← Eesti

3-22-2509/36

Obsah (7)§ 158§ 61§ 211§ 229§ 60§ 230§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 5 lg 1 p 1 alusel ka sellega õiguslikult seotud otsused, millega tehti kaebajale vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutus ning määrati sissesõidukeeld.

  1. PPA palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada. PPA leidis, et kaebaja lahkumine Venemaalt polnud sunniviisiline, PPA on lähtunud usaldusväärsest infost päritoluriigi kohta. Kaebaja poja kaastööline oli tehniline direktor, mis pole võrreldav kaebaja poja profiiliga. Venemaa Föderatsioon pole õigusriik, kuid ainult selle tõttu pole põhjust anda kaebajale rahvusvahelist kaitset. Ekstremismi süüdistusega kriminaalasjades süüdi mõistetud inimeste hulk Venemaal on rahvaarvu arvestades marginaalne. Ei saa lähtuda üksnes huvitatud isiku ütlustest, mille paikapidavust ei saa kontrollida. PPA ei eelda, et kaebaja peaks oma poliitilisi veendumusi varjama, kuid ajalehele Eestis antud intervjuu oli sihilik tegevus kohtu mõjutamiseks. Pole usutav, et umbes 90 osalejaga meeleavaldusel on juhuslikult just kaebaja see, kellest tehakse eraldi tuvastamist võimaldav foto, võetakse intervjuu ja lisatakse täisnimi meediasse. Kaebaja meeleavaldusel osalemine võib olla seotud tema poliitilise meelsusega, kuid nime avaldamise tagajärgedega pidanuks ta arvestama. Pole eluliselt usutav, et M saatejuhtide lavakõne koolitamise eest satuks ta Venemaa võimude huviorbiiti. Pingelises olukorras võib inimene kohtuistungil muutuda emotsionaalseks ja nutta, kuid see ei anna tema ütlustele automaatselt suuremat kaalu, vaid võib tähendada ka kohtu usalduse ärakasutamist. Mitte kõik Venemaal meeleavaldustes osalejad ei ole tagakiusamise ohus, venelaste toetus sõjale Ukrainas on vähenenud. Kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulud on ülemäärased.
  2. Kaebaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et tema Eestis toimuva poliitilise tegevuse eesmärk ei ole kohtu mõjutamine ja et selline väide on laimav ning alandav, samuti et tal puudub kontroll ajalehe toimetuse üle ja ta ei tundnud isiklikult teda intervjueerinud ajakirjanikku. Kaebaja pole kunagi teadlikult välistanud enda nime all esinemist, pole lihtsalt selleks initsiatiivi üles näidanud, alates
  3. a veebruarist on ta aktiivsemas rollis. L veebilehel on sadu uudiseid sellest, kuidas aktivistide pereliikmeid taga kiusatakse.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega rahuldati PPA apellatsioonkaebus osaliselt (resolutsiooni p 1). Tühistati halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 osas, millega PPA-lt mõisteti kaebaja kasuks välja tõlgikulu 150 eurot, jäeti see kaebaja enda kanda. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata (resolutsiooni p 2), mõisteti kaebaja kasuks PPA-lt välja apellatsioonimenetluse kulud 2000 eurot ja jäeti ülejäänud kulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 3) ning asendati otsuses tähemärgiga kaebaja nimi ja teatud teised nimetused (resolutsiooni p 4). 7.
  7. Ringkonnakohtu arvates on PPA õigesti määranud kaebaja tagakiusamise alusena poliitilise veendumuse. Kaebaja isiklikud asjaolud ja tema kohtlemine Venemaal enne lahkumist eraldi võetuna ei anna alust teda pagulasena tunnustada. Küll aga võib rahvusvahelise kaitse vajadus tekkida pärast päritoluriigist lahkumist, näiteks kui olukord muutub või selleks annab aluse taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist (VRKS § 19 lg 4 ja direktiivi 2011/95/EL art 5). Sel juhul tuleb PPA-l 5

(14)3-22-2509 hinnata tõenäosust, kui rasked tagajärjed kaasneksid kaebaja naasmisel, arvestades muutunud asjaolusid. 7.2.

§ 158

lg 31 esimene lause sätestab, et halduskohus hindab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See norm, mis on kohaldatav ka apellatsioonimenetluses, tähendab kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid ja tõendeid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (vt Riigikohtu 15. veebruari 2023. a otsus nr 3-20-1115/147, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud lahendid). Sellega seostub

§ 158

lg 31 teine lause, mille kohaselt võib vastustaja rahvusvahelise kaitse asjades enda kaalutlusi rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise kohta kohtumenetluses täiendada. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude puhul, mis mõjutavad hinnangut kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadusele, ei saa PPA-le ette heita uurimispõhimõtte rikkumist haldusmenetluses. Samas kuna vaidlustatud haldusakti resolutsiooni õigsust tuleb kohtul hinnata kõigi kohtuotsuse tegemise ajal teadaolevate asjaolude ja tõendite põhjal, peab PPA vajaduse korral kohtumenetluses täiendavalt põhjendama, et kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumine on ka uusi asjaolusid arvestades õiguspärane. Kui PPA ei ole andnud kohtumenetluses ilmnenud uute asjaolude kohta piisavaid ja asjakohaseid selgitusi ning vajaduse korral analüüsinud ka täiendavat päritoluriigi teavet, mis kinnitab vaidlustatud haldusakti resolutsiooni õigsust, tuleb haldusakt tühistada. Seejuures ei saa PPA kohtumenetluses haldusakti põhjendusi täiendades päritoluriigi teabe puhul piirduda kaebaja viidatud allikate kritiseerimisega, vaid piisava, asjakohase ja usaldusväärse päritoluriigi teabe leidmise ja hindamise kohustus on eeskätt PPA-l samamoodi kui haldusmenetluses. 7.

