KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. august 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-8704 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Ku

§ 199lg 2 p 9 järgi 2 aasta pikkuse reaalse vangistusega ehk sanktsiooni keskmise määra lähedaselt. Kar

S § 120 lg 1 järgi V.J-ile karistust mõistes leidis kohus, et karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, kuid esineb KarS § 58 p 9 raskendav asjaolu, so süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks. Nimelt võttis süüdistatav noa taskust välja koos sõnade „ma tapan su ära“ lausumisega pärast seda, kui ta oli toime pannud Selver AS kaupluses seal müügil olevate jookide varguse ning tema poole pöördus turvatöötajast kannatanu. Üldteada olevalt on turvatöötajate ülesanne tagada kord, so ka ennetada ning tuvastada õigusrikkumised poeruumides. V.J, kes oli juba varastanud poes olles sealse alkoholi ära tarbimise näol kavatsuseta selle eest tasuda, 5 soovis vältida kinnipidamist ja seetõttu ütles ka turvamehele, et kao minema, muidu tapab ära. Süüdistatava eesmärki jätkata segamatult õigusrikkumise toimepanemisega kinnitab asjaolu, et pärast ähvardamistegu naasiski ta poolikute pudelite juurde, millest osad olid Selveri kaupluses müügil olnud ning jätkas nende joomist, so teo toimepanemist. Eelnevast nähtub üheselt, et just varguse toimepanemise hõlbustamiseks ähvardas ta poes korda tagavat turvatöötajat, kes oli sekkunud tema tegevusse. V.J ähvardas tööülesandeid täitvat turvatöötajat nii sõnaliselt kui seejuures sõnade mõjususe tugevdamiseks nuga näidates. Tegemist oli selge ja jõulise ähvardamisega, mille sõnum oli ühene – tagane või ma tapan su ära. Antud teo asjaolusid silmas pidades ei saa isiku süü suurust pidada keskmisest oluliselt väiksemaks. V.J-i puhul ei saa mööda vaadata eripreventiivsetest kaalutlustest, mis ei võimalda isiku karistamist keskmisest madalamas määras. V.J-i on korduvalt karistatud nii väärteo- kui kriminaalkorras, mis selgelt näitab temas sügavalt juurdunud kriminaalseid käitumismalle. Samuti ei ole antud ähvardamistegu isiku puhul esimene isikuvastane kuritegu. Lisaks arvukatele vargustele on V.J minevikus karistatud ka KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Isik ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Kaitsmaks õiguskorra huve ja mõjutamaks V.J edasiselt hoiduma süütegude toimepanemisest, hindab kohus põhjendatuks karistada V.

§ 120lg 1 järgi vangistusega.

Menetluskulu Kohus ei pidanud põhjendatuks menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ega tasumise tähtaja pikendamist. V.J on noor füüsiliselt terve inimene, kes on ise end teadliku parasiteeriva eluviisiga viinud majanduslikku kitsikusse. Samuti ei ole ta soostunud tööl käima ning paneb järjepidevalt toime vargusi, sh mitte toidu või muu esmavajaliku hankimiseks, vaid varastades valdavalt alkoholi ja karastusjooke. Kohtu hinnangul ei oleks õiglane doteerida kinnipeetava varasvastaste kuritegude toimepanemist nendega kaasnenud menetluskulude riigi kanda jätmise läbi. Seega tuleb menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.J-i kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse V.J-i süüditunnistamises osaliselt tühistada, s.o V.J-i süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 järgi

1. oktoobri 2020 kuriteoepisoodis ja KarS § 120 lg 1 süüditunnistamises ning süüdistatav nimetatud kuritegude toimepanemises õigeks mõista. Ka palub kaitsja tühistada maakohtu otsus V.J-ile mõistetud karistuse osas ning seda kergendada. Lisaks palub kaitsja vähendada V.J-ilt väljamõistetud menetluskulusid. V.J ei tunnista enda süüd
