Obsah (12)

§ 172§ 396§ 397§ 76§ 82§ 100§ 101§ 113§ 142§145§ 169§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Piret Rõuk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 11. novembril 2022 t

§ 172

kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Nõude loovutamisest pidi võlgnikku teavitama vana võlausaldaja ehk D. R. ja Business Office Management OÜ, mitte uus võlausaldaja ehk hageja. Kohtule esitatud laenulepingut ei ole allkirjastanud vana võlausaldaja Business Office Management OÜ, seega ei ole nõude loovutamist toimunud. Nõuded summas 11 500 eurot ja 2105 eurot hagejale ei kuulu. Hagi on esitatud üksnes käendaja vastu, mis on vastuolus lepingu p-ga 9.

1. Kostja ei tunnista hagejapoolseid nõudeid, sh viivise nõuet. Hageja ei tõendanud kostjale võlanõude, sh viivisenõude esitamist pärast võla sissenõutavaks muutumist. Jättes viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata, ei toiminud hageja heas usus. Kostja esitab kohtule taotluse viiviste vähendamiseks nullini. Kohtuotsuse põhjendused
2. 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepinguga nr RBMN-11/16 on tõendatud, et hageja, võlgnik ja kostja sõlmisid 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepingu, mille p 2.1.2.1 kohaselt sai võlgnik 27.06.2016 D. R. laenu 11 500 eurot, p 2.1.2.2 kohaselt sai võlgnik 12.07.2016 OÜ-lt Bussiness Office Management laenu 2105 eurot ja p 2.1.2.3 kohaselt sai võlgnik hagejalt 14.07.2016 laenu 13 600 eurot. Laenulepingu p-s 2.1.
3. kinnitas võlgnik laenu, kokku 27 205 euro kättesaamist. Lepingu p-s 2.1.4 kinnitasid lepingu pooled, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks D.R. ja OÜ-ga Bussiness Office Management sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel. Lepinguga on tõendatud, et selle allkirjastasid hageja nimel A. L., võlgniku nimel D. R. ja käendajana kostja. Lepingus märgitud laenusummade 3 ülekandmine võlgnikule on tõendatud konto väljavõttega, millelt nähtub, et võlgnikule on tehtud ülekanded 27.06.2016 D. R. 11 500 eurot, 12.07.2016 OÜ-lt Bussiness Office Management 2105 eurot ja 14.07.2016 hagejalt 13 600 eurot, kokku 27 205 eurot. D.R. ja OÜ Bussiness Office Management nõuete loovutamine hagejale on tõendatud lisaks lepingus märgitud kinnitusele ka kohtule esitatud 29.11.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga. 9.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 396

lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on eeltoodud tõenditega tõendatud, et võlgnik on laenulepingus nimetatud laenusummad tegelikult ka kätte saanud ning

§ 396

lg-ga 2 on kooskõlas olukord, kus varasemate erinevatel alustel tehtud rahaülekannete kohta sõlmitakse laenuleping ning reguleeritakse ka laenutingimusi ja tagasimakse tähtaega. Järelikult ei ole kostja vastuväited selle kohta, et laenu andmine ei ole tõendatud, kuna kõikide pangaülekannete selgitustes ei ole märgitud, et tegemist on laenuga, asjakohased. 10.

§ 397

lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu kui majandus- või kutsetegevuses antud laenu korral maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu p 2.3.4 kohaselt oli igakuine laenu intress 5% laenu kasutamise eest, seega 60% aastas. Pooled leppisid ka kokku, et laenusaaja tasub ajavahemikul alates 29.11.2016 kuni 01.04.2017 laenuandjale igakuist intressi 5% lepingu p-s 2.1.5. märgitud kuupäevadeks. Punktide 2.2.3 ja 2.3.4 järgi maksab laenusaaja laenuandjale laenusumma ja intressi tagasi sularahas või ülekandega. Laenusaaja kohustus tasuma intressi laenu kasutamise eest ajavahemikul 30.11.2016 – 29.12.2016 1297 eurot, ajavahemikul 30.12.2016 – 29.01.2017 986,30 eurot, ajavahemikul 30.01.2017 – 28.02.2017 620 eurot, ajavahemikul 01.03.2017 – 01.04.2017 305,75 eurot. 11.