  1. Ringkonnakohus leidis, et pärast kaebaja Venemaa Föderatsioonist lahkumist on ilmnenud järgmised olulised asjaolud: Eestis viibimise ajal kaebaja emalt saadud info, et politsei otsib taga kaebaja poega; kaebaja poliitiline tegevus Eestis, sh kohtumenetluse ajal; olukorra muutumine Venemaal. Halduskohus selgitas õigesti, et neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis kaebaja profiiliga ja tema tegevusega Venemaal, arvestades ka kaebaja poja tegevust. 7.
  2. Halduskohus selgitas õigesti, et kaebaja usaldusväärsust ei vähenda haldusmenetluses antud ütlused Venemaa Föderatsiooni politsei külaskäikude kohta tema registreeritud elukohta. Kaebaja selgitas, et sai info nende külaskäikude kohta oma emalt, kes ei elanud külaskäikude ajal kaebaja registreeritud elukohas ega kohtunud isiklikult kirju jätnud isikutega, vaid leidis ukse alt sisse lükatud kirjad kaebaja korteri külastamise käigus. 7.
  3. Halduskohtu otsuses toodud põhjendustel, sh arvestades seal viidatud päritoluriigi teavet, on usutav, et kaebaja poeg pakub oma tegevuse tõttu Venemaa riigivõimule huvi ja tema survestamiseks võidakse ära kasutada ka kaebajat, eriti kuna kaebaja on samuti olnud juba aastaid poliitiliselt aktiivne ja tema riigivõimu suhtes kriitilisi poliitilisi vaateid saab lugeda püsivateks. PPA ei ole piisava põhjalikkusega hinnanud, kas ja milline oht ähvardaks eeltoodu tõttu kaebajat Venemaale tagasipöördumise korral. Ringkonnakohtu istungi ajal töötas kaebaja poeg jätkuvalt R-is ja oli osalenud
  4. a juunis Tallinnas K toetuseks korraldatud meeleavaldusel. Kuigi kaebaja poega ei saa pidada avalikkuses laialdaselt tuntud opositsionääriks, on kaebaja asjakohaselt välja toonud, et tema pojal on tööalaselt juurdepääs K-ga seotud isikute andmetele jms teabele, mis võivad Venemaa riigivõimule huvi pakkuda. 7.
  5. Kaebaja on ise ka poliitiliselt aktiivne ja osalenud meeleavaldustel, seotud organisatsioonidega, mis on tunnistatud ekstremistlikuks või ebasoovitavaks, osalenud organisatsioonide L ja N tegevuses. Viimase tegevus on alates septembrist 2022 peatatud selle juhi suhtes Venemaal alustatud kriminaalmenetluse tõttu. Kaebaja osales jaanuaris 2023, s.o pärast PPA vaidlusaluse akti andmist, 6

(14)3-22-2509 Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna ees Tallinnas meelavaldusel, nõudes K ja teiste poliitvangide vabastamist, mille kohta ilmus Eestis ajalehes intervjuu. Kaebaja on andnud ka meeleavaldust puudutava intervjuu ilmumise kohta loogilise selgituse: ta ei tundnud intervjuud küsinud ajakirjanikku, kuid ürituse tõsiseltvõetavuse nimel ei olnud sobilik intervjuust, sh oma nime avaldamisest, keelduda, eriti kuna kaebaja ei pidanud Eestis poliitilise meelsuse avaldamist ohtlikuks. Kuna kaebaja väitel jagas ta kohapeal osalejatele plakateid ja korraldajate sõnumeid ning esines sõnavõtuga, on usutav, et kaebajalt küsiti intervjuud põhjusel, et teda seostati meeleavalduse korraldamisega, kuigi korraldajaks oli S, USA-s registreeritud kodanikuühenduse T Eesti üksus. T on samuti kantud ebasoovitavate organisatsioonide nimekirja. 7.
  1. Kaebaja tegevus enne ja pärast Venemaalt lahkumist näitab tema poliitiliste vaadete püsivust, annab alust arvata, et poliitiliste vaadete avaldamine on talle oluline. On usutav kaebaja selgitus, et enne Venemaalt lahkumist lõpetas ta poliitilistel meeleavaldustel osalemise sellist tegevust keelustavate seaduste vastuvõtmise tõttu ja lähedaste kaitseks. Kaebajalt ei saa oodata, et ta sellisest tegevusest Venemaale naastes taas hoiduks; ei saa pidada ebatõenäoliseks, et kaebaja isik ja tegevus on saanud Venemaale teatavaks, samuti võib tema poeg olla Venemaa Föderatsiooni huviorbiidis. 7.
  2. Ringkonnakohus nõustus PPA-ga, et ekstremismi ja armee diskrediteerimise eest süüdimõistetute arv ei ole Venemaa Föderatsioonis suur, kaebaja andmed näitavad siiski, et see arv on suurenenud. Kaebaja selgitab õigesti, miks võrdluse aluseks peab võtma nende isikute hulga, kes on seotud ekstremistlikuks või ebasoovitavaks kuulutatud organisatsioonidega. Halduskohus on õigesti märkinud ka kohtuvõimu sõltumatuse puudumist Venemaal. Lisaks pole PPA hinnanud teavet, mille kohaselt päritoluriigis fabritseeritakse poliitilistel põhjustel kriminaalmenetlusi. 7.
  3. Kaebajat ei saa pidada ebausaldusväärseks põhjusel, et ta ei esitanud kohe pärast Eestisse jõudmist rahvusvahelise kaitse taotlust: kaebaja lootis lühiajalise viisaga poja juurde Eestisse tulles saada siin pikaajalist viisat. Talle ei saa ette heita rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist. 7.
  4. Menetluses selgunud asjaolude põhjal pole ilmselge, et kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks. Kuivõrd kaebaja esitas tõlgi kulude kohta halduskohtule arved, kuid mitte tasumist tõendava dokumendi, siis ei saanud seda kulu vastustajalt välja mõista. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. PPA palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada PPA kassatsioonkaebus täies ulatuses ning jätta kõik menetluskulud kaebaja enda kanda. 8.
  6. Ringkonnakohus rikkus kaebaja poliitilise meelsuse tõttu tagakiusu hirmule hinnangut andes menetlusõigust sellega, et jättis täitmata

