Obsah (15)

§ 74§ 42§ 76§ 5§ 77§ 79§ 78§ 36§ 12§ 55§ 572§ 32§ 781§ 7§ 37

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-4186 Kohtukoosseis Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Elina Elkind Vaidlustatud

§ 74

mõttes vahetu sunni rakendamise vahendiks ning patrullsõidukiga isikule otsa sõitmine ei olnud taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Vaatamata sellele, et kannatanu tundis ja kaebas valu ning sai tervisekahjustusi, talle esmaabi ei osutatud. Robertas Požela pani kannatanule peale käerauad, tuvastas alkoholijoobe ja toimetas ta arestimajja kainenema. X oli küll purjus, kuid tema arestimajja paigutamiseks

§ 42lg 1 sätestatud aluseid ei olnud.

Käeraudade kasutamine oli samuti ebaseaduslik.

1. Pärnu Maakohtu 28.03.2023 otsuse alusel tunnistati Robertas Požela süüdi KarS § 291 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastat. Lisaks tunnistas kohus süüdistatava süüdi KarS § 136 lg 1 järgi ja karistas teda 1 aasta pikkuse vangistusega. Kooskõlas KarS §-de 63 lg 2, 64 lg 1 ja 73 lg 1 ja 3 üksikkaristused liideti ning liitkaristuseks mõistetud 2 aastat vangistust jäeti täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkas kulgema kohtuotsuse kuulutamisest ning menetluse tagamise vahendina kohaldatud Robertas Požela ametist kõrvaldamine jäeti otsuse jõustumiseni muutmata. Kohus määras, et süüdimõistetul tuleb maksta menetluskulud 1909,50 eurot ning valitud kaitsja tasu jääb tema enda kanda. Väljamõistetud menetluskulude vabatahtlikuks tasumiseks anti Robertas Poželale aega 30 päeva, mis hakkab kulgema kohtulahendi jõustumisest.
2. Maakohus leidis esmalt, et Robertas Požela oli süüdistuses näidatud ajal politseiteenistuses ja täitis avalike ülesandeid. Järelikult oli Robertas Požela ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes ning tema puhul oli täidetud KarS § 291 objektiivses teokoosseisus sisalduv erisubjekti nõue.
3. Tõendeid hinnates leidis maakohus, et nii Robertas Požela kui ka tunnistaja Y ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed. Süüdistatava ütlustes esinesid vastuolud võrreldes varasemalt räägituga. Esiteks ei ole järjepidevad süüdistatava ütlused selle kohta, kus ja kuidas tuvastati kannatanu isik. Kohtueelses menetluses väitis Robertas Požela, et X toimetati jaoskonda isikusamasuse tuvastamiseks, kuid kohtus selgitas süüdistatav, et kannatanu isik tuvastati pärast seda, kui talle paigaldati käerauad ja turvakontrolli käigus leiti isikut tõendav dokument. Robertas Požela kohtus antud ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega, kes selgitas, et andis süüdistatavale oma ID-kaardi. Teiseks kinnitasid kannatanu ja Y, et hambakaitsmed leiti arestimajas, X asju läbi vaadates. Järelikult ei ole õige süüdistatava ütlus, et ta leidis need juba sündmuskohal. Samuti ei riimu teiste tõenditega ning tuleb kõrvale jätta süüdistatava Robertas Požela ja tunnistaja Y ütlused selle kohta, et kokkupõrget ei olnud võimalik vältida, kuna auto eest ära jooksnud kannatanu jäi äkki seisma.
4. Robertas Poželale etteheidetud ja KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodis tuvastas maakohus, et süüdistatav oli 02.04.2022.a Pärnu linnas patrullis koos abipolitseiniku Yga. Samal kuupäeval kella 04.00 paiku hüppas X selg ees Robertas Požela juhitud, kuid sel hetkel seisva patrullsõiduki kapotile istukile ja sealt kohe maha. Seejärel jooksis kannatanu sõidukist eemale. Politseiauto järgnes talle, sest Robertas Požela soovis isiku tuvastada ja temaga vestelda. Kannatanu jooksis auto ees, patrullsõiduk kaldus veidike paremale ning siis toimus kokkupõrge X ja patrullsõiduki vahel. Kannatanu kukkus selg ees politseiauto kapotile nii, et tema pea liikus vastu kapotti. Järgnevalt veeres X kapotilt sõiduki ette istukile, libises veidike ja vajus pead kätega kattes paremale küljele kägarasse. X peeti kinni. Kannatanu kainuse kontrollimisel selgus, et indikaatorvahendi näit oli 0,81 mg/l ning ta toimetati arestimajja kainenema. Kell 04.10 pandi Xle peale käerauad ning 04.20 võeti need maha. Kannatanu kurtis nii sündmuskohal kui ka arestimajas valu ja tal fikseeriti hiljem tervisekahjustused.
5. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Kaitsja viitas, et Robertas Požela pidi tegema kiire otsustuse ja reageerima lühikese aja jooksul. Süüdistatav soovis kannatanust paremalt mööda põigata, et siis jalastuda ja isik kinni pidada. Kahjuks kannatanu kaldus vasakule ja seisatas ning selle tõttu juhtuski õnnetus. Kohus märkis vastuseks kaitsjale, et sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi oli tegemist kitsa jalakäijatele mõeldud teega. Vasakule poole jäi hoone ja paremal pool olid valgustuspostid ning pingid. Otsasõidu koha juures asus hoone välisukse juurde viiv kaldtee, mis kitsendas jalakäijate teel liikumist. Kannatanu X jooksis kõnnitee keskel ja seega ei olnud võimalik sõidukiga paremalt poolt mööduda ilma, et isikule ei oleks sõidukiga otsa sõidetud. Kohus märgib, et õnnetusjuhtumi vastu räägib lisaks fakt, et Robertas Požela ei andnud sündmusest teada ega kajastanud seda dokumentides, vaid asus seda aktiivselt varjama.
6. Maakohus pidas põhjendatuks kaitsja väidet, et süüdistatav pidurdas kannatanule patrullsõidukiga järgnemisel. Samas ei ole kohtu hinnangul võimalik tuvastada, kui tugevalt süüdistatav pidureid rakendas, sest seda pelgalt piduritulede süttimise fakti põhjal kindlaks teha pole võimalik. Kohus leidis, et tegemist ei olnud äkkpidurdusega, mis oleks sõiduki seisanud. Lõplik pidurdamine toimus kohtu arvates alles pärast kokkupõrget, et vältida kannatanust üle sõitmist.
7. Maakohus tuvastas, et Robertas Požela kasutas kannatanu X suhtes vahetut sundi

§ 74lg 1 mõttes.

9. Kohus märkis, et kooskõlas

§-de 74 lg 1, 75 lg 1 ja 76 lg 1 võib politsei vahetut sundi tarvitada, kuid teha võib seda ainult siis, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Erandiks on

§ 76

lg 2 kohaselt olukord, mil haldusakti andmine vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu ei ole võimalik. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi võib vahetut sundi korrarikkumise kiire kõrvaldamise vajadusega põhjendada nt juhul, kui sellele on eelnenud politseiametnike peatumismärguande eiramine ja põgenemine, rikkuja katse põgeneda ka politseiametnike juuresolekul, millega kaasneb edasisest vastupanust loobumise mitteväljendamine (RKKK 1-19-31/63 p 15).

§ 5

lg 4 kohaselt loetakse kõrgendatud ohuks ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku

1. peatükis sätestatud I astme kuritegu või
2. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Kohtu hinnangul sellist ohtu kannatanu X tegevuses ei esinenud.
3. Maakohus on seisukohal, et vahetu sunni rakendamine peab alati jääma ka vajalikkuse piiridesse proportsionaalsuse mõttes ehk olema vastavuses taotletava eesmärgiga (RKKK 1-171219/39 p 13). Robertas Požela eesmärgiks oli isik kinni pidada, tuvastada ning vestelda tema käitumise põhjustest. Kannatanule patrullsõidukiga otsa sõitmisega süüdistatav küll täitis oma eesmärgi, kuid selline kinnipidamise viis ei olnud proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Tunnistaja Q viitas, et selline kinnipidamise viis on erandlik, kuid patrullsõiduki kasutamine sunnivahendina

§ 74lg 1 kohaselt ei ole maakohtu arvates lubatud.

Robertas Požela seadis põhjendamatult ohtu kannatanu elu ja tervise ning kannatanule patrullsõidukiga otsa sõitmine isiku kinnipidamise eesmärgil oli ebaseaduslik. Tegemist oli vahetu sunni ilmselge kuritarvitamisega. 11. Maakohus märkis, et kooskõlas

§ 77

on korrakaitseorgan kohustatud juhul, kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, tagama isikule esimesel võimalusel esmaabi andmise ning vajaduse korral kiirabi kutsumise. Antud juhul tuvastati Xl tervisekahjustused, mille tekkimine kannatanu harrastatud kontaktvõitlusspordi tagajärjel on ebatõenäoline, ekspert seostas vigastusi sõiduki otsasõiduga. Isegi kui Robertas Poželale ei tundunud, et kannatanu sai viga, siis pidi ta politseiametnikuna võimalikuks pidama, et sõidukiga otsa sõitmine võib tekitada inimesele vigastusi ning seega pidanuks Robertas Požela kannatanule abi osutama.

1. Robertas Poželale etteheidetud ja KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodis tuvastas maakohus pärast tõendite analüüsimist järgmised faktilised asjaolud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamise protokolli järgi toimetati X Rüütli 40a, Pärnu juurest 02.04.2022.a kell 04.10 kainenema, sest tal tuvastati indikaatorvahendiga alkoholijoobe 0,81 mg/l kohta. Vahetu ohu kirjeldusena on protokollis märgitud, et isik otsustas joobeseisundis hüpata politseiauto kapoti peale. X suhtes kasutati kell 04.10-04.20 vahetut sundi ehk käeraudu. Kannatanu vabanes arestimajast kell 14.
3. Kohus oli seisukohal, et Robertas Požela kasutas X suhtes ebaseaduslikult käeraudu.

§ 79

lg 1 p-de 1-3 kohaselt võib politsei isiku suhtes kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet; põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada, kui temalt on seaduse alusel võetud vabadus, või ennast vigastada või enese tappa. Kohtu hinnangul ei esinenud mitte ühtegi seaduses loetletud alust. 14. Maakohtu hinnangul puudus X kainenema viimiseks alus. Esiteks ei nõudnud seda kannatanu joobeaste. Kannatanul mõõdetud joove, 0,81 mg/l kohta ei olnud nii suur. Teiseks ei lähtunud kannatanu käitumisest vältimatu vajadusele tõrjuda temast endale või teistele tulenevat olulist ohtu. X käitus viisakalt, allus korraldusetele ning tunnistas, et politseisõiduki kapotile hüppamine oli viga. Kolmandaks väärib kohtu arvates märkimist, et kannatanu käitumises mitte ühegi süüteo tunnust ei nähtud ja temaga ei viidud läbi menetlustoiminguid. Järelikult oli kannatanu X toimetamine kainenemiseks arestimajja õigusvastane, sest selleks puudus

§ 42mõttes seaduslik alus. 15. Maakohus märkis, et Kar

S § 136 objektiivsesse koosseisu kuuluvad teiselt inimeselt vabaduse võtmine ja selleks seadusliku aluse puudumine. Vabaduse all tuleb mõista liikumisvabadust, seega on vabaduse võtmine isikule liikumistakistuse loomine, tema kinnipidamine või kinnihoidmine. Vabaduse võtmise tagajärjel saab kannatanu viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Seadusliku alusena tuleb käsitada PS §-s 20 sätestatud vabaduse võtmise juhtusid. Kui vabadus võetakse neil juhtudel, on koosseis välistatud. Seda ka juhul, kui vabaduse võtmise käigus on rikutud KrMS-s vm seaduses sätestatud korda. Tuleb eristada kinnipidamise formaalõiguslikku alust ja materiaalset õigustatust. Vastavate volitustega isiku tegevus vabaduse võtmisel on ebaseaduslik üksnes siis, kui puudub formaalõiguslik alus (riigi eksimisprivileeg). Vabaduse võtmise seadusliku aluse puudumine on objektiivsesse koosseisu kuuluv asjaolu, mille suhtes peab süüdlasel olema tahtlus. Seega kui isik ekslikult arvab, et tal on inimese kinnipidamiseks seaduslik alus (nt et tegu on põgeneva kurjategijaga), on tegu koosseisueksimusega. KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Maakohtu hinnangul ei olnud kannatanule käeraudade asetamise ja kainenema toimetamise puhul tegemist koosseisueksimusega. Robertas Požela ei saanud ekslikult arvata, et tal on kannatanu Xle käeraudade paigaldamiseks ja kainenema toimetamiseks õiguslik alus. Pole võimalik, et süüdistatav ei teadnud süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid.

