 216 euro. Kuivõrd kaitsja M. Viira kirjalik seisukoht prokuröri määruskaebusele oli mahukas ja selle koostamisele kulus kahtlemata võrdlemisi kaua aega, on põhjendatud määruskaebemenetluses välja mõista Viira & Partnerid Advokaadibüroole kaitsja M. Viira poolt määruskaebusele seisukoha esitamise eest 216 eurot (maksimaalses määras), millele lisandub käibemaks 43.20 eurot, kokku summas 259.20 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 ja § 187 lg 1 kannab menetluskulud käesoleval juhul riik, sest ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja lisaks on kaebuse esitajaks prokuratuur. /allkirjastatud digitaalselt/ 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.