Obsah (6)

§ 1933§ 2§ 175§ 172§ 173§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14.11.2023.a, Tallinn

§ 1933lg 1 sätestab, et kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022.

aasta 1.juunlit algatatud kohustusest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on käesoleva seaduse § 175 lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani.

1. Käesolevaks ajaks on kohustustest vabastamise menetlus kestnud kolm ja pool aastat.
2. Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist (01.07.2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis 2022.aasta 30.juunini. 12.

§ 2

teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras.

§ 175

lg 1 sätestab, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku.

§ 175

lg 2 kohaselt saab kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 3 2-19-137 13. Käesoleval juhul on kolm võlausaldaja arvamisel, et võlgnik on rikkunud

§ 173

lgs 3 ja 4 sätestatud kohustust, tehes võlausaldajale väljamakseid seaduses sätestatust oluliselt väiksemas summas ning selline tegevus on kahjustanud oluliselt võlausaldaja õigusi ja huve. 14. Vaidlust ei ole selles, et võlgnik on täitnud nõuetekohaselt

§ 173

lg-s 1 ja 2 sätestatud kohustused, s.o mitte varjanud tulusid ning vara, samuti andnud kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. 15.

§ 173

lg 3 alusel loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

§ 173

lg 4 alusel peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra.

§ 173

lg 5 alusel ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. TMS § 132 lg 1 ja 2 järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta 1/3 võrra palga alammäärast kuus. 16. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (

§ 173lg 1).

Samuti ei tohi võlgnik varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole alust füüsilisest isikust võlgnikule kohustuste rikkumist ette heita (RKTKm 3-2-1-121-11, p 12).Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse võib

§-de 175 lg 2 p 2 ja 173 alusel lõpetada ning keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui tõenditest tulenevalt on võlgnik tahtlikult (võlaõigusseaduse § 104 lg 5) varjanud oma tulu eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded rahuldamata määras, milleks ta oleks seaduse järgi kohustatud olnud.

1. Võlgnik ei ole suutnud kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlausaldajatele kogu võlgnevust tasuda. Võlgnik on tasunud võlausaldajatele 4461,62 eurot. Võlgnik on menetluse keskel viibinud lapsehoolduspuhkusel, peale seda läks tööle. Sissetulekud on võlgnikul olnud miinimummääras, millest seaduse alusel ei ole võimalik teostada kinnipidamisi. Võlgnikul on neli last, neist kolm alaealist ja üks lastest on puudega. Seega on võlgniku ülalpidamisel neli last. Võlgnik ei ole saanud endale lubada puhkust ega võtta töövõimetuslehti. Lastele ei ole võimalik tagada raha puudusel huviharidust. Õnneks on lapsed mõistvad. Võlgnik on kogu aeg töötanud ning praeguseks hetkeks kurnatuse piirini. Stressi ja pinge tõttu kannatab võlgniku tervis. Võlgnik kasutas oma pensionisääste ning on oma võimaluste piires tasunud võlgnevusi võlausaldajatele. Käesoleval ajal on võlgniku jaoks primaarne enda ja oma pere eest hoolitsemine.
2. Seega leidis kohus, et võlgnik on kasutanud rahalised vahendid põhjendatult enda pere ülalpidamiseks. Võlgnik ei ole kulutanud raha mittetarvilikele asjadele. Kohtu hinnangul on võlgnik siiski enda võimete/võimaluste piires täitnud

§ 173tulenevaid kohustusi.

Kohus ei nõustunud võlausaldajate seisukohtadega, et võlgnik on oma seadusest tulenevaid kohustusi süüliselt rikkunud. Kohus leidis, et võlgniku tegevus/tegevusetus ei ole süülise iseloomuga. Võlgnik ei ole tahtlikult jätnud täitmata pankrotiseaduses määratud kohustused. Kohus leidis, 4 2-19-137 et asjaolu, et võlgnik ei ole kolmele võlausaldajale väljamakseid määratud ulatuses teinud, ei ole kohtu hinnangul aluseks võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on rohkem kui kolme aasta jooksul täitnud

§ 173lg-dest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi.