1. Maakohus oli seisukohal, et subjektiivsest küljest pani Robertas Požela KarS §-de 291 lg 1 ja 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavad teod kooskõlas KarS § 16 lg 2 toime kavatsetusega. Robertas Požela seadis politseiametnikuna omale eesmärgiks isiku kinnipidamise patrullsõidukit kasutades. Samuti seadis ta endale eesmärgiks kasutada kannatanu suhtes käeraudu ja viia ta kainenema. Robertas Požela teadis, et sellisel viisil vahetu sunni kasutamine ei ole lubatud ning samuti ei ole lubatud viia isikut kainenema, kui selleks puudub seaduslik alus. Süüdistatav Robertas Požela oli teadlik, et olukorras, kus X ei osutanud politseiametnikele mingit vastupanu, tegi koostööd ning ei kujutanud endale ega kolmandatele isikutele mingit ohtu, polnud isikule käeraudade paigaldamine ning tema kainenema toimetamine vajalik.
2. Maakohus märkis, et Robertas Požela sai väga hästi aru, et toimis kannatanule patrullsõidukiga otsa sõites valesti, sest ta asus sündmust varajama. Kohtus leidis tõendamist, et kannatanule patrullsõidukiga otsa sõitmist ei kajastatud politsei infosüsteemides. Patrullauto pardakaamera originaalsalvestus ei ole säilinud, kuigi Robertas Požela vaatas seda vahetult pärast sündmust politseijaoskonnas koos Y ja Cga. Robertas Požela möönis alles istungil, et ta oleks võinud video kausta lisada ja ta ei osanud selgitada, miks ta ei tulnud selle peale, et sündmusest rääkida.
3. Maakohus tegi otsuse tervikteksti menetlusosalistele kättesaadavaks 19.04.
4. Süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebus
5. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava Robertas Požela kaitsja, kes taotleb oma kliendi täielikku õigeksmõistmist, tema ametist kõrvaldamise ja menetluskulude välja mõistmise/enda kanda jätmise tühistamist. Kaitsja palub Pärnu Maakohtu 28.03.2022 otsus täielikult tühistada ning apellatsioonimenetluse kulu jätta Eesti Vabariigi kanda. Alternatiivselt leiab kaitsja, et kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks ise otsust teha, siis tuleks kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks. Apellant on seisukohal, et maakohus kohaldas lahendit tehes ebaõigesti materiaalõigust, rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust ning eiras KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet.
6. Apellandi hinnangul ei ole võimalik Robertas Poželat KarS § 291 lg 1 järgi süüdi mõista, sest klient ei ole pannud toime tahtlikku kuritegu, tegemist oli õnnetusjuhtumiga.
7. Esiteks puudub vaidlus selles, et kannatanu X käitus politseiauto kapotile hüpates valesti. Politseiametnikud pidid sellele reageerima, kuid X põgenes. Järelikult oli Robertas Poželal alus kannatanu kinni pidada ja temaga vähemalt vestelda. X jooksis väga kiiresti ning süüdistataval ei olnud võimalik teda jalgsi taga ajades kinni pidada. Süüdistataval ei olnud eesmärki Xle sõidukiga otsa sõita, ta soovis kannatanust autoga mööduda, talle ette sõita, autost väljuda ning põgenik jalgsi peatada. Robertas Požela kavatsust tõendab videosalvestis, mille järgi kaldus X enne kokkupõrget vasakule ja siis ootamatult paremale. Salvestisest ja selle kuvatõmmisest on näha, et patrullsõiduk suundus paremale ajal, mil kannatanu liikus vasakule. Sel hetkel oli tee piisavalt lai, et sõiduk saaks mööduda. Enne kokkupõrget kaldus kannatanu vasakule ja samal ajal liikus auto paremale. Paraku vaatas kannatanu üle õla tagasi ja liikus seejärel ootamatult paremale, sõiduki ette. Robertas Požela pidurdas kokkupõrke vältimiseks, kuid süüdistatav ei suutnud autot täielikult peatada. Klient ei sõitnud kannatanule otsa tahtlikult, veel vähem kavatsetult.
8. Maakohus on tõendeid valesti hinnates asunud seisukohale, et süüdistataval ei olnud võimalik põgenevast kannatanust sõidukiga paremalt poolt mööduda ilma talle otsa sõitmata. Kohus tugines ainult sündmuskoha vaatlusprotokollile ja ei arvestanud Robertas Požela ütlustega. Süüdistatav ei soovinud kannatanust mööduda paremalt ajal, mil too jooksis kõnnitee keskel. Kui kannatanu oleks liikunud vasakule ja mitte otsustanud viimasel hetkel liikuda uuesti paremale, siis oleks süüdistataval olnudki võimalik Xst paremalt mööduda.
9. Asjatundja HL ütlustega on tõendatud, et politsei peab reageerima, kui politseiauto kapotile hüppab isik, sest selline tegevus on suunatud organisatsiooni vastu. Robertas Požela otsustus – mitte hakata üksi isikule järgi jooksma – oli asjatundja hinnangul õige, sest patrull peab turvalisuse huvides töötama koos. HL oli seisukohal, et antud juhul pidanuks politsei tegema manöövri kas vasakult või paremalt, kui otse ei saa, siis jalastuma ja võtma suuna õigusrikkujale vastu. Kahjuks taktikaline manööver ebaõnnestus. Asjatundja selgitas, et politseisõiduk on sunnivahend, seaduses on see sätestatud tehnilise tõkkena. Järelikult kinnitavad asjatundja ütlused turvataktikalise plaani õigsust. Seda, et praktikas on selline kinnipidamise viis lubatav, ütles ka tunnistaja Q. Tunnistaja märkis, et korrarikkuja peatamine sõiduki abil on erandlik, mitte lubamatu.
10. Maakohtu järeldus, et süüdistatav ei pidurdanud sellise intensiivsusega, mis oleks sõiduki seisanud, ei põhine tõenditel. Eelduslikult oli patrullsõiduki kiirus enne kokkupõrget ca 30 km/h ning seega oli auto peatumisteekond ca 13,3 meetrit. Järelikult ei olnud Robertas Poželal ka parima tahtmise juures võimalik sõidukit koheselt peatada. Lisaks tõlgendas maakohus tõendamata asjaolu süüdistatava kahjuks ja see ei ole lubatud. Arvestades peatumisteekonna pikkust, ei ole kohane teha järeldust, et süüdistatav ei pidurdanud piisavalt intensiivselt, vaid sõitis kannatanule kavatsetult otsa. Vastupidi, pidurdamine kinnitab süüdistatava soovi kokkupõrget vältida ja seega puudus Robertas Poželal tahtlus KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemiseks.
11. Maakohtu seisukoht, et süüdistatav hakkas sündmust varjama, ei ole õige. Robertas Požela arvates juhtus õnnetus ning sel põhjusel ei pidanud ta vajalikuks sündmust kajastavat videosalvestist säilitada. Menetluse jooksul on süüdistatav mõistnud, et ta käitus valesti ning ta oleks pidanud juhtumi fikseerima. Etteheited, mis puudutavad MIS süsteemi valesti täitmist, on alusetud, sest sinna ei tee sissekandeid politseinikud. Kohtuotsuses ei viidata mitte ühelegi dokumendile (nt sisekorraeeskiri) mis kohustanuks süüdistatavat sündmust täiendavalt registreerima või talletama.
12. Fakt, et süüdistatav võis sündmusest teatamata jättes eksida, ei tähenda, et kokkupõrge poleks olnud õnnetus. Kohtu väide, et kuna Robertas Požela ei täitnud dokumenteerimiskohustust, siis sai ta oma käitumise ebaõigusest aru, pole karistusõiguslikus mõttes asjakohane. Isegi kui isik ise sisemiselt leiab, et ta on pannud toime kuriteo, ei tähenda see, et tema tegu on kuritegu ka seaduse mõttes. Kohus ei kontrollinud käsilolevas asjas nõuetekohaselt tahtluse eeldusi, seega on ebaõige kohtu järeldus, et tegu oli tahtliku kuriteoga, kuna süüdistatav oli ise ka seda meelt, et käitus valesti.
13. Kohus asus seisukohale, et X tegevuses ei esinenud kõrgendatud ohtu, mis õigustanuks kannatanu suhtes vahetu sunni kasutamise. Maakohus viitas RKKKo lahendile nr 1-19-31 p 15, mille järgi tuleb kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kiire vajaduse esinemist hinnata ex ante vaatepunktist. Nii võib vahetut sundi korrarikkumise kiire kõrvaldamise vajadusega põhjendada nt juhul, kui sellele on eelnenud politseiametnike peatumismärguande eiramine ja põgenemine, rikkuja katse põgeneda ka politseiametnike juuresolekul, millega kaasneb edasisest vastupanust loobumine. Käsilolevas asjas puudub vaidlus, et kannatanu hüppas politseiauto kapotile, põgenes ja eiras politsei peatumismärguannet. Patrullsõidukil töötasid sinised ja punased vilkurid ning kannatanu pidi mõistma, et need on suunatud talle. X põgenes politseinike eest, eiras peatumismärguannet ja seega esines alus tema suhtes vahetu sunni kasutamiseks.
14. Maakohus märkis, et süüdistatav jättis kannatanule abi kutsumata. Seda Robertas Poželale süüdistus ette ei heida.
15. Mis puudutab kannatanul tuvastatud vigastusi, siis siin rikkus maakohus in dubio pro reo põhimõtet. Esiteks ei kinnitanud ekspert seda, mida kohus väidab – et kannatanul tuvastatud vigastused põhjustas kokkupõrge sõidukiga. Ekspert tugines erialakirjandusele, järelikult ei ole tal endal praktilisi teadmisi kontaktspordis saadud vigastuste ja nende tekkemehhanismi kohta. Teiseks selgitas ekspert, et kui erinevad vigastused on saadud ühel ajal (samaaegselt on toimunud kaklus ja muu trauma), on nende eristamine võimatu, sest pole teada teise trauma olemus. Järelikult pole antud juhul võimalik tõsikindlalt väita, mis põhjusel Xle vigastused tekkisid. Kannatanu võis vigastused saada oma hobiga (poksimine) tegeledes.
16. Patrullsõiduki kasutamine sunnivahendina

§ 74

lg 1 mõttes ei ole keelatud, tegemist on erivahendiga

§ 78p 6 järgi, s.o tehnilise tõkkega.

Samuti on kohtupraktikas (RKKKo 1-17-1219 p 16) väljendatud seisukohta, et mitte igasugune minetus vahetu sunni rakendamise vajalikkuse hindamisel ei vasta veel KarS § 291 kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vaid üksnes selle ilmselge kuritarvitamine. Maakohus pole analüüsinud, kas süüdistatav ületas lubatud piire või tegi ta seda KarS § 291 järgi kvalifitseerimiseks vajaliku intensiivsusega. Samuti pole lahatud seda, kas süüdistatava tegu tõi kaasa kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve olulise rikkumise. 31. Maakohtu seisukoht, et kannatanu suhtes käeraudade kasutamine ei olnud õigustatud, pole põhjendatud, eluliselt kohane ja ei vasta kehtivale õigusele. Kannatanu ei allunud politseiametnike korraldustele, ta ei peatunud vabatahtlikult, vaid ta peeti kinni. Seega oli Robertas Poželal alus eeldada, et X käitub edaspidigi ebaviisakalt ning põgeneb. Kohus ei arvestanud süüdistatava selgitusega, mille järgi õpetatakse politseikoolis, et käeraudu tuleb rakendada kõikide isikute suhtes, kes on algselt käitunud korraldusi eiravalt. Politseiametnik ei saa olla kindel, et isiku meelsus on muutunud. Politseinik ei pea panema oma elu ja tervist ohtu eeldades, et varem allumatult käitunud inimene peab ennast ülejäänud aja korralikult üleval ja täidab korraldusi. Apellant rõhutab, et antud juhul rakendati käeraudu kümneks minutiks ning Robertas Požela toimis kooskõlas

§-de 78 lg 1 p 1 ja 2, mille järgi võib politsei kasutada käeraudu mh juhul, kui on alust arvata, et isik osutab füüsilist vastupanu ja/või võib põgeneda. Xle paigaldati käerauad vahetult pärast kinnipidamist (kell 04.10) ning need eemaldati kohe, kui veenduti kannatanu koostöövalmiduses (kell 04.20).