2. oktoobril 2020 kella 09.30 paiku Valgas Riia tn 18 asuvast Liivimaa Apeteegid OÜ müügisaalist 10 ml pudeli D-vitamiini tilkade varguses. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid süüdistamaks V.J Dvitamiini tilkade varguse toimepanemises. Vaidlust pole selles, et V.J
3. oktoobril 2020 Liivimaa Apteegid OÜ käis. Seda ei ta eita, samuti seda, et sooritas ostu. Turvakaamera videosalvestiselt on näha kuidas ta apteeki sisenes, käis riiulite vahel ja lõpuks läks kassa juurde ning sooritas ostu ja maksis selle eest. Tõsi, ühe riiuli juures seisis kauem ja vaatas mingit karpi, hoidis käes ja pani tagasi ja käis ümber riiuli, kuid kohtus vaadatud videost ei nähtu, et tema 6 oleks sellest karbist pudeli taskusse pannud, s.o. varastanud D-vitamiini tilgad. Tegelikult kohtus vaadatud videosalvestise põhjal seda tõsikindlalt väita ei saa. Kaitsja leiab, et kuna isik oma süüd eitab ja tõendid on vaieldavad, siis tuleb vaieldavused ja kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks vastavalt KrMS § 7 lg
4. Sellest tulenevalt tuleb jätta ka Liivimaa Apteegid OÜ esitatud tsiviilhagi summas 14,99 rahuldamata. V.J ei tunnista ka KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistust. Tema kohtus ütlusi ei andnud, aga kinnitas, et ei ole tapmisega ähvardanud. Tema arusaam asjast on selline, et ta võis turvamehele öelda, et kao minema, ära sega või midagi taolist, kuid ta ei ole öelnud, et lööb turvamehe maha. Kaitsja leiab, et V.J-i tegevusele hinnangu andmisel tuleb arvestada seda, et isik oli alkoholi tarvitanud, reageeris teda nii öelda segama tulnud turvamehe suhtes kurjasti. Tegelikult sellist ähvardust ta tõsiselt ei mõelnud. Arvestada tuleb sellega, tegemist vene rahvusest inimesega, kelle sõnavara ja selline väljendusviis võib olla talle loomupärane, eriti alkoholijoobes. KarS § 120 lg 1 kohaselt on seadusandja pidanud oluliseks seda, kuidas kannatanu tajub tema ähvardamist. Objektiivselt moodustab koosseisu spetsiifiline tegu antud juhul ähvardamine, mille sisuks tapmine ja mis peab olema veenev. Antud juhtumil oli tegu purjus inimesega, kes tahtis, et teda kõnetama tulnud turvamees jätaks ta rahule, et ta saaks avalikus kohas, s.o. kaupluse müügisaalis edasi toimetada oma tegemisi, mis küll ei ole kooskõlas seadusliku tegevusega, s.o. müügisaalis avada alkoholi pudeleid ja nende sisu ära juua. Tegelikult ta tõsimeelselt ei mõelnud turvameest ära hakata tapma. Ähvardus peab olema veenev. Asjaolu, et turvamees pidas seda tõsiseks ja taandus ja lahkus V.J-i juurest, siis seda tõsidust tuleks eraldi tuvastada. See, et R.P. sai aru, et tema jõud ei käi V.J-ist üle, s.o. füüsiliselt on V.J pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, siis see asjaolu ei anna alust eeldada, et V.J-i poolt välja öeldud lause oleks siiski nii tõsine, et seda pidada KarS § 120 lg 1 kohaselt kuriteoks. R.P. nägi taskust väljaulatuvat nn noataolist eset. Nuga ennast ei näinud. Ähvardust saab pidada reaalseks kui antud situatsioonis tunduks see ähvardamine tapmisega ka reaalne ja veenev objektiivsele kõrvalseisjale. Kaitsja leiab, et antud juhtumil ei ole objektiivselt tajutav tõsimeelse tapmisega ähvardusega. Kohus mõistis V.J-ile KarS § 199 lg 2 p 9 järgi karistuseks 2 aastat vangistust. Kohus leidis, et puuduvad kergendavad asjaolud. Apellatsioonis kaitsja kohtuga ei nõustunud, leides, et üheks kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine koheselt varguste osas v.a Liivimaa Apteegid OÜ D-vitamiini tilkade osas. Seega 4 kuriteo episoodis süüdistatav vargust tunnistab. Kohus ei ole arvestanud sellega, et 4 kaupluste vargust on toimunud kõik ühel kuupäeval, s.o.