Kohus oli veendunud, et võlgnik kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul ei tasunud võlausaldajatele kogu võlgnevust, kuna selleks puudusid võimalused. Eeltoodu alusel leidis kohus, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud, sest ta ei ole varjanud oma sissetulekuid, eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded maksmata määras, milleks ta oleks seaduse järgi kohustatud. 19. Kohus ei pidanud põhjendatuks menetluse pikendamist, kuna võlgniku saadavast sissetulekust ei ole võimalik teostada kinnipidamisi. Seega on põhjendatud vabastada võlgnik tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, kuna puuduvad võlgniku kohustustest vabastamise keeldumise alused

§ 175lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohus leidis, et on põhjendatud lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

§ 175lg 8 järgi. Määruskaebus 20. Võlausaldaja Plus

Plus Capital AS esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus otsustus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata või alternatiivina pikendada kohustustest vabastamise menetlust veel 2 aasta võrra ning kohustada võlgniku selle ajaperioodi jooksul tasuma PlusPlus Capital AS-le samal määral väljamakseid kui võlgnik tegi seda senise 3,5 aastase perioodi jooksul teistele võlausaldajatele. 21. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid põhikohustusi kohelda võlausaldajaid võrdselt.

§ 173sätestab võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel.

Sama § lg 4 kohustab võlgnikul üle andma 25 protsenti tulust usaldusisikule, kes peab vastavalt

§ 172

lg 2 võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Võlgnik ei ole vastavalt jaotistele 3,5 aasta jooksul väljamakseid teinud. Võlgnik on tasunud makseid vastavalt oma äranägemisele ning sellega süüliselt tekitanud kahju kolmele suurimale võlausaldajale. Võlgnik on raske hooletuse tõttu rikkunud

§ 173

lg-s 3 ja 4 ja

§ 172

lg-s 2 sätestatud kohustusi ning kohtul on tulenevalt

§ 175lg 2 p-dele 1 ja 2 õigus võlgniku kohustustest vabastamast keelduda.

1. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohus on kõne andnud aluse võlgnikel mitte täita pankrotiseadusest tulenevat põhikohustust kohelda kõiki võlausaldajad võrdselt ning kohustust teostada tasumisi võlausaldajatele jaotusettepanekus sätestatud jaotiste alusel. Selline kohtu poolne seisukoht soodustab ühe võlausaldaja huvide kaitset teisele. Lisaks ei ole kohus vaadelnud kõiki asjaolusid kogumis ning sellest tulenevalt jõudnud ekslikule arusaamale, et kohutustest vabastamata jätmiseks puudub alus. Pankrotimenetluses ja sellele järgnevas jätkumenetluses kohustustest vabastamises tuleb järgida põhimõtet, et kõikide menetlusosaliste huvid oleks võrdses proportsioonis kaitstud.
2. Võlausaldaja leiab, et võlgnik tuleb kohustustest vabastamata jätta või kohustustest vabastamise menetlus tuleks lähtuvalt

§ 175

lg 5¹ pikendada vähemalt 2 aasta võrra, mil võlgnik saaks täita ka oma kohustusi kolme võlausaldaja ees, kelle nõuded on jäetud täielikult tasumata. Kohtul on ka õigus nõuda viimase 3,5 aasta võlgniku poolt teostatud maksete tagasivõtmist teistelt võlausaldajatelt, selleks et jaotada tulu vastavalt

§ 172lg 2 alusel pankrotimenetluses määratud jaotise alusel.

5 2-19-137 Menetlusosaliste seisukohad

1. Placet Group OÜ teatas, et seisukohta kaebuse osas ei võta, kuna nõuded võlgniku vastu puuduvad. Kohtutäitur Heimo Vilpuu leidis, et kuna ei ole enam võlausaldaja, ei ole õigustatud kaebuse osas seisukohta võtma. Kohtutäitur Enno Kermik teatas, et ei vaidle maakohtu määrusele vastu.
2. Bigbank AS nõustus, et võlgnik on võlausaldajaid kohelnud ebavõrselt, mille järel on osa võlausaldajad kandnud kahju sellega, et neile ei ole väljamakseid tehtud. Võlgnik on rikkunud

§ 173lg-st 4 tulenevat kohustust.

