← Eesti

4-22-3036/79

4-22-3036 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 8. november 2023, Tallinn Väärteoasja number 4-22-3036 (2510,21,002074) Kohtuk

§ 1531lg 1 järgi Vaidlustatud lahend Pärnu Maakohtu 20.

oktoobri

  1. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuväline menetleja Kohtuistungil osalenud isikud Menetlusaluse isiku X (ik XXXXXXXXXXX, EV kodakondsus, elukoht: XXX, XXX) kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver, apellatsioon Politsei- ja Piirivalveamet, Lääne prefektuur Menetlusalune isik X, kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver, kohtuvälise menetleja esindajad KK ja PP RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Pärnu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus osas, milles maakohus tunnistas X süüdi ja mõistis talle karistuse

§ 1531

lg 1 alusel tegude eest, mis leidsid väärteoprotokolli kohaselt aset täpselt tuvastamata ajal

  1. a õppeaasta I poolaastal, täpselt tuvastamata ajal
  2. a oktoobri keskel ja täpselt tuvastamata ajal
  3. a novembri alguses ja lõpetada selles osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel tegude aegumise tõttu.
  4. Tühistada Pärnu Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus osas, milles maakohus tunnistas X süüdi ja mõistis talle karistuse

§ 1531

lg 1 alusel teo eest, mis leidis väärteoprotokolli kohaselt aset täpselt tuvastamata ajal

  1. a novembri lõpus ja lõpetada selles osas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. 1 4-22-3036
  2. Tühistada Pärnu Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusaluse isiku kanda. Mõista Eesti Vabariigilt VTMS § 23 alusel X kasuks välja 8466 eurot, sealhulgas käibemaks, valitud kaitsjale maa- ja ringkonnakohtu menetluses makstud tasu katteks.
  5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  6. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. PÕHIOSA Kohtuvälise menetleja protokoll
  7. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuur koostas
  8. märtsil 2022 (täiendatud
  9. augustil 2022) väärteoprotokolli järgmise teo kohta.
  10. Menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  11. a oktoobri kuu keskel 12:00 paiku XXX õppehoones inglise keele õppeaine klassiruumis asetas X oma parema käe õpilase Y puusa peale. Y ütles: „Palun võtke oma käsi ära“. X ei võtnud oma kätt Y puusa pealt ära. Y kordas veelkord lauset. Seejärel libistas X oma parema käe Y puusa pealt mööda keha allapoole. Õpetaja X käitumine tekitas õpilases ebamugavust ja alandustunnet. Samuti menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  12. a novembri kuu alguses XXX õppehoones viibis Y inglise keele õppeaine klassiruumis. X tuli Y kõrvale ja pani kaks kätt ümber Y keha rinnapiirkonna alla. Y astus kohe kõrvale. Jällegi tekitas õpetaja X käitumine õpilases Ys ebamugavustunnet. Menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  13. a novembri lõpus XXX õppehoone koridoris liikus õpetaja X õpilase Y juurde ning pani oma käe õpilase Y tuhara peale. X andis korralduse Yl tulla õppeaines järelevastamisele. Y keeldus järelevastamisest, kuna ei soovinud olla õpetajaga kahekesi klassiruumis. Seepeale võttis X oma käe ära ja lahkus õpilase juurest eemale. Menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  14. a õppeaasta I poolaastal XXX õppehoones inglise keele õppeaine klassiruumis juhendas õpetaja X õpilast Y, olles ise samaaegselt õpilasega kehaliselt füüsilises kontaktis, mis väljendus selles, et õpetaja X seisis õpilase Y selja taha ja kogu kehaga nõjatus õpilase Yle väga lähedale ja samal ajal pani oma kaks kätt laua peale. Y tundis õpetaja X käitumise tõttu end ahistatuna.
  15. Õpetaja X korduv ja järjepidev seksuaalse iseloomuga tegevus tekitas õpilases Ys ebamugavust, alandust ja tervisekahjustust, mis on kvalifitseeritav

§ 1531lg 1 järgi seksuaalse ahistamisena.

Maakohtu otsus 2 4-22-3036

  1. Pärnu Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsusega tunnistati X süüdi

§ 1531lg 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot.

Sama otsusega jäeti rahuldamata X taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. X menetluskulud jäeti tema enda kanda. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

