← Eesti

2-18-12098/271

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-18-12098 Määruse kuupäev Tartu, 13. detsember 2023. a Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull ja Urmas Volens Kohtuasi Osaühin

) § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev. 8.4.1. Puudutatud isik I soovib saada hüvitist kinnistu väärtuse vähenemise eest. Tule-Mõisa kinnisasi koosneb ühest katastriüksusest suurusega 40,04 ha. Puudutatud isik I esitas ringkonnakohtule Lahe Kinnisvara koostatud kinnisvara mõttelise osa hindamise akti, millega ei ole hinnatud mitte kinnisasja tervikuna, vaid haritava maa kõlvikut suurusega 23,52 ha. Hinnatava haritud maa turuväärtus on 148 000 eurot, mis teeb ühe hektari maa turuväärtuseks 6288 eurot. Puudutatud isik I leiab, et kuivõrd 4

(9)2-18-12098 juurdepääsu alla jääb 0,24 ha, mis langeb kasutusest välja, siis on maatüki kasutusest väljalangemise väärtuseks ca 1509 eurot (0,24×6288), millele lisandub seadusjärgne intress. Lisatõendina esitas puudutatud isik I Lahe Kinnisvara e-kirjaga antud täpsustava selgituse, mille kohaselt arvestatakse juurdepääsutee mõju kinnistu väärtusele ca 5% kinnistu koguväärtusest, kuna see muudab kinnistut vähemkompaktseks. Puudutatud isik I leiab, et see protsent peab väljenduma iga-aastase juurdepääsutee tasuna (koos lisanduva intressimääraga). 8.4.
  1. Ringkonnakohus märkis, et puudutatud isik I ei ole kinnisasja osalise hindamise aktiga tõendanud kogu kinnisasja väärtuse vähenemise ulatust, seega ei ole puudutatud isik I esitanud tõendit kinnisasja väärtuse vähenemise kohta. Ka ei ole puudutatud isiku I soov lisada määratavale juurdepääsutasule seadusjärgne intress kooskõlas Riigikohtu juhisega juurdepääsutasu arvutamiseks. Juurdepääsutee määramine ei too kinnisasja omanikule kaasa tee alla jääva maa omandi kaotust, tegemist on üksnes omandi riivega. Iga-aastane juurdepääsutasu tuleb arvutada kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära korrutisena. 8.4.
  2. Ringkonnakohus pidas siiski võimalikuks rakendada lahendatavas asjas Riigikohtu välja toodud valemit. Lahe Kinnisvara hindamisaktist nähtub, et haritava maa turuväärtuseks on 6288 eurot/ha. Määratud juurdepääsutee kulgeb üle haritava maa. Puudutatud isik I leidis, et kinnisasja turuväärtus langeb selle osa võrra, milles ei ole võimalik enam põldu harida, ning tema kasutusest välja langeva maatüki (juurdepääsu alla jääv 0,24 ha) väärtuseks on ca 1509 eurot (0,24×6288). Ringkonnakohtu hinnangul võiski muude andmete puudumisel lähtuda sellest, et Tule-Mõisa kinnisasja väärtus väheneb selle osa võrra, milles ei ole võimalik enam põldu harida, s.o 1509 euro võrra. Seega oleks Riigikohtu antud valemi järgi arvutatav iga-aastane juurdepääsutasu 158 eurot 45 senti (1509×10,5%). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-19-20416 leidnud, et kui juurdepääsutasu on valemi järgi välja arvutatud, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. Puudutatud isikul I ei teki juurdepääsutee määramise tõttu korrashoiukulusid, sest Tule-Mõisa kinnisasjal asuva juurdepääsutee korrashoiukohustus jääb avaldajale. Maakohus on võimaliku teehoolduskulu väljaarvutamise osas kasutanud avaldaja välja pakutud arvestuskäiku ning välja selgitanud, et teehoolduskuluks aastas on 150 eurot/km. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et avaldaja pakutud arvutuskäiku on võimalik teehoolduskulu arvutamisel kasutada ning lähtuvalt eeltoodust on Tule-Mõisa kinnisasja läbiva juurdepääsutee korrashoiukuluks aastas 36 eurot (0,24×150), mis tuleb juurdepääsutasust maha arvata. 8.4.
  3. Seega tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule I iga-aastase juurdepääsutasuna 122 eurot 45 senti (158,45 - 36). Sellise suurusega iga-aastane juurdepääsutasu ei ole avaldajale ebamõistlikult koormav, sest avaldaja on äriühing, kes kasutab juurdepääsu äritegevuseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  4. Puudutatud isik I palub määruskaebuses nii ringkonna- kui ka maakohtu määruse tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Puudutatud isik I menetluskulud kassatsiooniastmes on esindajakulud 1092 eurot, lisaks tasutud riigilõiv. Puudutatud isik I leiab, et ringkonnakohus tuletas kinnisasja väärtuse vähenemise valesti. Määruskaebuse esitaja esitas asjatundja S. Liiase lisaselgituse, mille kohaselt oleks kinnisasja turuväärtus tee olemasolu tõttu ligikaudu 5% madalam, kui oleks tee olemasoluta. Kui hinnatava haritud maa väärtus on 148 000 eurot, siis väheneb kinnisasja turuväärtus juurdepääsutee tõttu 7400 eurot (148 000 × 5%). Riigikohtu lahendist tulenev iga-aastane tasu oleks 777 eurot (7400 × 5
