Obsah (6)

§ 23§ 10§ 68§ 26§ 264§ 24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus (Jõhvi kohtumaja) Kohtunik Ene Andresen Määruse tegemise aeg ja 17. november 2023, Tartu koht (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 20. novembril 2023) Haldusa

) § 15 lg 1 alusel kuni 48 tunniks kinni. 2. PPA esitas samal päeval Tartu Halduskohtule taotluse saada luba Xi (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

§ 23lg 1 p-de 1–3 alusel.

Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused. 2.

1. Puudutatud isik on sündinud
2. aastal Eestis. Ta on Vene Föderatsiooni kodanik ja rahvuselt venelane. Tema emakeel on vene keel, eesti keelt ei oska. PPA tunnistas puudutatud isiku pikaajalise elaniku elamisloa
3. aastal kehtetuks. Aastatel 2017 kuni 2022 oli tal tähtajaline elamisluba. Praegu puuduvad tal nii elukoht kui ka sissetulekute saamise võimalused. Seni on ta kasutanud kodutute ööbimiskohta. Tema lähedased – vend,
4. aastal sündinud tütar, tädi ja poeg – elavad Eestis. Ema ja isa on surnud. Poja suhtes on puudutatud isikult isikuhooldusja varahooldusõigus ära võetud. 2.
6. aastal mõisteti puudutatud isikule karistus teise isiku tapmise eest.
7. aastal mõisteti talle karistused korduva kehalise väärkohtlemise eest lähisuhtes ning teisele isikule raskete kehavigastuste tekitamise eest, millega kaasnes oht inimese elule. Alates
8. detsembrist 2019 kuni
9. augustini 2022 viibis ta vangistuses Viru Vanglas. PPA tunnistas
10. septembri
11. a otsusega nr 15.3-3.4/578-2 puudutatud isiku tähtajalise elamisloa nr 1037232419/TE alates samast päevast kehtetuks, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Sama otsusega tehti talle ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Vene Föderatsiooni kõrvaltingimusega, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel. Lisaks kohaldati talle sissesõidukeeld viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Pärast Viru Vanglast vabanemist rakendas PPA puudutatud isiku suhtes

§ 10lg 1 ja lg 2 p-de 1–3 ja 5 alusel järelevalvemeetmeid.

2.

1. Puudutatud isik esitas PPA
2. septembri
3. a otsuse peale tühistamiskaebuse.
4. novembril 2023, kui Riigikohus jättis haldusasjas nr 3-21-2178 puudutatud isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, jõustus Tartu Halduskohtu
5. juuni
6. a otsus, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata. Haldusasjas menetluse lõppemisega lõppes ka Tartu Ringkonnakohtu
7. augusti
8. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse, millega kohus oli peatanud PPA
9. septembri
10. a otsuse täitmise lahkumisettekirjutuse osas ja keelanud puudutatud isiku riigist väljasaatmise. 2.
11. Puudutatud isikut on karistatud kriminaalkorras kuuel ja väärteokorras 16 korral. Lisaks on arhiveeritud 11 väärteo eest mõistetud karistuste andmed. Pärast vangistusest vabanemist on alates
12. augustist 2022 kuni
13. novembrini 2023 registreeritud politsei infosüsteemis puudutatud isiku kohta 12 juhtumit, mis viitavad tema soovimatusele järgida ühiskonnaelu reegleid ja muuta oma elukorraldust. Puudutatud isik viibis kõigil nimetatud juhtudel avalikus kohas alkoholijoobes. PPA võtab neid juhtumeid isiku kriminaalse käitumismustri ja temast tuleneva ohu analüüsimisel arvesse. 2.
14. Esineb põgenemisoht