  1. Väärteoprotokolli kohaselt on XXX õpetaja X
  2. aasta oktoobris, novembris ja täpselt tuvastamata ajal neljal korral, seega korduvalt katsunud ja nõjatunud kehaga alaealise õpilase Y selja vastu. Xle heidetakse ette käitumist, millel on inimväärikust alandav tagajärg. Kohtuistungil nentis kohtuväline menetleja, et tervisekahjustust ei ole tekitatud, mistõttu on seda ekslikult väärteoprotokollis kajastatud.
  3. Menetlusalusele isikule Xle etteheidetavad teod on tõendatud tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega. Y ütluste kohaselt on tal olnud õpetajaga Xga ebameeldivaid kontakte, selgitades, et X „võttis ümbert kinni mult siukestest kohtadest, kus mulle nagu ei meeldinud ja kui ma ütlesin talle, et ma ei soovi, et ta niimoodi mind katsub, siis ta ei võtnud oma kätt ära.“ Y sõnade kohaselt oli X
  4. aasta oktoobri keskpaigas pannud käe ümber tema puusa ja kinni hoidnud, samal ajal vestles X temaga ja tegi ettepaneku tulla konsultatsiooni. Tunnistaja kirjeldas kinnihoidmist järgmiselt: „kui ma tundsin, et ta nagu tõmbab mind enda poole, siis ma ütlesin talle, et saaksite palun oma käe ära võtta, et mul on ebamugav.“ „Ütlesin ühe korra, sest et proovisin ise kõrvale astuda, aga mul ei õnnestunud, sest ta hoidis mind hästi tugevasti kinni.“ Kinnihoidmine toimus pikka aega, tunnistaja hinnangul võis see olla kuni 5 minutit. Seejärel libistas X käe seljalt alla puusa peale. Täiendavatele küsimustele vastates on tunnistaja selgitanud, et hinded on tal olnud korras, mistõttu ei olnud vajadust konsultatsiooni minna. Tunnistajale Yle jäi arusaamatuks, mida ta oleks pidanud Xga väljaspool tunde rääkima.
  5. Väärteoprotokolli kohaselt leidis oktoobri sündmus aset põhikooli inglise keele õppeaine klassiruumis kella 12:00 paiku. Kaitsja küsimustele vastates selgitas tunnistaja Y, et see toimus söögivahetunni ajal kella 13:15 ajal koridoris X aineklassi läheduses. Ütluste erinevusi põhjendas tunnistaja Y sellega, et sündmus toimus X aineklassi ukse juures, klassi uks oli lahti ja seal olid õpilased sees. Kaitsja tõi täiendavalt vastuoluna välja, et Y varasemate ütluste kohaselt oli ta kaks korda öelnud, et X kinnihoidmise lõpetaks, kuid kohtuistungil antud ütluste kohaselt on tunnistaja ühel korral öelnud ja teisel korral kehaga liikudes andnud mõista, et X ta lahti laseks. Kohus leiab, et ülalkirjeldatud vastuolud ei ole sellised, mis oleksid niivõrd suure kaaluga, et muudaksid tunnistaja Y ütlused ebausaldusväärseks. Põhidetailid ei ole sündmuse kirjelduse osas muutunud.
  6. Tunnistaja Y ütluste kohaselt nägid sündmust pealt W ja C. Kohtuistungil üle kuulatud W ütluste kohaselt on ta näinud, kuidas X hoidis Yl ümbert kinni, s.o puusast kõrgemal nõgusast kinni ja lasi lahti siis, kui Y ütles Xle, et ta ei tohi puudutada. Täpsustavalt selgitas tunnistaja W, et „puusast ülevalt poolt libistas kätt allapoole, ta võttis käe lõpuks üks hetk ära.“ /…/ „puusast allapoole, aga mitte päris üle tagumiku.“ Y on tunnistajale Wle rääkinud, et see tekitas talle ebamugavust, mistõttu on tunnistaja näinud Y nutmas. Tunnistaja ütlustega haakuvalt andis kohtuistungil ütlusi C, kes kinnitas, et „mina olen kaks korda näinud eelmise aasta sügise paiku, kuidas X läks oma kehaga tema [Y] keha pihta.“ Esimesel korral oli see klassis, et küsida X käest töövihikus parandatud 3 4-22-3036 vastuste kohta ja teisel korral siis, kui ta läks koos Yga töövihikuid X klassist ära võtma. Esimesel korral C nägi, kuidas X oli Y keha vastu mõneks minutiks ja kuidas see põhjustas Yle ebamugavust, sest läks näost kurvaks. Pärast juhtunud sündmust ütles Y tunnistajale Cle, et tal oli katsumise pärast väga ebamugav.
  7. Y ütluste kohaselt oli Xga järgmine ebameeldiv kontakt
  8. aastal põhikooli koridoris inglise keele klassiruumi lähedal. Kinni hoides vaatas X Y hindava pilguga ülevalt alla ja kiitis liibuvat kleiti, väites, et see sobib hästi õpilase kehakujuga. X ei reageerinud Y palvele lahti lasta, selle asemel ütles X, et õpilane peab vahetunnis tema klassi tulema, et juttu rääkida. Kokkupuude X ja Y vahel algas Y ütluste järgi sellest, et ta ütles Xle „tere“, seejärel võttis X tunnistajalt ümbert kinni, täpsustades, et „ta võttis ühe käega ümbert kinni, teisega tahtis hakata võtma ümbert kinni ja siis ta ei saanud ja siis ta võttis ühe käe ära.“/…/“Ma astusin kõrvale korraks ja ütlesin talle, et mulle ei sobi, et tema käsi niimoodi ümber on.“ Pärast seda, kui teine õpilane W ütles Xle, et ta võtaks Y ümbert käe ära, siis alles sai viimane menetlusalusest isikust eemale astuda. Y ütluste kohaselt toimus sündmus koridoris X aineklassi ukse juures koridoris. Samal ajal möödus Y ütluste kohaselt F, kes nägi sündmust pealt. F antud ütluse kohaselt ta nägi, kuidas Y läks tööd ära viima ja X pani oma käe tema selja peale. Hiljem ütles Y, et ta tundis õpetaja X katsumise pärast ebamugavust.
  9. Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle Q, kes andis ütlusi selle kohta, et X on teinud talle märkuseid riietuse kohta, sest need [riided] olevat liiga napid. X on pannud Q enda koha peale istuma, kuigi oli ka teisi istekohti. Vähemalt ühel korral on X tõmmanud käega üle tema õla. Tunnistajana üle kuulatud õpetaja Z ütluste kohaselt oli õpilane Q rääkinud talle
  10. a oktoobris, et X käitub temaga imelikult, tehes õpilasele seksuaalse alatooniga märkuseid riietuse kohta ja oli pannud kooli koridoris Qle käe ümber. Riietuse kohta on X teinud märkuseid ka teiste õpilaste kohta. Q ja Z ütlustest nähtub sama käitumisviis nagu on kirjeldanud Y, millest saab kohtu hinnangul teha järeldusi ka käesoleva väärteomenetluse esemeks olevate tegude kohta. Xl on õpilastega suheldes välja kujunenud käitumine, mis ahistab õpilasi.
  11. Kolmandal korral leidsid Y ütluste kohaselt sündmused aset
  12. aasta novembri lõpus, mis said alguse sellest, et ta küsis aineklassis X käest töövihikusse märgitud vigade kohta selgitusi. Seejuures algas tunnistajal Xga kontakt koridoris, seejärel jätkus vestlus klassiruumis. Kui tunnistaja Y oli töövihiku pannud laua peale, siis lähenes X õpilasele kehade kokkupuuteni ja pani ühe käe tema alaseljale, seejuures ulatusid näpuotsad tuhara peale. Tunnistaja Y ütluste kohaselt „ta pani ühe käe siis mu alaselja peale ja siis teisega ta vihikus siis hoidis näppu.“ /…/ „tema siis oli külg vastu minu külge.“ Vastuseks küsimusele, kas see teda häiris, vastas tunnistaja Y, et „jah, sest et käsi oli juba ebameeldivas kohas,“ /…/ „minu alaseljal.“ Tunnistaja Y selgitas, et ta ei julgenud öelda, et X tegevust lõpetaks, sest ta ei ole varem sellele reageerinud. Y ütluste kohaselt nägi sündmust pealt teine õpilane C. C andis tunnistajana ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas X läks kehaga Y vastu. Hiljem ütles Y tunnistajale, et tal oli väga ebamugav olla.
  13. Tunnistajana üle kuulatud T andis kohtus ütlusi selle kohta, et Y on talle rääkinud, et kui ta käis töövihikute järel, siis oli X pannud talle käe tagumiku peale ja ümbert kinni võtnud. Kohus leiab, et T ütluseid saab kasutada kaudse tõendina Y ütluste 4 4-22-3036 usaldusväärsuse hindamisel. Y ütlused on olnud ajas muutumatud, millest saab täiendavat tuge Y poolt kohtule antud ütluste tõepärasuse osas. Veel selgub tunnistaja T ütlustest, et Y jaoks oli see väga ebamugav juhtum, sest ta on näinud Y nutmas.
  14. Väärteoprotokollis kajastatud neljanda ahistamisjuhtumi kohta andis tunnistaja Y ütlusi, mille kohaselt tuli X 2021 sügisel inglise keele tunni ajal tema juurde ja toetus mõlema käega lauale nii, et tunnistaja oli kahe käe vahel ja X surus rinnaga tema selja vastu. Sündmused said alguse sellest, et Y küsis klassiruumis X käest tahvlile kirjutatud ülesannete kohta, selle asemel, et selgitada kõigile õpilastele, tuli X tunnistaja juurde. Tunnistaja istus klassis oma toolil, kui X toetus oma kehaga tema vastu. Y ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik situatsioonist eemalduda, sest X oli talle väga lähedal. Kohtuistungil on tunnistaja Q kirjeldanud täpselt sama situatsiooni, kus X tuleb ainetunnis istuvale õpilasele väga lähedale, kirjeldades seejuures sarnaselt Yga „siis ta on nagu pannud käed niimoodi laua peale, et ta kallutab nagu üle sinu.“ Q on kirjeldanud, et ta tundis suurt ebamugavust, et meesõpetaja talle nii lähedale tuleb. Q ei õpi koos Yga ühes klassist, neil ei ole lähimaid kokkupuuteid. Seega on kohtu hinnangul leidnud tõendamist X poolt Y katsumine. Kohtu järeldust ei väära X ütlused selle kohta, et ta ei saaks suure kõhuga õpilaste peale minna. Aineklassi ruum on tavalisest ruumist väiksem, seal on kuni 17 istekohta, kuid see ei välista seda, et X saaks õpilasele selja tagant läheneda, ruumi on selleks klassis ikkagi piisavalt.
  15. Ei ole põhjust kahelda Y ütluste usaldusväärsuses, sest ta on andnud ajas muutumatuid ütluseid. Kohtuistungil ja kohtuvälises menetluses antud ütluste osas on olnud muutusi, mis ei ole ütluste sisu muutnud. Mitmed tunnistajad, eelkõige W, C ja F, on andnud haakuvaid ütluseid. Lisaks nendele tunnistajatele on üle kuulatud õpetaja Z, sotsiaalpedagoog S ja direktor Ä, kes vahetult X tegusid ei näinud, kuid kellele Y on rääkinud edasi väärtegude üksikasju, mida kohus kasutab kaudse tõendina Y ütluste usaldusväärsuse hindamisel.
  16. Eeltoodust tulenevalt on väärteoprotokollis kirjeldatud X käitumises kõik

§ 1531lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu tunnused.