(9)2-18-12098 10,5%). Ringkonnakohus on nimetatud tõendile küll viidanud, kuid jätnud selle pärast vaikimisi kõrvale. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata, kuidas mõjutab juurdepääsutee kogu kinnisasja turuväärtust, ja sellisena ei vasta lahend Riigikohtu juhistele. Ringkonnakohus pidanuks andma võimaluse lisatõendite esitamiseks või saatma asja maakohtusse tagasi. Samuti ei tohiks tasust maha arvata teehoiukulu, avaldaja kasutab juurdepääsu vaid üksinda ja siis on mõistetavalt tema enda asjaks tee korras hoida. Ringkonnakohus ei andnud kirjalikus menetluses pooltele võimalust võtta oma seisukohad kokku vastavalt teiste menetlusosaliste avaldatule, samuti ei andnud võimalust esitada menetluskulude nimekirja. Avaldajal on võimalus pääseda Nuuda kinnisasjale üle Väha kinnisasja (mis on praeguseks jagatud kaheks kinnisasjaks). Maakohus tuvastas paikvaatlusel, et Väha kinnisasjalt kulgeb Nuuda kinnisasja poole tee ja masina/traktori jäljed viitavad sellele, et talvel lumega on masinatega Nuuda kinnisasjani sõidetud. Väha kinnisasja omanik ei ela ise oma kinnisasjal. Tuleks eelistada varianti, kus juurdepääs koormab väikest hulka isikuid, praegu on tehtud märkus juurdepääsutee kohta viiele kinnisasjale. Tule-Mõisa kinnisasjal paiknevat pinnasteed ei tohiks kasutada kevadel ja sügisel liigniiskel ajal, seda tuleks parendada. Ei ole põhjendatud, et juurdepääsu laiuseks määrati 6 meetrit, ükski põllutöömasin ei ole nii lai. Väravapostide teisaldamise kohustus on ebaproportsionaalne.
  1. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja peab seda põhjendamatuks. Avaldaja menetluskulud kassatsiooniastmes on 450 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis. Väha kinnisasja omanik Katrin Kivimaa vaidleb määruskaebusele vastu, leides mh, et juurdepääsutee rajamine kahjustaks oluliselt tema kinnisasja (pärast kinnisasja jagamist nimega Väha mets) metsaja metsastuvate alade kooslust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada Tule-Mõisa kinnisasja omaniku kasuks juurdepääsutasu suuruse kindlaksmääramise osas. Võimalik on teha uus määrus, millega määrata juurdepääsutasu tühistatud osas kindlaks käesolevas määruses põhjendatud suuruses. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Määruskaebuse kohaselt vaieldakse praeguses kohtuasjas eelkõige selle üle, kas avaldaja juurdepääsutee saamise nõude rahuldamise eeldused on AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud, samuti vaieldakse juurdepääsutasu suuruse üle.
  4. AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt RKTKm 15.03.2023, 2-19-517/133, p 17). Praegusel juhul on maa- ja ringkonnakohus olnud ühel meelel selles, et avaldajale tuleb juurdepääs võimaldada puudutatud isikule I kuuluva Tule-Mõisa kinnisasja kaudu. Kolleegiumi hinnangul on kohtud vajaliku põhjalikkusega analüüsinud võimalikke alternatiivseid juurdepääsuteid, hinnanud kõiki tõendeid ja kaalunud põhjalikult koormatavate kinnisasjade omanike, menetlusosaliste huve. Määruskaebuse vastupidised väited jäävad seega tagajärjetuteks. 6
(9)2-18-12098 14. Määruskaebuse väited juurdepääsutasu suuruse ebaõige määramise kohta on osaliselt põhjendatud. Juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks võib juurdepääsutee talumise kohustusega seotud negatiivne tagajärg vastavalt asjaoludele olla kas koormatava kinnisasja mõne osa kasutuseeliste kaotus, kogu koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine, saamata jääv tulu või juurdepääsutee korrashoiu kohustuse korral korrashoiuks vajalikud kulutused (vt RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.4). Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui tuvastatakse kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Tähtajatu tasu määramisel tuleb lähtuda perpetuiteedi põhimõttest ja määrata tasu suurus koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära (üldjuhul