§ 68

p 4 tähenduses, sest isik on toime pannud kuriteo, mille eest on mõistetud vangistus. PPA ei tugine puudutatud isiku põgenemisohu hindamisel üksnes tema karistatuse faktile, vaid kõigile temaga seonduvatele asjaoludele kogumis. Võttes arvesse puudutatud isiku süütegusid nii enne kui ka pärast viimase karistuse kandmist, ei ole alust arvata, et puudutatud isik täidaks vabaduses viibides lahkumiskohustuse vabatahtlikult. PPA tugineb 2 3-23-2595 põgenemisohu sisustamisel Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale haldusasjas nr 3-19-1274, milles kohus leidis, et isikust tulenevat põgenemisohtu suurendab tema varasem süstemaatiline seadusevastane käitumine ning sõltuvusprobleem, mistõttu võib isiku põgenemise ja väljasaatmisest kõrvalehoidumise ohtu reaalseks pidada. Isiku varasem käitumine ei tekita usaldust, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav muude järelevalvemeetmetega. Ta kujutab endast tõsist ohtu, sest on jätkanud pärast vangistusest vabanemist alkoholi ja narkootikumide tarvitamist ja seab lisaks endale ohtu ka teisi inimesi. Ta ei suuda teatud olukordades oma käitumist kontrollida ning alkoholijoobes olles on ta olnud agressiivselt meelestatud. 2.6. Esineb põgenemisoht

§ 68p 6 tähenduses – isik on teatanud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Puudutatud isik teatas

1. augusti
2. a küsitlusel, et ta ei soovi endale Vene Föderatsiooni passi hankida, sest ta ei soovi sinna lahkuda, kuid sooviks vormistada endale Eesti isikutunnistuse. Ka
3. juuni
4. a,
5. augusti
6. a,
7. novembri
8. a ja
9. novembri
10. a ütlustest järeldub, et puudutatud isik ei soovi Venemaale lahkuda ning endale passi või tagasipöördumisdokumenti hankida. Sellega ta näitab, et ei ole huvitatud koostöös PPA-ga riigist lahkumise korraldamisest ning tal puudub tahe lahkumisettekirjutust täita. Ta on küll järginud talle lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldatud järelevalvemeetmeid ning ilmunud PPA-sse registreerimisele. Siiski on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib kohustust hoolsamini kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Ainuüksi järelevalvemeetmete järgimisest ei saa järeldada, et puudutatud isik on muutunud õiguskuulekaks ja täidab järelevalvemeetmeid ka edaspidi, seda enam, et nüüdseks on tema kaebuse osas kohtumenetlus lõppenud. Eeltoodust lähtuvalt on puudutatud isiku kinnipidamine vajalik ka väljasaatmiseks vajalike dokumentide puudumise ja kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. 2.
11. Puudutatud isiku põgenemisohust ja varasemast käitumisest tingituna ei ole võimalik leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist jätkata. 2.
12. Puudutatud isiku väljasaatmist välistavaid asjaolusid ei esine.
13. PPA jäi
14. novembril 2023 toimunud kohtuistungil taotluse juurde. PPA esindaja selgitas, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisneb puudutatud isiku soovimatuses Eestist lahkuda ning väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankida.
15. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ta ei ole kinnipidamisega nõus, sest see oleks sisuliselt karistus. Ta oleks nõus täitma muid tingimusi. Ta ei soovinud lahkumiskohustuse täitmiseks vajalikke dokumente hankida põhjusel, et ta ei ole Venemaaga seotud ning ta lootis, et ta saab Eestis uuesti elamisloa. Ta ei soovi Venemaale lahkuda, vaid tahaks taotleda Eestis isikutunnistust. Tal pole tööd dokumentide puudumise tõttu. Alkoholiprobleemi tal ei ole.
16. a augustis viibis ta kinnipidamiskeskuses paar päeva pärast vanglast vabanemist. Ta ei saa aru, miks tema advokaat istungil ei viibi.
17. Kohus tegi
18. novembril 2023 kohtuistungil teatavaks, et tegi resolutsioonmääruse, millega andis PPA-le nõusoleku puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates
19. novembrist 2023 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tõlk tõlkis määruse resolutsiooni suuliselt puudutatud isikule. 3 3-23-2595 KOHTU SEISUKOHT
20. Käesoleva määrusega täiendab kohus
21. novembri
22. a määrust kirjeldava ja põhjendava osaga (HKMS § 169 lg 2 ja § 178 lg-d 2 ja 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 464 lg 3). 7.

§ 23

lg 1 kohaselt võib PPA paigutada Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinnipidamiskeskusesse halduskohtu loal. Halduskohus otsustab väljasaadetava kinnipidamise halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi (

§ 26lg 1).