X katsus Y keha puusalt ja libistas kätt tema kehal. Tunnistajal tuli õpilasena Xga korduvalt suhelda, mistõttu oli Xl ka võimalik situatsioone ära kasutada ja katsuda tunnistajat sobivat hetke ära kasutades. Katsumistel on olnud seksuaalne iseloom, sest on tõendatud meesõpetaja intensiivsed kokkupuuted tütarlapse kehaga. Võttes seejuures arvesse, et katsumisega samaaegselt on X hoidnud Y kinni (iga kord üle minuti), ei olnud tegemist juhuslikku laadi füüsiliste kokkupuudetega, vaid need olid selgelt seksuaalse iseloomuga. X käitus Y tahte vastaselt. Selline järjepidev käitumine põhjustas Yle hingelisi üleelamisi, mille kohta leiab kinnitust tunnistajate W, C, F, L, Ä ja S ütlustes, mis tõendavad kogumis seda, et X tegevus alandas Y inimväärikust.

  1. Tunnistaja Y ütluste kohaselt on ta rääkinud nimetatud juhtumitest põhikooli direktoriga Äga. Ä ütluste kohaselt pöördus õpilane tema poole murega, et õpetaja X otsib füüsilist kontakti, sest õpetaja kummardub õpilase peale, võtnud ümber piha ja lasknud kätt sujuvalt mööda puusa alla. 5 4-22-3036
  2. Juhtunust rääkis Y algselt õpetajale Zle, kes suunas õpilase sotsiaalpedagoogi poole. Põhikooli sotsiaalpedagoogi S ütluste kohaselt ta rääkis
  3. a alguses Yga, kes ütles talle, et X katsub teda. Ühel korral oli juttu katsumisest, mis seisnes selles, et X libistas käe üle Y puusa (küljepealt). Õpilane Y oli Sle rääkinud, et tal on X katsumiste tõttu ebamugav olla. Tunnistaja Z on andnud tunnistaja Sga ja Yga haakuvaid ütluseid selle kohta, et X oli kiitnud Y ilusat liibuvat kleiti ja siis silitanud puusa pealt. Y oli Zle näidanud, et silitamine oli toimunud külje pealt suunaga ülevalt alla. Y tundis ennast sellest väga muserdatuna, teda häiris õpetaja X käitumine. Nimetatud ütlusest nähtuvad samad asjaolud, mida on Y kohtuistungil rääkinud, tema jutt on olnud ajas muutumatu, mistõttu kohus leiab, et ei ole põhjust tema ütlustes kahelda. Seejuures ei mõjuta kohtu hinnangut töövaidluskomisjoni poolt
  4. juunil 2022 tehtud otsus asjas nr 4-1/570/22, mille p 28 kohaselt on töövaidluskomisjon lugenud ebausaldusväärseks S ja L ütlused, mis lahknevad osas, millal X tegevus sai tööandjale (põhikoolile) teatavaks. See asjaolu puudutab ainult tööasjas tekkinud vaidlust, mis ei mõjuta väärteoasja.
  5. Kaitsjaga nõustuvalt leiab kohus, et asjas oleks olnud suureks abiks videosalvestuse olemasolu. Kuid vaatamata sellele, et kaamera olid olemas ei suudetud Ä ütluste kohaselt hiljem konkreetseid juhtumeid ja videosalvestusi kokku viia, mistõttu ei ole neid kohtule tõendina esitatud. Kohus leiab, et väärteoasjas on tegu leidnud tõendamist ka ilma videosalvestusteta.
  6. Kaitsja tugineb tunnistaja C ütlustele, kes on leidnud, et tema meelest on kõik X vastu suunatud süüdistused väljamõeldised. Täpsustavate küsimuste peale vastas C, et ta ei tea sündmuse asjaolusid, kuid arvab, et kõiges on süüdi W, kes oli ka tema kohta kuulujutte levitanud. Kohtu hinnangul avaldas C oma subjektiivset hinnangut, millel ei ole käesoleva väärteomenetluse esemeks olevate väärtegudega kokkupuudet. Samale järeldusele võib jõuda ka kohtule esitatud väljatrükkidest – e-kirjad, Messengeri vestlused, nendest nähtub, et M, Õ, D ja V ei ole teadlikud, et X oleks õpilasi ahistanud. Asjaolu, et nimetatud isikud ei tea midagi väärteomenetluse esemeks olevatest tegudest ei muuda fakti, et need teod on aset leidnud.
  7. X pani väärteo toime kavatsetusega. X ühetaolisest käitumistest selgub, et katsumine ja kinnihoidmine on tema eesmärgiks ja ta teadis, et tema käitumine on Yle ebameeldiv ja inimväärikust alandav. Y on korduvalt palunud Xl käitumist lõpetada, millele viimane ei ole reageerinud.
  8. Järelikult X toime pandud

1531 lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu. Seega tuleb X süüdi tunnistada ning mõista talle karistus. 22. X süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta on neljal korral ahistanud Y, mis on toimunud lühikese ajavahemiku jooksul. Teine asjaolu, mis mõjutab X süü suurust, on tõik, et ta kasutas ära õpetaja positsiooni selleks, et süütegu toime panna. Õpetaja suhtes on kõrgendatud ootused ühiskonnas, mistõttu on taunimisväärne, kui õpetaja kasutab ära suhtlemist õpilasega, et teda katsuda. Raskendava asjaoluna tuleb võtta arvesse seda, et Xl oli väärteo toimepanemisel alaealise suhtes mõjuvõimu (

§ 58p 12).

Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi, ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik X mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Esmalt tuleb võtta 6 4-22-3036 arvesse, et X ei ole varem karistatud, mistõttu saab tema käitumist suunata kergemate karistustega. Samuti tuleb vaadata teo toimepanemise asjaolusid. X on katsunud alaealist õpilast, kuid tema tegevuse intensiivsus on kohtu hinnangul keskmine, sest X tegevus on piirdunud katsumisega ja silitamisega. Tegemist ei olnud käperdamisega, mis on selgelt suurema intensiivsusastmega tegu. Apellatsioon