1. Meelevaldne on maakohtu väide, et Robertas Požela seadis omale eesmärgiks isiku kinnipidamise patrullsõiduki abil. Tegemist oli õnnetusega ning seega pole täidetud KarS § 291 lg 1 subjektiivne teokoosseis.
2. Apellant on seisukohal, et süüdistatav tuleb KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks mõista, sest kohtus esitatud ja uuritud tõendid ei võimalda tõsikindlalt järeldada, et Robertas Poželal puudus õigus kannatanu kainenema toimetamiseks.
3. Esiteks jättis maakohus tähelepanuta, et patrulltoimkonna teise liikme, Y ütluste järgi oleks temagi X suhtes sama otsuse langetanud. Järelikult oli mõlema politseiametniku hinnang olukorrale sarnane ja sel põhjusel ka õige.
4. Robertas Požela tegi otsustuse toimetada kannatanu kainenema järgmiste asjaolude põhjal: joobes kannatanu ütles, et ta tegeleb võitluskunstiga, on hiljuti tüdruksõbrast lahku läinud, ta on kergesti mõjutatav ning tegutses emotsioonide ajendil. Xl tuvastati alkoholijoove 0,81 mg/l kohta. Kohus märkis, et joobeaste ei olnud väga märkimisväärne, kuid

§ 42järgi ei mängi see isiku kainenema viimisel mittemingisugust rolli.

Juhinduda tuleb

§ 36lg 1 sätestatust, mis määratleb joobeseisundi olemuse.

Robertas Požela tegi pärast kannatanuga suhtlemist prognoosi, et too võib sattuda täiendavatesse konfliktidesse ning kujutada seega ohtu nii endale kui ka teistele. Sealjuures võttis süüdistatav arvesse kannatanu varasemat käitumist ja mõjutatavust kaaslaste poolt. Robrtas Požela tegevus on kooskõlas

§ 42sätestatuga.

36. Asjakohatu on maakohtu seisukoht, mille järgi ei viidud kannatanu suhtes läbi mitte ühtegi menetlust. Kohtu hinnangul on see tunnismärk kannatanu kainenema toimetamise õigusvastasusest. Samas pole uurimisasutusel

§ 42tulenevalt kohustust algatada kainenema viidud isiku suhtes süüteomenetlust.

1. Maakohtu hinnangul seadis süüdistatav omale eesmärgiks toimetada X kainenema. See on vale, sest kannatanu viidi arestimajja tema enda ja teiste ohutuse tagamiseks, mitte karistuseks. Järelikult puudus Robertas Poželal tahtlus KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks ning seega ei ole täidetud subjektiivne teokoosseis. Apellatsioonimenetluse edasine käik:
2. Ringkonnakohtule ei laekunud taotlusi asja lahendamiseks suulises menetluses ning kohus määras 28.06.2023, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses ning lahend kuulutatakse hiljemalt 04.10.
3. Apellatsioonimenetluse pooltele anti teada asja arutav kohtukoosseis ning tähtaeg kõikide taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks.
4. Kohtu määratud tähtajaks laekusid kirjalikud seisukohad prokuratuurilt ja apellandilt, viimane esitas lisaks taotluse õigusabikulude hüvitamiseks. Prokuratuuri kirjalik seisukoht:
5. Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta muutmata. Kaitsja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt maakohtu argumentidega, kuid kaebuses ei viidata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid kohtu valede järeldusteni. Kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks ei saa pidada seda, kui kaitsja ei nõustu maakohtu tõendite analüüsil põhinevate seisukohtadega.
6. Prokuratuur on seisukohal, et apellandi väide, mille kohaselt pole KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegu kuritegu, vaid õnnetusjuhtum, ei põhine tõenditel. Õnnetuseks ei saa pidada seda, kui politseisõiduk sööstab võrdlemisi suure kiirusega (40 km/h kõnniteel) kannatanule toorelt selga. Tõendid ei toeta kaitseversiooni, et süüdistataval oli soov mööduda kannatanust paremalt. Salvestiselt on näha, et kannatanu paikneb enne kokkupõrget patrullsõiduki vaates keset teed, sõiduki mõttelise pikiteljega kohakuti ning jookseb peatumata edasi. X ei kaldu kordagi piisavalt vasakule ning kõnniteel ei olnud möödasõitmiseks ruumi. Järelikult pole usutav Robertas Požela väide, et ta soovis sooritada taktikalist manöövrit hilisema tehnilise tõkke kasutamiseks. Sellisel viisil erivahendi kasutamist pole kooskõlas

§ 12lg 4 ka protokollitud.

1. Hinnates Robertas Požela käitumist enne ja pärast otsasõitu on selge, et see ei kinnita tema tahet sooritada taktikaline manööver. Kaitsja seisukoht, et Robertas Požela ei asunud sündmust varjama, ei ole õige. Apellandi väide, et politseinikud ei kanna MIS-i andmeid, on õige, kuid apellant jätab tähelepanuta, et seda täidetakse politseiametnike sõnade järgi. Kriminaalasjas on esitatud tõend, mis näitab, kuidas süüdistatav tolle õhtu sündmust kirjeldas. Lisaks ei kandnud Robertas Požela vahejuhtumit teenistuskaardile ning ei lisanud pardakaamera videosalvestist kausta. Välijuhti ja/või ülemust süüdistatav juhtunust ei teavitanud. Kui varjamisele lisada fakt, et kannatanule sõideti otsa kiirusega, mis oli pea 40km/h, siis saab teha järelduse, et süüdistatav soovis X peatada talle autoga otsa sõites. Seda, et süüdistatav ise ei käsitlenud sündmust õnnetusjuhtumina, näitab tema enda käitumine, mis on näha vormikaamera salvestiselt. Kuigi kannatanu kaebas pärast kokkupõrget valu, ei registreerinud Robertas Požela ka liiklusõnnetust.
2. Õige pole apellandi seisukoht, mille järgi on ekslik maakohtu väide, et X tegevuses ei esinenud kõrgendatud ohtu. Vastab tõele, et kannatanu ei käitunud avalikus kohas kooskõlas

§ 55

lg 1 p 2 sätestatud käitumise üldnõuetega ning süüdistatav teostas kooskõlas

§ 572avalikus kohas käitumisnõuete järgimise üle riiklikku järelevalvet.

Robertas Poželal oli kannatanu käitumise tõttu õigus teostada

§ 32

sätestatud riikliku järelevalve erimeedet, süüdistatav selgitas, et ta soovis tuvastada X isikusamasuse ja temaga vestelda. Kooskõlas

§ 76

lg 3 ei ole isikuga vestlemise eesmärgil lubatud riiklikku sundi rakendada, küll aga võimaldab seda

§ 32lg 5 (s.o isikusamasuse tuvastamine).

Järelikult oli Robertas Poželal õigus kohaldada riikliku järelevalve erimeedet, peatada kannatanu isikusamasuse tuvastamiseks ja nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist. Sunni kohaldamisel tuleb arvestada

§-des 7 ja 9 sätestatuga (meedet rakendatakse ainult seaduse alusel ja selle kohaldamine peab olema proportsionaalne). 44.

§ 74

lg 1 järgi on vahetu sund füüsilise isiku mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. Erivahendite ja teenistusrelvade ammendav loetelu sisaldub

§-des 781 ja 782. Robertas Požela kasutas kannatanu edasiliikumise takistamiseks ja kinnipidamise tagamiseks füüsilist jõudu nii, et ta sõitis kannatanule patrullsõidukiga otsa. See ei ole lubatud, sest politseisõiduk ei ole sunnivahendiks

§ 74mõttes.

Kaitsja seisukoht, et patrullsõiduk on erivahend

§ 781p 6 mõttes, ei ühti õiguskirjanduses kajastatuga.

Selle järgi mõistetakse tehnilise tõkkena kõiki vahendeid, mis on mõeldud isikute passiivseks suunamiseks ja takistamiseks. Arvestades, et seaduse järgi pole sunni kohaldamine sõidukit kasutades lubatav, oli Robertas Požela tegevus ebaseaduslik. Erivahendi kasutamist ei ole protokollitud. 45. Prokuratuur möönab, et asja lahendamisel selgus maakohtus, et praktikas on patrullsõidukist saanud vahend, mida politsei kasutab turvataktikalistel eesmärkidel, s.o

§ 74

sätestatud sunnivahendite loetelu on tõlgendatud nii, et teenistussõidukit on võimalik kasutada füüsilise jõu ja erivahendina. Juhul, kui see oli seadusandja eesmärk, oli Robertas Poželal seaduslik alus kasutada sõidukit sunni kohaldamisel

mõttes, kuid jätkuvalt peab see olema saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Seda, et see antud juhul nii ei olnud, maakohus tegelikult süüdistatavale ette heidabki. 46. Robertas Požela oli

§ 7

järgi kohustatud oma teenistusülesannete täitmisel ja tekkinud probleemi lahendamisel lähtuma õigustatud eesmärgist. Sealjuures on tegevuse aluseks elulise juhtumi asjaolud, mitte seaduses sisalduv võimalus ja õiguslik alus. Proportsionaalsuse põhimõtte sisuks on idee, et probleemi lahendamine peab olema tõhus ja eesmärgipärane, kui eesmärgi saavutamiseks võib isiku õigusi ja vabadusi kahjustada nii vähe kui võimalik. Antud juhul eesmärk saavutati – X peatati. Samas seati peatamisega ohtu tema elu, kuid see ei ole juhtumi asjaolusid ja taotletavat eesmärki (vestluse läbiviimine) silmas pidades põhjendatud. Kannatanu käitumine (patrullsõiduki kapotile hüppamine) ei põhjustanud kõrgendatud ohtu ning sestap ei olnud sõiduki kasutamine tema peatamiseks õigustatud.

1. Kuivõrd süüdistatav ületas väga selgelt lubatud piiri, oli tegemist ebaseadusliku füüsilise jõu kasutamisega KarS § 291 lg 1 mõttes. Vahetu sunni kasutamine ei ole lubatud, kui sellega põhjustatakse suurem kahju, kui ära hoitakse. Patrullsõiduki kasutamine oma füüsilise jõu mõju suurendamiseks sarnaneb surmava jõu kasutamise ohtlikkusega.
2. Kaitsja väide, et süüdistus ei räägi kannatanule abi osutamata jätmisest, on vale. Vaatamata sellele, et süüdistuses ei viidata normile, mida Robertas Požela rikkus, on viide süüdistatava tegevusele süüdistuse tekstis olemas.
3. Kaitsja hinnangul oli kannatanule käeraudade paigaldamine põhjendatud, kuid apellant jätab tähelepanuta, et pärast kannatanu peatamist jätkas Robertas Požela riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamist

§ 572

alusel, milleks oli

§ 37lg 1 p 2.

Nimetatud erimeede annab politseile õiguse kontrollida joobeseisundile viitavate tunnuste korral isiku organismis alkoholi esinemist kui ta võib olla ohtlik endale või teistele. Kriminaalasjas on tõendatud, et joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis märgitu ei vasta tegelikkusele. 50.

§ 42

järgi võib isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Protokolli järgi toimetati X arestimajja kainenema, sest ta otsustas joobeseisundis hüpata politseiauto peale (kapotile). Protokolli on kantud joobeseisundile viitavad tunnused, mida tegelikult ei esinenud. See viitab kannatanu karistamisele, mitte tema kaitsmisele. Sama kinnitavad ametnike ütlused, mille kohaselt toimetati X jaoskonda sellepärast, et ta edasi lolluseid ei teeks, sest ta pani toime huvitava ja omapärase teo. Ainukese menetluses kinnitust saanud ohu kannatanu tervisele tekitas Robertas Požela. 51. Kannatanu käitumine pärast kinnipidamist oli kahetsev, alandlik, ta oli just saanud viga ja ei suutnud püstigi tõusta. Mitte miski ei viidanud tõenäosusele, et ta tekitab edaspidi endale või teistele kahju. Süüdistatava poolt esitatud kaalutlused (kannatanu emotsionaalne seisund, tema juurest leitud hambakaitsmed jne) on esitatud tagantjärele oma tegevuse õigustamiseks. Nii näiteks leiti hambakaitsmed alles jaoskonnas, kannatanu asjade läbivaatusel. Kuivõrd X kainenema viimiseks

§ 42

sätestatud alust ei olnud, võeti temalt 02.04.2022 alates kella 04.10 kuni 14.40 vabadus ja seda tehti ebaseaduslikult. 52. Süüdistatav kasutas käeraudu kannatanu kainenema viimise tõttu.

