← Eesti

5-23-36/4

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise viis 5-23-36 13. detsember 2023 Eesistuja Villu Kõve, liikmed

) § 344 lõike 3 punkt 3 annab kassatsiooni esitamise õiguse ka süüdistatavale kui kohtumenetluse poolele, kui ta teeb seda advokaadi vahendusel. Kaitsja märkis, et tema trükkis kaebaja kassatsiooni ümber ja vahendab kassatsiooni Riigikohtule.

  1. Kaitsja esitas
  2. novembril 2022 Riigikohtule oma kassatsiooni kriminaalasjas nr 1-21-
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium võttis
  5. veebruari
  6. a määrusega kaitsja kassatsiooni menetlusse, jättis aga XX-i kassatsiooni läbi vaatamata põhjusel, et kaebajal ei ole kassatsiooni esitamise õigust. 5-23-36
  7. Kaitsja kassatsiooni alusel kriminaalasja läbivaatamise tulemusel tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium
  8. juunil 2023 otsuse, millega muu hulgas jättis kaitsja kassatsiooni täienduse läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium selgitas, et

§ 344

lõike 3 punkti 3 kohaselt ei ole süüdistataval kassatsiooniõigust.

§ 344

lg 3 kohaselt on kassatsiooniõigus prokuratuuril (punkt 1), advokaadist kaitsjal (punkt 2) ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel (punkt 3). Teiste kohtumenetluse pooltena

§ 344

lõike 3 punkti 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. Õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve kriminaalmenetluses on üksnes advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kes on süüdistatava kaitsja

-i tähenduses. Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. Kaitsja on

§ 17

lõike 1 järgi ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel ning süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte

§ 344lõike 3 punkti 3 kohaselt.

XX-i kassatsioonina pealkirjastatud avaldust ei saa käsitada ka kaitsja kassatsiooni täiendusena. Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon.

§ 344

lõike 3 punkt 2 eeldab, et advokaadist kaitsja oleks advokatuuriseaduse § 40 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. Käesolevas asjas kassatsioonile lisatud avaldus sellele nõudele ei vasta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus kohtuasjas nr 1-21-1421/182, punktid 55 ja 56).
  3. Kaitsja esitas
  4. juunil 2023 kassatsiooni täienduse ja taotles selle esitamise tähtaja ennistamist, öeldes muuhulgas, et XX-i kassatsiooni esitades kompas ta „võib-olla veidi avantüristlikult ebaselge seaduse piire“. Lisaks märkis kaitsja: „Selles kriminaalasjas on selgunud, et

§-is 344 lg 3 p 3 sätestatud süüdistatava kassatsiooniõiguse kasutamise on seadusandja sätestanud ebaselgelt. Alles 16.06.2023. a otsusega tõi Riigikohtu tõlgendus arusaama, et osutatud säte ei kehtigi süüdistatava suhtes - kuigi nii on läbi

§-i 17 normis kirjas - kuna vastasel juhul kaotaks mõtte

§-is 344 lg 3 p 2 sätestatu. Enne viidatud lahendit sellist normi kohaldamise praktikat ei eksisteerinud.“

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
  2. juunil 2023 määrusega kaitsja taotlused kassatsiooni täienduse esitamise tähtaja ennistamiseks ja kassatsioonimenetluse uuendamiseks rahuldamata ning kaitsja
  3. juuni
  4. a täienduse kassatsioonile läbi vaatamata.
  5. Kaitsja esitas Riigikohtule
  6. juulil 2023 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a määruse peale määruskaebuse, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
  9. augusti
  10. a määrusega läbi vaatamata.
  11. Kaebaja esitas
  12. augustil 2023 Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusena pealkirjastatud taotluse, milles palub tunnistada

§ 344

lõike 3 punkti 3 põhiseaduse (PS) § 24 lõikega 5 ja §-ga 13 vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda süüdistataval vaidlustada ringkonnakohtu süüdimõistvat otsust kaitsjast kassaatori vormistatud ja allkirjastatud kassatsiooniga. Samuti palub kaebaja mõista endale Eesti Vabariigilt välja kaebuse esitamisega seotud õigusabikulud, mille suurust täpsustatakse menetluse käigus. KAEBAJA SEISUKOHT 11. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tugines kriminaalasjas nr 1-21-1421 tehtud otsuses

§ 344

lõike 3 punktile 3 esimest korda, siis ei olnud kaebajal või tema kaitsjal võimalik tõstatada asja arutamisel selle sätte PS-ile vastavuse küsimust. Seetõttu võib kaebaja tõstatada 2

(5)5-23-36 küsimuse nimetatud sätte põhiseaduspärasusest Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumile esitatava individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega. järelevalve 12.

§ 344

lõige 3 näeb ette, et kriminaalasjas kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.