§ 61

lg-s 1 sätestatud kohustuse hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ringkonnakohtu otsus rajaneb suures ulatuses kaebaja väidetele ja seisukohtadele, vastustaja väiteid ja seisukohti pole objektiivselt hinnatud. 8.2. Ringkonnakohus andis suurema kaalu kaebaja tegevusele Eestis pärast rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkavat otsust ja rõhutas korduvalt, et asjaolud on oluliselt muutunud just kohtumenetluses. Selleks, et viidata seosele kaebaja varasema aktivistliku tegevuse ja pärast rahvusvahelisest kaitsest keelduva otsuse saamist tekkinud poliitilise aktiivsuse vahel, peab kohus analüüsima, milles väljendusid tema poliitilised vaated: kas kaebaja identiteet, põhihoiak ja sellest tulenev käitumine on ajendanud kaebajat käituma samalaadselt, kas varem madalama profiili hoidmine oli seotud kaebaja tagakiusuhirmu või tegelikkuses omase käitumisega. 7

(14)3-22-2509 Rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise vältimiseks peab kohus eriti hoolikalt põhjendama, miks kaebaja ilmselge demonstratiivselt hoogustunud poliitilise meelsuse avaldamine pärast keelduva otsuse saamist on määrava tähtsusega rahvusvahelise kaitse andmise otsustamisel. 8.
  1. Kohus on läbikaalumatult otsustanud, et kuna kaebajal on varem olnud teatud kodanikupositsioon ning ta on seda diskreetselt väljendanud, ei ole kummaline kaebaja hüppeline aktiivsus meediaga suhtlemisel ja tõekspidamiste demonstreerimisel. Kohus pole hinnanud seda, et kaebaja, viibides oma koduriigis, on aastate jooksul teadlikult hoidunud poliitiliste veendumuste avalikult demonstreerimisest. Loogiliselt ei ole seletatav, miks välja kujunenud käitumismuster drastiliselt muutub pärast rahvusvahelise kaitse tagasilükkavat otsust. Kaebaja on alates
  2. aastast osalenud Venemaal erinevatel, mh poliitikaga mitteseotud meeleavaldustel, tehes seda perioodiliselt ja kohati mitmeaastaste vahedega. Kaebaja on väitnud, et tema nimi ei figureerinud kuskil ja ta pole ametlikult K liikumises ega S tegevuses kirjas. Kui isikul puuduvad enne rahvusvahelise kaitse taotluse sisseandmist sarnased ja järjepidevad mustrid ning tugev avalikult meelsuse avaldamise soov tekib alles pärast keelduva otsuse saamist, ei saa tema käitumist pidada siiraks. On eluliselt usutav, et isik hakkas oma poliitilist meelsust avalikult ja tugevalt väljendama, et luua kunstlikult alus rahvusvahelise kaitse tingimustele vastamiseks. Kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse menetluses andmeid, mis lubaksid arvata tema kuulumist Venemaal ebasoovitavate või ekstremistlike organisatsioonide liikmete hulka. Need väited on paljasõnalised. Alles pärast eitavat otsust ilmus Postimehes intervjuu, kus rõhutatakse seotust organisatsioonidega. Kaebaja oleks saanud oma isiku avalikustamisest ajalehes keelduda, samuti tekib küsimus, miks varem ükski ajakirjanik kaebaja vastu huvi ei tundnud. Samas on kaebaja olnud Venemaal üsna aktiivne kultuuriüritustel, mis vääris meedia tähelepanu Venemaal. 8.
  3. Juunis 2023 ilmus Facebookis postitus, kus antakse nimeliselt teada, et S resident ja kõnepedagoog kaebaja isikus teeb väitluste pidamise koolituse, kusjuures varem polnud kaebaja nimi seoses lavakõne koolitusega kuskil figureerinud. On tähelepanuväärne, et alates kaebaja saabumisest Eestisse
  4. aprillil 2022 kuni negatiivse haldusotsuse teatavaks tegemiseni
  5. novembril 2022 ei esinenud kaebaja avalike sõnavõttudega ega demonstreerinud muul moel oma poliitilist meelsust. Vankumatute veendumustega aktivisti aktiivsus turvalises keskkonnas ei erineks rahvusvahelisest kaitsest keelduvale otsusele eelneval ega järgneval ajal. 8.
  6. PPA ei nõustu kohtuga, et kaebajale on poliitiline aktivism eluliselt oluline. Kaebaja sai esimest korda karistada meeleavaldusel osalemise eest trahviga alles 2021, kuigi väidab, et aktivistlik tegevus ulatub aastasse
  7. PPA on põhjalikult analüüsinud ja leidnud, et jätkates oma tavapärast tegevust Venemaal, poleks kaebaja ohus olnud. PPA ei pea õiguspäraseks rahvusvahelise kaitse andmist kaebajale selle eest, et ta on sihilikult poliitiliselt aktiivselt tegutsenud Eestis kohtu mõjutamiseks. 8.
  8. Mis puudutab kaebaja võimalikku tagakiusu poja tegevuse tõttu, siis kohus ei pööranud piisavalt tähelepanu päritoluriigi informatsiooni hindamisele ja on tõlgendanud infot meelevaldselt. Venemaa pole õigusriik, kuid tuleb säilitada kriitiline meel, et hinnata iga rahvusvahelise kaitse taotleja individuaalset olukorda – vastasel juhul võib iga riigi poliitikale vähegi vastumeelse vaadetega Venemaa Föderatsiooni kodaniku kvalifitseerida pagulaseks, mis devalveerib rahvusvahelise õigusega määratletud mõiste tähendust. 8