5. oktoobril 2020 kellaajaliselt ajavahemikus kella 15.00 kuni kella 17.00, mil süüdistatav kinni peeti. Kaitsja leiab, et seda tuleks arvestada, et tegu oli ühel päeval ja lühikese ajavahemiku jooksul. Kohus lähtus sanktsiooni keskmisest määrast ja väitis otsuses, et mõistetav karistus peaks tulevikus ära hoidma V.J-i poolt uued kuriteod. Kahtlemata on see õige mõte, kuid antud 7 juhul on tegemist isikuga, keda on varasemalt korduvalt karistatud ja pikad vangistused ei ole suutnud teda hoidumast uute kuritegude toimepanemisest. Kaitsja soovib väita, et vaevalt pikk karistus muudab V.J. Karistuse eesmärk on ühelt poolt üldpreventiivne. Antud juhul 7 kuud vangistust 4 kuriteoepisoodi eest (alkoholi vargus kauplustest) on piisavalt range. Sõnum ühiskonnale on välja läinud, et see on karistatav vangistusega. Teisalt eripreventiivne mõju. Ka 7 kuud vangistust on V.J-i jaoks vangistus ja karistus toimepandu eest. Kaitsja arvates on küsitav kas mõistetav karistus V.J-i käitumist tulevikus muuta suudab ja seda ka sel juhul kui karistus on nii range nagu kohus mõistis, 2 aastat vangistust. Menetluskulude osas leiab kaitsja, et V.J-ilt väljamõistetud menetluskulusid tuleb vähendada. V.J viibib vangistuses, tal puuduvad rahalised vahendid. Ilmselgelt kõigi menetluskulude tasumine käib tal üle jõu ka lähitulevikus. Vastuväited apellatsioonile
6. juunil 2021 esitas prokuratuur omapoolsed vastuväited apellatsioonile. Prokuratuur leiab, et kaitsja apellatsioon, milles taotleti V.J-i õigeksmõistmist Liivimaa Apteegid OÜ varguse episoodis ja kannatanu R.P. e ähvardamise episoodis, samuti mõistetud karistuse kergendamist, menetluskulude vähendamist ja Liivimaa Apteegid OÜ tsiviilhagi rahuldamata jätmist, on põhjendamatu ning selles ei sisaldu maakohtu järeldusi kummutavat analüüsi, mis võimaldaks tõendite hindamist selliselt, nagu apellatsioonis taotleti. Prokuratuuri arvates on maakohus tõendeid käsitlenud väga põhjalikult ja kohtus uuritud tõendid, sh turvakaamerate salvestised kõrvaldamata kahtlusteks V.J-i süü küsimuses ruumi ei jäta. Tõendite hindamisega seoses kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmine annab ühtlasi aluse jätta rahuldamata ka kaitsja apellatsioon tsiviilhagi ja menetluskulude vähendamisega seoses. Prokuratuur leiab, et maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 eest süüdistatavale mõistetud karistusmäär jääb alla sanktsiooni keskmist ning ka liitkaristus ei ületa käsitletutest raskeima kuriteo ehk KarS § 199 lg 2 keskmäära. A. Mikišni süü suurust ja tema isikut arvestades ei ole põhjendatud tema karistuse kergendamine. Maakohus on karistusmäära valikul ja põhjendamisel, miks see peaks antud juhtumi asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades olema just selline, olnud väga põhjalik ning individualiseeritud karistusmäärani jõudmine on kohtupraktika kohaselt just konkreetse kohtukoosseisu põhjalik kaalutlemisotsustus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi V.J-ile süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. 