§ 17kohaselt on kohtumenetluse pool mh süüdistatav.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõlgendanud kriminaalasjas nr 1-21-1421 tehtud otsuses

§ 344

lõike 3 punkti 3 selliselt, et süüdistataval ei ole õigust esitada kassatsiooni kaitsjast kassaatori vahendusel, kuid siiski kaitsjast erialdi. Alates selle otsuse tegemise ajast kehtib seega Riigikohtu seadusejõuline (

§ 2

punkt 4) tõlgendus, et süüdistatav ei saa kaitsjast advokaadi allkirjastatuna esitada ringkonnakohtu otsust vaidlustavaid seisukohti.

-i nimetatud norm koos sellele kohtu antud tõlgendusega riivab süüdimõistetu PS § 24 lõikest 5 tulenevat põhiõigust tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. 14. PS § 24 lõike 5 teksti ja mõtte kohaselt peab inimesele tema suhtes kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse vaidlustamiseks olema tagatud kaebeõigus. Õigusfilosoofiliselt ei ole seadusandjal õigustust PS-iga üksikisikule antud õigust piirata. Kuna seadusandjal ei olnud õigust PS-is sätestatut ignoreerida, siis ei välistanud ta

§ 344

lõike 3 punktiga 3 sõnaselgelt süüdistatava kaebeõigust, vaid sätestas süüdistatava kui menetlusosalise õiguse esitada kassatsioon advokaadi vahendusel.

-i loogikat silmas pidades on selleks süüdistatava advokaadiks kriminaalmenetluses kaitsja. Kohtuasjas nr 1-21-1421 tõdes Riigikohus aga, et vaidlusalune norm ei võimalda süüdistataval realiseerida PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust iseseisva kassatsiooni esitamiseks kaitsjast advokaadi vahendusel.

§ 344

lõike 3 punkt 3 on seega Riigikohtu antud tõlgendust arvestades PS-iga vastuolus. 15. Riigikohus peab hindama ka

§ 344lõike 3 punkti 3 kooskõla põhiseadusliku õigusselguse põhimõttega.

Selles sättes on sõnaselgelt kirjas, et menetlusosaline, kes ei ole prokurör või kaitsja, saab ringkonnakohtu otsuse peale esitada kassatsiooni advokaadi vahendusel. Olukord, kus materiaalõigus annab kooskõlas PS-iga süüdistatavale õiguse esitada ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioon, aga Riigikohtu tõlgendus sellise õiguse välistab, on vastuolus õigusselguse nõudega. VAIDLUSALUNE SÄTE 16.

§ 344lõige 3: „

(3)Kassatsiooni esitamise õigus on: 1) prokuratuuril; 2) advokaadist kaitsjal; 3) teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 17. Kaebaja on pöördunud Riigikohtu poole taotlusega tunnistada

§ 344

lõike 3 punkt 3 põhiseadusvastaseks osas, milles see ei võimalda süüdistataval vaidlustada ringkonnakohtu süüdimõistvat otsust kaitsjast kassaatori vormistatud ja allkirjastatud kassatsiooniga. See on individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus kohtumenetlusnormi peale, mida kaebaja suhtes kriminaalkohtumenetluses kohaldati. Vaidlustatud sättele tuginedes jättis Riigikohtu 3

(5)5-23-36 kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 1-21-1421 läbi vaatamata kaebaja kui süüdistatava kassatsiooni ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse peale.
  1. Riigikohtu pikaajalisest praktikast tulenevalt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte (Riigikohtu praktika alates üldkogu
  2. märtsi
  3. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. mai
  5. a määrus nr 5-23-15/4, punkt 4). Samuti on Riigikohus leidnud, et sõltumata sellest, kas isikul oli muu tõhus õiguskaitsevahend, on kaebus lubatav üksnes siis, kui väidetud subjektiivse õiguse riive on oluline (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  6. märtsi
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-60-14, punktid 18 ja 19).
  8. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloova akti norm, saab ta taotleda normi põhiseaduspärasuse kontrollimist eelkõige selles kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lõike 1 teine lause). Kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasust saab isik vaidlustada selles kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Samale seisukohale tuleb asuda olukorras, kus kohtusse pöördumist takistab menetlusnormi puudumine, mitte piirav norm (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  9. märtsi
  10. a määrus asjas nr 3-4-1-15-10, punkt 13; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  11. märtsi
  12. a määrus nr 5-22-11/4, punkt 13). Kaebuse, sh kassatsiooni menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisul on absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust omal algatusel. PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse PS-ile vastavust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  13. jaanuari
  14. a määrus asjas nr 3-4-1-14-16, punkt 26; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  15. novembri
  16. a määrus nr 5-22-7/4, punkt 30).
  17. Kaebaja leiab, et

§ 344

lõike 3 punkt 3 riivab põhiseadusvastaselt tema PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõigust, samuti ei ole säte õigusselge (vastuolu PS §-ga 13). Kaebaja väitel ei saanud tema ega tema kaitsja vaidlusaluse sätte PS-ile vastavust aga kassatsioonimenetluses tõstatada, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tugines kriminaalasjas nr 1-21-1421 tehtud otsuses

§ 344lõike 3 punktile 3 esimest korda.