§ 76

lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.

§ 82

lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Lepinguga on tõendatud hagiavalduse asjaolu, et pooled leppisid kokku lepingu p-s 2.1.

1. laenu tagastamise graafikus, mille järgi tuli laen tagastada osadena graafiku alusel 29.detsembriks 2016 7 205 eurot lisanduva intressiga 1297 eurot, 29.jaanuariks 2017 7 000 eurot lisanduva intressiga 986,30 eurot, 28.veebruariks 2017 7 000 eurot lisanduva intressiga 620 eurot, 01.aprilliks 2017 6 000 eurot lisanduva intressiga 305,75 eurot ning selles, et hiljemalt 01.04.2017 tuleb laenusaajal tagastada laenuandjale kokku 30 414,05 eurot. Järelikult on laenu ja intressinõue muutunud sissenõutavateks.
2. Hagiavaldusest nähtuvalt ei täitnud võlgnik oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt ning tasus üksnes intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot. Antud asjaolu tõendavad laenuleping, mille järgi on laenusummaks 27 205 eurot ning 2500 euro makse pangakontol. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et võlgnikul oli hageja ees laenulepingust tulenev põhivõlg 27 205 eurot ja intressivõlg 3209,05 eurot. 17.12.2018 pretensiooniga (korduv) on tõendatud, et hageja on pöördunud võlgniku poole ja palunud laenukohustuse täitmist hiljemalt 27.12.2018, märkides ühtlasi, et ta on tähtajaks summa tasumise korral nõus loobuma intressi ja viivise nõudest. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik 4 oleks oma kohustusi täitnud ja laenu põhisumma või intressimakseid osaliselt või täielikult tasunud või laenu või intressi tasunud suuremas summas hagiavalduses toodud summast. 13.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-s 1 ja § 108 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist. Hagejal on õigus tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu p-s 2.3.1 on kokku lepitud, et juhul, kui laenusaaja ei maksa võetud laenusummat laenuandjale tagasi lepingus märgitud tähtajaks, kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist 0,3% tasumata laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist põhisummalt 27 205 eurot alates 02.04.2017 kuni 30.12.2019 kokku 81 859,84 eurot (27205x0,3%päevasx1003päeva), kuid esitanud selle kohtule summas 14 585,95 eurot. 14.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ja lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§145

lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ja lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

1. Käenduslepingu p 8.1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga laenuandja ees vastutama varaliselt laenuandja ja laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga võetud kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu p 8.
2. kohaselt vastutab käendaja laenuandja ees lepingu täitmise eest täielikult, kuid mitte suuremas ulatuses, kui käenduslepingus sätestatud rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutab võlgniku poolt lepingu kohaselt tasumata summade, tasumata viivise, intressi jms ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvide, viivise ja võlgniku poolt tekitatud kahju, samuti võlgnikult võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, mh. lepingu ülesütlemise või taganemisega seotud kahjud/kulud. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks (piirmääraks) on 45 000 eurot. Järelikult ei saa kostja vastutus käendajana hageja ees ületada 45 000 eurot. Vastavalt käenduslepingu p-le 9.
3. juhul, kui võlgnik ei täida lepingust tulenevaid kohustusi, võib laenuandja nõuda lepingust tulenevate maksmata rahaliste kohustuste täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma võlgniku poolt laenuandja kasuks täitmata rahalised kohustused 5 kalendripäeva jooksul arvates laenuandja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Hageja on väitnud, et pooled on pidanud läbirääkimisi 26.07.2018 laenu 5 tagastamise kohta, kuid hageja esindaja 26.07.2018 märkmiku väljavõte ei tõenda kohtumise sisu.
4. Kostja vastuväited nõude loovutamise kohta on ümber lükatud laenu- ja käenduslepingu p-s 2.1.4 kinnitusega, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks D.R. ja OÜ-ga Bussiness Office Management sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel. Hageja väidet, et kostja sai teada nõuete loovutamisest veel 10.04.2019 või alternatiivselt tsiviilasja nr 2-19-7425 08.08.2019 määruse kättesaamisel, tõendavad kostjale edastatud e-kiri ja teave Google andmete arhiivist google.com, mille järgi saadeti hageja e-kiri pealkirjaga pankrotihoiatus ja manusega pankrotihoiatus, google.com poolt ID nr xxxx, ning google.com kinnitus, et pankrotihoiatusega e-kiri loodi 10.04.2019 kell 3:53PM ja toimetati kohale 8 sekundi pärast, e-kiri pankrotihoiatusega saadeti e-posti aadressilt xxxx e-posti aadressile xxxx ning kohtumäärus pankrotiavalduse menetlusse võtmise kohta. 17.