  1. X kaitsja vandeadvokaat M. Gaver esitas otsusele apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi. Apellandi hinnangul oli menetlus ühekülgne ja puudulik, kohus rikkus väärteomenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  2. Maakohus tegi menetluses otsuseid, millega on teadlikult jätnud võimaluse välistada tunnistajate ütluste usaldusväärsusel tekkinud kahtlused. Lisaks keeldus maakohus kõigist apellandi poolt taotletud tunnistajate ülekuulamisest, mis on mõjutanud otsuse õigsust. Maakohus jättis otsuse tegemisel sisuliselt arvestamata kõik apellandi poolt esitatud tõendid. Samuti oli maakohtu poolt menetluse juhtimine olnud selgelt kohtuvälise menetleja poole kaldu, võttes vastu kõik kohtuvälise menetleja esitatud tõendid ja tunnistajad ning aktsepteerinud kohtuvälise menetleja poolt apellanti õigustavaid tõendite kogumata jätmist, sh kooli videosalvestise kogumata jätmist.
  3. Samuti rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust, tuginedes ebausaldusväärsetele tunnistaja ütlustele. Maakohus ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi, millest nähtuks vastuolu kohtuistungil antud ütlustega (vt nt
  4. septembri 2022 kohtuistungi protokoll tl 12-14, 16). Riigikohtu praktika kohaselt, kui tunnistaja annab kohtus ütlusi, on kohtul võimalik tugineda üksnes tunnistaja kohtus antud ütlustele. Riigikohus selgitas lahendi 4-17-5471 p-s 14, et juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. Kaitsja on
  5. septembri
  6. a maakohtu istungil tunnistaja Y ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud, kuid maakohus on keeldunud vastuolude avaldamisest. Seejuures leidis maakohus, et vastuolud ei ole põhimõttelised. Kaitsja leiab, et kohtul ei olnud sel hetkel võimalik anda hinnangut, kas vastuolu on põhimõtteline või mitte, kuivõrd kohus ei saanud tutvuda ega tutvunudki tunnistaja kohtuväliselt antud ütlustega. Üksnes istungil antud ütluste põhjal ei ole ilmselgelt võimalik järeldada, kas tunnistaja kohtuväliselt ja kohtus antud ütlused on omavahel vastuolus või mitte. Kuivõrd maakohus sisuliselt ei võimaldanud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, siis on maakohus tuginenud otsuses tegemisel ütlustele, mis pole usaldusväärsed. Selliselt on kaitsja hinnangul maakohus rikkunud menetlusõigust ja apellandi õigusi, kuivõrd piiras selgelt apellandi kaitseõigust.
  7. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kaitsja analüüsib tunnistajate ütlusi ja jõuab järeldusele, et isikute ütlused ei kinnita sündmuste toimumist väärteoprotokollis kirjeldatud kujul, sest vastuolusid esineb nii teo toimepanemise kohta (klass või koridor), teo sisus kui ka juures viibinud isikute osas. 7 4-22-3036
  8. Tunnistajad on ajanud erinevad väidetavad episoodid segamini – ütlused erinevad sama episoodi osas nii toimumise aja, toimumise koha, apellandile etteheidetavate tegude, st puudutamise laadi ja puudutava kehaosa suhtes, kui ka pealtnägijate osas. Samuti ei ole tunnistajate ütlustest tihti aru saada, millisest väidetavast episoodist tunnistaja räägib, kuivõrd tunnistajate (sh W, C, F) kohtuistungil antud ütlused kattuvad osaliselt erinevate episoodide tehioludega, kuid mitte ühegi väärteoprotokollis kirjeldatud episoodi tehioludega täielikult. Apellant leiab, et kõnealune asjaolu ilmestab üheselt, et apellant ei ole toime pannud talle etteheidetavaid tegusid, s.t neid ei ole kunagi toimunud, ning tunnistajad esitavad kohtus kokkulepitud väljamõeldist, mis on tunnistajatel seejärel asjaolude suhtes sassi läinud.
  9. Mitme väidetava episoodi osas jääbki selgusetuks, kus väidetav episood toimus – kas koridoris või klassiruumis. Kui väärteoprotokolli kohaselt leidsid nii I kui II episood aset klassiruumis, siis tunnistaja Y kohtuistungil antud ütluste kohaselt toimusid need hoopis koridoris. Väärteoprotokolli kohaselt leidis III episood aset koridoris, siis tunnistaja Y kohtuistungil antud ütluste kohaselt toimus see hoopis klassiruumis. Lisaks asjaolule, et see muudab tunnistaja ütlused ajas muutuvaks, siis olnuks koridoris väidetavalt toimunud intsidendid olnud videosalvestuselt tuvastatavad. Nimelt andis XXX selleaegne direktor Ä istungil ütlusi, mille kohaselt ta kontrollis videosalvestusi apellandile esitatud etteheidete kontrollimiseks, kuid ei leidnud sealt midagi. Ütluste kohaselt salvestavad kaamerad koridoris ja klassiruumides mitte. Ä selgitas, et palus arvutitehnikul teatud kuupäevade salvestused üles otsida ja siis koos vaadati salvestusi, kas nendel päevadel näeb miskit. Lisaks tunnistas Ä, et kui ta novembris 2021 hakkas apellandile esitatud etteheiteid kontrollima, siis nende päevade salvestused olid olemas, mis etteheidetes kajastati. Seega kontrollis Ä videosalvestusi apellandile etteheidetud tegude kuupäevadel, kuid ei leidnud nendelt midagi. Seega, kui apellandile etteheidetud teod oleks asetleidnud, siis oleks need olnud videosalvestustelt ka vähemalt osaliselt tuvastatavad. Kuivõrd videosalvestustelt midagi ei tuvastatud, siis ei saanud apellandile etteheidetavaid tegusid ka aset leida.
  10. Lisaks peab kaitsja oluliseks märkida, et Ä on
  11. jaanuaril 2021 edastanud e-kirja teel päringu XXX IT-spetsialistile, kes
  12. jaanuaril 2021 teavitas Ä, et viidatud päeva seisuga on saadaval videosalvestused alates
  13. oktoobrist
  14. Seega oli siis veel võimalik videosalvestustega tutvuda ning neid ka salvestada täiendavale andmekandjale pikemaks säilimiseks. Asjaolu, et seda ei tehtud ka kohtuvälise menetleja poolt, on selge menetlusõiguse ja apellandi õiguste rikkumine, kuivõrd kohtuväline menetleja ei kogunud apellanti õigustavaid tõendeid. Seejuures palus apellant
  15. jaanuari
  16. a ülekuulamisel kohtuvälisel menetlejal kontrollida XXX videosalvestusi, kuid sellele vaatamata kohtuväline menetleja seda ei teinud.
  17. Tunnistaja Y ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka tunnistaja kohtus väidetavate episoodidega kaasnenud asjaolude osas vastakate ütluste andmine. Nimelt, tunnistaja Y selgitab apellandi tundides mitteosalemise võimaluse osas: „Mulle öeldi, et ma ei osaleks mõnda aega tundides. Ja, et nad on mulle määranud teise õpetaja. Ja siis, kui ma käisin küsimas teise õpetaja kohta, siis õppealajuhataja ütles mulle, et mul ei ole vaja teist õpetajat, et ta nii kui nii on õpetaja koolis ainult paar päeva ja et need tunnid ma võin siis ära olla. See toimus eelmise aasta lõpus, jaanuaris,“ (vt
  18. septembri 2022 kohtuistungi protokoll lk 18-19). Väidetavalt toimus see
  19. aasta lõpus või
  20. aasta jaanuaris. Seejuures esitas XXX apellandile töölepingu ülesütlemisavalduse
  21. aprillil 2022 ning apellandi tööleping lõppes (ebaseaduslikult)
  22. 8 4-22-3036 aprillil 2022 (vt apellandi
  23. septembri 2022 menetlusdokumendi lisa 6). Seega ei ole eluliselt usutav, et detsembris 2021 või jaanuaris 2022 ütles õppealajuhataja Yle, et apellant on koolis veel ainult paar päeva. Lisaks ei vasta tunnistaja poolt esitatule menetluses esitatud kirjalikud tõendid. Täpsemalt, XXX õppealajuhataja sel ajal oli Õ, kes selgitas apellandile
  24. märtsil 2022, et
  25. aastal ei ole 8a klassi, kus Y käis, õpilastega apellandi suhtes õppealajuhatajale probleeme esitatud, vaid 8c klassi tüdrukul oli probleem apellandi tunnis osalemise osas (vt apellandi
  26. septembri 2022 menetlusdokumendi lisa 2). Seega ei vasta Y ütlused tegelikkusele ning ei ole seega usaldusväärsed.
  27. Kuigi maakohus leidis, et tunnistaja Y ütlused on olnud ajas muutumatud, siis jääb kaitsjale arusaamatuks, mille põhjal on kohus sellise järelduse teinud. Kohus ei ole istungil, mil Y kuulati üle, lubanud sisuliselt kaitsjal avaldada tunnistaja kohtuistungil antud ja kohtuvälises menetluses antud ütluse vastuolusid. Lisaks eelöeldule ei ole tunnistaja Y ütlused püsinud ajas muutumatud ka võrreldes väärteoprotokollis esitatud episoodide kirjeldustega. Viimati nimetatu välistab selgelt ütluste ajas muutumatuna püsimise, kuivõrd väärteoprotokollis apellandile etteheidetavad episoodid on kirjeldatud tunnistaja Y ütluste järgi.
  28. Lisaks eeltoodule on kohus istungil tunnistajatena üle kuulanud isikuid, kes ei ole ise ühtegi väidetavat intsidenti pealt näinud, st ei oska tõendamiseseme asjaolude kohta ütlusi anda ja/või vahendavad vaid tunnistaja Ylt kuuldut. Vahendlike tunnistajate ülekuulamiseks õiguslikku alust ei olnud. Seega puudub alus tunnistajate T, L, S ja Ä ning W vahendlike tunnistajatena antud ütluste tõendina arvestamiseks ja seega oleks pidanud kohus need otsuse tegemisel jätma arvestamata.
  29. Lisaks leiab kaitsja, et tunnistajate Ä ja Si ütlused ei ole omavahel kooskõlas selles osas, millal jõudis direktorini info X väidetavalt kohatust käitumisest. S, XXX sotsiaalpedagoog, andis kohtuistungil ütlusi, et tema suhtles Yga alles uue aasta alguses, s.o
  30. aasta alguses (vt
  31. septembri 2022 kohtuistungi protokoll lk 39). Seejuures andis tunnistaja Ä istungil mh järgmisi ütlusi: „Kõigepealt jõudis oktoobri lõpus minuni informatsioon õpetaja ebapedagoogilisest käitumisest läbi õppealajuhataja. Õppealajuhataja oli oma informatsiooni saanud omakorda sotsiaalpedagoogi käest,“ (vt
  32. septembri 2022 kohtuistungi protokoll lk 52). Kaitsja hinnangul on tunnistajate S ja Ä ütlused omavahel vastuolus ning seega ebausaldusväärsed.
  33. Maakohus leidis, et kohtule esitatud väljatrükkidest – e-kirjad, Messengeri vestlused – nähtub, et M, Õ, D ja V ei ole teadlikud, et apellant oleks õpilasi ahistanud. Asjaolu, et nimetatud isikud ei tea midagi väärteomenetluse esemeks olevatest tegudest ei muuda fakti, et need teod on aset leidnud. Kaitsja leiab, et kohus ei ole viidatud tõendeid hinnanud ega arvestanud selliselt, mis eesmärgiga on need esitatud. Tegemist on tõenditega, mis on mh esitatud kohtuvälise menetleja poolt kaasatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Samuti on tegemist apellanti iseloomustavate tõenditega.
  34. Maakohus tegi käesolevas asjas otsuse väga kiiresti, mis viitab sellele, et kohus ei hinnanud tõendeid sisuliselt. 9 4-22-3036
  35. Maakohus kohaldas ebaõigesti ka materiaalõigust. Isegi pidades väärteoprotokollis kirjeldatud tegusid tõendatuks, ei täida need

