← Eesti

2-22-135730/16

Obsah (6)§ 401§ 1§ 402§ 4034§ 1132§ 396

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Eve Grass Määruse tegemise aeg ja koht 06. november 2023, Pärnu Tsiviilasja number 2-22-135730 Tsiviilasi OÜ Aktiva Finants hagi XX vastu

) § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. 7. Kuna Placet Group OÜ sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (

§ 1

lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

3 2-22-135730 § 402 lg 1 mõttes.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

  1. Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu
  2. 03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
  3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 ja tarbijakrediidi puhul alates
  4. märtsist 2016 kehtiv

§ 4034

.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja seoses tarbijakrediidiga kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi 2. lõikest tulenevalt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Nimetatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1– 7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 2 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-st 13 tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab vaidluse korral tõendama krediidiandja. Kohus on eelnimetatut selgitanud ka 28.11.2022 ja 31.07.2023 määrustes.

  1. 13.12.2022, 20.02.2023 ja 30.08.2023 menetlusdokumentides selgitas hageja, et laenuandja kontrollis kostja krediidivõimelisust võttes aluseks kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, kontrollis avalike andmebaase: maksehäireregister, elamisloa register, pensioniregister, Ametlikud Teadaanded, kinnistusregistri andmed, krediidiregistri andmed, e-krediidiinfo, krediidiinfo registri andmed, võimalike täiturite areste või makseid teistele laenuandjatele jms kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt. Lisaks kontrolliti kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid. Laenuandja kontrollis samuti pensioniregistrit, kus kajastub kostja sissetulek. Andmebaaside kontrolli tulemusena sai laenuandja teada, et kostja sissetulek on 2055,43 eurot ning väljaminekud 962,97 (finantskohustused 812,97+ majapidamiskulud 150,00) eurot. Hageja märkis, et kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. 30.08.2023 esitatud seisukohas märkis hageja täiendavalt, et laenuandja on enne lepingu sõlmimist teinud päringu pensioniregistrisse ning on saanud teada, et kostja keskmine sissetulek lepingu sõlmimise ajal oli 1207,31 eurot. Lepingu kohaselt oli kuumakse 80,92 eurot. 4.01.2021 taotles kostja limiidi suurendamist (1000-st 2000le). Laenuandja on analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet, mille kohaselt oli kostja sissetulek 2055,43 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud, koos laenu osamaksega 101,14 eurot, tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 991,32 eurot. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Asjaolu, et kostja pea 4 aastat täitnud lepingut tõendab samuti seda, et lepingu sõlmimise ja lepingu muutmise ajal oli kostja krediidivõimeline. 4 2-22-135730
  2. Hageja poolt väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise ja limiidi suurendamise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Igakordselt limiidi suurendamisel üldsõnaliselt erinevate andmebaaside päringutele ja kostja kinnitustele viitamisel, ilma kostja sissetulekute ja väljaminekute arvulistele näitajatele tuginemata, ei ole võimalik objektiivselt hinnata tarbija tegelikku majanduslikku seisundit.
  3. Hageja on küll märkinud, et laenuandja lepingut sõlmides ja limiite suurendades kontrollis andmeid kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt, kuid hageja on esitanud kohtule kostja pangakonto väljavõtte perioodist 07.07.2020-29.12.2020 (dtl 769-788). Vaidlusalused laenu väljamaksed aga tehti 25.12.2018, 05.11.2019 ja 25.04.
  4. Selle perioodi osas ei ole hageja kostja pangakonto väljavõtet esitanud. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja andmebaasidest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55).
  6. Kostja taotluseid laenu saamiseks kohtule esitatud ei ole. Krediidianalüüsis on toodud andmed kostja sissetulekute osas perioodist veebruar 2020 kuni jaanuar 2021, mistõttu järeldab kohus, et tegemist on krediidianalüüsiga, mis ei ole tehtud seoses vaidlusaluste väljamaksetega (dtl 415425). Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli kostja 6 kuu keskmine sissetuleku suurus detsembris 2018 954 eurot, olemasolevate laenukohustuste suurus oli keskmiselt 684,30 eurot ning igakuiste muude kulutuste suurus oli keskmiselt 2566,91 eurot (dtl 560-762). Kusjuures pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja kasutas igapäevasteks kulutusteks ja erinevate laenude tasumiseks erinevatelt laenuandjatelt igakuiselt saadud uusi laenusid. Ainuüksi eelpool toodud andmete põhjal oleks laenuandjal pidanud tekkima põhjendatud kahtlus kostja poolt esitatud andmete õigsuses ning asjaolu, et kostja elab üle oma võimete. Isegi kui kostja jättis laenutaotlustes andmed igakuiste finantskohustuste kohta märkimata, peab krediidiandja laenutaotleja esitatud teavet