(14)3-22-2509 Kaebaja poeg ei kuulu prominentsete dissidentide kategooriasse vaatamata sellele, et ta töötab „ebasoovitavas organisatsioonis.“ Ei Human Rights Watchi
  1. a jaanuaris ilmunud raportist ega
  2. a L avaldatud raportist ei leia kinnitust, et Venemaa võimud survestaksid selliste isikute pereliikmeid. Survestatud sõjavastaste isikute hulk ei ole märkimisväärne. Pärast kaebaja poja lahkumist Eestisse 2021 pole Venemaa Föderatsiooni võimud võtnud ette ühtegi tõsist sammu, et kaebajale survet avaldada. 8.
  3. Kuigi kaebaja väidab, et varjas end võimude eest alates 2018 ja ei kirjutanud end ajutisse elukohta sisse, on kaebaja telefoninumber avalikult kättesaadav Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluva programmi veebilehel. Koostöö ministeeriumi hallatava projektiga ning kaebaja presenteeritud sündmuste ajatelg annab aluse kahelda kaebajat ähvardava tagakiusamise tõesuses. Seda kinnitab ka kaebaja provotseeriv suhtlus politseiga. Kaebaja ütlused seoses politsei visiitidega on kahtlased. Kaebaja soovib luua kunstlikult juriidiliselt korrektset viibimisalust Eestis. PPA
  4. novembri
  5. a otsus on seetõttu jätkuvalt tervikuna õiguspärane. 8.
  6. Riigikohtu seisukoht on oluline ühtse kohtupraktika kujundamiseks küsimuses, mis puudutab kunstlikult rahvusvahelise kaitse aluste tekitamist süsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulud on liiga suured.
  7. Kaebaja palub jätta vastustaja kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata ning mõista vastustajalt välja menetluskulud kaebaja kasuks. 9.
  8. Kaebaja jääb seisukoha juurde, et tema tegevus Venemaal võib suure tõenäosusega kaasa tuua temavastaseid repressioone võimude poolt. Lisaks on võrreldes ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaga lisandunud täiendavaid asjaolusid. Nimelt on kaebaja pöördumisest Euroopa Inimõiguste Kohtusse seoses Moskvas K toetuseks toimunud meelavaldusel osalemise eest karistamisega võrsunud kohtuotsus, mis kannab kaebaja nime, ning Euroopa Inimõiguste Kohtus on kaebaja esindajaks H jurist W. Nimetatud fond on Moskva Linnakohtu otsusega kuulutatud „ekstremistlikuks organisatsiooniks“ ja W kuulutatud siseministeeriumi aktiga tagaotsitavaks ning kantud riiklikusse terroristide ja ekstremistide nimistusse. Selline avalik koostöö organisatsiooni ja juristiga, keda Venemaa on ametlikult kuulutanud terroristlikuks ja ekstremistlikuks, võib kaebajale naasmisel kaasa tuua repressioone. 9.
  9. Õige ei ole vastustaja väide, et tema poliitilise meelsuse avaldamine on ilmselgelt demonstratiivselt hoogustunud pärast Eestisse saabumist. Kaebaja ei ole nn professionaalne meeleavaldaja, ta on Venemaa patrioot, kes avaldab meelt siis, kui süda käsib, ja kelle tegevus hoogustus pärast Ukraina vastu täiemahulise sõja algust. Isegi vastustaja soov näidata kaebajat ebasiiralt, ei ole kahandanud kaebaja usku Eesti õigusriiki. Ta on ka pärast ringkonnakohtu otsust jätkanud ja kavatseb jätkata ühiskondlikku tegevust. Kaebaja esitab loetelu täiendavatest meediamaterjalidest, kus on avaldatud tema nimi ja pilt seoses poliitilise aktiivsusega ning info Tallinnas
  10. augustil 2023 toimunud K toetuseks aset leidnud meeleavalduse kohta, mille üheks korraldajaks kaebaja oli ja kus ta videos tegi eestikeelse pöördumise. 9.
  11. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et Venemaal on režiimi avalik hukkamõist ohutu. Seda kummutavad mitmed raportid, sh ÜRO inimõiguste komitee eriraportööri aruanne nr A/HRC/54/
  12. 9.
  13. Nõustuda ei saa ka vastustaja selle väitega, et kaebaja avalik tegevus kõnepedagoogina Eestis on sihipärane tegutsemine rahvusvahelise kaitse andmise kriteeriumidele vastavuse loomiseks. Koolituse läbiviimine on kaebaja tavapärane tegevus. Kaebajal on rahvusvahelise kaitse taotlejana raske leida 9
(14)3-22-2509 Eestis täiskohaga tööd. Seepärast, kui talle vastav võimalus seadusega avanes, alustas ta kõne- ja väitluse pidamise pedagoogina eratundide andmist. Klientide leidmiseks on vajalik reklaam. 9.
  1. Kaebaja tagakiusamise oht seoses tema poja tegevusega on reaalne. Pojaga koos meediakanali M tehnilises toes osalenud töötaja peeti pärast Venemaale naasmist kinni ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et nii halduskohus kui ka ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi (

§ 158

lg 1) seeläbi, et jätsid sisuliselt hindamata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatuse uute asjaolude kontekstis. Kolleegium põhjendab seda seisukohta (I) ja käsitleb täiendavalt rahvusvahelise kaitse taotleja, pagulase sur place- tegevuse hindamist (II). I 11. Nii halduskohus (otsuse p-s 7) kui ka ringkonnakohus (otsuse p-s 12) on iseenesest õigesti viidanud

§ 158

lg 31 esimesele lausele, mille järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

  1. Kolleegium on varasemas kohtupraktikas rõhutanud (vt
  2. veebruari
  3. a otsus nr 3-20-1115/147, p-d 24 ja 25), et

§ 158

lg 31 tähendab nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude ex nunc hindamist, st kohustust võtta arvesse uusi asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist (Euroopa Kohtu otsused Alheto [suurkoda], 25. juuli 2018, C-585/16, p-d 106, 111, 112; Torubarov [suurkoda], 29. juuli 2019, C-556/17, p-d 51, 52). 12.1.

§ 158

lg 31 esimese lause aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta art 46 lg

  1. See säte paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajadusel direktiivi 2011/95/EL kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses (Eesti kontekstis läbivaatamine haldusorgani otsuse peale esitatud kaebuse tulemusena vähemalt esimese astme kohtu menetluses). Direktiiv 2011/95/EL (kvalifitseerimisdirektiiv) käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule. 12.
  2. Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiivi 2013/32/EL art 46 lg-s 3 sätestatud nõuded menetlusele hõlmavad üksnes esimest edasikaebevõimalust (s.o Eestis halduskohut) ning liikmesriigid on vabad kujundama edasist edasikaebeõiguse teostamist eeldusel, et järgitakse tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid (nt EKo Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie,
  3. september 2018, C-180/17, p-d 25 ja 34). Niisiis, kuivõrd direktiiv ei keela põhimõtteliselt liikmesriikidel kaugemaleulatuvat edasikaebevõimalust ja seda on kinnitanud ka Euroopa Kohus, laieneb Eesti õiguses rahvusvahelise kaitse andmise küsimustes

§ 158

lg 31 nii menetlusele halduskohtus kui ka apellatsioonimenetlusele ringkonnakohtus ja kassatsioonimenetluse iseärasustega ka menetlusele Riigikohtus (vt viimase kohta lähemalt praeguse otsuse p 17). 13. Praeguses asjas ei ole kohtud pidanud võimalikuks ise lõplikult hinnata rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatust uusi asjaolusid arvestades, vaid on leidnud, et vastustaja otsus tuleb tühistada 10

