Obsah (5)

§ 401§ 1§ 402§ 4034§ 396

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Eve Grass Määruse tegemise aeg ja koht 07. november 2023, Haapsalu Tsiviilasja number 2-22-142988 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi K V vastu

) § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. 7. Kuna IPF Digital Estonia OÜ sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 1

lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402

lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

1. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu
2. 03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 ja tarbijakrediidi puhul alates
4. märtsist 2016 kehtiv

§ 4034

.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja seoses tarbijakrediidiga kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi 2. lõikest tulenevalt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Nimetatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1– 3 2-22-142988 7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 2 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-st 13 tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab vaidluse korral tõendama krediidiandja. Kohus on eelnimetatut selgitanud ka 15.12.2022 ja 31.07.2023 määrustes.

1. 07.03.2023 ja 07.09.2023 menetlusdokumentides selgitas hageja, et laenuandja kontrollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning ka kostja poolt esitatud andmete tõesust. IPF Digital AS tegi päringud Creditinfo andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid (dtl 148, 179-183). Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Krediidi positiivsete otsustele viisid eeskätt kostja varasem maksekäitumine, maksehäire puudus ning taotlustes kostja poolt deklareeritud palga andmed. Hageja märkis, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Kostja esitas 10.12.2018 krediidikonto avamise taotluse limiidiga kuni 1100 eurot. Taotluses märkis kostja sissetulekuks 2140 eurot, majapidamiskuludeks 480 eurot, finantskohustusi 115 eurot ning 0 ülalpeetavat. Kostja töötas ettevõttes K K.
2. Hageja poolt väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise ja limiidi suurendamise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Igakordselt limiidi suurendamisel üldsõnaliselt Creditinfo andmebaasile ja kostja kinnitustele viitamisel, ilma kostja sissetulekute ja väljaminekute arvulistele näitajatele tuginemata, ei ole võimalik objektiivselt hinnata tarbija tegelikku majanduslikku seisundit.
3. Hageja on möönnud, et laenuandja ei ole lepinguid sõlmides ja limiite suurendades palunud kostjal täiendavalt esitada pangakontode väljavõtteid. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja Creditinfo andmebaasist saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
5. Kostja on kõigis 6 taotlustes oma sissetuleku suuruseks märkinud 2140 eurot ning elamiskuludeks 480 eurot ja ühe kuu kogu kuludeks 595 eurot, seda ka olukorras, kus tal oli sõlmitud juba 10.12.2018 leping (dtl 146-158). Sõlmitud lepingute kohaselt oli arve tasumise tähtpäev iga kuu 5 päev. Hageja esitatud laekumiste arvestusest nähtub, et kostja hilines juba esimese arve tasumisega, tasudes arve 06.01.2019 (dtl 86). Makseraskused tekkisid juba juunis 2019 ning põhiosa kostja ei tasunud alates juulist
6. Ainuüksi eelpool toodud andmete põhjal oleks laenuandjal pidanud tekkima põhjendatud kahtlus kostja poolt esitatud andmete õigsuses. Ehkki kostja jättis laenutaotlustes andmed igakuiste finantskohustuste kohta märkimata, peab krediidiandja laenutaotleja esitatud teavet

§ 4034lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollima.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab, et hoolsa laenuandjana oleks IPF Digital AS pidanud kostjalt täiendavalt küsima 4 2-22-142988 pangakonto väljavõtet. Laenuandjal oleks pidanud tekkima juba põhjendatud kahtlus kostja poolt esitatud andmete õigsuses juba seetõttu, et ka 18.12.2018 ja järgnevalt esitatud taotlustes jättis kostja märkimata andmed finantskohustuste kohta, kuigi sama laenuandja juures oli kostjal juba varem laenuleping sõlmitud ning kostja oli vaatamata laenulimiidi korduvatele suurendamistele makseraskustes. Hageja ei ole väitnud, et laenuandja oleks kostjalt täiendavalt tema sissetulekute ja finantskohustuste kohta andmeid küsinud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kostja ei ole jätnud krediidiandjale esitamata mitte ühtegi teavet, mida laenuandja oleks kostjalt küsinud krediidivõimelisuse hindamiseks.