Loa saamiseks peab PPA esitama taotluse kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega (HKMS § 264 lg 2).

§ 23

lg 11 kohaselt annab halduskohus välismaalase kinnipidamiseks loa kuni kaheks kuuks, kui esinevad

§ 23

lg-s 1 sätestatud alused ning samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Isiku kinnipidamise lubatavuseks peab esinema vähemalt üks kolmest kinnipidamise alusest: esineb välismaalase põgenemisoht (

§ 23

lg 1 p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (

§ 23

lg 1 p 2) või tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib (

§ 23lg 1 p 3).

1. Puudutatud isik on PPA esitatud teabe ja isiku kohtuistungil esitatud kinnituse kohaselt Vene Föderatsiooni kodanik ning tal ei ole Eestis viibimiseks õiguslikku alust. PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa
2. septembri
3. a otsusega nr 15.3-3.4/578-2 kehtetuks ja tegi talle sama otsusega lahkumisettekirjutuse. Kohus jättis nii elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kui ka lahkumisettekirjutuse peale esitatud tühistamiskaebuse haldusasjas nr 3-21-2178 rahuldamata. Seega on puudutatud isik väljasaadetava staatuses.
4. PPA on selgitanud, et kinnipidamise eesmärk on tagada PPA
5. septembri
6. a otsusega nr 15.3-3.4/578-2 puudutatud isikule tehtud lahkumisettekirjutuse täitmine. Isikut ei ole võimalik praegu välja saata, sest tal puudub kehtiv reisidokument. PPA kavatseb isiku välja saata Vene Föderatsiooni, mis on märgitud sihtriigiks ka lahkumisettekirjutuses. Kuna puudutatud isik on vangistusest vabastatud, on lahkumisettekirjutus sundtäidetav. Kohtule teadaolevalt ei ole puudutatud isiku Venemaale väljasaatmiseks takistusi. Ka puudutatud isik ei väitnud kohtuistungil kohtule vastates vastupidist.
7. PPA taotluse kohaselt on puudutatud isiku kinnipidamine vajalik põhjusel, et esineb põgenemisoht. PPA tugineb põgenemisohu sisustamisel

§ 68p-dele 4 ja 6.

11.

§ 68

p 4 kohaselt esineb põgenemisoht juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, milles eest on talle mõistetud vangistus.

§ 68

p 6 sätestab, et põgenemisoht esineb ka juhul, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Välismaalase põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb hinnata lisaks

§-s 68 nimetatud asjaoludele ka muid teda ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-20-2004/46, p 18.5).

1. Kohus märgib esmalt, et jätab tähelepanuta PPA taotluses esitatud väited isiku ohtlikkusest avalikule korrale. Kohus ei hinda põgenemisohu kindlakstegemisel isiku ohtlikkust avalikule 4 3-23-2595 korrale, sest väljasaadetavat võib kinnipidamiskeskusse paigutada üksnes väljasaatmise, mitte avaliku korra tagamise eesmärgil.
2. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikut on raskete kuritegude toimepanemise eest korduvalt karistatud ning talle on mitmel korral määratud karistuseks vangistus. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest. PPA rõhutas taotluses, et põgenemisohu hindamisel ei ole tuginetud üksnes puudutatud isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele temaga seotud asjaoludele kogumis. Taotlusest võib aru saada, et PPA peab lisaks karistatusele silmas puudutatud isiku alkoholisõltuvust, elukoha ja sissetulekute puudumist ning tema käitumist pärast vanglast vabanemist ajavahemikul
3. augustist 2022 kuni
4. novembrini
5. Taotluses on selle ajavahemiku kohta toodud esile 12 politsei infosüsteemis registreeritud juhtumit ning märgitud, et kõikidel neil juhtudel viibis puudutatud isik avalikus kohas alkoholijoobes. Samuti on PPA rõhutanud, et alkoholijoobe seisundis on puudutatud isik olnud agressiivselt meelestatud. PPA on nendest juhtumitest järeldanud, et puudutatud isik ei suuda teatud olukordades oma käitumist kontrollida. Kohus nõustub PPA-ga, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht

§ 68

p 4 tähenduses tulenevalt tema õigusrikkumistest, käitumismustrist ja elukorraldusest. Puudutatud isik on rikkunud alates

1. a augustist süstemaatiliselt avalikku korda ning pole seega käitunud õiguskuulekalt ka pärast viimase vanglakaristuse kandmist. Samuti pole ta suutnud saada kontrolli alla alkoholisõltuvust. Nagu istungil selgus, viibis puudutatud isik
2. a augustis pärast vanglast vabanemist paar päeva kinnipidamiskeskuses. Seega oli ta teadlik, et tema käitumist ja eluviisi hinnatakse väljasaatmismenetluse käigus ka edaspidi. Kohtu hinnangul annavad alates
3. a augustist aset leidnud intsidendid tunnistust puudutatud isiku suutmatusest kontrollida oma käitumist, sõltumata tema soovidest. Võttes ka arvesse, et tal puudub kodu, nõrgad lähisuhted ei võimalda tal elada lähedaste juures ning tal ei ole legaalset sissetulekut, saab pidada tõenäoliseks, et ta ei pruugi vabaduses viibides püsida PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav. Kohus ei nõustu aga PPA väitega, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht

§ 68p 6 tähenduses.

Taotlusest nähtuvalt on PPA teinud sellise järelduse küsitluste käigus puudutatud isiku PPA-le antud vastustest, et ta ei soovi endale Vene Föderatsiooni passi hankida ning ta ei soovi Eestist lahkuda. Kohtu hinnangul ei osuta ainuüksi need asjaolud praeguse juhtumi kontekstis põgenemisohule. On igati mõistetav, et isik, kes on sündinud Eestis ja elanud siin kogu elu, ei soovi lahkuda oma kodakondsusjärgsesse riiki, millega tal puuduvad muud sidemed. Vabatahtlikuks lahkumiseks valmisoleku puudumine ei osuta eraldivõetuna põgenemissoovile. Ei ole vaidluse all, et igal Eestis vabaduses viibival üle 15-aastasel isikul peab olema isikut tõendav dokument (isikut tõendavate dokumentide seaduse §-d 5–71). Siiski ei piisa põgenemisohu kindlakstegemiseks pelgalt faktist, et isik ei ole soovinud endale kodakondsusjärgse riigi passi või muud reisidokumenti hankida. Olukorras, kus puudutatud isik oli tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ja lahkumisettekirjutuse kohtus vaidlustanud, oli tal põhjust arvestada võimalusega, et tal ei tule riigist lahkuda. Seepärast ei osuta asjaolu, et ta ei tegelenud samal ajal dokumentidega hankimisega, põgenemisohule. 14. PPA on taotluses tuginenud ka

§ 23lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alustele.

Nende aluste osas on nii asjaolude kirjeldus kui ka taotluse põhjendused jäänud napisõnaliseks. 15.

§ 23

lg 1 p 2 lubab välismaalast kinni pidada juhul, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust.

§ 23

lg 1 p 3 kohaselt on kinnipidamine lubatud, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib. 5 3-23-2595 PPA on osutanud taotluses sellele, et puudutatud isikul puuduvad tema väljasaatmiseks vajalikud dokumendid, kuid ta ei ole asunud vabaduses viibides endale reisidokumenti ega tagasipöördumistunnistust hankima. PPA järeldas eeltoodust, et puudutatud isik ei ole huvitatud koostöös PPA-ga riigist lahkumist korraldama ning ta ei soovi lahkumisettekirjutust täita. Seepärast puudub PPA-l kindlus, et isik asuks endale vabaduses viibides reisidokumente hankima ning täidaks lahkumiskohustuse. 16. PPA põhjendus haakub

§ 264

lg 1 p-ga 3, mille kohaselt on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võib isiku kinnipidamisel tugineda üksnes siis, kui isik ei aita nende dokumentide hankimisele kaasa (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). Seega oleks puudutatud isiku kinnipidamine