§ 1531koosseisu.

Ei ole tõendatud, et X tegudel olnuks seksuaalne iseloom. Seksuaalse iseloomuga tegu on igasugune inimese kehaga seotud tegevus, v.a suguühe, mille eesmärk normaaljuhul on sugulise erutuse ja rahulduse esilekutsumine või selle suurendamine. Seega saab teo sugulisest iseloomust rääkida ennekõike selliste puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne tähendus. Samuti peab enesemääramise riive olema sel juhul piisavalt oluline. Maakohus ei ole oma seisukohta selles osas põhjendanud. Kuigi tunnistajad on istungil andnud ütlusi, et apellandi teod on olnud ahistavad, siis ei ole ükski tunnistaja, kes on väidetavaid apellandi tegusid pealt näinud, väitnud, et tegemist on seksuaalse iseloomuga teoga. Ka Y ei väida, et apellandi väidetavad puudutamised oleks olnud seksuaalse iseloomuga või seksuaalselt ahistavad.

  1. Maakohus leidis, et apellant pani väärteo toime kavatsetusega, kuna apellandi ühetaolisest käitumistest selgub, et katsumine ja kinnihoidmine on tema eesmärgiks, teades, et tema käitumine on Yle ebameeldiv ja inimväärikust alandav ning apellant ei ole reageerinud Y korduvatele palvetele selline käitumine lõpetada. Ei ole tõendatud, et Xl olnuks Y alandamise eesmärk. Käesoleval juhul ei ole apellant toime pannud talle etteheidetavat seksuaalse iseloomuga tegu ja seega ei saanud apellant ka möönda, et ta sellise teo toime paneb. Seejuures ei ole saabunud ka Y inimväärikust alandav tagajärg. Maakohus on otsuses küll nentinud, et apellandi väidetav tegevus on alandanud Y inimväärikust, kuid otsusest jääb selgusetuks sellise järelduse põhjendused ja alused.
  2. Kaitsja taotleb hüvitada menetlusalusele isikule talle süüteomenetlusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju. Samuti esitas kaitsja taotlusi tõendite kogumiseks ja palus võtta vastu koos apellatsiooniga esitatud tõendeid.
  3. Menetlusalune isik X esitas
  4. detsembril 2022 ringkonnakohtule seisukohad, milles toetas kaitsja apellatsiooni ja palus maakohtu otsus tühistada ning väärteomenetlus lõpetada. Menetlus ringkonnakohtus
  5. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus, saadeti väärteoasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus ning hüvitati osaliselt Xle kaitsjale makstud tasu. Määruse peale esitas määruskaebuse kohtuväline menetleja.
  10. Riigikohtu
  11. juuni
  12. a määrusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
  13. märtsi
  14. a määrus ja saadeti väärteoasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.
  15. Tallinna Ringkonnakohtu
  16. septembri
  17. a määrusega võeti apellatsiooni menetlusse. Määrusega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus kuulata kohtuistungil tunnistajatena üle M, K,
  18. detsembri
  19. a ümarlaual osalenud politseinikud, G, N, E, U, E, I, N, R, B, Ü, A, V ja Õ. Samuti jäeti rahuldamata kaitsja taotlus koguda järgmised tõendid: Ä poolt KKle
  20. novembril 2021 kell 21:11 edastatud X e-kiri; Ä ja KK vahelised e-kirjad; KK saadetud dokumendid inglise keele tundides toimunu kirjeldusega; õpilaste koos vanematega koostatud kirjalikud kokkuvõtted X käitumise kohta. Rahuldati kaitsja taotlus ja kohustada kohtuvälist menetlejat esitama ringkonnakohtule (selle olemasolu korral) Y koos lapsevanemaga koostatud avaldust X käitumise kohta. Võeti väärteoasja juurde kaitsja apellatsiooniga koos esitatud 10 4-22-3036 dokumentaalsed tõendid, mille sisuks on kooli tunniplaan. Kohtuistungile kutsuti ka tunnistaja Y.
  21. Tallinna Ringkonnakohtus
  22. oktoobril 2023 toimunud kohtuistungil kordas kaitsja taotlust kuulata tunnistajatena üle Y klassikaaslased. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Kohtuvälise menetleja esindaja kinnitas, et nende valduses ei ole Y avaldust toimunu kohta. Kohtuistungil kuulati tunnistajana täiendavalt üle Y, selgitamaks maakohtu menetluses antud ütlustes esinevaid vastuolusid. Kaitsja jäi apellatsioonis esitatud taotluse juurde lõpetada X suhtes väärteomenetlus teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, kohtuväline menetleja palus jätta maakohtu otsus muutmata. Kohtu küsimustele vastates möönsid kohtumenetluse pooled, et kohtuistungi toimumise aja seisuga on aegunud väärteoprotokolli kohaselt oktoobris 2021 ja menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  23. a õppeaasta I poolaastal. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  24. Kohtukolleegium leiab, et väärteoprotokollis kirjeldatud teod, mille toimumisajana on väärteoprotokollis määratletud menetlusega täpselt tuvastamata aeg
  25. a oktoobri keskpaigas (kuu keskel), menetlusega täpselt tuvastamata aeg
  26. a novembri alguses ja menetlusega täpselt tuvastamata aeg
  27. a õppeaasta I poolaastal on otsuse tegemise ajaks aegunud ja põhjendab seda järgmiselt. 45.

§ 81

lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kolmeaastast tähtaega.