§ 42

lg 5 järgi on lubatud isiku kainenema toimetamisel kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. X kainenema toimetamise protokolli kohaselt kasutati tema suhtes käeraudu kella 04.10-04.20 märkusega „transport“. Põhjusel, et kannatanu suhtes erimeetme (kainenema viimine) rakendamine ei olnud õiguspärane, ei olnud lubatud ka sunni (käeraudade) kasutamine. Mis puudutab kaitsja väidet, et käerauad paigaldati seoses isiku eelneva põgenemisega, siis on erivahendi kohaldamisel meetme protokollimine kooskõlas

§ 12lg 4 alati kohustuslik.

Antud juhul protokolliti erivahendi kasutamine seoses isiku kainenema toimetamisega (

§ 42

) põhjendusega „transport“, mitte isikusamasuse tuvastamise eesmärgil (

§ 32). Kaitsja kirjalik seisukoht: 53.

Prokuratuuri väide, et süüdistatav sõitis kannatanule otsa sõidukiirusega 40 km/h, ei põhine tõenditel. Tõendamata asjaolu tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Eksperdi arvamusega ekspertiisiaktis nr 22E-IV00001 on tõendatud, et Robertas Požela pidurdas enne kokkupõrget.

1. Prokuratuuri väide, et kaitsja jaatab seda, et süüdistatav kasutas patrullsõidukit sunnivahendina kannatanu peatamiseks, on kohut eksitav. Robertas Požela soovis teha taktikalise manöövri kannatanust paremalt poolt möödudes ja seejärel kannatanu peatada. Kirjeldatud viisil on patrullsõiduki kasutamine erivahendina lubatav. Seletuskirja järgi võib teenistussõiduk olla erivahend nt teesulu tekitamiseks või vägivaldseks muutunud avaliku kogunemise ala piiramiseks.
2. Prokuratuur on hakanud KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul väitma, et protokolli kirjutatud kannatanu joobeseisundile viitavaid tunnuseid tegelikult ei esinenud ja olulist ohtu ei olnud. Need väited on paljasõnalised ja tõendamata. Eeldused kannatanu joobeseisundi tuvastamiseks olid olemas.
3. Käeraudade kasutamine oli lubatud, sest süüdistatav toimetas kannatanu kainenema kooskõlas

§ 42

sätestatuga.

§ 78

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi võib politsei käeraudu kasutada mh juhul, kui on alust arvata, et isik osutab füüsilist vastupanu ja/või võib põgeneda. Süüdistatava jaoks olid viidatud alused olemas. Käerauad pandi kannatanule peale selleks, et ta ei üritaks uuesti põgeneda ning teda oleks võimalik ohutult transportida. Erivahendit kasutati väga lühikest aega, kümme minutit. Süüdistatav käsitas käeraudu seaduses sätestatud volituste piires.

1. Kuivõrd maakohtu otsus tuleb tühistada ja klient õigeks apellatsioonimenetluse kulu, mis on kokku 3153 eurot, kandma riik. mõista, peab Ringkonnakohtu seisukoht:
2. Esmalt lahendab ringkonnakohus küsimuse, kas süüdistatava Robertas Požela tegu vastab KarS § 291 lg 1 teokoosseisule või oli tegu liiklusõnnetusega (I). Seejärel vaeb kolleegium seda, kas süüdistataval oli alust kannatanu Xt rauduskäsi kainenema viia või mitte (II). Viimaks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab asja menetluskulud (III). I
3. Vaidlus puudub maakohtu tuvastatud faktide üle, et süüdistusaktis kirjeldatud 02.04.2023 sündmused käivitusid siis, kui X hüppas korraks istuma Pärnus Rüütli tänaval seisva politseisõiduki kapotile ning sel hetkel autos viibinud juht ja patrullpolitseinikuna teenistusülesandeid täitnud Robertas Požela pidas vajalikuks kannatanu käitumisele reageerida.
4. Kolleegium jagab nii maakohtu kui ka apellandi ja prokuratuuri ühist seisukohta, et Robertas Poželal oli põhjust ja õigust kannatanu peatamiseks ja tema isikusamasuse tuvastamiseks (vt

§-d 5 ja 32). Lisaks juba menetluses korduvalt kõlanud argumentidele, mis käsitasid kannatanu käitumise ebaõigsust ning seda, et tema teo pinnalt võis tol ööl riiklikku järelevalvet teinud patrullekipaaž teha negatiivse ohuprognoosi (vt ka asjatundja HL ütlused kd II tlk 59-83), märgib kolleegium, et X tegu – võõra auto kapotile hüppamine – on vaatamata soovile teha nalja või poseerida laheda foto tarbeks (vt videolt, kuidas kannatanu tõstab käed sirgelt pea kohale) juba olemuslikult selline, mis võib kahjustada teise isiku vara. Olenemata sellest, et kolleegiumile arusaadavalt hiljem kannatanu suhtes mittemingisuguseid menetlusi ei alustatud, tuleb politseiametnikul talle antud volituste piires sekkuda, kui inimese käitumine pole ilmselgelt kooskõlas ühiskonnas kokkulepitud käitumisnormide ja -tavadega ning võib kahjustada teiste isikute õigushüvesid.

3 ptk-s paiknev isikusamasuse tuvastamine on riikliku järelevalve erimeede ning kooskõlas PPVS § 71 on politseiametnikul riikliku järelevalve meetme (nii üld- kui erimeede) kohaldamise õigus.

1. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et pärast politseiauto kapotile istuma potsatamist hüppas X sealt kohe maha ja jooksis kiiresti eemale. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Robertas Požela pidi oma järgmised sammud otsustama väga kitsas ajaraamis. Arvestades asjatundja HL ütlusi kd II tlk 59-83), et patrull peab turvalisuse huvides töötama paaris, üksteisest eraldumine on enne asjaolude välja selgitamist täiendav turvarisk ning koos põgenikku jälitades tuleb lisaks eesliikujale arvestada ka paarilise jooksutempoga, on Robertas Požela otsustus - mitte jalastuda - ilmselt adekvaatne ja olukorrale vastav. Süüdistatav selgitas, et kannatanu liikumistempo ja jalas olnud politseisaabaste raskuse tõttu oli väga ebatõenäoline Xle jalgsi järele jõuda. Robertas Požela selgitused riimuvad videosalvestisega, millelt nähtu kinnitab, et kannatanu liigub edasi väga nobedalt. Asjatundja HL selgitas kohtus, et süüdistatava kavatsus sõita Xle autoga järele, ei olnud vale: turvataktikalistel kaalutlustel tuleb praktikas ette olukordi, kus inimest tuleb esmalt sõidukiga taga ajada selleks, et sobival kohal jalastudes oleks võimalik põgeneja kätte saada. Ringkonnakohtu hinnangul ei vastusta seda, et kehtiv seadus ei keela politseil vajadusel põgenevat inimest autoga jälitada, ka prokuratuur.
2. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu tuvastatud ja tõenditel põhinevat asjaolu, et 02.04.2022 öösel, peale kella 04.00 põrkasid X ja Robertas Požela juhitud patrullsõiduk Pärnu linnas Rüütli tn 40A asuva hoone ees kokku. Maakohus pidas õigeks süüdistuse väidet, et Robertas Požela kasutas vahetut sundi

5 ptk mõttes ja sõitis patrullsõidukiga selle ees jooksvale Xle meelega otsa selleks, et kannatanu peatada. Maakohtu järelduse vaidlustas apellant, kelle hinnangul toimus liiklusõnnetus pärast seda, kui Robertas Požela kavandatud taktikaline manööver (s.o mööduda jooksvast kannatanust sõidukiga paremalt ja sõita talle ette) X ootamatu suunamuutuse tõttu ebaõnnestus. Ringkonnakohtule arusaadavalt on maakohus kaitsja hinnangul kohtule esitatud tõendeid valesti hinnanud: esiteks pole nende alusel võimalik teha järeldust, et süüdistatav ei pidurdanud piisava intensiivsusega ja teiseks on vale, et Robertas Poželal ei olnud võimalik kannatanust teda kahjustamata paremalt poolt mööduda. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel täies mahus kordamata ja lisab omalt poolt järgmist.

1. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud kokkupõrget analüüsides tõendina Robertas Požela ütlusi (vt siinkohal maakohtu otsuse lk 13 keskmine lõik, kd II tlk 183), mis kinnitavad, et süüdistataval ei olnud kavatsust kannatanule autoga otsa sõita. Ringkonnakohus nendib, et maakohus jättis õigesti kõrvale süüdistatava ja tunnistaja Y ütlused selle kohta, et kokkupõrke põhjustas sõiduki ees ootamatult seisma jäänud X. Maakohus märkis, et Robertas Požela ja tema paarilise ütlused on selles osas vastuolus ülejäänud tõenditega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. X kinnitas kohtus (kd II tlk 26-34), et auto sõitis talle selja tagant sisse sel hetkel, kui ta jooksis. Ta vaatas küll korraks üle parema õla tagasi sõiduki poole, kuid ta ei jäänud seisma, vaid jooksis edasi. Seda, et kannatanu rääkis tõtt, nähtub pardakaamera salvestisest tehtud salvestiselt (kd I tlk 105). Järelikult toimis maakohus õigesti, kui tunnistas süüdistatava ja tunnistaja ütlused selles osas ebausaldusväärseks. Kolleegium möönab, et kahetsusväärselt ei ole maakohus võtnud selget seisukohta, kas süüdistatava Robertas Požela ütlused, mis puudutavad soovi mööduda kannatanust paremalt poolt ja seda, et ta pidurdas, tuleb kõrvale jätta või mitte. Kohus on esmalt (vt uuesti kohtuotsuse lk 13, kd II tlk 183) tuvastanud, et süüdistatava ütlused pole ajaliselt järjepidevad: kui kohtus ütles Robertas Požela, et ta tahtis kannatanust mööda põigata paremalt ning vajutas enne kokkupõrget pidurit, siis kohtueelses menetluses rääkis süüdistatav vasakult möödumisest ja ei maininud, et ta pidurdas. Otsust edasi lugedes ei selgu, kas maakohtu hinnangul olid süüdistatava ütlused vastuolu selgitamiseks (s.o ta võis kohtueelses menetluses kannatanu suunda valesti väljendada ning pidurdamist ta varem lihtsalt ei maininud) kohtu jaoks veenvad või ei. Ringkonnakohus nendib, et kuivõrd viidatud ütlusi selgesõnaliselt kõrvale heidetud pole, siis tuleb eeldada, et süüdistatav suutis siin maakohtule vastuvõetaval moel põhjendada eri menetlusetappides antud ütluste vastuolulisust ning kohus võttis ütlusi asja lahendamisel siiski arvesse. Nii näiteks ongi otsuses märgitud, et süüdistatava väide pidurdamise kohta on õige (vt maakohtu otsuse lk 12 alt lugedes
2. lõik, kd II tlk 182).
3. Vaatamata sellele, et maakohus ei jätnud süüdistatava selgitusi oma kavatsuste kohta tõendeid hinnates otsesõnu kõrvale, on õige kaitsja seisukoht, et kohtu hinnangul ei riimunud Robertas Požela kaitseversioon ja järelikult ka seda kinnitavad ütlused sündmuskoha vaatlusprotokolliga (vt maakohtu otsuse lk 14 alt lugedes
4. lõik, kd II tlk 14). Kaitsjaga tuleb nõustuda, et maakohtu põhjendus on lakooniline ja põhineb ainult sündmuskoha vaatlusprotokollil olukorras, kus kohtu käsutuses oli teisigi tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et selle kohta, mis võis 02.04.2022 Pärnus Rüütli 40A asuva hoone ees kõnniteel juhtuda, esitati kohtule järgmised dokumendid: Robertas Požela juhitud patrullsõiduki pardakaamera salvestise salvestis ja selle 18.04.2022 vaatlusprotokoll (kd I tlk 100-105); 25.04.2022 kujutiseekspertiisi akt nr 22E-IV0001 (kd I tlk 106-110); 05.07.2022 asitõendi ehk politsei esõidupäeviku haldusprogrammist tehtud ekraanitõmmise vaatlusprotokoll (kd I tlk 113-115); Pärnu linnakaamerate 22.04.2022 vaatlusprotokoll (kd I tlk 116-118); 12.04.2022 sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd I tlk 119-129); 21.04.2022 asitõendi ehk patrullsõiduki vaatlusprotokoll ja selle lisa (kd I tlk 130-139); 26.05.2022 asitõendi ehk patrullsõiduki pardakaamera vaatlusprotokoll (kd I tlk 140-144). Lisaks andsid sündmuse kohta ütlusi sellega vahetult kokku puutunud süüdistatav Robertas Požela (kd II tlk 95-124), kannatanu X (kd II tlk 26-34) ja tunnistaja Y (kd I tlk 184-196). Siiski ei võimalda tõendid kogumis jagada kaitsja seisukohta, et maakohtu lõppjäreldus on vale.
5. Politsei e-sõidupäeviku haldusprogrammist tehtud ekraanitõmmise vaatlusprotokolli võib ringkonnakohtu hinnangul kõrvale heita. Vaatluse käigus fikseeriti Robertas Požela juhitud patrullsõiduki liikumine 02.04.2022 kella 04.04–04.09 ehk alates hetkest, mil süüdistatav hakkas põgenevat kannatanut sõidukiga jälitama kuni kokkupõrkeni. Vaidlust selle üle, kust patrullauto liikuma hakkas ja kuhu jõudis, pole ning lisaks on teekonda kirjeldanud nii süüdistatav, kannatanu kui ka tunnistaja Y.
6. Robertas Požela juhitud sõiduki pardakaamera salvestise salvestist vaadates tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada kahe asjaoluga. Esiteks on tõendatud, et kriminaalasja juurde võetud ja vaadeldud salvestis (andmekandja kd I tlk 105) ei pärine pardakaamera mälukaardilt. Sõiduki vaatlusel tuvastati, et ajaliselt kõige varajasemad pardakaamera salvestised on märgistatud kuupäevaga 10.04.
7. Kriminaaltoimikus oleva salvestise autor on tunnistaja C (kd I tlk 204-207), kelle ütlustega on tõendatud, et ta filmis selle 02.04.2022 siis, kui ta vaatas politseijaoskonnas koos Robertas Požela ja Yga pardakaamera salvestist. Tunnistaja tehtud videot vaadates on näha, et ekraani filmides ei istunud C tõenäoliselt otse arvutimonitori vastas ja sellega kohakuti, vaid ta istus või seisis pigem vasakul, sest filmitud on vastava kaldega. Teiseks tuleb arvestada pardakaamera paiknemist sõidukis. Vaatlusega tuvastati, et kaamera ei ole sõiduki tuuleklaasi mõttelisel keskjoonel, vaid see asus salongist vaadates tahavaatepeegli jala kõrval, pisut paremal pool (vt foto nr 3 kd I tlk 142). Lisaks on oluline, et kaamerat oli võimalik liigutada ainult suunaga ülevalt alla, mitte vasakult paremale. Seega: kuigi sõidukis viibijatel puudus võimalus kaamerat manuaalselt paremale või vasakule suunata, tuleb siiski arvestada, et see ei talletanud sündmust sõiduki mõtteliselt keskmiselt pikiteljelt, vaid õige veidi paremalt. Noil põhjustel ei piisa ainult salvestisest tegemaks tõsikindlaid järeldusi, kus jooksja ja sõiduk tee mõttelise keskjoone suhtes paiknesid või kuhu poole ja kui palju nad kaldusid (vt siinkohal prokuratuuri kirjalik seisukoht). Video vaatajal tuleb arvestada, et ekraanilt nähtu on pardakaamera salvestisest tehtud video ning algne klipp ei olnud filmitud tuuleklaasi keskelt. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb noil põhjusel vaatajal esmalt aru saada, kus on patrullsõiduki Škoda Superb mõtteline keskmine pikitelg. Kõige paremaks orientiiriks selle määratlemisel on 11.04.2022 auto vaatlusel tehtud foto nr 6 (kd I tlk 133). Fotol on pildistatud sõidukit otsevaates ning pildil on näha, et auto iluvõrest ülespoole jääb sõiduki marki (Škoda) tähistav metallist logo, mis asub esiosa keskel. Sõiduki kapott ei ole ühtlaselt voolujooneline, vaid logo juurest on kapott mõlemalt poolt võrdselt veidi kõrgemaks n-ö volditud ning ülejäänud kapotiosast veidi ülespoole jäävat osa eraldavad jooned ulatuvad tuuleklaasini. Nende joonte abil saabki määrata sõidukit täpselt keskelt poolitava mõttelise pikitelje. See, kuidas on kirjeldatu näha sõiduki salongist on kujutatud ka pardakaamera salvestisest tehtud videol – vt nt 0,20sek. Arusaam, kus asub sõiduki mõtteline keskmine pikitelg, on koos pardakaamera salvestisest tehtud videoga ning sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga väga oluline. Kuid sellest edaspidi, kui kolleegium hindab apellandi väiteid kannatanu asendi kohta.
8. Patrullsõiduki pardakaamera videost tehtud salvestis võimaldab kolleegiumi arvates teha järelduse, et politseiauto põrkab kannatanuga kokku kõnnitee parempoolses osas. Süüdistatava sõnu selle kohta, kuhu poole ta sõiduki suunas, kinnitab lisaks salvestisele sündmuskoha vaatlusprotokoll.
9. Sündmuskoha vaatlusel tuvastati, et teed katvatel tänavasillutuskividel on kaks paralleelset kraapejälgede kogumit. Ringkonnakohtu hinnangul on need Robertas Požela sõiduki rehvide jäljed. Vaatamata sellele, et vaatlus toimus protokolli järgi 12.04.2022 ehk kümme päeva pärast süüdistuse esemeks olevat sündmust, on kolleegiumi arvates mõistlik eeldada, et jäljed säilisid. Esiteks oli sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi tegemist kõnniteega, kus autoliiklus on praktiliselt olematu. Järelikult pole väga tõenäoline, et sündmuskohal olevad jäljed jätsid või selle rikkusid seal vahepeal liigelnud teised sõidukid. Teiseks tuleb sündmuskoha vaatlusprotokolli kõrvutada teiste tõenditega. Patrullsõiduki vaatlusel tuvastati, et patrullautol olid all talvised naastrehvid (vt foto nr 5 kd I tlk 132). Naelrehvid on erinevalt lamell- või suverehvidest varustatud väljaulatuvate metallkomponentidega, mis kraabivad pidurdamisel pinnast. Paralleelsete kraapejälgede vaheline laius mõõdetuna jälgede kogumi keskelt oli 1,58m (vt uuesti foto nr 5) ning see vastab sõiduauto Škoda Superb üldandmetele, mille järgi on selle mudeli kereosa absoluutne laius 1,864m. Sündmuskoha vaatlusprotokolli koos pardakaamera salvestisest tehtud videoga vaadates on selge, et rehvijälgede paiknemine klapib salvestiselt nähtuva patrullsõiduki asendiga nii teel kui ka seal paiknevate esemete (nt pingid) suhtes.
10. Visuaalselt kujutavad kõige paremini Robertas Požela sõiduki liikumise suunda ja kokkupõrkejärgset asendit sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotod nr 3-5 (vt kd I tlk 121-122). Nendelt on näha, et patrullsõiduk oli praktiliselt kõnnitee paremas servas. Lisaks on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistatav pidurdas siis, kui ta kannatanule autoga järgnes (vt maakohtu otsuse lk 12, kd I tlk 182 alt lugedes
11. lõik). Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et Robertas Požela vajutas pidurit kaks korda. Esiteks kinnitab väidet linnakaamerate salvestise vaatlus, kust on näha, et pidurituled süttivad kahel korral. Teiseks riimub linnakaamerate videotelt nähtuv sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Sündmuskohta vaadeldes tuvastati kaks kraapejälgede kogumit ning kolleegium on otsuse p 69 sedastanud, et need on Robertas Požela juhitud auto rehvijäljed. Juhi vaates parema rehvi jäljed tähistati numbritega 1, 4, 6 ja 7 ning vasakpoolse rehvi jäljed numbritega 2, 3, 5 ja 8 (vt foto nr 5 kd I tlk 122). Vaatlusega tuvastati, et paralleelsed kraapejäljed küll algavad punktidest 1 ja 2, kuid need katkevad ning hakkavad uuesti kulgema punktidest 3 ja
13. Vaatamata sellele, et kolleegiumi hinnangul on tõendatud kaks kaitseversiooni esmapilgul kinnitavat asjaolu (s.o süüdistatav pidurdas ja tema juhitud sõiduk peatus kõnnitee parempoolses servas) on ringkonnakohtu arvates kaitseväide õnnetusjuhtumi toimumise kohta tõenditega ümber lükatav.
14. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et Robertas Poželal ei olnud võimalik kannatanust ohutult mööduda. Videolt on näha, et kannatanu ilmub juhi vaatevälja siis, kui ta on Rüütli 40A asuva Pärnu Uue Kunsti Muuseumi (edaspidi UKM) ukse kõrval (salvestisel 0,25-0,26sek). Seal on sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi kõnnitee kõige kitsam koht. Selles kohas oli Robertas Poželal võimalik Xst autoga paremalt mööduda 3,86m laiusel kõnniteel (vt foto nr 4 ja selle all olev tekst kd I tlk 121-122). Süüdistatava sõnul (kd II tlk 100) ei saanud ta kannatanust ruumikitsikuse tõttu mööduda kohas, kus oli UKM-i viiv kaldtee (s.o kõnnitee maksimaalse laiusega 3.86m). Pärast kaldteest möödumist on kõnnitee sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi märksa laiem, maksimaalselt 5,88m (vt foto nr 18 ja selle all olev tekst kd I tlk 128). Robertas Požela märkis, et ta jõudis Xle autoga järgi siis, kui kannatanu oli kohakuti purskkaevudega, mis on paremal pool asuva platsi peal (vt siinkohal foto nr 18 kd I tlk 128). Sel hetkel nägi ta võimalust kannatanust paremalt möödumiseks (kd II tlk 102), sest X võttis suuna vasakule. Ringkonnakohus möönab, et juhul, kui kannatanu oleks jooksnud selle koha peal täpselt tee keskel, siis oleks kõnniteel laiusega 5,88m temast nii paremale kui ka vasakule jäänud 2,94m laiune vaba ruum, millest pärast sõiduki kere absoluutlaiuse lahutamist jääb järele veel 1,076m. Iseenesest võimaldaks see vahemaa kindla käega juhil (kelleks operatiivsõiduki koolituse läbinud Robertas Poželat võib kahtlemata pidada) ees jooksvast inimesest küll väga napilt, aga siiski edukalt mööda põigata. Samas on seda võimalik teha üksnes tingimusel, et jooksja oma suunda üldse ei muuda või kaldub kindlasti jätkuvalt ainult vasakule poole või ei jää ootamatult seisma. Paraku pole kolleegiumi arvates elulises situatsioonis põgeneva inimese käitumist võimalik mingisugusesse kindlasse malli sobitada ning sel põhjusel pole soovitud tulemus ehk antud juhul kannatanu elu ja tervist säästev ohutu möödasõit mitte kunagi garanteeritud. Ainuke kriteerium, mille peale möödapõike sooritaja sellises olukorras loota saab, on tegelikult hea õnn. Süüdistatava sõnul viitaski kõik tema hinnangul sellele, et plaan autoga ohutult mööda põigata ja kannatanu tee tõkestada õnnestub (kd II tlk 103). Kolleegium süüdistatava sõnu usaldusväärseks ei pea. Antud juhul räägivad tõendid seda, et Robertas Požela pidas sel hetkel hoopis võimalikuks, et kannatanu soovib joosta sihilikult paremale ning sel põhjusel oli otsasõit kavatsetud.
