Obsah (4)

§ 44§ 120§ 121§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-198 Määruse kuupäev 24. november 2023 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.Xi (endise nimega X), C.Ci, Z.Zi, V.Vi, B.Bi, N.Ni, M.M.i, A.Ai, S.Si, D.D ja

) § 2 lõike 4 teisest lausest ning

§ 44

lõikest 1 tõlgendab kohus kaebust selliselt, et see on suunatud üksnes kaebajate, mitte abstraktselt kõigi Viru Vangla kinnipeetavate ja kaebajate lähedaste õiguste kaitseks. 9.

§ 120

lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

§ 44

lõige 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. See tähendab, et isikule peab mõnest õigusnormist tulenema subjektiivne õigus, mida ta kohtus kaitseb. Kohus leiab, et kaebajatel puudub kaebuses Justiitsministeeriumi vastu esitatud nõuete osas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta esmalt kaebuses esitatud kohustamisnõuete osas ja seejärel hüvitamisnõude osas.

1. Kaebajad on esitanud kohustamisnõude Justiitsministeeriumi kohustamiseks kõrvaldada ametist Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder. Kaebajatel puudub õigusaktidest tulenevalt subjektiivne õigus nõuda vanglaametniku ametist kõrvaldamist. Kaebajatel on üksnes õigus juhtida vangla tähelepanu ametniku väidetavale õigusvastasele tegevusele, esitades selleks näiteks märgukirja (märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lõike 1 punktid 1 ja 2).
2. Seetõttu tuleb kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu kaebus Justiitsministeeriumi kohustamiseks kõrvaldada ametist Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.

12. Samamoodi ei pea kohus lubatavaks kaebajate kohustamisnõuet kohustada Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantslerit korraldama kaebajatele vastuvõtt Viru Vanglas ning viima läbi juurdlus ja võtma vastutusele Viru Vangla direktor M. Aas, II üksuse juht 4 3-23-198 T. Salomets, II üksuse kontaktisik T. Tiivas ja järelevalveosakonna juhataja V. Linder seoses kaebajate õiguste ja vabaduste rikkumiste ja väärkohtlemistega. Kohus leiab, et mitte ükski õigusnorm ei anna kinnipeetavale õigust nõuda Justiitsministeeriumi vanglate osakonna asekantsleri vastuvõttu ning vanglaametnike osas juurdluse läbiviimist ja vastutusele võtmist. Kuna kaebajatel puudub vastav subjektiivne õigus, ei ole neil ka õigust selliseid nõudeid halduskohtule esitada. Kohus osutab, et ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigus on vastaval ametiisikul, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus, ministril või tema poolt volitatud ametiisikul (VangS §-d 148 ja 149 ning avaliku teenistuse seaduse § 72 lõiked 1–2). Ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ja ametniku karistamine ei puuduta kaebajate õigusi ning seetõttu puudub neil õigus seda nõuda. Isiku õiguste kaitse seisukohast ei ole määrav, kas tema suhtes väidetavalt õigusvastaselt käitunud ametnikku karistatakse või mitte, vaid oluline on tema rikutud õiguste taastamise või heastamise võimalus. Kaebajad ei saa seetõttu kohtumenetluses nõuda vanglaametnike distsiplinaarkorras karistamist. Kaebajad ei saa eraldiseisvas kohtumenetluses nõuda ka kohtu poolt vanglaametnike suhtes mingite muude karistuslike meetmete kohaldamist. Seega tuleb kaebus kõnealuse nõude osas kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.