1. Kohus leiab, et omades eelkirjeldatud teavet sama laenuandja poolt kostjale varem antud laenude, kostja finantskohustuste ja maksekäitumise kohta, ei oleks mõistlikult hoolas laenuandja hinnanud kostjat krediidivõimeliseks. Krediidiandja oleks pidanud koguma täiendavat teavet, et veenduda kostja suutlikkuses laen kokkulepitud tingimustel tagastada, sealhulgas nõuda kostjalt pangakonto väljavõtete esitamist. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks piisav, et laenuandja kontrollis kostja maksekäitumist üksnes Creditinfo andmebaasile tuginedes, kuna need tegelikkuses ei kajastanud kostja maksehäireid. Lisaks on kostja käesolevas menetluses väitnud, et ta oli juba 2016 aastast invaliidsuspensionär. Laenuandja ei ole kontrollinud kostja tegelike sissetulekute suurust, mis oleks laenuandjal olnud selge ainuüksi kostja pangakonto andmete põhjal. Hageja on märkinud, et krediidi positiivsete otsustele viisid eeskätt taotlustes kostja poolt deklareeritud palga andmed.
2. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3,
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Seega ei saa laenuandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Laenuandjal pidi tekkima põhjendatud kahtlus kostja poolt esitatud informatsiooni ebaõigsusest juba hiljemalt 18.12.2018 laenulimiidi suurendamise taotluse esitamisel, kuna kostja ei kajastanud taotlusel laenuandjaga 10.12.2018 sõlmitud laenulepingu alusel tekkinud finantskohustuse suurust. Vaatamata eeltoodule sõlmis laenuandja kostjaga laenulimiidi suurendamise lepingud ka peale makseraskuste ilmnemist üksnes kostja poolt esitatud andmetele tuginedes, ilma neid kontrollimata. See, et laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ei tähenda seda, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu
7. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Laenuandja kohustus teha mõistlikke pingutusi tarbija esitatud teabe kontrollimiseks, sh tarbija esitatud teabe tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuleneb KAVS § 50 lg-test 3 ja 4 koosmõjus

§ 4034lg 4 teise lausega.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja ei küsinud kostjalt konto väljavõtet, mistõttu ei saa hageja väita, et kostja oleks mingi info hagejale jätnud tahtlikult esitamata. Seega ei saanud laenuandja tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja laenuandja oleks pidanud nõudma kostjalt täiendavat informatsiooni koos pangakonto väljavõtetega ja seega ei välista

§ 4034

lg 7 neljas lause praegusel juhul sama lõike esimeses kuni kolmandas lauses sätestatud tagajärgede kohaldamist. 5 2-22-142988

1. Hageja on ka märkinud, et krediidi positiivsete otsustele viisid eeskätt kostja varasem maksekäitumine ja maksehäire puudus. Tallinna Ringkonnakohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb laenutaotleja krediidivõimelisust hinnata enne iga uue tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Krediidiandja ei saa varasemate kohustuste täitmisest eeldada, et tarbija on suuteline täitma ka uuest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, eriti kuna tarbija krediidivõimelisuse aluseks olevad asjaolud võivad ajas muutuda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-119187, p 12.9).
2. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et laenuandja ei ole nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi omandada enne kostjaga vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimist ja muutmist teavet, mis võimaldanuks hinnata kostja krediidivõimelisust. Jättes andmed kontrollimata, vajalikud täpsustused küsimata ja vastuolud kõrvaldamata, ei ole laenuandja omandanud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet. Kui laenuandja oleks küsinud kostjalt täiendavat teavet kostja finantskohustuste ja tegeliku sissetuleku kohta ja küsinud andmete analüüsimiseks kostjalt pangakonto väljavõtet, ei oleks laenuandja saanud järeldada, et kostja on krediidivõimeline. Järelikult ei oleks laenuandja

§ 4034lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida.

18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 4034

lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 19. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt oli kostjal kohustus tagastada laenude põhiosad ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi, mis Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli alates detsember 2018 kuni laenulepingu ülesütlemiseni 25.08.2021 0%. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 12.12.2018 kuni 12.02.2020 kokku summas 2 049,90 eurot (dtl 86). Lepingu kehtivuse ajal teostas kostja tagasimakseid kokku summas 1 764,30 eurot (dtl 86). Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et peale lepingu lõppemist tasus kostja hagejale 1199 eurot (dtl 87).

1. Hageja on kostja vastu esitanud ka viivise nõude. 06.01.2023 esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 26.08.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 14.12.
2. Kostja võlgneb hagejale viivist 138,59 eurot.
3. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja on kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 2-21-119187 leidnud, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Käesoleval juhul ei ole kostjale uuest tagasimaksegraafikust teatatud. Eeltoodu tõttu ei ole kostja ka saanud maksetega viivitusse sattuda, mistõttu jääb rahuldamata ka hageja viivise nõue. 22.

§ 4034lg-st 7 tulenevalt muid tasusid kostja laenuandjale ei võlgne.

Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud. Eelnevat arvestades oli hagejal kostja vastu

§ 396

lg 1 alusel, võttes arvesse § 4034 lg-s 7 sätestatut, nõue laenulepingute alusel saadud põhisummade tagastamiseks.

1. Nagu kohus eelpool tuvastas, on kostja hagejalt kokku saanud laenulepingute alusel 2 049,90 eurot. Kokku on kostja tasunud hagejale tagasimakseid 2963,30 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu saab kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa tasumiseks. Järelikult on kostja hagejale tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma. 6 2-22-142988
2. Eeltoodu tõttu jääb OK Incure OÜ hagi K V vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse, intressi ja viivise nõudes rahuldamata. Hagejal ei ole kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi ega ka viivist. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
3. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda, sest kohus on hagi jätnud rahuldamata.
4. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
5. Kuna kostja menetluses osales ilma lepingulise esindajata, ei ole kostjal ka kulusid mida hagejalt välja mõista, seega hageja poolt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
6. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Eve Grass Kohtunik 7