15. Kolleegium märgib, et üks lahutamatu osa patrullpolitseiniku igapäevatööst on inimeste käitumise prognoosimine (vt siinkohal ka asjatundja HL ütlused nn VOOT põhimõtte rakendamise kohta). Mõistetavalt ei suutnud Robertas Požela kohe hakata mõtlema, mida X järgmiseks võib teha. Süüdistatav ütleski, et esimese hooga ei olnud tal aimugi, kuhu poole kapotile hüpanud kannatanu jooksma hakkab (vt süüdistatava ütlused kd II tlk 100), võimalikud olid väga erinevad variandid. Samas nähtub tõenditest, et pärast üllatusmomendi lahtumist proovis süüdistatav X järgmisi võimalikke samme ette arvata ning ringkonnakohtu hinnangul tegi süüdistatav seda kindlasti vahetult ette kokkupõrke toimumist.
16. Nii näiteks selgitas süüdistatav, et ta eeldas roolis olles korduvalt, et kannatanu jääb seisma (kd II tlk 102), sest selleks olid tema hinnangul võimalused nii Rüütli tn lõpus kui ka rongi1 juures. Järelikult Robertas Požela sel hetkel juba kalkuleeris, mida kannatanu võib järgmisel hetkel teha. Mis puudutab süüdistuse esemeks olevat sündmust, siis videosalvestiselt nähtub sündmuskohalt pilt, mida tol hetkel nägi autoroolis olev süüdistatav: Rüütli tn 40A asuva hoone ees on kõnnitee, mille paremale poole jääb jalakäijatele mõeldud plats, mida ääristavad tänavavalgustuspostid, pingid ja prügikastid (vt fotod nr 3, 4 ja 18, kd I tlk 121 ning 128). Loetletud esemete suurust ja paiknemist arvestades on ilmne, et nende vahelt ei ole autojuhil 1 Pärnus Rüütli tn 40A juures asuv Pärnu kitsarööpmelise raudtee mälestusmärk sõidukiga, mille üldpikkus on 4,856m ja absoluutlaius 1,864m, võimalik nende vahelt end ohtu seadmata platsile mõõduka hooga keerata ning sel põhjusel võib jalgsi liikuja olla kindel, et sinna talle autoga järgneda ei saa. Tunnistaja Y ütleski kohtus, et tema eeldas sel hetkel, et X jookseb nagunii paremale, kuhu nemad ei oleks autoga saanud (kd I tlk 192). Sama kinnitas Robertas Požela. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et „Ma algselt oletasin, kui mina oleksin see inimene, kes ära jookseb, siis mina oleks jooksnud risti sinna Vabaduse väljakule, sest sinna ma ei pääse sõidukiga“ (kd II tlk 101) ning „Kui mina oleks sellise asja teinud, siis mina oleksin küll jooksnud üle risti, et autoga enam mulle järgi ei saa tulla“. Arvestades nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlusi ning seda, et kannatanu kasutas põgenemiseks jalakäijatele mõeldud platsiga külgnevat kõnniteed, mis omakorda on ääristatud linnakujunduslike elementidega nii, et need takistaks sõidukite liikumist paremal asuvale jalakäijatele mõeldud väljakule, on kolleegiumi arvates usutav, et süüdistatav pidas võimalikuks, et X võtab suuna paremale. Järelikult ei tahtnud Robertas Požela kannatanust mööduda, vaid seadis omale eesmärgiks takistada X jooksmist platsile.
17. Lisaks räägib selle poolt, et süüdistataval ei olnud kavas Xt säästa ning ta sooviski kannatanut takistada talle otsa sõites, paraku videosalvestis. Esiteks on videolt näha, kuidas sõiduk kannatanuga pikivahe hoidmise asemel talle hoogsalt läheneb ja sel põhjusel pole võimalik öelda, et süüdistataval ei olnud kavatsust põgenikku peatada teda autoga korraks n.ö müksates. Teiseks ei ole tegelikult mittemingisugust vahet, kas kannatanu kaldub korraks vasakule, paremale või jookseb keset teed, sest X on kogu aeg auto esiosaga kohakuti ja ta ei liigu kordagi selle võimalikust puuteulatusest välja. Patrullsõiduki poolt sündmuskohale jäetud jälgi vaadates on selge, et sõiduk suurt rohkem enam paremale hoida ei saanud, seal olid ees takistused (pingid, valgustid). Järelikult ei ole õiged Robertas Požela ütlused, et tal oli hea võimalus süüdistatavast mööduda. Videosalvestise järgi juhil selleks reaalset võimalust kordagi ei avanenud. Kui salvestise vaatamisel paralleelselt pidevalt jälgida, kus on patrullsõiduki mõtteline keskmine pikitelg (vt uuesti otsuse p 66) ja kõrvutada seda sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga (vt nt foto nr 18 kd I tlk 128), siis on õige prokuratuuri tähelepanek, et Robertas Poželal ei olnud kordagi arvestatavat võimalust kannatanust ohutult mööduda ning sellest pidi juht kõiki asjaolusid arvesse võttes juba koha peal aru saama.
18. Kaitsja arvates välistab süüdistatava tahtluse ja soovi kokkupõrget vältida fakt, et Robertas Požela pidurdas. Maakohtu järeldus, et süüdistatav ei teinud seda piisava intensiivsusega, on kaitsja hinnangul vale ja ei põhine tõenditel. Kaitsja on seisukohal, et eelduslikult oli patrullsõiduki kiirus enne kokkupõrget ca 30 km/h ning seega oli auto peatumisteekond ca 13,3 meetrit. Seega ei olnud süüdistataval võimalik sõidukit koheselt peatada. Prokuratuur omakorda on arvamusel, et liiklusõnnetusest pole paslik rääkida, sest süüdistatav sõitis hoogu vähendamata kannatanule selga sõidukiirusega 40 km/h.
19. Eelduslikult on apellatsioonimenetluse pooled lähtunud süüdistatava juhitud sõiduki sõidukiiruse määratlemisel 25.04.2022 kujutiseekspertiisi aktis nr 22E-IV0001 väljendatust. Eksperdi arvamus on selles järgmine: „Ekspertiisi käigus parandati videofaili Snapchat676151326“, et kiirusmõõteseadme tablool olevad numbrid oleksid paremini eristatavad. Ning otsiti kaadreid, kus oleks kõige selgemini nähtav patrullsõiduki esipaneelilt oleva kiirusmõõteseadme numbriline näit. Kõige selgemalt olid numbrid/number nähtavad kaadritel 838-839 (00:27:9) ja 854-855 (00:28:5). Parendatud video kopeeriti CD-plaadile (lisa 3) ning fototabelid (lisa 1 ja lisa 2) nimetatud kaadritega edastatakse koos ekspertiisiaktiga“. Ekspertiisiakti kirjeldavas osas on ekspert märkinud, et salvestise kaadritel 838 ja 839 (00:27.9) on nähtavad kiirusmõõteseadme tablool kaks (rohelist) numbrit ning esimene number on tõenäoliselt
20. Kaadrid 854 ja 855 on salvestatud hetkel, millal algas tõenäoliselt pidurdamine, sest auto nina kalle muutub pidurdamisele iseloomulikult.
21. Ringkonnakohus märgib, et eksperdile tehti akti sissejuhatava osa järgi ülesandeks parandada võimalusel videofaili Snapchat-676151326 kvaliteeti, et oleks paremini eristatav videofailis nähtava patrullsõiduki esipaneelil oleva kiirusmõõteseadme numbriline näit (rohelist värvi näit) salvestuse algusest ajavahemikus 00:24 kuni 00:
22. Järelikult ei antud eksperdile ülesandeks parandada videofaili kvaliteeti ning tuvastada parendatud faili abil näiteks võrdlevat meetodi kasutades sõiduki kiirusmõõteseadme võimalik näit, mida ekspert on lähteülesande raamidest väljudes omal algatusel teinud. Samas on eksperdil kooskõlas KrMS § 98 lg 1 p 6 seada ja lahendada omal algatusel ekspertiisimääruses esitamata ekspertiisiülesanne. Kujutisekspertiis määratakse, kui on materjali vaja digitaalselt töödelda (nt parandada heli- või videosalvestise kvaliteeti) või materjali töödelda ja siis võrrelda selleks, et leida samasust kinnitavaid sarnasusi või ümberlükkavaid erisusi. Antud juhul ei hälbinud eksperdi omal algatusel püstitatud ja lahendatud ülesanne esialgsest, sest ilmselgelt määras menetleja ekspertiisi eesmärgiga videosalvestise kvaliteeti parandada selleks, et kiirusmõõteseadme näit oleks loetav.
23. Eksperdi arvamus on antud tõenäolises vormis ning seda võimalust on kohtupraktikas korduvalt aktsepteeritud (nt RKKKo 3-1-1-93-15). Järelikult on tõendatud, et salvestisel 00:27sek kujutatud hetkel võis Robertas Požela juhitud patrullsõiduki kiirus olla 40 km/h. Sellel hetkel jooksis kannatanu alles auto ees, tee keskel ning sõiduki salongis viibija vaates auto mõttelise keskmise pikiteljega samal joonel (vt selle määratlemise kohta otsuse p 66). Pikivahe sõidukiga on küll väike, kuid see pole kannatanu jaoks veel otseselt ohtlik. Apellandiga tuleb nõustuda, et selle kohta, milline võis olla sõiduki kiirus kokkupõrke hetkel (videol 0.28sek) mittemingisuguseid andmeid ei ole. Ekspert möönab, et esimesel numbril on kõige rohkem sarnasusi numbriga 4, ent midagi rohkemat ta parandatud lähtematerjali põhjal arvata ei saa. Viidatu ei ole tõenäoline eksperdi arvamus, sest ekspert on öelnud, et tal ei ole arvamuse esitamiseks piisavalt andmeid.
24. Kolleegiumi hinnangul on õige maakohtu seisukoht, et süüdistatav pidurdas, kuid ta ei teinud seda esimesel korral piisava intensiivsusega, mis on vajalik sõiduki peatamiseks. Ringkonnakohus märgib maakohtuga nõustuvalt, et kiiruse alandamine ei näita tahet kokkupõrget vältida, vaid soovi vähendada sellega kaasnevat võimalikku kahju. Sündmuskoha vaatlusel tuvastati, et sõiduk jättis sillutisele jäljed: parempoolne kraapejälgede kogum oli üldpikkusega (s.o punktist 1 kuni punktini 7) 10,9m ja vasakpoolne kogum (s.o punktist 2 kuni punktini 8) oli üldpikkusega 10,92m. Samas tuvastati vaatlusega, et need ca 11 meetrised kraapejäljed ja seega ka pidurdusteekond ei olnud ühtlane. Järelikult auto n.ö ei lohisenud peale pidurdamist mööda maad edasi, mis viitab, et piduripedaal hetkeks vabastati. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli parempoolne kraapejälgede kogum tee peal näha algpunktist 60 cm ulatuses, seejärel see katkes. Vasakpoolne kogum oli teel näha algpunktist 95 cm ulatuses, seejärel jäljed katkesid. Arvestades maas olevaid jälgi ning seda, et linnakaamera salvestiselt on näha, kuidas pärast esimest piduritulede süttimist sõiduk liigub, on tõendatud, et esimene pidurdus ei olnud kantud eesmärgist sõiduk jõuliselt peatada. Kuivõrd pidureid korraks rakendati, ei saanud kokkupõrke hetkel (salvestisel 0,28) auto kiirus olla 40 km/h. Selle poolt räägib ka asjaolu, et kui kaitsja arvutuste järgi peaks sõiduki peatumisteekond 30 km/h sõidukiiruse juures olema 13m, siis kraapejälgede üldpikkus (sh vahepeal katkenud osa) sündmuskohal oli peaaegu 11m.
25. Järgmised pidurdusjäljed on sündmuskohal märksa tugevamad. Pinnasel hästi väljendunud jäljed tähendavad, et pidureid rakendati äkki ja väga jõuliselt. Sündmuskoha vaatlusel tehti kindlaks, et punktide 1 ja 4 (parempoolsete rehvide jälg) vahele jäi 4,23m ning punktide 2 ja 3 (vasakpoolsete rehvide jälg) vahele jäi 2,705m pikkune vahemaa, kus ei olnud näha kraapejälgi. Kolleegium on eelnevalt juba käsitlenud seda, et järelikult liikus sõiduk pärast esimest pidurdust edasi. Seejärel on kraapejäljed uuesti näha punktide 3 ja 4 (parem ja vasak rehv) juures ning need väljenduvad kõige reljeefsemalt vahemikus 5-8 (vasakpoolne) ja 6-7 (parempoolne). Kõrvutades sündmuskoha vaatlusprotokolli pardakaamera videosalvestisest tehtud salvestisega on selge, et punktid 3 ja 4 markeerivad rehvijälgi, mis tekkisid hetkel, kui Robertas Požela pidurdas pärast kokkupõrget kannatanuga. Auto rappub äkkpidurdusele iseloomulikult, kuid sellele eelnevalt on kannatanu juba autolt löögi saanud. Eeltoodu tõttu on õige maakohtu seisukoht, et lõplik pidurdamine toimus alles pärast kontakti kannatanuga, et vältida temast üle sõitmist. Enne kokkupõrget ei pidanud Robertas Požela vajalikuks pidureid blokki vajutada vaatamata sellele, et auto ja kannatanu vahele jäi olematu distants.
26. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et kriminaalasjas esitatud tõendid ei võimalda tõsikindlalt jaatada seda, et X sai isiku läbivaatusel (vt kd I tlk 145-153) fikseeritud kehavigastused süüdistatava juhitud sõidukiga toimunud kokkupõrke tagajärjel. Apellandi hinnangul ei olnud ekspert pädev, sest ta tugines arvamuse andmisel erialakirjandusele. Kolleegium märgib, et praktikas kasutavad eksperdid sageli ekspertiiside tegemisel erialakirjandust, sest pole mõeldav, et eksperdid on absoluutselt kõikide küsimustega ja situatsioonidega varem vahetult kokku puutunud. Tuginemine erialakirjandusele ei ole sel põhjusel keelatud. Eksperdi arvamus on asjas tõendiks, mida tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Kannatanu vaadati läbi 11.04.2022 ning tal tuvastati paranemisjärgus nahamarrastused ja -vigastused vasakul käel, vasakul jalal, vasaku reie tagapinnal ja vasakul säärel. Ekspert ei välistanud, et loetletud tervisekahjustused võisid tekkida 02.04.2022 toimunud sündmuse tagajärjel. Kuigi X selgitas kohtus, et ta tegeleb kontaktvõistlusspordiga, millega võivad kaasneda erinevad vigastused, ei seostanud kannatanu isiku läbivaatusel tuvastatud tervisekahjustusi oma hobiga. X selgitas, et sai need 02.04.2022 süüdistuses kirjeldatud viisil (kd II tlk 28 ja 33). Isiku läbivaatuse protokollis tuvastatu, kannatanu ütlused ja eksperdi arvamus riimub videosalvestisel kajastatuga. Sellelt on näha, kuidas X kurdab, et tema vasak jalg on päris hull (kd I tlk 102). Väärib märkimist, et just kannatanu vasakult jalalt leiti kõige rohkem paranemisjärgus tervisekahjustusi. Eeltoodu tõttu pole põhjust maakohtule ette heita, et ta pidanuks selles küsimuses rakendama KrMS § 7 lg 3 sätestatut.
27. Apellandi hinnangul on maakohus Robertas Požela teojärgset käitumist tõlgendanud nii, et süüdistatav sai oma teo ebaõigsusest aru. Kolleegium leiab, et maakohtul on õigus. Ringkonnakohus peab isegi ilma