1. Kohus osutab, et kaebajatel on Viru Vangla direktori
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ punkti 5.9 kohaselt võimalik kohtuda vastuvõtu käigus Viru Vangla juhtkonnaga, sh direktoriga. Selleks tuleb esitada vastav taotlus ühes põhjendustega Viru Vanglale. Kinnipeetav võetakse vastu, kui see on otstarbekas ning esitatud taotlus on põhjendatud. Vastuvõtuaja teatab kinnipeetavale kontaktisik. Kui kaebajad ei nõustu vangla vastusega, siis tuleb neil esitada vaie. Kohtusse saavad kaebajad pöörduda pärast seda, kui vangla tagastab vaide õigusvastaselt või jätab selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata.
4. Kohus selgitas
5. novembri
6. a määruses, miks tema hinnangul on praegusel juhul hüvitamisnõuet puudutavas osas vaidluse esemest lähtuvalt vastustajaks Viru Vangla. Kaebajad leidsid
7. novembri
8. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et vastustajaks on siiski Justiitsministeerium, kes vastutab nii oma allasutuste tegevuse ja tegevusetuse kui enda tegevusetuse eest. Kaebuse ja puuduste kõrvaldamise avalduse põhjal saab järeldada, et kaebajate hinnangul on Justiitsministeerium neile kahju põhjustanud sellega, et ei ole kaebajate korduvatest pöördumistest hoolimata sekkunud Viru Vangla kui oma allasutuse tegevusse.
9. Kohus on seisukohal, et ka Justiitsministeeriumi vastu esitatud kahjunõude osas tuleb kaebus tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise pärast.
10. Kohus märgib, et kaebajate pöördumisi Justiitsministeeriumile, milles nad osutasid oma õiguste rikkumisele vanglas, saab ennekõike tõlgendada taotlustena teenistusliku järelevalve läbiviimiseks ja vanglale ettekirjutuste tegemiseks. VangS § 105 lõike 4 kohaselt teostab Justiitsministeerium vangla üle teenistuslikku järelevalvet. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et teenistusliku järelevalve läbiviimiseks võib muu hulgas korraldada teenistusvalve, mis on vangla kontrollimine eesmärgiga avastada ja parandada ning edaspidi vältida vigu vangla tegevuses ja töökorralduses. Teenistusvalve teostamisse võib kaasata ametnikke ja töötajaid, kes kuuluvad vanglateenistusse, ning teisi asjatundjaid. Ka Vabariigi Valitsuse
11. detsembril
12. a määruse nr 319 „Justiitsministeeriumi põhimääruse kinnitamine“ punkt 69 täpsustab, et justiitsminister teostab teenistuslikku järelevalvet muu hulgas ministeeriumi valitsemisalas olevate valitsusasutuste ja nende juhtide aktide ning toimingute üle seadusega ettenähtud korras. Vastavalt VangS § 105 lõikele 1 on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus. Kohus on seisukohal, et eelmainitud sätete eesmärk ei ole kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse ning sellest 5 3-23-198 tulenevalt ei riiva Justiitsministeeriumi tegevusetus seoses järelevalvekohustuse täitmata jätmisega kaitsenormi teooriast lähtudes kaebajate õigusi. Kaebajatele ei tulene ühestki õigusaktist subjektiivset õigust nõuda Justiitsministeeriumilt vangla üle järelevalve teostamist. Kuna kaebajatel ei ole Justiitsministeeriumi vastu esitatud kahjunõude osas ilmselgelt kaebeõigust, tuleb kaebus vastavas osas tagastada

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel.

1. Kaebajad esitasid kaebuses taotluse jätta kohaldamata iga õigusnorm, mis takistab käesoleva kaebuse menetlusse võtmist, ning tunnistada see PS-ga vastuolus olevaks või kohaldada otse EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit
2. Kohus leiab, et kaebajate taotlus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu hinnangul ei ole PS-ga vastuolus see, kui kohtusse pöördumisele on seatud teatud piirang kaebeõiguse olemasolu nõude näol. Ka PS § 15, mis sätestab üldise kohtusse pöördumise õiguse, näeb lõikes 1 ette, et kohtusse pöördumise õigus ei ole mitte igaühel, vaid ainult nendel, kelle õigusaktides sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud. Lisaks märgib kohus, et EIÕK artikli 6 lõike 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. EIÕK artikkel 13 näeb ette, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK artikkel 13 ei eelda, et õigus kohtusse pöörduda peaks olema absoluutsena tagatud. Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lõike 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHKm
3. juuni 2013, 3-3-1-86-12, p 11). PS § 123 lõige 2 näeb ette, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Riigikohtu selgituste kohaselt eeldab ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega (RKHKo
4. oktoober 2014, 3-3-1-47-14, p 17). Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga ning EIÕK sätete vahetuks kohaldamiseks puudub alus ja vajadus. Kaebajate viidet EIÕK artiklile 3 mõistab kohus nii, et kaebajad palusid nimetatud sätet kohaldada asja sisulisel lahendamisel, arvestades, et tegemist ei ole menetlusliku sättega.
5. Kohus märgib, et kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebajate riigilõivust vabastamise taotlust ning kohus jätab taotluse sel põhjusel läbi vaatamata.
6. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebajate nimed tähemärgiga (

§ 175lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6