Kaebus tuleb rahuldada ning võlgnik jätta kohustustest vabastamata. Kohtutäitur Rannar Liitmaa teatas, et ei oma määruskaebusele vastuväiteid.

1. Võlgnik vastas, et sai enamus võlgasid ära maksta tänu kogumispensionile ning on püüdnud tasuda niipalju, kui võimalik. Summad on väga suured. Võlgnikul on elamiskulud ja kulud lastega seoses. Võlgnik ei ole võimeline rohkem tasuma. Võlgnik soovib võimalust kohustustest vabaneda. Menetluse edasine käik
2. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Pärnu Maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada ning asi saata tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
4. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada kohalduvat õigust. Alates 01.07.2022.a jõustunud füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 68 lg 2 järgi kohaldatakse enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist esitatud pankrotiavalduste, kohustustest vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid kuni 30.06.
5. a. Kuivõrd võlgniku avaldus pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks on esitatud 04.01.
6. a (I kd, tlk 1-2), tuleb praeguses asjas kohaldada kuni 30.06.
7. a kehtinud pankrotiseadust.
8. Järgmiseks tuleb selgitada, et maakohus on asjas vääralt kohaldanud

§ 1933lg-t 1, mis sätestab, et kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022.

aasta 1.juulit algatatud kohustusest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on käesoleva seaduse § 175 lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Ringkonnakohus osundab, et viidatud rakendussättes sätestatakse üleminekureeglid füüsilisest isikust võlgniku suhtes algatatud kohustustest vabastamise menetluse puhuks. Sätte sõnastust arvestades tuleb selles viidatud kolme aasta alguseks lugeda 01.07.2022.a, so hetk mil jõustus füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS). 6 2-19-137 31.

§ 1933

lg-s 1viidatud

§ 175lg 1, mis kehtis kuni 30.06.2022.

a, kohaselt otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Kuivõrd FIMS-i jõustumisest 01.07.2022. a, jääb võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni 05.09.2024. a-ni vähem kui kolm aastat, ei olnud

§ 1933lg 1 kohaldamise eeldused praegusel juhul täidetud.

Kuivõrd maakohus ei võinud võlgniku kohustusest vabastamise menetlust

§ 1933

lg-le 1 tuginedes lõpetada, tuleb maakohtu määrus tühistada ainuüksi sel põhjusel.

1. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et saab võlgniku 19.09.
2. a esitatud taotlust käsitleda kuni 30.06.
3. a kehtinud pankrotiseaduse alusel esitatud kohustustest ennetähtaegse vabastamise taotlusena ning sellena oleks seda pidanud käsitlema ka maakohus, kuna vaidlustatud määruse tegemise ajaks oli võlgniku kohustuste vabastamise menetlus kestnud üle kolme aasta.
4. Nimelt sätestas

§ 175

lg 1¹, et kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. 34. Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas eeldused võlgniku kohustusest ennetähtaegseks vabastamiseks

§ 175lg 11 alusel on täidetud.

Kohus märgib, et ei pidanud eeltooduga seoses vajalikuks küsida võlgniku kohustustest vabastamisele vastu vaidlevatelt võlausaldajatelt täiendavaid seisukohti, kuna tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tuleks võlgnik nende hinnangul nagunii oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata jätta. 35.

§ 173

lg-te 1 ja 2 kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Määruskaebusest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik oleks eelnimetatud kohustusi rikkunud. Vaidlus on selle üle, et võlgnik on rikkunud

§ 173

lg-tes 3 ja 4 ning

§ 172lg-s 2 sätestatud kohustusi.

1. Kuni 30.06.
2. a kehtinud

§ 173

lg 3 ja 4 sätestasid, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra.

§ 172

lg 2 sätestab, et usaldusisik peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma.