8 Maakohus on põhjalikult kajastanud uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise V.J-i süüküsimuse lahendamisel. Ka ei anna apellatsioonis esitatud põhjendused alust V.J-ile mõistetud karistuse ja kohtukulude vähendamiseks. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida V.J-i kaitsja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. V.J-i süüdistus
7. oktoobril 2020 Liivimaa Apteegid OÜ-s toimunud varguses Kaitsja leiab, et V.J-i süü
8. oktoobri 2020 varguse episoodis ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud. Esitatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitaksid, et nimelt V.J pani D-vitamiini tilkadega pudeli endale taskusse ja lahkus apteegist selle eest tasumata. Kuna V.J oma süüd eitab ja tõendid on vaieldavad, siis tuleb tõusetunud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks vastavalt KrMS § 7 lg
9. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et otsesed tõendid, s.o isikulised tõendid, kriminaalasjas tõepoolest puuduvad. Samas ei ole kohtupraktika kohaselt välistatud isiku süüditunnistamine ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on oma otsuses nr 3-1-1-114 leidnud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb aga tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Liivimaa Apteegid OÜ juhatuse liikme E.S. a ütluste kohaselt, oli ta
10. oktoobril 2020 apteegi tagaruumides, kui tema juurde tuli apteegi töötaja ning andis teada, et D-vitamiinide pakend on tühi. Töötaja selgituste kohaselt oli üks apteegi külastaja seisnud liialt kaua riiuli juures kus 9 vitamiinid asusid ning kuna töötajal tekkis kahtlus, otsustas ta minna kontrollima. Seejärel otsustati vaadata üle videosalvestis. Videosalvestiselt nad nägid, et sama isik, kes avas D-vitamiinide pakendi ja asetas selle hiljem tagasi riiulile, ostis V.J-i nimele väljastatud ID kaardi ettenäitamisel samale nimele väljastatud retsepti alusel ravimeid. Liivimaa Apteegid OÜ turvakaamera
11. oktoobri 2020 salvestiselt, mida on vaadeldud ning mille kohta on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, nähtub, et isik kellel on seljas musta värvi jope, jalas halli värvi püksid ja peas rohelise-valge kirjega nokamüts, siseneb apteeki. Isik kõnnib mõnda aega apteegis ümber riiuli millel silt „suuhooldusele“. Seejärel on salvestiselt näha, kuidas isik peatud riiuli selles osa juures mis jääb apteegi välisukse poole. Jäänud riiuli ees seisma võtab isik riiulilt punakat värvi pakendi, avab selle ja võtab sellest midagi välja. Videosalvestiselt on võimalik näha, et pakendist väljavõetud eseme jätab isik enda kätte. Seejärel sulgeb isik pakendi ja asetab selle tagasi riiulile. Rusikasse pigistatud käe (vasaku), milles on pakendis olnud ese, paneb isik taskusse ning lahkub riiuli juurest. Riiuli juurest lahkudes siirdub isik kassa juurde.