§ 1531

lg-s 1 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud. 46. Praegusel juhul heidetakse Xle

§ 1531

lg-s 1 kirjeldatud teo toimepanemist järgmistel aegadel: menetlusega täpselt tuvastamata ajal

  1. a oktoobri kuu keskel, menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  2. a novembri kuu alguses, menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  3. a novembri kuu lõpus ja menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  4. a õppeaasta I poolaastal. Riigikohtu praktika kohaselt on iseenesest võimalik, et teo toimepanemise aeg määratletakse teatud ajavahemikuga. Samas võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9 ja
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 4-17-3969/37, p 7.1 ja
  9. veebruari
  10. a otsus asjas nr 1-17-4243/30, p 12). Ka praegusel juhul püüdis maakohus kohtuistungil selgitada vähemalt kuu täpsusega teo toimepanemise aega, mis on väärteoprotokolli kohaselt määratletud kui täpselt tuvastamata aeg
  11. a õppeaasta I poolaastal. Kolleegium nendib, et maakohtu istungil vastas tunnistaja kaitsja küsimustele, et see toimus sügisel, kuid maakohtule vastates arvas, et see võis toimuda detsembris enne vaheaega. Eeltoodu pinnalt ei pidanud maakohus võimalikuks teo toimepanemise aega määratleda täpsemalt kui seda on tehtud väärteoprotokollis. Ringkonnakohtu istungil kohtu täpsustavale küsimusele vastates avaldas tunnistaja Y, et sündmus võis aset leida ka oktoobris. Seega leiab ka ringkonnakohus, et selle teo toimepanemise aeg ei ole ka kuu täpsusega tuvastatav.
  12. Eeltoodust tulenevalt järeldab ringkonnakohus, et kui teo toimepanemise ajana on määratletud täpselt tuvastamata aeg
  13. a õppeaasta I poolaastal, siis vastav tegu aegus 11 4-22-3036 hiljemalt
  14. septembril 2023; kui teo toimepanemise ajana on määratletud täpselt tuvastamata aeg
  15. a oktoobri kuu keskel, siis vastav tegu aegus hiljemalt
  16. oktoobril 2023; kui teo toimepanemise ajana on määratletud täpselt tuvastamata aeg
  17. a novembri alguses, siis vastav tegu aegus hiljemalt
  18. novembril
  20. Ringkonnakohus möönab, et juhul kui X tegusid saaks väärteoprotokolli pinnalt käsitada jätkuva teona, siis kohalduks

§ 81

lg 4, mille kohaselt jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest (ehk väärteoprotokolli kohaselt

  1. a novembri lõpus toime pandud teost). Kolleegiumi hinnangul ei ole siiski praeguses väärteoasjas võimalik selle järelduseni jõuda. Väärteoprotokolli sõnastuse kohaselt pani X teo toime „korduvalt ja järjepidevalt“, samuti on välja toodud konkreetsete tegude toimepanemise ajad (mitte näiteks ajavahemik oktoobrist-novembrini). Selline sõnastus viitab korduvale süüteole. Lisaks nähtub ka maakohtu otsuse sõnastusest, et kohtu hinnangul oli tegemist korduva teoga: „on õpetaja X
  2. aasta oktoobris, novembris ja täpselt tuvastamata ajal neljal korral, seega korduvalt katsunud ja nõjatunud kehaga alaealise õpilase Y selja vastu“ – vt maakohtu otsuse p
  3. Kuna maakohtu otsuse vaidlustas vaid kaitsja, kes ei ole taotlenud selles osas teole teistsuguse hinnangu andmist, ei saa ringkonnakohus väljuda apellatsiooni piiridest, et raskendada aegumise kontekstis menetlusõigusliku isiku olukorda, tõlgendades väärteoprotokollis sisalduvat etteheidet jätkuva teona.
  4. VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada. Sama paragrahvi kolmandast lõikest järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis erinevalt kriminaalmenetlusest ei võimalda asja edasist menetlemist sõltumata isiku soovist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 4-21-4828/40, p 8).
  7. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VTMS § 29 lg 1 p-st 5 ja lg-st 3, § 148 p-st 2 ja § 151 lg 1 p 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsuse osas, milles maakohus tunnistas X süüdi ja karistas

§ 1531lg 1 järgi tegude eest, mis leidsid aset täpselt tuvastamata ajal 2021.