1. Käesolevas asjas nimetas maakohus võlgniku 05.09.
2. a määrusega iseenda usaldusisikuks, leides, et ta omab oskusi usaldusisiku kohustuste täitmiseks. Sel ajal kehtinud

§ 175

lg 6 sätestas, et kohus võib mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku 7 2-19-137 ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Eeltoodust tulenevalt on põhimõtteliselt õige see määruskaebuse järeldus, et võlgniku kohustustena (kohustustest vabastamise menetluse kestel) tuleb käesoleval juhul käsitleda ka temale usaldusisiku õiguslikust seisundist tulenevaid kohustusi. 38. Kuni 30.06.2022. a kehtinud

§ 172

lg 2 kohaselt oli usaldusisiku peamiseks kohustuseks hoida võlgnikult saadud maksed oma varast eraldi ja need vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksta. Selle kohustuse sisu on võlgnikule koos pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuste suuruse, jaotiste määrade ning võlausaldajate kontonumbritega detailselt selgitanud pankrotihaldur võlgnikule 30.09.2019. a saadetud e-kirjas (II kd, tlk 169 ja 169 pöördel). Kohus on

§ 172lg-s 2 sätestatud kohustust võlgnikule meelde tuletanud temale 25.08.2020.

a, 07.09.

1. a ja 06.09.
2. a saadetud kohtunõuetes esitada usaldusisiku aruanne (I kd, tlk 172, II kd, tlk 1, 61).
3. Vaatamata eeltoodule nähtub võlgniku 16.09.
4. a esitatud aruandest, et kuigi võlgnik on tasunud kõik võlgnevused võlausaldajatele Krediidimenetluse Keskus OÜ, Placet Group OÜ, Omega Invest OÜ, kohtutäitur Rannar Liitmaa, kohtutäitur Heimo Vilpuu, kohtutäitur Enno Kermik, Holm Bank AS ja Märjamaa Vallavalitsus, ei ole ta midagi tasunud võlausaldajatele Bigbank AS (nõude jääk 6353,56 eurot), ERA Liisingu Inkassoteenused AS (nõude jääk 1571,94 eurot) ja PlusPlus Capital OÜ (nõude jääk 4142,05 eurot) (II kd, tlk 3). Võlgniku 15.11.
5. a esitatud aruandest nähtub aga, et võlgnik on ERA Liisingu Inkassoteenused ASle teinud väljamakse summas 240 eurot (II kd, tlk 179). Eeltoodust tulenevalt on põhimõtteliselt õige ka see määruskaebuse väide, et võlgnik (kui usaldusisik) ei ole teostanud menetluse kestel võlausaldajatele väljamakseid seaduses sätestatud alustel.
6. Maakohus ei ole neid asjaolusid tähele pannud ega võlgnikule täiendavaid selgitusi jaganud. Olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (

§ 172

lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (vt RKTKm 30.10.

1. a, 2-11-24696, p 27).
2. Maakohtu minetused ei anna praegusel juhul siiski alust võlgniku kohustustest vabastamiseks, kuna õige on see määruskaebuse esitaja väide, et võlgnik on tasunud makseid vastavalt oma äranägemisele. Nimelt nähtub võlgniku selgitustest ringkonnakohtule, et väiksemaid võlgasid oli lihtsam tasuda ja tundus, et neid jääb vähemaks, võlgnik lootis tasuda väiksemad enne, kuna siis on võimalus neist kõigist tasapisi lahti saada suurem (III kd, tlk 128).
3. Võttes arvesse eeltoodut, ei ole

§ 175

lg-s 1¹ sätestatud esmane eeldus, mille kohaselt peab võlgnik olema oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud, ringkonnakohtu hinnangul täidetud ning võlgnikku ei saa ainuüksi seetõttu tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ennetähtaegselt vabastada. 43.

§ 175

lg-s 1¹ sätestatud teise eelduse kohaselt peab võlgnik olema rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Sätte mõttest tulenevalt tuli maakohtul seega kontrollida nõuete rahuldamist kõigi võlausaldajate nõudeid arvesse võttes. Praegusel juhul 8 2-19-137 nähtub asja materjalidest see, et võlgnik ei ole võlausaldajatele Bigbank AS ja PlusPlus Capital OÜ üldse midagi tasunud, ERA Liisingu Inkassoteenuste AS-le on tasutud 240 eurot. 44. Arvestades eeltoodut, samuti seda, et nõude täitmine arvestatavas ulatuses on

§ 175

lg 11 rakendamise obligatoorseks eelduseks ning kohtupraktikas ei ole

§ 175

lg 11 tähenduses ei ole nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses peetud võlausaldaja nõude rahuldamist kolme aasta jooksul üksnes 0,3% ulatuses (vt RKTKm, 04.05.2016. a, 3-2-1-1916, p 13), ei ole praegusel juhul täidetud ka

§ 175lg-s 1¹ sätestatud teine eeldus.