§ 113

lg 1 teise lause järgne intressimäär) korrutisena (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.5). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.

  1. Määruskaebuses maakohtu määruse peale on puudutatud isik I viidanud praeguse määruse p-s 14 kirjeldatud Riigikohtu lahendi seisukohtadele ja leidnud, et maakohus ei andnud ekslikult kinnisasja väärtuse kohta tõendite esitamise tähtaega. Ringkonnakohus kõrvaldas selle puuduse ja andis puudutatud isikule I tähtaja tõendite esitamiseks. Puudutatud isik I esitas ringkonnakohtule eksperdihinnanguna kinnisvara mõttelise osa hindamise akti, millega ei ole hinnatud tema kinnisasja (suurusega 40,04 ha) väärtust tervikuna, vaid haritava maa kõlvikut (mida läbib taotletav juurdepääsutee) suurusega 23,52 ha. Seejärel andis ringkonnakohus uue tähtaja kinnisasja kui terviku väärtuse kohta tõendi esitamiseks. Selle peale esitas puudutatud isik I eksperdihinnangu koostaja saadetud täpsustuse, mille kohaselt avaldab juurdepääsutee kogu kinnisasja väärtusele negatiivset mõju ligikaudu 5%, kuna muudab kinnisasja vähem kompaktseks. 15.
  2. Kolleegium märgib esmalt, et TsMS § 232 lg 1 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole sellist jõudu ka dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusel (ega ka eksperdiarvamusel) kui ühel tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendil. Kui asjatundja või eksperdi koostatud arvamusest ei nähtu piisava põhjalikkusega, miks on asjatundja/ekspert ühele või teisele järeldusele jõudnud, on kohtul õigus lõppastmes otsustada, et vastav asjaolu ei ole arvamusega tõendatud. Ringkonnakohus on jätnud praegu eksperdihinnangu koostaja täiendava seisukoha kõrvale, lähtudes eelduslikult sellest, et „ligikaudu 5%“ ei ole piisavalt põhjendatud järeldus kinnisasja väärtuse vähenemise kohta, kui ei ole arusaadav, kuidas sellise järelduseni jõuti. Ringkonnakohus pidanuks kolleegiumi hinnangul sellist seisukohta määruses selgelt väljendama, kuid see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit. 15.
  3. Kolleegium on seisukohal, et kui kinnisasi koosneb erinevatest kõlvikutest ning kui määratav juurdepääsutee ületab neist vaid ühte ega mõjuta teiste kõlvikute väärtust, on võimalik juurdepääsutasu määrata ka lähtuvalt juurdepääsuteest puudutatud kõlviku väärtuse vähenemisest. See on sellisel juhul samastatav kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisega. Kohtud ei ole tuvastanud, et puudutatud isik I oleks esitanud väiteid või tõendeid, et juurdepääsutee mõjutab Tule7