§ 77

sätestatud kohustuseta elementaarseks, et pärast autoga otsa sõitmist tuntakse aktiivset huvi kannatanu tervisliku seisundi vastu ja kutsutakse talle vajadusel abi (vt siinkohal ka juhi kohustused liiklusõnnetuse korral LS § 169). Lisaks on enesest mõistetav, et politseiametnik annab sellise kaaluga vahejuhtumist töö juures teada. Käsiloleval juhul Robertas Poželat X tervis vaatamata viimase kurtmisele ülemääraselt korda ei läinud ning kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks sündmusest ametliku jälje jätnud. Ringkonnakohus nendib, et abi kutsumine tähendanuks antud juhul seda, et juhtunu talletab kiirabibrigaad. Süüdistatava käitumine viitab kolleegiumi hinnangul soovile vahejuhtum täiesti maha vaikida selleks, et vältida võimalikku vastutust (vt siinkohal nt teenistuslehe väljatrükk kd I tlk 95, 18.04.2022 vaatlusprotokoll kd I tlk 100-102, tunnistajate T ja A ütlused kd II tlk 16-21, 21-26). 83. Robertas Poželale heideti ette füüsilise jõu ebaseaduslikku kasutamist KarS § 291 lg 1 mõttes. Ebaseaduslikkus seisnes süüdistuse järgi selles, et

§ 74

ei luba füüsilist isikut mõjutada patrullsõidukiga; politseiauto pole vahetu sunni rakendamise vahendiks. Maakohus nõustus prokuratuuri loogikaga. Kaitsja on seisukohal, et patrullsõiduki kasutamine sunnivahendina

§ 74

lg 1 mõttes ei ole keelatud, sest tegemist on erivahendiga ehk tehnilise tõkkega

§ 781p 6 järgi.

Kolleegium apellandiga ei nõustu, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus jagaks täiel määral prokuratuuri ja maakohtu seisukohti. 84. Erivahendite ja teenistusrelvade loetelu on ära toodud

§-des 781-782 ning

§ 781

p 6 mõttes on patrullsõiduk tehniline tõke juhul, kui seda kasutatakse nt tee takistamiseks. Apellant on viidanud seletuskirjale, mille järgi võib teenistussõiduk olla erivahend näiteks teesulu tekitamiseks või vägivaldseks muutunud avaliku kogunemise ala piiramiseks. Sama selgitas kohtus tegelikult ka asjatundja HL. Ringkonnakohus märgib, et ei kehtivast seadusest, selle seletuskirjast ega asjatundja ütlustest ei saa järeldada seda, et politseiauto on erivahend ehk tehniline tõke ja seda võib kasutada viisil, mis on käsilolevas asjas tõendatud (s.o sõita autoga selle ees jooksvale inimesele otsa selleks, et takistada tema edasist põgenemist). Prokuratuuril on õigus, et tehniline tõke on vahend, mida kasutatakse isikute passiivseks suunamiseks ja takistamiseks. Asjatundjagi lähtus oma ütlustes eeldusest, et Robertas Poželal oli plaanis taktikaline manööver: sõita jooksjast ettepoole, jätta siis auto seisma ning tõkestada põgenikul tee talle vastu liikudes, s.o kasutada patrullsõidukit tehnilise tõkkena. Paraku on kriminaalasjas tõendatud, et sellist kavatsust süüdistataval ei olnud. 85. Prokuratuur möönis oma kirjalikus vastuses, et kuigi politseisõiduki kasutamine sunnivahendina on

§ 74

lg 1 mõttes ebaseaduslik, on praktikas patrullautost saanud siiski sunnivahend, mida politsei kasutab füüsilise jõu ja erivahendina. Ringkonnakohus ei jaga prokuratuuri arvamust, et praktika on

sätestatust hälbinud. Kolleegium märgib, et kooskõlas

§ 74

lg 1 loetakse vahetuks sunniks mh füüsilise isiku mõjutamist füüsilise jõuga, milleks loetakse kehale suunatud mistahes toimet, mis mõjutab selle liikumise iseloomu ja/või kuju. Ringkonnakohus ei näe, et füüsilise jõu rakendamine on automaatselt keelatud ja ebaseaduslik juhul, kui selleks kasutatakse peale paljaste käte või rusikate muid vahendeid, mis võimaldavad füüsilist jõudu suurendada. Vaatamata sellele, et patrullsõidukiga inimesele otsa sõitmine kätkeb endas väga tõsiseltvõetavat ohtu, et füüsilise jõu kasutamine väljub KarS §-de 120-121 teokoosseisude raamest, ei välista

§ 74lg 1 sõnastus patrullsõiduki kasutamist sunnivahendina.

86. Ringkonnakohtu hinnangul seisneb Robertas Požela tegevuse ebaseaduslikkus KarS § 291 lg 1 mõttes selles, et see ei vastanud

§ 7sätestatud proportsionaalsuspõhimõttele.

Viimast on käsitanud nii süüdistus kui sellest tulenevalt ka maakohus. Kooskõlas

§ 7

p 1 ja 2 kohaldab korrakaitseorgan riiklikku järelevalvet teostades mitmest sobivast ja vajalikust riikliku järelevalve meetmest seda, mis nii isikut kui ka üldsust eeldatavalt kõige vähem kahjustab ning kohaldab ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda. Ringkonnakohus nendib, et arvestades nii X käitumist (loetud sekunditeks politseisõiduki kapotile hüppamine) ja Robertas Požela taotletavat eesmärki: pidada X kinni, tuvastada tema isikusamasus ning viia läbi vestlus (

§ 76

lg 3) ei olnud süüdistataval kannatanu peatamisel põhjust ja õigust talle autoga otsa sõita. Süüdistatav seadis patrullsõiduki kasutamisega ohtu kannatanu elu ja tervise ning see ei olnud taotletavat eesmärki silmas pidades põhjendatud. Tegemist oli füüsilise jõu ülemäärase kasutamisega ning kuritarvitus oli ilmselge. Apellant heitis maakohtule ette, et viimane ei analüüsinud, kas süüdistatav ületas lubatud piire või tegi ta seda KarS § 291 järgi kvalifitseerimiseks vajaliku intensiivsusega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda siiski teinud (vt otsuse lk 17, kd II tlk 187). 87. Kaitsja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et X tegevuses ei esinenud kõrgendatud ohtu. Apellandi hinnangul see esines, sest kannatanu hüppas politseisõiduki kapotile, põgenes ja eiras politsei peatumismärguannet. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja viidanud küll kohtupraktikale, kuid pole põhistanud, miks peaks korraks kapotile hüppamine kätkema endas ohtlikku olukorda või mis põhjusel pidanuks Robertas Požela eeldama, et oht selle esinemise korral püsib või kasvab. Süüdistatava sõnul pidas ta kannatanu tegu taunimisväärseks, ta ei teadnud, miks X teo toime pani – kas kannatanu vajas mingisugust abi või tahtis midagi halba. Kõige selle väljaselgitamiseks soovis ta Xga vestelda (kd II tlk 102). Robertas Požela ütlustest nähtub seega, et ta ei tajunud ei teo ajal ega selle järgselt, et kannatanust lähtunuks mingisugune akuutne oht. Kuigi kolleegium ei eita, ei iseenesest oli süüdistataval seaduslik alus (s.o

§ 32

lg 1 ja 5) füüsilise sunni kohaldamiseks, ei nõudnud olukord sedavõrd jõulist sekkumist. Vastupidiselt apellandile leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et süüdistatav ületas lubatu piire KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseerimiseks vajaliku intensiivsusega.

1. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et Robertas Požela tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 291 lg 1 järgi. II
2. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille järgi paigaldas süüdistatav pärast kannatanu kinni pidamist talle käerauad, kontrollis kainust ning selgitas välja, et X väljahingatavas õhus oli alkoholi 0.81 mg/l kohta. Süüdistatav koostas joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli ja toimetas X kainenema. Arestimajja transportimisel kasutati kannatanu suhtes käeraudu. Selle üle, et Robertas Požela tegi otsuse paigutada kannatanu kainenema, ei vaielda. Apellandi hinnangul ei võimalda maakohtule esitatud ja uuritud tõendid tõsikindlalt järeldada, et süüdistataval puudus õigus X kainenema toimetamiseks. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu.
3. Maakohus on kohaselt viidanud (vt kohtuotsuse lk 17, kd II tlk 187 alt lugedes
4. lõik), et kooskõlas

§ 42

lg 1 võib politsei joobeseisundis täisealise isiku toimetada kainenema politsei arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Oluline oht on

§ 5

lg 3 järgi oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või

§ 5lg 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht.

91. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et

§ 42lg 1 järgi on kainenemise eelduseks joobeseisund.

Norm ei kehtesta piirmäära, millisest alates on isiku kainenema viimine vältimatult vajalik. Konkreetsel ajahetkel mõõdetud joobe suurus näitab ainult seda, kui suur oli alkoholisisaldus väljahingatavas õhus indikaatorvahendi kasutamise hetkel. Olenemata mõõtmistulemusest võib alkoholisisalduse määr inimese organismis olla juba langev (alkoholi tarvitati mõnda aega tagasi) või kulgeda tõusujoones (alkoholi tarvitati vahetult enne kainuse kontrollimist). Sel põhjusel puudub mõistlik põhjendus indikaatorvahendi näidu rõhutamiseks. Tegemist on ühe teguriga paljudest, millega tuleb kaalutlusotsustuse (kas isik paigutada kontrollitud tingimustesse kainenema või mitte) tegemisel arvestada. Maakohtu viide, et kannatanul tuvastatud joobe suurusest tingituna ei olnud X kainenema toimetamine vältimatult vajalik, ei põhine seega kehtival seadusel ja see asjaolu tuleb kooskõlas KrMS § 339 lg 1 p 3 maakohtu otsusest välja jätta. 92. Keskseks küsimuseks on see, kas X puhul oli täidetud

§ 42

lg 1 sätestatud teine eeldus ehk joobes isikust endale või teistele isikutele lähtuv oluline oht, mida on võimalik maandada ainult tema kainenema viimisega ehk paigutamisega suletud keskkonda kontrollitud tingimustesse ajani, mil isiku joobe tõttu muutunud kehalised ja psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid normaliseeruvad. Ringkonnakohtu hinnangul on politseiametnikul ohu hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus, sest alkoholijoobes inimeste käitumine on ettearvamatu. Lisaks tuleb arvestada, et politseil tuleb otsustus teha väga piiratud aja jooksul, sest ressursse silmas pidades pole mõeldav, et politseiametnik kulutab tunde purjus inimese küsitlemisele eesmärgiga kõrvaldada kõik kahtlused selle kohta, kas isikust võib lähtuda mingisugune oht või mitte ning kas seda ohtu saab pidada oluliseks

§ 42lg 1 mõttes.