§ 169

lg 1 sätestab, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Kuna kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud põhi- või intressivõlga osaliselt või täielikult esialgsele võlausaldajale, siis ei oma nõude loovutamisest teadasaamise aeg asja lahendamise seisukohast tähendust.

§ 172

kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Käesolevaks ajaks on kostjale esitatud dokument nõude loovutamise kohta, mistõttu ei saa võlgnik keelduda uuele võlausaldajale nõude täitmisest.

1. Kohus asub alljärgnevatele tõenditele tuginedes seisukohale, et kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole tema tegelenud võlgniku majandustegevusega ning käendajana andis laenu- ja käenduslepingule digitaalse allkirja tema identifitseerimisvahendeid kasutades tema isa A.F., on tõendamata.
2. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et A.F. tegeles muuhulgas võlgniku äritegevusega ning, et ta oli Advokaadibüroo A.Ratnikov & Partners kliendiks, kes täitis A.F.ilt saadud käsundit. Hageja on seisukohal, et tegemist oli n.ö pereäriga, millega tegelesid nii A.F. kui ka kostja ühiselt.
3. Kohtule esitatud võlgniku äriregistrikaardi väljavõtte ja 10.06.2016 juhatuse liikmete omavaheliste kostjaga (endise nimega E.F.) ja D.R.ga sõlmitud lepingutega on tõendatud, et kostja oli käendajana 29.11.2016 laenu- ja käenduslepingut allkirjastades registreeritud võlgniku juhatuse liikmena (perioodidel 08.05.2015-02.12.2016 ja 02.12.2016-10.01.2017) ning tal olid 10.06.2016 juhatuse liikme lepinguga ka äriühingu siseselt kõik võlgniku juhatuse liikme õigused, erinevalt D.R.st, kelle esindusõigust oli äriühingu siseselt piiratud ja mis seisnesid vaid võlgnikule laenu andmise ja selle kasutamise kontrolliga. Kostja isa A.F.i 27.02.2017 digitaallkirjastatud seletusega Harju Maakohtule on tõendatud, et A.F., kes oli pankrotis, leppis kostjaga kokku selles, et kostja on võlgniku juhatuse liikmeks, et võlgniku äri alustamiseks laenati raha D.R. käest ning lepiti kokku selles, et D.R. valiti juhatuse liikmeks õigusega kontrollida kontot, kuhu laekusid laenud ja, et ettevõtet juhib kostja. Antud A.F.i seletus ja 10.06.2016 juhatuse liikme lepingud on kooskõlas võlgniku 2015.a majandusaastaaruandega, mille õigsust on kinnitanud ja allkirjastanud 30.05.2016 üksnes kostja. 14.10.2016 laenulepingu A.F.i poolt allkirjastamata projektist nähtuvalt on võlgniku 6 nimel lepingu allkirjastajaks märgitud A.F. volikirja alusel. A.F.i arvutist ja telefonist tehtud väljavõtetega ja sms-kirjavahetustega on tõendatud, et A.F. osales aktiivselt võlgniku majandustegevuses. Osaühingu osa notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja esindas võlgnikku tehingute tegemisel nii juhatuse liikmena kui ka osales tehingutes kaasosanikuna.
4. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei osalenud ta võlgniku majandustegevuses, kuid avas äriühingule pangakonto ja tegi isa palvel pangaülekandeid või maksis telefoni arveid, käis notari juures tehinguid tegemas ja allkirjastas 2015.a majandusaastaaruande isa palvel. Seega on nii dokumentaalsete tõenditega kui ka kostja enda ütlustega tõendatud, et ta on faktiliselt täitnud äriseadustikus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustusi, mida saab pidada võlgniku majandustegevusega tegelemiseks. Seejuures ei oma tähendust, kui suures ulatuses ja kas suuliselt või kirjalikult volitas kostja oma isa äriühingu majandustegevust juhtima, selles osalema või, et ta ise tegi mingeid tehinguid või allkirjastas 2015.a majandusaastaaruande isa palvel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg-st 1 tulenevalt võib teha tehingu esindaja kaudu, TsÜS § 120 lg 2 järgi määrab volituse ulatuse esindatav. Järelikult ei välista asjaolu, et kostja isa tegeles aktiivselt võlgniku majandustegevusega, kostja osalemist võlgniku majandustegevuses. Tunnistaja R.F. ütlused selle kohta, et kostja ei tegelenud võlgniku majandustegevusega, on vastuolus eelpooltoodud dokumentaalsete tõenditega ega lükka neid ümber. Kostja huvi võlgniku majandustegevuse suhtes näitab asjaolu, et ta on võlgniku esindaja likvideerijana alates 20.01.
6. Kostja vastuväiteid selle kohta, et ta ei allkirjastanud 29.11.2016 käenduslepingut, vaid lepingu allkirjastas tema isa A.F., ei pea kohus samuti tõendatuks.
7. 06.09.2021 menetlusdokumendi lisana 1 esitatud lepinguga on tõendatud, et lepingul on kostja digitaalallkiri, see sisaldub digikonteineris koos lepingu failiga ning, et leping on allkirjastatud 01.12.2016 kell 15:07:37 kostja telefoni mobiil-ID-d kasutades.
8. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei ole isa palunud tal käenduslepingut allkirjastada, kuna ta teadis, et kostja sellist kohustust ei võtaks; et ta ei ole andnud isale oma mobiiltelefoni lepingu allkirjastamiseks, kuid isa võis ise telefoni tema teadmata võtta ja lepingu allkirjastada; et ta ei tea millal, kus või kuidas võis lepingu allkirjastamine toimuda; et kostjale ütles tema ema peale isa surma, et isa allkirjastas lepingu kostja identifitseerimisvahendeid kasutades; et ema varjas seda tema eest kuni nõude esitamiseni.
9. Tunnistaja R. F., kes on kostja ema, ütlustest nähtuvalt rääkis temale lepingule allakirjutamisest kostja identifitseerimist võimaldavaid andmeid kasutades A.F.; et ta ise ei ole lepingu allkirjastamist A.F.i poolt näinud; et kostja mobiiltelefoni koodid olid kõigile kättesaadavas kohas nende kodus lauasahtlis, kuna neil olid perekonnas usaldusväärsed suhted; et ta ei rääkinud kostjale sellest, kuna A.F. lubas, et kõik saab korda; et kostja abiellus 19.08.2016 ja alustas kolimist abikaasa juurde, kuid käis sageli vanemate juures.
10. Tunnistaja S.F., kes on kostja tädi, ütlustest nähtuvalt töötas ta koos A.F.iga Alvida Trans OÜs logistina ja A.F. oli tema tööandja; et tsiviilasjas 2-19-6368 tehtud ekspertiisiga tuvastati, et Varuimpex OÜ ja panga vahel sõlmitud käenduslepingul, mis tagas veoautode liisimist, oli tema käendajana antud allkirja võltsitud; et ekspertiisiga ei tehtud kindlaks, kes allkirja võltsis; et ta ei näinud allkirja võltsimist, kuid ta arvas, et seda tegi A.F., kuna ta tundis tema käekirja 7 ära; et enda allkirja võltsimisest lepingul sai ta teada pärast A.F.i surma ning, et võlgnikku ta ei tea ega tea ka seda, kas A.F. on allkirjastanud dokumente kolmandate isikute eest.
11. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt ei ole kostja ega kumbki tunnistajatest ise näinud, et A.F. oleks vaidlusaluse käenduslepingu kostja mobiiltelefoni kasutades allkirjastanud või, et ta oleks S.F. allkirja käenduslepingul võltsinud. Ka tsiviilasjas 2-19-6368 tehtud ekspertiisiaktiga ei ole kindlaks tehtud, et A.F. võltsis S.F. allkirja. Järelikult on S.F. allkirja võltsimine A.F.i poolt oletuslik. Tunnistaja R.F. ütlused A.F.i poolt kostja mobiiltelefoni kasutamisega käenduslepingu allkirjastamisest on ebausaldusväärsed, sest tunnistaja ei ole ise allkirjastamise juures viibinud ega seda näinud, vaid vahendas ütlusi andes A.F.i juttu. Ka on kostja ja tunnistaja R.F. ütlused omavahel kohati vastuolulised ja eluliselt ebausutavad, sest kostja on muutnud oma ütlusi menetluse vältel äritegevusega (kalamarja müügiga) tegelemise kohta, sest kostja ja tunnistaja R.F. väitsid nii seda, et kostja abiellus 19.08.2016 ja alustas kolimist abikaasa juurde, kuid kostja mobiiltelefoni kaudu allkirjastamist võimaldavad identifitseerimisvahendid olid vanemate kodus lauasahtlis; et A.F. tegeles tööpäeviti äritegevusega ja kostja oli alustanud kolimist abikaasa juurde, kuid kostja mobiiltelefoniga allkirjastamiseks vajalikud identifitseerimisvahendid olid nende kodus nin samal ajal pidi olema tema käsutuses ka kostja järelevalveta jäetud mobiiltelefon; et kostja peres olid usaldusväärsed suhted, mistõttu olid kostja telefoni kasutamist ja sellega lepingu allkirjastamist võimaldavad identifitseerimisvahendid nende kodus lauasahtlis kui ka seda, et nii ema kui ka isa varjasid kostja eest tema allkirja võltsimist mitmete aastate vältel, mis viitab ebausalduslikele suhetele ja oma lapse usalduse kuritarvitamisele. Kostja ei ole tõendanud S.F. ütluste ja ekspertiisiaktiga ka väidet, et A.F.i käitumismustriks oli temale lähedaste isikute allkirjade võltsimine, mis ilmneb pereliikmetele alles pärast A.F.i surma.
12. Kostja ja tunnistaja R.F. ütlused on vastuolus tunnistaja A. L.e ütlustega, millest nähtub, et leping sõlmiti Tallinnas Köleri 8 kontoris ja enne lepingu allkirjastamist andis ta lepingu osapooltele tutvumiseks; et lepingu allkirjastasid kohapeal tunnistaja ise ja D.R.; et A.F. viibis samal ajal tunnistaja õigusbüroos, kuid helistas kostjale, paludes lepingu kostjal elektrooniliselt allkirjastada ning, et kostja oli lepinguga nõus ja allkirjastas Mobiil-ID-iga ise lepingu. Tunnistaja kinnitas, et A.F., kes oli tunnistaja ja D.R.ga samas ruumis, ei allkirjastanud kostja asemel kostja telefoniga käenduslepingut.
13. Järelikult ei ole kostja vastuväited lepingu tühisuse kohta tema allkirja võltsituse tõttu tõendatud ega välista hagi rahuldamist ja kostjalt kui käendajalt

§ 142

lg 1, § 145 lg 1 ja

§ 108

lg 1 alusel võlgnevuse, mis on piiratud käenduslepingus sätestatud maksimumsummaga, väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja on viivisenõuet seoses käenduslepingu maksimumsumma ulatuses esitamisega oluliselt vähendanud, et viivise kohaldamine ja määr on kokkulepitud kostjaga laenu- ja käenduslepingus, mistõttu ta oli teadlik viivise kohaldamisest võlgnevuse tasumisega viivitamisel ning, et viivisenõue on esitatud hagi aegumise tähtaja jooksul, siis jätab kohus kostja taotluse viivise vähendamiseks nullini rahuldamata. Menetluskulude jaotus

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. 8
2. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 9