(9)2-18-12098 Mõisa kinnisasja koosseisus olevate teiste kõlvikute väärtust. Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses märgitakse, et ringkonnakohus rikkus Riigikohtu eespool viidatud tsiviilasjas nr 2-19-20416 tehtud määruses antud juhist juurdepääsutasu arvutamiseks kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisest lähtudes, kuid samas peetakse õigeks lähtuda eksperdihinnangu koostaja arvatud juurdepääsutee „ligikaudu 5%“ suurusest mõjust kinnisasja mõttelise osa väärtusele (148 000 eurot), mitte terviku väärtusele. 15.3. Seega on ringkonnakohus praeguses asjas juurdepääsutasu leidnud lubatavalt kinnisasja koosseisus oleva kõlviku väärtuse vähenemisest lähtudes, kasutades tasu määramiseks ka

§ 113lg 1 teise lause järgset diskontomäära.

Ringkonnakohus ei pidanud andma puudutatud isikule I veel ühte (kolmandat) tähtaega tõendite esitamiseks kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemise kohta, veel enam, saatma asja samal eesmärgil maakohtule tagasi. Puudutatud isik I on pidanud võimalikuks, et kinnisasja kui terviku väärtus juurdepääsutee tõttu ei vähene või seisnebki see vähenemine ainult kõlviku väärtuse vähenemises.

  1. Ringkonnakohtu määrus ei ole õige osas, milles juurdepääsutasust arvati maha tee korrashoidmise kulud 36 eurot. Ringkonnakohus on mahaarvamisel viidanud Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr 2-19-20416, milles leiti et eelduslikult hõlmab perpetuiteedi põhimõttel arvutatud juurdepääsutasu ka hüvitist kinnisasja korrashoiu kulude eest. Riigikohus on ka hiljem avaldanud seisukohta, et koormatud kinnisasja omanikul on õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist mh korrashoiukulude eest, juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul (RKTKm 15.03.2023, 2-19-517/133, p 15 ja RKTKm 06.06.2023, 2-21-4128/88, p 12). Kolleegium selgitab, et nimetatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohast ei saa teha järeldust, et kui tee korrashoiu kohustus on jäetud juurdepääsu taotleja kanda, tuleb korrashoiukulud juurdepääsutasust maha arvata. Nagu praeguse määruse p-s 14 selgitati, on juurdepääsutasu eesmärk hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kui kitsendamine seisneb kinnisasja väärtuse vähenemises ning kohustatud omanik ise juurdepääsuteed ei kasuta, ei saa väärtuse vähenemise eest määratavast juurdepääsutasust korrashoiukulusid maha arvata.
  2. Kolleegium selgitab juurdepääsutasu suuruse määramise kohta lisaks järgmist. Perpetuiteedi põhimõtet rakendades tuleb tasu määramiseks kasutada mh

§ 113lg 1 teise lause järgset intressimäära (diskontomäära).

Nimetatud diskontomäär koosneb

§ 113

lg 1 teise lause järgi kahest komponendist –

§ 94

lg 1 järgsest intressimäärast, millele lisandub 8% aastas.

§ 94

lg 1 järgne intressimäär on aga ajas, iga poole aasta tagant muutuda võiv suurus. See on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit. Vastavad määrad avaldab ka Eesti Pank oma kodulehel. 17.
  3. Ringkonnakohtu määruse tegemise ajal
  4. mail 2023 oli diskontomäär 10,5% (2,5% intressimäär

§ 94

lg 1 alusel ja 8%

§ 113lg 1 teise lause alusel).