  1. Kolleegiumi hinnangul soovib kaebaja saavutada individuaalkaebuse esitamise kaudu kriminaalmenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse muutmist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale, mistõttu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust (vt viidatud määrus nr 5-22-7/4, punkt 30).
  2. Vaidlustatud säte ei ole õigusselgusetu ning kolleegiumi hinnangul ei saanud selle kohaldamine olla kaebajale või tema kaitsjale ettenägematu, sest sama sisuga seisukohti on Riigikohus väljendanud korduvalt ka varem. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruaril 2010 asjas nr 3-1-1-9-10 tehtud määruse punktis 7 on öeldud: „

§ 344lg 3 loetleb isikuid, kellel on kassatsiooni esitamise õigus.

Kassatsiooniõiguse kasutamine süüdistatava huvides on reguleeritud

§ 344

lg 3 p-s 2 – sellisel juhul esitab kassatsiooni advokaadist kaitsja enda nimel, millest tulenevalt vastutab ta ka selle sisu ja seaduse nõuetele vastavuse eest.

§ 344

lg 3 p 3, millele viidatakse määruskaebuses, reguleerib kassatsiooni esitamist

§ 344

lg-tes 2 ja 21 nimetatud isikute huvides (kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik), ja ka sel juhul on kassatsiooni esitamise õigus vaid advokaadist esindajal. Kuna Riigikohus lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, on seadusandja lähtunud arusaamast, et 4

(5)5-23-36 kassatsiooniga või määruskaebusega võib Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike õigusteadmistega jurist – kas prokurör või advokaat. Vaid need isikud saavad kaitsta oma seisukohti ka Riigikohtu suulisel istungil“ (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-26-06; 10. septembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-35-07, punkt 1; 21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-74-11, punkt 10). Seisukohta, et

§ 344

lõike 3 kohaselt on süüdistataval kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadist kaitsja vahendusel, on väljendatud ka õiguskirjanduses (Kriminaalmenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2012, § 344, punkt 13). Seega said XX ja tema kaitsja tõstatada küsimuse

§ 344lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasusest Riigikohtule esitatud kassatsioonis.

  1. Kaebaja suhtes toimunud kriminaalkohtumenetluses esitas kaitsja kassatsiooni, mille Riigikohtu kriminaalkolleegium võttis menetlusse ja vaatas läbi. Seega oli kaebajal võimalik oma edasikaebeõigust teostada kaitsja esitatud kassatsiooni kaudu.
  2. Selle kohta, kas kaebuses väidetud riive oli oluline, märgib kolleegium järgmist. PS § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kolleegium nõustub kaebajaga, et

§ 344

lõike 3 punkt 3, mis välistab süüdistatava õiguse esitada Riigikohtule kassatsioon, riivab nimetatud põhiõigust, see aga ei tähenda veel, et põhiõiguse riive oleks põhiseadusega vastuolus. PS-ist ei tulene, et isikul peab olema igal juhul võimalik teostada edasikaebeõigust isiklikult ja vahetult Riigikohtule kassatsiooni esitades. PS § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ning seadusandja on pädev seda õigust mõistlikele põhjendustele tuginevalt piirama (vt nt Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38).
  3. Nagu kohtusse pöördumise õiguse (PS § 15 lõige 1) teostamine, nii ei ole ka edasikaebeõiguse teostamine eesmärk iseeneses, vaid vahend kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse tagamiseks (nt Riigikohtu üldkogu
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15, punkt 25). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et seadusandja on lähtunud süüdistatava edasikaebeõiguse piirangut kehtestades arusaamast, et Riigikohus lahendab valdavalt õiguslikke küsimusi, mistõttu võib kassatsiooniga Riigikohtusse pöörduda vaid professionaalne ja eelduslikult põhjalike õigusteadmistega jurist – kas prokurör või advokaat. Vandeadvokaadist kaitsja on kassatsiooni esitamisel süüdistatava esindaja ja teostab süüdistatava PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust tema eest. Seejuures peab kaitsja selgitama välja kaitsealuse seisukohad ja koostama kassatsiooni tema huve ja seaduse nõudeid arvestavalt (viidatud määrus asjas nr 3-1-1-9-10, punktid 7 ja 9). Individuaalkaebuses ei ole väidetud, et kaitsja on need kohustused täitmata jätnud. Samuti pole väidetud, et vaidlustatud edasikaebeõiguse piirangu tõttu jäid kaebaja õigused kassatsioonimenetluses muul põhjusel piisava kaitseta.
  6. Kuivõrd kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisnes tema põhiõiguste oluline riive olukorras, kus tema kaitsja sai kassatsiooni esitada, samuti said XX ja tema kaitsja kassatsioonimenetluses tõstatada küsimuse

§ 344

lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasusest, jätab kolleegium individuaalkaebuse läbi vaatamata ja tagastab selle esitajale. Kuna kaebus jääb läbi vaatamata, jääb läbi vaatamata ka kaebuse osaks olev õigusabikulude hüvitamise taotlus. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.