(14)3-22-2509 ning et PPA-l endal tuleb rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti hinnata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
  1. Kolleegiumi arvates oleksid kohtud PPA-le taotluse uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise asemel pidanud ise andma hinnangu kohtuotsuse tegemise hetkeks ilmnenud asjaoludele ja sellest lähtuvalt kas PPA otsuse jõusse jätma või pagulasstaatuses veendumise korral kohustama PPA-d andma kaebajale rahvusvaheline kaitse.
  2. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et muutunud asjaoludest tingitud olukorras on päritoluriigi teabe analüüsi kohustus eeskätt PPA-l samamoodi kui haldusmenetluses (ringkonnakohtu otsuse p 12). Kohtumenetluse õige ja seadusliku tulemuse eest vastutab kohus, mitte menetlusosaline. Kolleegiumi arvates ei ole pagulasstaatuse hindamine kaalutlusõiguse küsimus, vaid hindamisotsus (vt ka kolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus nr 3-20-1198/58, p 12), ja kõike, mida on pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal võimalik hinnata, tuleb hinnata kohtul. Vastasel korral ei ole tagatud menetluse tõhusus ja rahvusvahelise kaitse otsustamise operatiivsus, sest asjaolud võivad keeruliste sündmuste puhul pidevalt muutuda.
  5. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt ei ole Euroopa Liidu seadusandja direktiivi 2013/32/EL vastu võttes soovinud kehtestada mingit ühist nõuet, et selle direktiivi artikli 2 punktis f nimetatud kohtulaadne ametiasutus või haldusorgan peaks kaotama oma pädevuse pärast seda, kui tühistatakse tema tehtud esmane otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta. Liikmesriikidel on õigus sätestada, et pärast otsuse tühistamist tuleb asi saata sellele asutusele või organile tagasi uue otsuse tegemiseks (EKo Altheo, C-585/16, p-d 145 ja 146). 16.
  6. Ometi on Euroopa Kohus rõhutanud, et direktiivi 2013/32/EL artikli 46 lõige 3 jääks nii ilma kogu oma soovitavast toimest, kui pärast sellise kohtuotsuse kuulutamist, milles esimese astme kohus on selle sätte kohaselt hinnanud direktiivi 2011/95/EL alusel täielikult ja ex nunc taotleja rahvusvahelise kaitse vajadusi, võib kõnealune asutus või organ teha otsuse, mis on selle hinnanguga vastuolus, või lasta mööduda sedavõrd pikal ajavahemikul, et suureneks selliste asjaolude ilmnemise oht, mis nõuavad uut ajakohastatud hindamist (samas, p 147). 16.
  7. Isegi kui direktiivi 2013/32/EL eesmärk ei ole kehtestada ühiseid nõudeid osas, mis puudutavad pädevust teha rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pärast esmase otsuse tühistamist uus otsus, tuleneb direktiivi eesmärgist, et liikmesriigid peavad kohandama oma riigisisest õigust nii, et pärast esmase otsuse tühistamist ja asja tagasisaatmist haldusorganile tehakse kiiresti uus otsus ning see otsus on kooskõlas kohtu tühistamisotsuses sisalduva hinnanguga (EKo Altheo, C-585/16, p-d 147 ja 148). Selline tõlgendus vastab direktiivi eesmärkidele tagada taotluste võimalikult kiire menetlemine ja direktiivi soovitav toime ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (harta) artiklile 47, s.o õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. 16.
  8. Kolleegium märgib, et osas, mida direktiiv ei reguleeri ja kus puuduvad konkreetsed EL-i õigusest tulenevad menetlusnormid, on liikmesriikidel menetlusautonoomia. Kolleegium on varem Euroopa Kohtu seisukohtadele viidates selgitanud, et menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada oma sisemises õiguskorras menetlusnormid isikutele EL-i õigusest tulenevate õiguste kaitsmiseks. Need normid ei tohi olla aga ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid riigisiseseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ega muuta EL-i õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt
  9. veebruari
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p 20; vt ka
  11. aprilli
  12. a otsus nr 3-22-1641/13, p 12;
  13. mai
  14. a otsus nr 3-20-1684/35, p 13 ja Riigikohtu üldkogu
  15. aprilli
  16. a otsus nr 5-20-10/13, p 38). Kolleegium lisab, et praegusel juhul on võimalik ning 11
(14)3-22-2509 EL-i õiguse põhimõtetega kooskõlas, kui kohus hindab pärast PPA otsuse tegemist kohtumenetluse ajal rahvusvahelise kaitse vajadust, et asjaoludes lõplik selgus luua. 16.
  1. Sellest tuleneb, et kohtud saavad olenevalt konkreetsest asjast ise piisava põhjalikkusega hinnata rahvusvahelise kaitse vajadust. Seda tehes tuleb neil muuhulgas lähtuda direktiivist ja kohtumenetluse ajal muutunud olustikust. See ei tähenda, et kohus peaks ise andma haldusakti, küll saab ta teha juhise haldusorganile, mis kohustab haldusakti andma. Seejuures ei ole tegemist lubamatu sekkumisega haldusorgani pädevusse, kuivõrd EL- i õigus kohustab arvesse võtma uusi asjaolusid ning tegemist on hindamis- mitte kaalutlusotsusega. Haldusorganil tuleb kohtu antud hinnanguga arvestada. Juhul, kui pärast kohtuotsust ilmneb omakorda asjaolude muutumine (nt olukord, kui režiim päritolumaal kokku kukub ja riigis pole enam sellist tagakiusu), on siiski haldusorganil vajalik teha uus ajakohastatud hindamine. Nimelt, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, kui liikmesriigi kohus tühistab haldusasutuse otsuse pärast seda, kui kohus on ammendavalt ja ajakohastatult hinnanud taotleja rahvusvahelise kaitse vajadusi kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvesse võttes, tuvastades, et sellele taotlejale tuleb anda rahvusvaheline kaitse, ning saadab seejärel asja tagasi haldusasutusele uue otsuse tegemiseks, siis on see haldusasutus kohustatud andma taotletud rahvusvahelise kaitse – välja arvatud juhul, kui ilmnevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis nõuavad objektiivselt uut ajakohastatud hindamist. Vastasel korral kaotaksid direktiivi 2013/32/EL artikli 46 lõige 3 koostoimes harta artikliga 47 ning direktiivi 2011/95/EL artiklid 13 ja 18 oma toime (EKo Torubarov, C-556/17, p 66). 16.
  2. Euroopa Kohus on toonitanud, et kuigi direktiivi 2013/32/EL artikli 46 lõige 3 ei kohusta liikmesriike andma selle sätte alusel kaebuse läbivaatamiseks pädevatele kohtutele muutmispädevust, peavad need kohtud siiski igal üksikjuhul iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes tagama, et järgitakse harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (EKo Torubarov, C-556/17, p-d 69 ja 70; EKo PG,
  3. märts 2020, C-406/18, p-d 18–20 ja 22).
  4. Kuigi