§ 23

lg 1 p 3 alusel võimalik üksnes juhul, kui ta ei ole tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aidanud. Vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisidokumendi hankimisega. Kui PPA-le on teada, et isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud dokumendid, tuleb asuda viivituseta tegema dokumentide saamiseks vajalikke menetlustoiminguid, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetavat pikaajaliselt kinni pidada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 15). PPA pole esile toonud, et puudutatud isik oleks jätnud mõne PPA nõutud dokumendi hankimisega seotud toimingu tegemata või keeldunud nõutud toimingut tegemast. Sellises olukorras puudub alus järelduseks, et väljasaadetav pole väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aidanud. Pelgalt asjaolu, et isik pole endale väljasaatmiseks vajalikku dokumenti hankinud, ei õigusta temalt vabaduse võtmist. Seepärast ei ole puudutatud isiku kinnipidamine

§ 23lg 1 p 3 alusel põhjendatud.

17. Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole põhjendatud ka

§ 23lg 1 p 2 alusel.

PPA esindaja selgitas kohtuistungil, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisneb puudutatud isiku soovimatuses Eestist lahkuda ning väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankida.

§ 23

lg 1 p 2 kohaldamiseks peab kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisnema muus kui väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele kaasa aitamata jätmises (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-22-231, p 13). PPA taotluses ei ole esitatud põhjendusi, mis seostuksid muude, sealhulgas

§ 264p-des 1, 2 või 4 nimetatud kaasaaitamiskohustuste täitmata jätmisega.

Pelgalt isiku väitest, et ta ei soovi Eestist lahkuda, ei saa kaasaaitamiskohustuse rikkumist järeldada (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-20-1913, p 7).
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puudutatud isiku kinnipidamine on võimalik üksnes

§ 23

lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§ 68p-ga 4.

19. Isiku kinnipidamine on lubatav üksnes juhul, kui väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust (

§ 23lg-d 1 ja 11).

1. Kohtu hinnangul oleksid muud järelevalvemeetmed puudutatud isiku põgenemisohu suure tõenäosuse tõttu praegu ebatõhusad. 6 3-23-2595 Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Tartu Halduskohus jätnud
2. augusti
3. a määrusega haldusasjas nr 3-22-1801 PPA samadel õiguslikel alustel esitatud puudutatud isiku kinnipidamiseks loa saamise taotluse rahuldamata. Kohus leidis nimetatud määruses, et PPA järeldus puudutatud isiku põgenemisohu kohta

§ 68p 4 alusel oli jäänud nõuetekohaselt sisustamata ning oli väheveenev.

Kohtu hinnangul ei olnud PPA kogunud teavet isiku käitumise kohta vanglas ning polnud analüüsinud tema käitumist väljasaatmismenetluses. Puudutatud isik ei ole pärast Tartu Halduskohtu

1. augusti
2. a määrust väljasaatmismenetluse takistamiseks põgenenud ega muul moel pakku läinud. Lisaks tõi PPA taotluses esile, et puudutatud isik on täitnud talle väljasaatmismenetluses kohaldatud järelevalvemeetmeid. Siiski asus PPA loataotluses seisukohale, et puudutatud isik ei pruugi enam järelevalvemeetmetele alluda, sest
3. novembril 2023 jõustus kohtuotsus, millega jäeti lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebus rahuldamata. Kohus nõustub PPA-ga, et seda uut asjaolu tuleb põgenemisohu tõenäosuse hindamisel arvesse võtta, sest lahkumisettekirjutuse tühistamata jätmine võib mõjutada puudutatud isiku käitumist vabaduses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Tõenäosust, et puudutatud isik poleks vabaduses viibides PPA-le väljasaatmiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav, suurendab nii lahkumisettekirjutuse püsimajäämine kui ka puudutatud isiku äärmiselt ebastabiilne elukorraldus. Tal puudub kindel elukoht ja sissetulek. Kohus peab küll usutavaks puudutatud isiku kohtuistungil esitatud väidet, et tal ei ole õnnestunud tööd leida isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu, kuid sellises olukorras tuleks otsida abi lähedastelt. Puudutatud isiku olmeline olukord osutab aga sellele, et tema sotsiaalsed sidemed on nõrgad ning tal ei ole tugivõrgustikku, kes teda hädaolukorras toetaks. Ka asjaolu, et puudutatud isik ei ela oma lähedastega koos ega hoolitse igapäevaselt kellegi eest, suurendab tõenäosust, et ta võib pakku minna. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmine võib ilma puudutatud isiku kinnipidamiseta tema käitumismustri, elustiili ja vahepeal muutunud asjaolude tõttu ebaõnnestuda.
4. Isiku kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (

§ 23lg 11).