Maakohtu seisukoht, et väljamaksete tegemata jätmine kolmele võlausaldajale määratud ulatuses ei ole aluseks võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks, on väär.

1. Ringkonnakohtu eeltoodud seisukohti arvestades puudub seaduslik alus võlgniku esitatud taotluse rahuldamiseks, maakohtu määrus tuleb tühistada ning asi saata tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.
2. Maakohus saab võlgniku kohustustest vabastamise otsustada käesolevas asjas rakenduva, so kuni 30.06.
3. a kehtinud

§ 175

lg-st 1 tulenevalt viie aasta möödudes alates võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, seega 05.09.2024. a. Seoses sellega juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu asjaolule, et võlgnik ei ole senises kohustustest vabastamise menetluses maakohtule esitanud kogu teavet ja nõutud dokumente. Nii ei sisalda tsiviilasja materjalid näiteks võlgniku töölepingut, samuti tõendeid selle kohta, mida on võlgnik teinud mõistlikult tasustava töökoha leidmiseks. Ringkonnakohus osundab ka, et võlgnik on ringkonnakohtule esitatud vastuses esile toonud selle, et saaks suurematele võlausaldajatele tasuda igakuiselt 50 eurot. Kuigi ebaselgeks jääb, kas võlgnik peab silmas 50 eurot igale allesjäänud võlausaldajale või kõigile kolmele kokku, tuleb maakohtul võlgnikule

§ 172

lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmiseks näite varal või Exceli tabeli näol selgitada, kuidas edaspidises menetluses võlausaldajate väljamaksete suurused välja arvestada ning oma kohustuse nõuetekohane täitmine ja allesjäänud võlausaldajate võrdne kohtlemine tagada.

1. Seoses menetlusosalistega juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu, et võlgniku pankrotimenetluses kinnitatud jaotusettepanekust (I kd, tlk 125-129) ei nähtu, et võlgniku võlausaldajaks on vaidlustatud määruse kirjeldavas osas märgitud ITM Inkasso OÜ. Kuna Krediidimenetluse Keskus OÜ (registrikood 12360666) on äriregistrist kustutatud 24.01.
2. a, ei ole nimetatud isik enam menetlusosaliseks.
3. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulude jaotust märkinud, rikkudes seeläbi TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja lg-t
5. Seoses maakohtu määruse tühistamisega tuleb ringkonnakohtu määruse jõustumisel avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade maakohtu määruse tühistamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkumise kohta. Taotluste lahendamine
6. Määruskaebuse esitaja on esitanud taotluse kohustada võlgniku tasuma PlusPlus Capital AS-le samal määral väljamakseid kui võlgnik tegi seda senise 3,5 aastase perioodi jooksul teistele võlausaldajatele. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, kuna asjas kohalduvast pankrotiseaduse redaktsioonist ega ka kehtivast õigusest kohtule sellist õigust ei tulene. Ka määruskaebuse esitaja ise ei ole esile toonud, milline õigusakt seda võimaldaks. 9 2-19-137
7. Määruskaebuse esitaja on taotlenud kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist. Võttes arvesse, et määruskaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb taotlus TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel rahuldada ning kaebuselt tasutud riigilõiv summas 70 eurot vastavalt taotlusele kanda Aktsiaselts PlusPlus Capital arveldusarvele nr EE662200221052378572 AS-is Swedbank. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
8. TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jätab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.
9. TsMS § 696 lg 1 esimene lause ja

§ 5

lg 1 võimaldavad esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuni 30.06.2022. a kehtinud

§ 175

lg 6 teise lause järgi on käesolev määrus kaevatav resolutsiooni punktide 1-3 osas. Määrus ei ole vaidlustatav resolutsiooni punkt 4 osas tulenevalt TsMS § 150 lg-st 8. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 10