§ 158

lg 31 esimene lause laieneb ka Riigikohtule, tuleb seejuures arvestada kassatsioonimenetluse eripära (

§ 211

lg 5 esimene lause), st Riigikohus ei tuvasta tõendite alusel uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta (

§ 229lg-d 1 ja 3; vt ka kolleegiumi 15.

veebruari 2023. a otsus nr 3-20-1115/47, p 25). Riigikohus võib arvestada üksnes uusi asjaolusid, mis ei vaja tõendamist (

§ 60

). Seepärast tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 230lg-d 1, 4 ja 5 p 2).

II

  1. Täiendavalt märgib kolleegium, et Genfi konventsiooni ja direktiivi 2011/95/EL kohaselt ei pea pagulaseks tunnistamiseks või täiendava kaitse saamiseks rahvusvahelise kaitse taotleja olema lahkunud oma päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu või reaalse tõsise ohu tõttu. Nõue, et isik peab pagulaseks olemiseks olema väljaspool oma riiki, ei tähenda, et ta peab tingimata olema sellest riigist lahkunud ebaseaduslikult või et ta peab olema sealt lahkunud põhjendatud hirmu tõttu. Lisaks võib ta olla otsustanud taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist pärast seda, kui ta on juba mõnda aega välismaal viibinud. Isikut, kes ei olnud pagulane, kui ta oma riigist lahkus, kuid kellest hiljem saab pagulane, nimetatakse pagulaseks sur place. 18.
  2. Asjakohased rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad niisiis tekkida pärast taotleja päritoluriigist lahkumist. Need asjaolud võivad olla tekkinud päritoluriigis tema äraolekul ja olla rahvusvahelise kaitse taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades põhjendatud tagakiusamishirmu. Need sündmused võivad viidata asjaolude 12