Kohtule teadaolevalt ei esine puudutatud isiku suhtes asjaolusid, mille tõttu ei tohiks teda kinnipidamiskeskusesse paigutada. Ka istungil ei toonud ta vastuseks kohtu küsimusele esile, et esineks mõni selline põhjus. Kohus peab põhjendatuks lubada puudutatud isikut kinni pidada kuni kaks kuud, sest teadaolevalt ei jõuta Venemaa Föderatsiooni reisidokumente kiiremini vormistada. PPA esindaja märkis istungil, et suhtlus Venemaa saatkonnaga on muutunud aeglasemaks. Föderatsiooni passi hankimiseks kulub umbes kolm kuud, tagasipöördumise tunnistuse saamiseks veidi vähem aega. 22. Eeltoodust tulenevalt annab kohus

§ 23

lg 1 p 1 ja lg 11 alusel loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuni 17. jaanuarini 2024 (k. a). Juhul, kui kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub, isikule antakse riigis viibimiseks viibimisalus või tema väljasaatmine muutub perspektiivituks või võimatuks, tuleb puudutatud isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada (

§ 24lg-d 11 ja 3).

1. Puudutatud isik mainis kohtuistungil, et tal on riigi poolt määratud advokaat, vandeadvokaat Andrei Matvejev. Ta selgitas, et helistas istungile eelnenud päeval advokaadile, kuid advokaat olevat vastanud, et tal ei ole võimalik
2. novembril 2023 istungil osaleda. PPA esindaja selgitas 7 3-23-2595 kohtuistungil, et PPA-l ei olnud advokaadi kohta teavet ning advokaat ei ole PPA-ga ühendust võtnud. Kui PPA teavitas istungieelsel päeval puudutatud isikut kohtuistungist, ei taotlenud ta advokaadi kutsumist ning ütles alles viis minutit enne istungi algust, et tal on advokaat. Vandeadvokaat Andrei Matvejev ei ole selles haldusasjas Tartu Halduskohtuga ühendust võtnud ega kohtuistungi edasilükkamise taotlust esitanud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt määrati Tartu Halduskohtu
3. juuli
4. a määrusega haldusasjas nr 3-21-1505 puudutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses ning õigusdokumendi koostamiseks seoses tema elamisloa võimaliku kehtetuks tunnistamisega. Vandeadvokaat Andrei Matvejev esindas puudutatud isikut riigi õigusabi korras haldusasjas nr 3-21-2178, milles puudutatud isik vaidlustas tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu. Riigi õigusabi seaduse § 17 lg 3 kohaselt laieneb kohtumenetluses menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile ka samas asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamise või sundtäitmise menetlusele. Kuna PPA esitas praeguses asjas kohtule loataotluse lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tagamiseks, võib kohtu hinnangul puudutatud isikule haldusasjas nr 3-21-1505 määratud riigi õigusabi jätkuda. Võttes aga arvesse, et puudutatud isik ei nõudnud
5. novembri
6. a istungil advokaadi osalemist istungil ega esitanud kohtuistungi edasilükkamise taotlust, pidas kohus PPA taotluse kiireloomulisuse tõttu võimalikuks viia istungi läbi ilma advokaadi osaluseta. Kohtu hinnangul on puudutatud isikule tema õiguste tõhus kaitse tagatud, sest kohus selgitas talle menetlusosalise õigusi, andis talle võimaluse esitada oma seisukoha, vastuväiteid ja taotlusi ning selgitas, et kinnipidamiskeskuses tagatakse talle vajadusel võimalus taotleda riigi õigusabi ning tal on võimalik advokaadi abil esitada määruskaebus ringkonnakohtule.
7. Kohus asendab avaldatavas määruses puudutatud isiku nime ja isikukoodi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 8