a õppeaasta I poolaastal, täpselt tuvastamata ajal

  1. a oktoobri keskel ja täpselt tuvastamata ajal
  2. a novembri alguses ja lõpetab selles osas väärteomenetluse aegumise tõttu.
  3. Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Käesolevas väärteoasjas põhjustas menetluse pikemat kestust muu hulgas tõsiasi, et pärast esimese väärteoprotokolli koostamist ja sellele vastulause esitamist kulus kohtuvälisel menetlejal ligi 5 kuud uue väärteoprotokolli koostamiseks, misjärel otsustati
  4. augustil 2021 saata väärteoasi kohtusse põhjendusega, et menetlusalusele isikule tuleb kohaldada karistusena aresti. Selleks ajaks oli väidetavate tegude toimepanemisest möödunud (sõltuvalt teost) vähemalt 9 kuud ehk üle kolmandiku asja lahendamiseks ettenähtud tähtajast. Kolleegium nendib, et seadus iseenesest ei piira kohtuvälise menetleja võimalust asuda seisukohale, et teo eest tuleb karistusena kohaldada aresti, kuid vastavat otsustust tuleb hoolikalt kaaluda ja selline käik muudab oluliselt ka menetluskorda. Märkimisväärselt ei pidanud maakohus seejärel aresti kohaldamist põhjendatuks.
  5. Lisaks põhjustas kohtumenetluse pikenemist väärteoasja menetlemine ringkonnakohtus kahel korral ja mõningal määral ka kaitsja hõivatus teiste menetlustega, sh osalemine 12 4-22-3036 kriminaalasjas nr 1-17-
  6. Tegemist on nii faktiliselt kui õiguslikult keskmisest keerukama väärteoasjaga, milles on üle kuulatud hulganisti tunnistajaid; kus apellatsioonimenetluses taotleti mitme uue tõendi vastuvõtmist, mille põhjendatust pidi ringkonnakohus kaaluma (ka vastavalt Riigikohtu antud juhistele); milles vaidlustati nii menetlusõiguslikke kui materiaalõiguslikke küsimusi. Võttes arvesse, et tegemist on olemuslikult seksuaalse enesemääramise vastase süüteoga, võiks kannatanu (väärteomenetluses tunnistaja) õiguste tagamiseks olla põhjendatud seaduses pikema ehk kolmeaastase aegumistähtaja sätestamine.
  7. Järgnevalt lahendab kolleegium küsimuse sellest, kas on tõendatud Xle etteheidetud tegu, mis väärteoprotokolli kohaselt seisnes selles, et menetlusega täpselt tuvastamata ajal
  8. a novembri lõpus XXX õppehoone koridoris liikus õpetaja X õpilase Y juurde ning pani oma käe õpilase Y tuhara peale. X andis korralduse Yl tulla õppeaines järelevastamisele. Y keeldus järelevastamisest, kuna ei soovinud olla õpetajaga kahekesi klassiruumis. Seepeale võttis X oma käe ära ja lahkus õpilase juurest eemale.
  9. Pärnu Maakohus luges teo toimepanemise tõendatuks, viidates sellele, et tunnistaja Y ütluste kohaselt toimus kolmas tegu
  10. aasta novembri lõpus. Sündmused said alguse sellest, et õpilane küsis aineklassis X käest töövihikusse märgitud vigade kohta selgitusi. Seejuures algas tunnistajal Xga kontakt koridoris ja vestlus jätkus klassiruumis. Kui tunnistaja Y oli töövihiku pannud laua peale, siis lähenes X õpilasele kehade kokkupuuteni ja pani ühe käe tema alaseljale, seejuures ulatusid näpuotsad tuhara peale. Tunnistaja Y ütluste kohaselt: „ta pani ühe käe siis mu alaselja peale ja siis teisega ta vihikus siis hoidis näppu.“ Samuti nentis tunnistaja, et „tema siis oli külg vastu minu külge.“ Vastuseks küsimusele, kas see häiris teda, vastas tunnistaja Y, et „jah, sest et käsi oli juba ebameeldivas kohas.“ /…/ „minu alaseljal.“ Tunnistaja Y selgitas, et ta ei julgenud öelda, et X tegevust lõpetaks, sest ta ei varasemalt sellele reageerinud. Y ütluste kohaselt nägi sündmust pealt teine õpilane C. C on tunnistajana andnud ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas X läks kehaga Y vastu. Hiljem ütles Y tunnistajale, et tal oli väga ebamugav olla. Tunnistajana üle kuulatud T on andnud kohtus ütlusi selle kohta, et Y on talle rääkinud, et kui ta käis töövihikute järel, siis oli X pannud talle käe tagumiku peale ja ümbert kinni võtnud. Maakohus leidis, et T ütluseid saab kasutada kaudse tõendina Y ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Maakohus leidis, et Y ütlused on olnud ajas muutumatud, millest saab täiendavat tuge Y poolt kohtule antud ütluste tõepärasuse osas. Veel selgub tunnistaja T ütlustest, et Y jaoks oli see väga ebamugav juhtum, sest ta on näinud Y nutmas.
  11. Ringkonnakohus nendib, et maakohus ei ole teo tõendatuks lugemisel seostanud tunnistajate ütlusi väärteoprotokollis kirjeldatud teoga, piirdudes selle nentimisega, et tunnistaja Y ütlused on usaldusväärsed, ajas muutumatud ja neid kinnitavad ka teiste tunnistajate ütlused. Apellatsioonikohus meenutab, et VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas muu hulgas väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas 13 4-22-3036 süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit "lühike kirjeldus", ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid et seal ei tohi olla kõrvalist teavet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-15, p 38).
  14. Kolleegiumi hinnangul ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud sellist tegu nagu maakohus tuvastas kohtumenetluse käigus. Erinevused ilmnevad selgelt juba teo toimepanemise kohas – väärteoprotokolli kohaselt toimus sündmus koolikoridoris ja maakohtu tuvastatu kohaselt klassiruumis – kuigi tunnistaja sõnul sai vestlus alguse koridoris, kirjeldab Y soovimatu teona ilmselgelt just klassiruumis toimunut. Kolleegiumi hinnangul on aga määrav, et maakohtu tuvastatud asjaolud erinevad märkimisväärselt väärteoprotokollis kirjeldatud sündmuse käigust – väärteoprotokolli kohaselt pani õpetaja X
  15. a novembri lõpus koridoris käe õpilase tuharale ja tegi ettepaneku tulla konsultatsioonile, millest õpilane keeldus ja õpetaja lahkus. Maakohtu tuvastatu kohaselt toimus
  16. novembri lõpus soovimatu tegu klassiruumis, kui õpetaja selgitas õpilasele viimase initsiatiivil (õpilane palus selgitusi) töövihikusse märgitud vigu, seejuures seisis X õpilase kõrval (külg vastu külge) ja pani käe Y alaseljale (näpud ulatusid tuharale), mis oli õpilase jaoks häiriv. Ka ringkonnakohtus täpsustavatele küsimustele vastates rääkis tunnistaja Y järjepidevalt just klassiruumis seoses töövihikuga toimunust, lisades, et õpetaja pani selgitamise käigus käe tema pükste tagataskusse. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et sõltumata maakohtu tuvastatud teo tõendatusest, erineb see tegu olulisel määral väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest. Seega väljus maakohus selles osas X süüditunnistamisel väärteoprotokolli piiridest, tuvastades selles kirjeldamata asjaolusid ning rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis tingib selles osa maakohtu otsuse tühistamise.
  17. Kohtumenetluses uuritud tõenditest, sh tunnistajate ütlustest, ei nähtu väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist selles nimetatud ajal, kohas ja viisil – Y ei ole andnud kohtumenetluses ütlusi selle kohta, et X oleks just
  18. a novembri lõpus pannud koridoris käe tema tuharale ja teinud ettepaneku tulla konsultatsioonile. Ükski tunnistaja ei kinnita sellise sündmuse pealtnägemist. Konkreetselt sellise kirjeldusega teo toimumist ei tõenda ka ükski muu tõend, muu hulgas tuleneb maakohtus üle kuulatud tunnistaja Ä ütlustest, et vastav tegu ei ole jäädvustatud ka kooli koridoris olnud videokaamerate salvestistel. Ringkonnakohus nõustub seejuures kaitsja käsitlusega selles, et olukorras, kus väärteoprotokolli kohaselt leidsid vähemalt osad teod aset kooli koridoris, mis on eelduslikult videokaamerate vaateväljas, ei ole põhjendatud kohtuvälises menetluses menetleja loobumine vastavate videosalvestiste kogumisest sõltumata sellest, kas tegemist on süüstava või õigustava tõendiga või kas tegemist olnuks üleüldse ammendava tõendiga. Videosalvestiste olemasolul saanuks hinnata seda, mil määral kaamerad koridori n-ö katavad või milliste isikute liikumine on tuvastatav.
  19. Tunnistaja Y selgitas maakohtus ja ka ringkonnakohtus, et õpetaja on koridoris pannud käe tema puusale või siis tema keha (talje) ümber ja kutsus jutuajamisele või konsultatsioonile, kuid tunnistaja ütlused selles osas on seostatavad ka oktoobri keskel või novembri alguses asetleinud tegudega, mida väärteoprotokoll samuti kirjeldab. Y küll tunnistas ringkonnakohtus, et ta võis maakohtus asju segamini ajada, kuid olukorras, kus tunnistaja ütlused n-ö sobituvad osaliselt 14 4-22-3036 ühe väärteoprotokollis kirjeldatud teoga ja osaliselt teisega, peab kohus eriti praeguses olukorras, kus teised väidetavad teod on aegunud, tõlgendama kõik kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Seejuures käe asetamist tuharale seob tunnistaja Y kohtumenetluses ja seda ka ringkonnakohtu täpsustava küsimuse järel järjepidevalt mitte nn koridoris konsultatsioonile kutsumisega, vaid aineklassis töövihiku ülesande selgitamisega. Nagu eespool tuvastatud, väärteoprotokoll sellist tegu ei kirjelda. Seega tuleb selles osas väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  20. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p-st 1, § 148 p-st 3, § 150 lg-st 2 ja § 151 lg 1 p-st 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
  21. oktoobri
  22. a otsuse osas, milles maakohus tunnistas X süüdi ja karistas

§ 1531lg 1 järgi teos, mis leidis aset täpselt tuvastamata ajal 2021.

a novembri lõpus ja lõpetab selles osas väärteomenetluse teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kahju hüvitamise taotlus