(14)3-22-2509 olulisele muutusele päritoluriigis, sealhulgas juba olemasolevate tegurite süvenemisele pärast taotleja lahkumist päritoluriigist. 18.
  1. Siiski ei ole nõutav, et need sündmused toimuksid päritoluriigis. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel, millega ta on tegelenud pärast päritoluriigist lahkumist. Isik võib saada pagulaseks sur place omaenda tegevuse tulemusena, näiteks kui ta ühineb juba tunnustatud pagulastega või väljendab oma poliitilisi seisukohti oma asukohariigis. See, kas selline tegevus on piisav, et õigustada põhjendatud tagakiusamishirmu, tuleb kindlaks teha asjaolusid hoolikalt uurides. Eelkõige tuleks arvesse võtta, kas sellised tegevused võisid saada teatavaks isiku päritoluriigi ametiasutustele ja kuidas need ametiasutused neid tõenäoliselt hindavad. Samuti seda, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. Direktiivi 2011/95 EL art 4 lg 3 punkti d kohaselt arvestatakse rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalsel läbivaatamisel seda, kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhieesmärgiga, et hinnata, kas kõnealune tegevus põhjustaks nimetatud riiki tagasipöördumisel taotleja tagakiusamist või talle suure kahju tekitamist. Kolmandate isikute tegevus (nt kaebaja poja tegevus) võib samuti mõjutada taotleja individuaalset olukorda. 18.
  2. Euroopa Inimõiguste Kohus on seoses pagulase sur place tegevusega tunnistanud, et üldiselt on väga raske hinnata, kas isik on tõeliselt huvitatud kõnealusest tegevusest, olgu see siis poliitiline eesmärk või religioon, või kas isik on sellega tegelenud ainult selleks, et luua põgenemisjärgne alus asukohariiki jäämiseks (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, [suurkoda],
  3. märts 2016, nr 43611/11, p 123; A.A. vs. Šveits,
  4. jaanuar 2014, nr 58802/12, p 41). See põhjendus on kooskõlas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistega, milles märgitakse, et sur place taotluste puhul kipuvad tekkima erilised usaldusväärsuse probleemid ning et vajalik on ümberasumise asjaolude ja tõelisuse range ja põhjalik uurimine. Niinimetatud "omakasupüüdlik" tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees konventsiooni alusel taotleja päritoluriigis, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sealhulgas sealsetele ametiasutustele, ilmne ja kui isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 52; vt ka EIKm Muradi ja Alieva vs. Rootsi,
  5. juuni 2013, nr 11243/13, p-d 44-45). 18.
  6. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab rahvusvahelist kaitset taotlev isik esitama võimalikult kiiresti varjupaigataotluse koos põhjenduste ning tõenditega. Taotluste puhul, mis põhinevad üldtuntud ohul, eeldatakse, et asukohariigi ametiasutused hindavad seda ohtu omal algatusel (vt nt EIKo-d Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia [suurkoda]
  7. veebruar 2012, nr 27765/09, p-d 131-133, ja M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka [suurkoda],
  8. jaanuar 2011, nr 30696/09, p 366). Seevastu individuaalsel ohul põhinevate taotluste puhul peab taotleja sellisele ohule tuginedes seda põhjendama. Kui asukohariik saab aga teada konkreetse isikuga seotud asjaoludest, mis võivad teda päritoluriiki tagasipöördumisel ohustada, tuleb asukohariigi ametiasutustel sellega omal algatusel tegeleda (vt EIKo F.G. vs. Rootsi, nr 43611/11, p 127). 18.
  9. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud oluliseks hinnata, kas päritoluriigi andmed on muutunud ja olukord halvenenud pärast seda, kui asukohariigi ametiasutused tegid väljasaatmist puudutava otsuse; seda kas päritoluriigis võetakse sageli kinni ja väärkoheldakse isikuid, kes osalevad rahumeelselt opositsiooniliikumises või inimõigustealases tegevuses, kas nende isikute hulgas on ainult poliitiliste organisatsioonide juhid ja muud kõrgetasemelised isikud või ähvardab igaüht, kes 13
(14)3-22-2509 demonstreerib praegusele režiimile vastuhakkamist või on mingil muul moel sellele vastu, kinnipidamine ning väärkohtlemine või piinamine (EIKo S.F. jt vs. Rootsi,
  1. mai 2021, nr 52077/10, p 63). Arvesse tuleb võtta nii üldist olukorda päritoluriigis kui ka taotleja isiklikku seisundit (vt EIKo Vilvarajah jt vs. Ühendkuningriik,
  2. oktoober 1991, nr-d 13163/87; 13164/87; 13165/87; 13447/87; 13448/87, p 108) ja seda, kas taotleja põhilugu oli kogu menetluse vältel järjepidev või kui esinesidki mõned ebakindlused, siis kas need ohustavad jutu üldist usaldusväärsust. Analüüsida tuleb, kas ajutisest vahistamisest päritoluriigis on möödunud märkimisväärne aeg ja kas pärast seda on taotleja saanud päritoluriigis oma tööd ning elu tavapäraselt jätkata või on mingeid märke ametivõimude edasisest tähelepanust taotleja suhtes (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p 67). 18.
  3. Mis puudutab pagulase sur place tegevust ja vahejuhtumeid asukohariigis, siis on Euroopa Inimõiguste Kohus tagasisaatmise riski kindlaksmääramisel hinnanud seda, kas taotleja on pidevalt osalenud üha intensiivsemas tõelises poliitilises ja inimõigustealases tegevuses, ilmunud fotode ning nimega nt veebisaitidel ja telesaadetes, kus ta on muu hulgas väljendanud oma individuaalseid arvamusi inimõiguste küsimustes. Selle hindamise juures võtab Euroopa Inimõiguste Kohus arvesse asjakohast teavet päritoluriigi kohta, seda, kas päritoluriigi võimud jälgivad tõhusalt internetisuhtlust ja režiimikriitikuid nii päritoluriigis kui ka väljaspool; seejuures on taotleja tegevus ja väidetavad juhtumid, sh võimalikud vahistamised päritoluriigis samuti asjakohased nagu ka see, kas taotleja lahkus ebaseaduslikult ja kas tal on olemas kehtivad väljasõidudokumendid (S.F. jt vs. Rootsi, nr 52077/10, p-d 68-69). 18.
  4. Kokkuvõtvalt ja rahvusvahelistele allikatele tuginedes rõhutab kolleegium, et direktiivi 2011/95/EL art 5 lg 2 eesmärk on mh välistada varjupaigaõiguse kuritarvitamine tagakiusu teadliku provotseerimisega, eriti kui see toimub pärast rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsust. Kuritarvitamisega on tegu siis, kui poliitilise tegevuse alustamise või intensiivistamise ainus või peamine eesmärk on luua provokatsiooniga tagantjärele rahvusvahelise kaitse andmise eeldusi. 18.
  5. Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta ära näitama veenvad põhjendused, et tema motiivid olid siirad. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse saajal ei ole takistust intensiivistada poliitilist tegevust pärast kaitse saamist. Varjupaigamenetluse ja kohtumenetluse ajal aga ei saa taotlejal olla lõplikku kindlust, et ta ei pea pöörduma tagasi päritoluriiki. Mistahes eksiilis toimunud poliitilise tegevuse arvestamine avaks ulatusliku võimaluse isikutele moonutada oma subjektiivse käitumisega rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele.
  6. Kuivõrd kolleegium asjas lõplikku otsust ei tee, ei võta ta ka seisukohta kohtukulude suhtes.
  7. Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi ja nimed K, L, N, M, SA R, S, T, H ja W tähemärkidega (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.