Piisab, kui politseiametnik teeb prognoosi, et oletatav oht on olemas ja see on tõenäoliselt keskmisest kõrgem. Kolleegium märgib, et prognoosi tegemisel tuleb arvestada mitmete näitajatega: nt alkoholijoobe määr, isikul esinevad välised joobele viitavaid tunnuseid (vt siinkohal joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokoll kd I tlk 160), isiku varasemat käitumist (mis tingis selle, et politsei pidi reageerima), isiku käitumist kõrvalseisjatega ja politseiametnikuga (ülbe, tülinoriv, depressiivne, apaatne), jpt. Eeltoodu tõttu ei saa pidada õigeks maakohtu seisukohta, mille järgi pidanuks Robertas Požela otsustuse tegemisel võtma arvesse ainult seda, kuidas kannatanu käitus pärast kinni pidamist (vt otsuse lk 19, kd II tlk 189). Ringkonnakohus nendib, et maakohtu kirjeldatu on ainult üks osa nendest asjaoludest, mis on politseiametnikule abiks kaalutlusotsuse tegemisel. Vaatamata eeltoodule tuleb maakohtuga nõustuda, et käsilolevas asjas ei olnud kannatanu kainenema toimetamine kooskõlas

§ 42lg 1 sätestatuga. Maakohtu põhistusi kordamata lisab ringkonnakohus kooskõlas Kr

MS § 342 lg 3 p 1 omalt poolt järgmist.

1. Käsilolevas asjas ei nähtu tõenditest, millel põhineb Robertas Požela kaalutlusotsus. Tegelikult räägivad kohtule tõendid sellest, et süüdistatav ei juurelnudki selle üle, kas Xst võib talle endale või teistele lähtuda mingisugune oht, mille maandamiseks või vältimiseks on isik vaja viia kainenema. Kolleegium nendib, et kõik kohtus kõlanud põhjendused ja õigustused on esitatud tagantjärele.
2. Ringkonnakohus on otsuse p 60 märkinud, et kannatanu käitumine, mis käivitas edasiste sündmuste jada, ei olnud korrektne. Üks argumente X kainenema toimetamise poolt lisaks sellele, et ta oli joobes, on tõsiasi, et ta ei käitunud viisil, mida peetakse aktsepteeritavaks (s.o avalikus kohas ei tohi teisi inimesi häirida ega astuda samme, mis võivad teiste inimeste vara kahjustada). Kolleegium nendib, et purjus inimese puhul ei saa olla kindel, et ta pärast peatamist ja selgitavat vestlust uuesti nii ei käitu. Samas ei ole see reegel, vaid prognoosi tegemisel tuleb lähtuda konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest. Antud juhul sõideti kannatanule autoga otsa, tal oli valus ja ta lonkas ning ta võttis siiralt omaks, et tegu oli vale. Sellises olukorras pole tegelikult alust eeldada, et inimene jätkab keskmisest suurema tõenäosusega ühiskonnas kokkulepitud käitumisnormide eiramist. Lonkav ja valutav jalg takistas Xl olulisel määral tegemast sama, mida varem (s.o autode peale hüppamist). Robertas Požela ütlus, et võimalikule teiste isikute vastu suunatud ohule viitasid kannatanul kaasas olnud hambakaitsmed, mida ta nägi juba sündmuskohal, on vastuolus tunnistaja Y ja kannatanu X ütlustega ning Robertas Požela rinnakaamera salvestisega, mille järgi leiti ese alles arestimajas kannatanu asjade läbivaatusel.
3. Märgid võimalikule ennast kahjustavale käitumisele puudusid. Kuigi kannatanu avaldas, et ta läks just tüdruksõbrast lahku, viitas ta samas ka tulevikuplaanidele (mul on varsti võistlused, vt kd I tlk 103). Suitsiidne inimene nii ei mõtle. X oli teadvusel ja adekvaatne, järelikult puudus alus arvata, et ta ei oska koju minna, sest ta ei orienteeru ajas ja kohas või kukub jõkke või jääb kusagil suvalises kohas magama ning alajahtub.
4. Sellest, et süüdistatav sündmuskohal kordagi ei kaalutlenud, kas tal on

§ 42

lg 1 tulenevalt alust Xt kainenema viia, räägib nii Robertas Požela rinnakaamera salvestis kui ka 02.04.2022 koostatud joobeseisundis kainenema toimetamise protokoll. Viimases on täitmata koht, kus ametnikul tuleb markeerida, kas isiku kainenema viimine oli tingitud isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks

§ 42lg 1 mõttes.

Kriminaaltoimikus olevast koopiast ei nähtu, et protokolli koostaja oleks valinud emma-kumma variandi vahel. Põhjendusena on välja toodud ainult see, et isik otsustas joobeseisundis olles hüpata politseiauto kapotile. Kolleegium märgib, et tegemist oli minevikusündmusega, kuid

§ 42lg 1 sätestatu – ohu tõrjumine – on suunatud tulevikku.

Süüdistatava rinnakaamera salvestisest (kd I tlk 105) nähtub, et Robertas Požela langetas otsustuse viia X kainenema viivitamatult pärast indikaatorvahendi näidu selgumist. 97. Ringkonnakohus nendib, et kuigi kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav ei järginud kannatanu kainenema toimetamisel

§ 42

lg 1 sätestatut, ei pruugi vale või nt ajapuudusel puudulikult tehtud kaalutlusotsus alati tähendada, et politseiametnik on toime pannud kuriteo. Käsilolevas asjas on apellant väitnud, et sündmuskohal viibinud abipolitseinik Y hinnangul oleks tema samadel asjaoludel teinud sama otsustuse. Tunnistaja puhul tuleb samas silmas pidada seda, et ta on abipolitseinik ehk tal ei ole erinevalt politseiametnikust vastavat väljaõpet. Järelikult ei ole tema arvamusega põhjust arvestada. 98. Käsilolevas asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust rääkida valest või puudulikust kaalutlusotsusest, mis on vabandatav (nn eksimisprivileeg). Fakt on see, et Robertas Požela jaoks oli kannatanu käitumine ilmselgelt väga häiriv. Pärast X peatamist ei osanud süüdistatav kannatanu tegu paigutada mitte ühegi süüteokoosseisu alla, kuid vajadus kannatanu käitumisele mingilgi moel reageerida jäi. Sellele viitab Robertas Požela käitumine tervikuna (soov kannatanu iga hinna eest kätte saada ning vt ka süüdistatava ja kannatanu omavahelist suhtlust pärast kokkupõrke toimumist, kd I tlk 105 asuv Robertas Požela rinnakaamera salvestis). Süüdistatava ütlused selle kohta, miks ta kannatanu kaasa otsustas võtta, pole olnud ajaliselt järjepidevad. Maakohus tuvastas, et kohtueelses menetluses rääkis Robertas Požela vajadusest tuvastada politseijaoskonnas kannatanu isikusamasus, kuid selle lükkas ümber tema rinnakaamera salvestis (kust on näha, kuidas süüdistatav hoiab enda käes kannatanu ID-kaarti) ja kannatanu ütlused. Kolleegium nendib, et kannatanu kaasa võtmine ja kainenema paigutamine viitab asjas kogutud tõendite põhjal karistusaktsioonile ja

§ 42

lg 1 kaalutlusotsustuse tegemata jätmisele, mitte ekslikult tehtud puudulikule või valele kaalutlusotsustusele. Sel põhjusel on maakohtu otsus, tunnistada Robertas Požela süüdi KarS § 136 lg 1 järgi, seaduslik ja põhjendatud. 99. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et kannatanu peal kasutati 02.04.2022 peale kinnipidamist ning arestimajja transportimisel käeraudu. Maakohus asus seisukohale, et selleks vajadust ei olnud, sest kannatanu ei käitunud agressiivselt ning ei olnud aru saada, et ta oleks olnud ohtlik endale või teistele. Apellant omakorda pidas maakohtu järeldust eluvõõraks ja

§ 78lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatuga vastuolus olevaks.

Prokuratuur rõhutas oma kirjalikus vastuses, et käeraudade kasutamine kannatanu kainenema transportimisel oli ebaseaduslik, sest Robertas Poželal puudus alus X kainenema paigutamiseks. Kolleegium märgib, et iseenesest võib nõustuda apellatsioonis esitatud arutluskäiguga, miks võib kannatanule käeraudade asetamist vahetult pärast peatamist

§ 78lg 1 p-de 1 ja 2 valguses pidada põhjendatuks.

Samas ei piirdunud sündmuste käik kannatanu peatamisega ja isikusamasuse tuvastamisega. Süüdistus rõhutab ja seostab käeraudade kasutamise ebaseaduslikkust KarS § 291 lg 1 valguses X alusetu kainenema toimetamisega. Fakti, et kannatanu transportimisel kasutati käeraudu, apellant ei vaidlusta. Kaitsja väited põhinevad eeldusel, et X arestimajja kainenema viimine oli põhjendatud, kuid ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et see ei olnud õiguspärane. Eeltoodu tõttu on kolleegium täiel määral päri prokuröri argumentidega, et olukorras, kus erimeetme (kainenema toimetamine) kohaldamine pole kaalutlusotsuse tegemata ehk isikust lähtuva ohupotentsiaali hindamata jätmise tõttu seaduslik, ei ole õiguspärane ka isiku transportimisel kasutatud sund (käerauad) ning sel põhjusel tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 291 lg 1 järgi. Kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 3 tuleb maakohtu arutluskäik seega otsusest välja jätta ning asendada käsiloleva otsuse punktis esitatud põhistusega. III

1. Kokkuvõtvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul kaitsja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vaatamata asjaolule, et kolleegium jätab kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 3 maakohtu otsusest välja käsilolevas lahendis esile toodud asjaolud ning lisab vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 omalt poolt põhjendusi, pole alust maakohtu otsust Robert Požela süüdi tunnistamises KarS §-de 291 lg 1 ja 136 lg 1 järgi tühistada. Apellant maakohtu mõistetud karistust ei vaidlustanud ning kolleegium vajadust apellatsiooni piiridest väljumiseks ei näe. Mõistetud karistus vastab seadusele.
2. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 loetletud lahend. Käsilolevas asjas tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 3 nimetatud lahendi. Menetluskulude hüvitamiseks kohustatud isik teeb seda KrMS § 173 lg 2 järgi menetleja määratud ulatuses, sest kulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada KrMS § 175 sätestatut. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 loetakse menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.
3. Robertas Požela valitud kaitsja ning tema huvides apellatsiooni esitanud advokaat Mihkel Gaver taotleb apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ja riigi kanda jätmist. Taotluse järgi osutas apellant süüdistatavale õigusabiteenust 150 eur/h. Toimingute ajakulu oli kokku 17h ja 31min ning süüdistataval tuleb kaitsjale tehtud töö eest tasuda 3153 eurot (summa koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tunnihind mõistliku suurusega, kuid ajakulu ja sellest tulenevalt ka riigilt väljamõistetavat summat tuleb veidi kärpida. 101.1 Esiteks on kaitsja apellatsiooniteate koostamisele, esitamisele ja selle tõttu kliendile ekirja edastamisele kulutanud 20 minutit. Teade, millele kaitsja viitab, asub kriminaaltoimikus (kd II tlk 168-169). Kolleegium märgib, et apellatsiooniteatisest peab nähtuma isiku tahe vaidlustada kohtuotsus ning selle kriteeriumi täidab dokumendi resolutsiooni p 1 (Robertas Požela teavitab, et soovib kasutada apellatsiooniõigust). Kõik muu on üleliigne. Kliendile ei pea tingimata saatma eraldi e-kirja, süüdistataval on oma menetlusseisundi tõttu juurdepääs etoimikule ning näiteks juhul, kui apellatsiooniteade esitatakse e-kirjaga, on võimalik klient lisada e-kirja adressaatide loetellu. Eeltoodu tõttu ei ole kaitsja taotlus põhjendatud osas, mis käsitab apellatsiooniteate koostamise, esitamise ja kliendile e-kirja saatmise eest arvestatud menetluskulu kokku 50 eurot (summa käibemaksuta). 101.2 Teiseks ei ole põhjendatud ajakulu, mis on arvestatud seoses 04.09.2023 esitatud kirjaliku seisukoha koostamisega (s.o kokku 5 tundi). Kolleegium märgib, et selles kordas kaitsja valdavalt apellatsioonkaebuses esitatud argumente. Ringkonnakohus võttis kaitsja vastuväited prokuratuuri kirjalikule seisukohale kokku käsiloleva otsuse p-des 53-
4. Sealjuures puudutas kaitsja otsuse viidatud osas refereeritud käeraudade kasutamisega seotud väiteid ja taotlust jätta menetluskulud riigi kanda juba apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu 1 tund ja kaitsja taotlus ei ole seega põhjendatud ülejäänud 4 tunni eest arvestatud 600 euro (summa käibemaksuta) suuruse menetluskulu hüvitamises. 101.3 Kaitsja poolt taotletavast summast tuleb seega maha arvestada 650 eurot (summa käibemaksuta) ja hüvitada tuleb 1977,50 eurot (summa käibemaksuta). Koos käibemaksuga on hüvitamisele kuuluv summa 2373 eurot. Kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt ning Eesti Vabariigilt tuleb Robertas Požela kasuks välja mõista 2373 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/