  1. Kaitsja taotleb apellatsioonis tühistada maakohtu otsus ka osas, milles Xle jäeti hüvitamata süüteomenetluses tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonis ei esita kaitsja selle taotluse kohta täiendavaid põhjendusi ehk ei too välja, kas ja milliseid materiaal- või menetlusõigusnorme rikkus maakohus vastava taotluse lahendamisel. Maakohtule esitatud taotluses tugines menetlusalune isik esmalt sellele, et talle on tekkinud kahju, kuna tema tööandja ehk XXX teatas avalikkusele, et X suhtes on tehtud väärteootsus ja lõpetas töösuhte. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, mille kohaselt isiku tööandja tegevus ei ole vahetult omistatav menetlejale ja vastupidist tõendatud ei ole. Saamata töötasu on isikule hüvitatud Töövaidluskomisjoni otsusega, ega pea vajalikuks neid täiel määral korrata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et väärteoasja toimiku (algselt) tutvustamata jätmisega ei ole menetlusalusele isikule tekitatud varalist või mittevaralist kahju. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud
  2. Tallinna Ringkonnakohtus
  3. oktoobril 2023 toimunud kohtuistungil esitas kaitsja taotluse hüvitada menetlusalusele isikule maakohtu menetluses tekkinud kulu 6351 eurot, sealhulgas käibemaks ja apellatsioonimenetluses (pärast Riigikohtu määruse tegemist) tekkinud kulu 2460 eurot, sealhulgas käibemaks. Kaitsja palub kanda vastav hüvitis advokaadibüroo GAVER OÜ arvelduskontole nr EE
  5. Samuti esitas kaitsja eelnevalt, s.o
  6. detsembril 2022 apellatsioonimenetluses taotluse hüvitada menetlusalusele isikule apellatsioonimenetlusega kaasnev kulu kokku summas 4065 eurot, sealhulgas käibemaks.
  7. VTMS § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Praegusel juhul lõpetas kohus väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel, mistõttu tuleb menetlusalusele isikule tema taotlusel hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (Riigikohtu 15 4-22-3036 kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 1-21-7774/14, p 42 ja
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas nr 4-18-616/54, p 47).
  12. Kaitsja selgituste kohaselt osutas ta teenust hinnaga 150 eurot/tund, millele lisandub käibemaks. Mõistlik tunnihind määratakse, arvestades asja mahtu ja keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti ning ka üldist hinnatõusu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. veebruari
  14. a otsus asjas nr 1-21-8988/133, p 41 ja
  15. detsembri
  16. a otsus asjas nr 1-20-2473/58, p 9). Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  17. juuni
  18. a otsus asjas nr 2-17-13164/62, p 10). Kolleegiumi arvates ei ületa praegusel ajal advokaadi tunnihind sarnase õigusteenuse keskmist hinda, võttes arvesse ka väärteoasja sisu.
  19. Puutuvalt maakohtu menetluses tekkinud kuludesse märgib ringkonnakohus järgmist. Taotluse kohaselt osutas X kaitsja oma kliendile maakohtu menetluses õigusteenust kokku 35 tundi ja 17 minutit. Esmalt kulus kaitsjal aeg väärteotoimikuga tutvumiseks ja kliendiga konsulteerimiseks, kokku 4 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kolleegium peab seda põhjendatuks. Seejärel kulus kaitsja esitatud selgituskirja kohaselt aeg maakohtule esitatavate taotluste ettevalmistamiseks, mis jäeti lõppkokkuvõttes rahuldamata ja seda hiljem ka ringkonnakohtus (mh tunnistajate väljakutsumise ja tõendite kogumise taotlus ning kahju hüvitamise taotlus). Samuti tutvus kaitsja 1 tunni jooksul töövaidluskomisjoni dokumentidega, mis ei olnud praeguses väärteoasjas asjakohaseks tõendiks. Taotluse koostamisel tegeles kaitsja õiguskirjanduse uurimisega

§ 1531puudutavas osas, korduvalt konsulteeris kliendiga ja vaatas taotlust uuesti üle.

Tervikuna võttis kaitsjal

  1. septembri
  2. a taotluse koostamine 10 tundi ja 37 minutit. Suure osa selles sisalduvatest taotlustest jätsid maakohus ja hiljem sellega nõustuvalt ning Riigikohtu juhistest lähtuvalt ka ringkonnakohus rahuldamata. Õiguskirjandusega tutvumist, eriti kui see piirdub karistusseadustiku kommenteeritud väljaandega, ei ole kohtupraktikas üldjuhul loetud põhjendatuks kuluks. Võttes arvesse ka taotluse mahtu, leiab ringkonnakohus, et selle koostamisele kulunud aega tuleb hüvitada osaliselt, s.o 6 tunni ulatuses. Kohtuistungiks ettevalmistamist peab ringkonnakohus samuti võimalikuks hüvitada osaliselt, võttes arvesse, et selle hulka kuulus kaitsja selgituste järgi ka selliste tunnistajate küsitlemiseks ettevalmistamine, keda istungile ei kutsutud ja kliendile põhjalike selgituste jagamine istungil toimuva osas – kuigi kliendi ettevalmistamist tuleb pidada tänuväärseks, siis sellele 2 tunni kulutamine ei ole siiski hüvitamise seisukohalt mõistlik ajakulu. Kolleegium peab ettevalmistamise osas mõistlikuks kuluks kokku 3 tundi. Samuti nähtub taotlusest, et kaitsja koostas juba enne
  3. septembril 2022 kohtuistungi toimumist kohtukõne teese (1 tund 15 minutit), mistõttu on ilmne, et need ei saanud puudutada kohtuistungil ilmnenud asjaolusid. Seejärel siiski kaitsja kohtuvaidluses ei osalenud, kuna vahepeal loobus klient tema teenustest. Väärteoasjas on esitatud kirjalikud kõneteesid, kuid seda menetlusaluse isiku nimel ja pärast kohtuistungi toimumist. Eeltoodu tõttu peab ringkonnakohus võimalikuks hüvitada seda kulu 30 minuti ulatuses. Samuti ei pea kohus täies ulatuses vajalikuks kaitsja kuluks menetluskulude hüvitamise taotluse koostamist, kuna tegemist ei ole tingimata õigusteenusega, mida peab osutama advokaat vastava tunnihinnaga. Kolleegium hüvitab seda kulu 15 minuti ulatuses. Mõistliku kuluna käsitab kohus maakohtu istungil osalemist ja istungile sõitmiseks kulunud aega, s.o 7 tundi ja 45 minutit. Kokku seega 16 4-22-3036 hüvitab ringkonnakohus maakohtu menetluse kuluna menetlusalusele isikule kaitsja tööd 22 tunni, s.o 3 300 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 3 960 eurot.
  4. Järgnevalt hindab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud kulude mõistlikkust.
  6. detsembril 2022, s.o koos apellatsiooniga esitatud taotluse kohaselt osutas kaitsja apellatsoonimenetluses õigusabi kokku 22 tunni 35 minuti jooksul. Ringkonnakohus peab menetluskulu põhjendatuks osaliselt, s.o 16 tunni ulatuses. Kolleegium möönab, et tegemist on tõenduslikult keskmiselt keerukama vaidlusega, kuid leiab, et apellatsiooni esitamiseks ettevalmistamise ja selle koostamise aeg on ülepaisutatud, mida kinnitab ka tõsiasi, et kaitsja alustas kohtuistungi protokollide analüüsiga juba enne põhistatud kohtuotsuse valmimist, seega tutvumata üksikasjalikult kohtu põhjendustega. Isegi võttes arvesse, et kaitsja ei osalenud kohtuvaidluses, siis vähemalt osaliselt on tegemist ülesandega, mida ta pidi täitma juba maakohtu menetluses, kohtuistungil vahetult osaledes. Suure osa apellatsioonis esitatud tõendusteabe kogumisele suunatud taotlustest jättis ringkonnakohus ka rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetlusalusele isikule hüvitada sellega seoses 2400 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 2880 eurot.
  8. oktoobril 2023 esitatud taotluses palub kaitsja hüvitada menetlusalusele isikule apellatsioonimenetluse kulu pärast Riigikohtu määrust 13 tunni 40 minuti ulatuses ehk 2050 eurot, millele lisandub käibemaks ehk kokku 2460 eurot. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja taotluse kohaselt kulus tal tunnistajate ülekuulamise (täiendava) taotluse koostamiseks 1 tund ja 30 minutit. Kolleegium jättis taotluse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus taotluse koostamisega seonduvat kulu põhjendatuks. Samuti ei pea kolleegium põhjendatuks märgitud ulatuses kulu, mis seondub menetluskulude hüvitamise taotluse esitamisega juba eeltoodud toodud põhjendustel, hüvitades seda 15 minuti ulatuses. Kohtuistungil osalemiseks kulus kaitsjal kohtuistungi protokolli kohaselt 1 tund ja 22 minutit. Muus osas peab kolleegium taotlust põhjendatuks. Seega tuleb menetlusalusele isikule hüvitada kaitsja tööd kokku 9 tunni 2 minuti ulatuses, s.o 1355 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 1626 eurot.
  9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS §-st 23 tuleb menetlusalusele isikule hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu summas 7055 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 8466 eurot. Allkirjastatud digitaalselt 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.