12. oktoobril 2020 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt on vaadeldud Vitamiin D3 tilgad tühja karpi. Karbi värvus on punakas. Arvestades videosalvestisel nähtava pakendi ja asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud pakendi värvuse kokkulangemist, saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et videosalvestisel nähtud isik avas ja asetas hiljem riiulile tagasi nimelt vitamiini D3 pakendi. Kriminaalasjas on vaadeldud V.J-i riideid. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt olid süüdistataval tema kinnipidamisel peas musta värvi müts, mille esiküljel valget ja rohelist värvi kirje „EA7 GIORGIO ARMANI“, seljas musta värvi jope ja jalas musta värvi dressipüksid. Seega langeb videosalvestiselt nähtuva isiku riietus (nokamüts ja jope) kokku V.J-i kinnipidamisel tal seljas olnud riietusega. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud kaudsete tõendite kogum (E.S. a ütlused, videosalvestiselt nähtuv, V.J-i riietus) moodustab taolise tõendite süsteemi, mis ei jäta põhjendatud kahtlusi, et nimelt V.J oli isikuks kes varastas
13. oktoobril 2020 Liivimaa Apeteegid OÜ-s viibides pudeli vitamiini D3 tilkadega. Siinjuures märgib ringkonnakohus vastuseks kaitsjale, et V.J-i poolt oma süü eitamine, toomata seejuures esile ühtegi omapoolset kaitseversiooni, ei evi sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud põhimõttest. V.J-i süüdistus KarS § 120 järgi Apellatsioonis vaidlustab kaitsja V.J-i süüditunnistamise KarS § 120 järgi esmalt põhjusel, et süüdistatav ei mõelnud esitatud ähvardust turvatöötaja ära tappa, tõsiselt. V.J oli alkoholijoobes ja reageeris teda keelama tulnud turvamehe suhtes kurjasti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 1-19-1849 leidnud, et ähvarduse esitaja peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et 10 KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et asjaolul, kas V.J oli kavatsus esitatud ähvardus ka tegelikkuses täide viia või puudus tal sellekohane tahtlus, ei oma tema süüküsimuse üle otsustamisel tähtsust. Isiku tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 120 lg 1 järgi on oluline, et esitatud ähvarduse täideviimine näiks reaalsena ähvardatava jaoks. R.P. on kohtuistungil üheselt kinnitanud, et pärast suulise ähvarduse esitamist ning noa nägemist V.J-i käes ja selle suunamist tema poole, võttis ta süüdistatava ähvardust väga tõsiselt ja tundis ohtu endale. Seega võttis R.P. V.J-i poolt esitatud ähvardust tõsiselt ning selle täideviimise võimalus näis kannatanule reaalsena. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et V.J-i poolt esitatud ähvardus ei olnud veenev. V.J oli ähvarduse esitamise ajal purjus ning ta soovis vaid, et teda korrale kutsuma tulnud turvamees ta rahule jätaks. Kaitsja arvates ainuüksi see, et turvamehe jõud ei pruukinud käia füüsilisest suuremast V.J-ist üle, ei anna alust eelduseks, et V.J-i väljaöeldu oleks nii tõsine, et seda pidada KarS § 120 lg 1 kohaselt kuriteoks. Kaitsja arvates ei ole käesoleval juhul objektiivselt tajutav tõsimeele tapmisega ähvardamine. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 1-19-1849 leidnud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Samas otsuses on Riigikohus selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes veatult tuvastanud, et lisaks V.J-i poolsele suulisele ähvardusele kannatanu tappa, võttis süüdistatav taskust välja noa, avas selle tera ning suunas selle kannatanu poole. Seega kasutas V.J R.P. e suhtes psüühilist vägivalda, mille sisuks oli ähvardus, et V.J võib R.P. e tappa, kui viimane ei lahku. Ringkonnakohus leiab, et V.J-i poolt R.P. ele esitatud ähvardus oli veenev ja tõsiseltvõetav. V.J esitas kannatanule suulise ähvarduse ta tappa. Lisaks suulisele ähvardusele võttis süüdistatava noa ja suunas selle tera kannatanu poole. Seega kinnitas V.J oma suulist ähvardust ka reaalse tegevusega, s.o noa väljavõtmise ja selle suunamisega kannatanule. Üldteada on asjaolu, et noaga on võimalik tekitada teisele isikule mistahes vigastust, sealjuures põhjustada ka surma. R.P. on kohtuistungil kinnitanud, et V.J-i ähvardust kuuldes ja nähes