TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-481 Määruse kuupäev 7. november 2023 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju summas 5000 eurot hüv

) § 63 lõiget 3, kui määras talle kartserikaristuse samale ajale, kui kaebajale oli eelnevalt planeeritud lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega. Kaebaja peab seda topelt karistamiseks, millega riivati tema kodu ja eraelu puutumatust ning alandati tema väärikust. Kaebaja arvates oleks ta saanud kartserisse paigutada ka pärast lühiajalist kokkusaamist. Kaebaja väitel ei soovi tema naine, kellega kaebajal pidi kõnealune lühiajaline kokkusaamine olema, temaga enam isegi telefonitsi suhelda. Kaebajal sõnul jäi tal naisega ära tähtis jutuajamine seoses abiellumisega. Kaebaja arvates tuleks talle eelneva eest maksta kahjuhüvitis 5000 eurot. Kaebaja teeb kaebuses vanglale etteheiteid ka selles osas, et teda üldse karistati tööst keeldumise eest. Kaebaja ei mõista, miks ta peab Venemaa kodanikuna töötama teise riigi heaks ning miks teda sunnitakse tööle koristajana diskrimineeriva töötasu eest.

1. Kohus käsitleb praeguse vaidluse eset selliselt, et kaebaja on esitanud hüvitamisnõude Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitise summas 5000 eurot väljamõistmiseks selle eest, et 3-23-481 vangla ei võimaldanud kaebajal distsiplinaarkaristuse kandmise ajal eelnevalt planeeritud lühiajalist kokkusaamist elukaaslasega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lõike 2 punkt 4). Kohus ei käsitle kaebaja etteheiteid vanglale tema karistamise osas tööst keeldumise eest praeguse hüvitamiskaebuse alusena, kuivõrd ka kohtueelses menetluses
2. detsembril 2022 vanglale esitatud kahjunõudes nr 6-16/291-1 on kaebaja kahju tekkimise sidunud ennekõike tema lühiajalise kokkusaamise ära jäämisega. Nimetatud kahjunõue on esitatud kohtule haldusasjas nr 3-23-378 ning kohus võtab selle praeguse asja juurde koos Viru Vangla
3. septembri
4. a vastusega kohtunõudele nr 2-4/18245-
5. Kohus märgib, et haldusasjas nr 3-23-378 on kaebaja vaidlustanud muu hulgas ka talle tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuste käskkirjad nr 6-3/822-1 ja 6-3/880-1 ning seega saab kaebaja oma põhjendused nende käskkirjade väidetava õigusvastasuse osas esitada selle kohtuasja raames.
6. Kohus leiab, et praegune hüvitamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7. Kohus selgitab, et HKMS § 121 lõike 2 punkt 21 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus ning näeb ette võimaluse tagastada kaebus juhul, kui täidetud on mõlemad sättes nimetatud eeldused, s.t kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning arvestades asjaolusid on piisavalt põhjust arvata, et kaebus jääb rahuldamata. Kohtu hinnangul on praegusel juhul nimetatud eeldused täidetud.
8. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtu hinnangul ei riiva vangla vaidlusalune tegevus kaebajale lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamisel kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt, et selle hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajale planeeritud lühiajalist kokkusaamist põhjusel, et kaebaja kandis sel ajal talle distsiplinaarkäskkirjaga määratud kartserikaristust. Kohtule esitatud Viru Vangla
9. jaanuari
10. a otsuse nr 6-16/291-2 kohaselt oli kaebajale küll
11. novembri
12. a taotluse alusel lubatud lühiajaline kokkusaamine
13. novembriks 2022, kuid see tühistati, sest käskkirjaga nr 6-3/880-1 määratud distsiplinaarkaristus (s.o kartserisse paigutamine) pöörati täitmisele alates
14. novembrist
15. Seejuures on Viru Vangla praeguse asja materjalide juurde võetud
16. septembri
17. a vastuses kohtunõudele märkinud, et vanglale teadaolevalt ei ole kaebajal elukaaslast, vaid tegemist võis olla naistuttavaga. Kuna kaebaja kandis kartseris distsiplinaarkaristust rikkumise eest ja karistus oli talle määratud kehtiva distsiplinaarkäskkirjaga, oli kaebaja võimalus tugineda oma õiguse väidetaval rikkumisel Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele ning

§ 24

lõigetele 1 ja 2 redutseeritud.

§ 65lõike 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe.

Kohtule ei nähtu praegusel juhul selliseid asjaolusid, mis oleks saanud välistada

§ 24lõikest 4 tuleneva piirangu kohaldamise.

Kaebajal oleks olnud võimalus realiseerida õigust lühiajalisele kokkusaamisele juhul, kui ta oleks ise õiguskuulekalt käitunud. Kaebajal tuli distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega, s.h kokkusaamiste ära jäämisega, kuna vastav piirang tuleneb otseselt seadusest. Selline tagajärg ei saanud olla kaebaja jaoks üllatav või ootamatu. Kuna 2 3-23-481

§ 24

lubab kinnipeetavale võimaldada lühiajalise kokkusaamise vähemalt kord kuus, siis oli kaebajal samuti võimalus taotleda vanglalt lähiajal uut kokkusaamist. Ka Tartu Ringkonnakohus ei pidanud

1. oktoobril 2022 asjas nr 3-22-1504 tehtud määruses analoogses olukorras kaebaja õiguste riivet intensiivseks.
2. Kohtu hinnangul on praegusel juhul täidetud ka hüvitamiskaebuse tagastamise teine eeldus, sest kaebuse rahuldamine ei ole tõenäoline.
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks on RVastS § 9 lõike 1 järgi avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 8.

§ 24

lõige 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kuivõrd

§ 24

lõige 4 ei võimalda lühiajalise kokkusaamise toimumist kartserikaristuse kandmise ajal, siis ei saanud vangla tegevuse tõttu kaebajale mittevaralist kahju tekkida.

§ 24

lõikest 4 tulenevalt oli kokkusaamise võimaldamine seadusega piiratud ja vanglal puudus selles osas kaalutlusõigus. Kuivõrd

§ 24

lõikest 4 tuleneva regulatsiooni tõttu ei saa kuidagi õigusvastaseks pidada kaebajale kokkusaamise mittevõimaldamist ajal, mil kaebaja kandis kartserikaristust, siis ei saanud ka sel ajal toimuma pidanud lühiajalise kokkusaamise ära jäämisest kaebajale tekkida RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 alusel hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ja esitatud hüvitamiskaebusel puuduvad eduväljavaated. Ka Tartu ja Tallinna Halduskohtud ning Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites asjades nr 3-17-1338, nr 3-16-225, nr 3-12-1457 ja nr 3-22-1504 tõdenud, et sellistel asjaoludel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb suure tõenäosusega rahuldamata. 9. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning mittevaralise hüvitamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, mistõttu tuleb kaebus hüvitamisnõude osas HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 3