Alates

  1. juulist 2023 on see määr aga 12%. Sellest tulenevalt tuleb määrata, et avaldaja on kohustatud tasuma puudutatud isikule I juurdepääsutasu suuruses, mille leidmiseks tuleb ringkonnakohtu tuvastatud Tule-Mõisa kinnisasja väärtuse vähenemine 1509 eurot korrutada diskontomääraga 12%. Seega ei mõista Riigikohus juurdepääsutasu välja kindlaksmääratud rahasummana, vaid indekseeritavana, vt ka p 17.
  2. 17.
  3. Kuna diskontomäär võib alates
  4. jaanuarist 2024 uuesti muutuda, tuleb 1509 euro suurusel baassummal põhinev juurdepääsutasu korrutada edaspidi

§ 113lg 1 teisest lausest nähtuva diskontomääraga (vt määruse p-d 17 ja 17.1).

Iga-aastane juurdepääsutasu suurus võib seega olla erinev praeguse määruse p 17.1 alusel arvutatavast tasust. Avaldajal tuleb arvestada veel sellega, et 8

(9)2-18-12098 teda on selles osas muutmata jäävate madalama astme kohtu lahendite alusel kohustatud tasu maksma iga aasta
  1. augustiks. Seega tuleb esimese poolaasta makse suurus leida
  2. jaanuaril kehtiva diskontomäära abil ja teise poolaasta makse suurus alates
  3. juulist kehtiva diskontomäära abil, kui see on muutunud. 17.
  4. Ringkonnakohus on kohustanud avaldajat tasuma ringkonnakohtu arvutatud tasu alates
  5. augustist
  6. Seejuures on ringkonnakohus jätnud põhjendamata, miks peaks avaldaja maksma aastatel 2018-2022 tasu sellise diskontomäära kohaldamise kaudu, mis hakkas kehtima alles
  7. jaanuaril
  8. Kolleegium selgitab, et juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (vt RKTKm 15.03.2023, 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu määrus tuleb vastavas osas tühistada ka sellel põhjusel. Siiski tuleb praegusel juhul arvestada, et maakohus kohustas avaldajat
  9. augusti
  10. a määrusega esialgse õiguskaitse korras tasuma puudutatud isikule I juurdepääsutasu 30 eurot aastas alates
  11. augustist
  12. Kolleegium selgitab, et selline kohustus on avaldajal kuni käesoleva määruse jõustumiseni.
  13. Määruskaebuses on esitatud ka väide, et puudutatud isikule I pandud väravapostide teisaldamise kohustus on ebaproportsionaalne. Kolleegium ei jaga seda seisukohta. Ringkonnakohtu lahendi põhjendavast osast ilmneb, et kergel puitaial tuleb liigutada ühte posti ühe meetri võrra (seega ei ole vaja liigutada mitut posti). Liigutatav post on puidust, nagu ka aed, ning selle läbimõõt ja kõrgus on väikesed (vt II kd, tl 177 pöördel). Sellisel juhul ei saa ühe puitposti ühekordse ümberpaigutamise kohustust pidada ebaproportsionaalseks kohustuseks. Küll peab kolleegium vajalikuks selgitada, et kui juurdepääsuvaidluses tehtava kohtulahendi kohaselt pannakse menetlusosalisele kohustus teha või kohustus taluda mingeid (lammutus)töid, tuleks talle määrata ka ühekordne kompensatsioon nende töödega seotud kulude või töödest tingitud omandi kahjustamise katteks. Kohustatud isikule tuleks anda võimalus vastava nõude ja nõude suurust tõendavate tõendite esitamiseks.
  14. Kolleegiumi hinnangul ei ole muud määruskaebuses väidetud menetluslikud minetused apellatsiooniastmes kaasa toonud ebaõiget lahendit.
  15. Asja menetlus lõpeb Riigikohtus, mistõttu jaotab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulusid ei ole vaja kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.