viimase käes nuga, tundis ta hirmu oma elu pärast, kartes, et V.J võib oma ähvarduse teoks teha. 11 Ringkonnakohtu arvates oli olukorras kus lisaks suulisele ähvardusele kannatanu tappa, võttis V.J välja noa ja suunas selle kannatanu poole, R.P. el reaalne alus karta tapmisähvarduse täideviimist V.J-i poolt. Ringkonnakohus leiab, et taolises olukorras esitatud ähvardus tundub reaalsena ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus V.J-i süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata. Karistus Taotledes V.J-ile kergema karistuse mõistmist, leiab kaitsja, erinevalt maakohtust, et V.J-i käitumises esineb karistust kergendav asjaolu. Kaitsja arvates tuleb karistust kergendava asjaoluna arvestada seda, et V.J tunnistas enda süüd neljas talle süüks arvatud varguse toimepanemises. Ringkonnakohus leiab, et isiku poolt pelgalt enda süüditunnistamine kuriteo toimepanemises, ei ole vaadeldav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. KarS § 57 lg 3 mõttes on karistust kergendavaks asjaoluks isiku ilmumine süü ülestunnistamisele. V.J aga ei ilmunud süü ülestunnistamisele, vaid ta peeti kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes kinni politseitöötajate poolt. Ringkonnakohtu arvates ei saa ainuüksi asjaolu, et süüdistatav tunnistab ennast kuriteo toimepanemises süüdi, sest tema süü on vastuvaidlematult tõendatud, pidada tema karistust kergendavaks asjaoluks ka KarS § 57 lg 2 kohaselt. Kaitsja leiab, et V.J-i süü käesolevas kriminaalasjas ei ole suur. Nimetatud väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et V.J varastas põhiliselt alkoholi ja varastatu väärtus ei ole suur. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus leidnud, arvestades süüdistatava kuritegelikku aktiivsust ja kuritegude toimepanemise viisi, et V.J-i süü suurust ei saa pidada väikeseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt V.J-i süü suurusele antud hinnanguga. Arvestades V.J-i süü suurust ja ka tema isikut ongi maakohus karistanud V.

§ 199lg 2 ettenähtud karistuse keskmisest määrast väiksema karistusega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt V.J-ile mõistetud karistuse kergendamine, arvestades tema kuritegelikku aktiivsust ja tema isikut, ei ole aga põhjendatud. Seda ei tingi ka kaitsja väide, et V.J-ile mõistetud varasemad pikemaajalised karistused ei ole suutnud teda panna hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja taoline arutluskäik mõistetamatu. Kaitsja mõttekäiku järgides tuleks isikule keda on varasemalt karistatud ja kes pärast karistuse ärakandmist paneb uuesti toime samaliigilise kuriteo, mõista kergema karistuse kui oli eelnev, sest varasemalt mõistetud karistus ju ei hoidnud ära isiku poolt uute kuritegude toimepanemist. Taoline lähenemine ei ole ringkonnakohtu arvates aga kuidagi kooskõlas KarS § 56 lg 1 toodud karistuse mõistmise põhimõtetega. Menetluskulu 12 Apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt V.J-ilt väljamõistetud menetluskulude vähendamist ja seda põhjusel, et süüdistatav viibib vanglas ja tal puuduvad rahalised vahendid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on V.J-ilt menetluskulusid välja mõistes igakülgselt analüüsinud, miks nende osaline riigi kanda jätmine ei ole põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase seisukohaga. Ainuüksi asjaolu, et V.J viibib vangistuses ja tal puuduvad hetkel rahalised vahendid ei anna alust menetluskulude vähendamiseks. V.J on noor töövõimeline isik ning alustades õiguskuulekat elu on ta võimeline tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud edaspidiselt. Menetluskulu ringkonnakohtus Kaitsja A. Pärtel esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks 81,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 13,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 75 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 68 eurot, millele lisandub käibemaks 13,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 68 eurot milles sisaldub käibemaks 13,60 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg 2 tuleb menetluskulu jätta V.J-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 13