§ 4034lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollima.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab, et hoolsa laenuandjana oleks Placet Group OÜ pidanud kostjalt täiendavalt küsima pangakonto väljavõtet. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandja oleks kostjalt täiendavalt tema sissetulekute ja finantskohustuste kohta andmeid küsinud enne detsembris 2018 krediidi väljastamist. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kostja ei ole jätnud krediidiandjale esitamata mitte ühtegi teavet, mida laenuandja oleks kostjalt küsinud krediidivõimelisuse hindamiseks.

  1. Kohus leiab, et omades eelkirjeldatud teavet kostjale varem antud laenude, kostja finantskohustuste kohta ja igapäevaste kulutuste kohta ei oleks mõistlikult hoolas laenuandja hinnanud kostjat krediidivõimeliseks. Krediidiandja oleks pidanud koguma täiendavat teavet, et veenduda kostja suutlikkuses laen kokkulepitud tingimustel tagastada, sealhulgas nõuda kostjalt pangakonto väljavõtete esitamist. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks piisav, et laenuandja kontrollis kostja maksekäitumist üksnes andmebaasidele tuginedes, kuna need tegelikkuses ei kajastanud kostja olemasolevaid laenukohustusi ja tema võimet neid tasuda. Laenuandja ei ole kontrollinud kostja tegelike sissetulekute ja kohustuste suurust, mis oleks laenuandjal olnud selge ainuüksi kostja pangakonto andmete põhjal.
  2. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei 5 2-22-135730 antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3,
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Seega ei saa laenuandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Laenuandjal pidi tekkima põhjendatud kahtlus kostja poolt esitatud informatsiooni ebaõigsusest juba hiljemalt 25.12.2018, kui ta oleks kontrollinud kostja esitatud andmeid kostja pangakonto väljavõttelt. Vaatamata eeltoodule sõlmis laenuandja kostjaga laenulimiidi lepingu ja suurendas hilisemalt laenulimiiti. See, et laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ei tähenda seda, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu
  7. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Laenuandja kohustus teha mõistlikke pingutusi tarbija esitatud teabe kontrollimiseks, sh tarbija esitatud teabe tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuleneb KAVS § 50 lg-test 3 ja 4 koosmõjus

§ 4034lg 4 teise lausega.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja ei küsinud kostjalt konto väljavõtet, mistõttu ei saa hageja väita, et kostja oleks mingi info hagejale jätnud tahtlikult esitamata. Seega ei saanud laenuandja tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja laenuandja oleks pidanud nõudma kostjalt täiendavat informatsiooni koos pangakonto väljavõtetega ja seega ei välista

§ 4034

lg 7 neljas lause praegusel juhul sama lõike esimeses kuni kolmandas lauses sätestatud tagajärgede kohaldamist.

  1. Hageja on ka märkinud, et krediidi positiivsete otsustele viisid eeskätt kostja varasem maksekäitumine ja maksehäire puudus. Tallinna Ringkonnakohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb laenutaotleja krediidivõimelisust hinnata enne iga uue tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Krediidiandja ei saa varasemate kohustuste täitmisest eeldada, et tarbija on suuteline täitma ka uuest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, eriti kuna tarbija krediidivõimelisuse aluseks olevad asjaolud võivad ajas muutuda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-119187, p 12.9).
  2. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et laenuandja ei ole nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi omandada enne kostjaga vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimist ja muutmist teavet, mis võimaldanuks hinnata kostja krediidivõimelisust. Jättes andmed kontrollimata, vajalikud täpsustused küsimata ja vastuolud kõrvaldamata, ei ole laenuandja omandanud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet. Kui laenuandja oleks küsinud kostjalt täiendavat teavet kostja finantskohustuste ja tegeliku sissetuleku kohta ja küsinud andmete analüüsimiseks kostjalt pangakonto väljavõtet, ei oleks laenuandja saanud järeldada, et kostja on krediidivõimeline. Järelikult ei oleks laenuandja

§ 4034lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida.

18. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 4034

lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 6 2-22-135730 19. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt oli kostjal kohustus tagastada laenude põhiosad ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi, mis Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli alates detsember 2018 kuni laenulepingu ülesütlemiseni 27.07.2022 0%. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 25.12.2018 kuni 25.04.2020 kokku summas 2200 eurot. Lepingu kehtivuse ajal teostas kostja tagasimakseid kokku summas 200,92 eurot. Kostja tunnistab nõuet summas 2024,31 eurot. Seega tuleb hagi rahuldada hageja põhivõlgnevuse osas summas 1999,08 eurot ja intressi nõude osas rahuldamata jätta.

  1. Hageja on kostja vastu esitanud ka viivise nõude. 13.12.2023 esitatud hagiavalduse täienduse kohaselt hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 28.07.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni. Kostja võlgneb hagejale sissenõutavaks muutunud viivise 214,08 eurot. Lisaks on hageja esitanud edasiulatuva viivise nõude.
  2. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et krediidiandja on kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 2-21-119187 leidnud, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Käesoleval juhul ei ole kostjale uuest tagasimaksegraafikust teatatud. Eeltoodu tõttu ei ole kostja ka saanud maksetega viivitusse sattuda, mistõttu jääb rahuldamata ka hageja viivise nõue.
  3. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissnõudmise kulu summas 50 eurot. Kostja on nõus sissenõudmiskuludest tasuma 25 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja väitel on laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Võlausaldaja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt 3 tasulist kirja (dtl 402-404) ning seega on põhjendatud hageja nõue summas 35 eurot. Ülejäänud sissenõudmiskulu summas 15 eurot rahuldamisele ei kuulu, kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et kostjale on saadetud SMS’sse või teostatud tasulisi päringuid. Esitatud tõenditest nähtub, et suhtlus võlgnikuga on toimunud e-posti teel. 23.

§ 4034lg-st 7 tulenevalt muid tasusid kostja laenuandjale ei võlgne.

Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud. Eelnevat arvestades oli hagejal kostja vastu

§ 396

lg 1 alusel, võttes arvesse § 4034 lg-s 7 sätestatut, nõue laenulepingute alusel saadud põhisummade tagastamiseks ja osaliselt sissenõudmiskulude hüvitamiseks.

  1. Nagu kohus eelpool tuvastas, on kostja hagejalt kokku saanud laenulepingute alusel 2 200 eurot. Kokku on kostja tasunud hagejale tagasimakseid 200,92 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu saab kostja tasutud summat pidada laenu põhiosa tasumiseks. Järelikult on kostja põhivõlgnevus hageja ees 1999,08 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista sissenõudmiskulu 35 eurot.
  2. Eeltoodu tõttu jääb Aktiva Finants OÜ hagi XX vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse, intressi ja viivise ning sissenõudmiskulude nõudes ülejäänud osas rahuldamata. Hageja ei saa nõuda kostjalt intressi ega ka viivist. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
  3. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei 7 2-22-135730 jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
  4. Kohus rahuldas hagi osaliselt, kokku summas 2034,08 eurot. Kostja on pakkunud menetluses korduvalt hagejale kompromissi sõlmimist kokku summas 2024,31 eurot, kuid hageja sellega nõustunud ei ole. Seega kostja ettepanek vastab sellesarnasele ulatusele, milles kohus on hagi rahuldanud. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud hageja kanda.
  5. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
  6. Kuna kostja menetluses osales ilma lepingulise esindajata, ei ole kostjal ka kulusid mida hagejalt välja mõista, seega hageja poolt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
  7. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Eve Grass Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.