← Eesti

3-23-1915/18

Obsah (7)§ 45§ 207§ 121§ 238§ 30§ 47§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-23-1915 19. de

) § 47 lg-le 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 5, mis nõuavad enne tühistamiskaebusega kohtusse pöördumist kinni peetavalt isikult kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kui vaie on tagastatud, on kohtusse pöördumine lubatav vaid juhul, kui vaie tagastati õigusvastaselt. Kuna kaebaja suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid

  1. maist
  2. juunini 2021 ning
  3. augustist
  4. septembrini 2021, siis kohaldusid talle sellal ka kodukorra p-des 13.8.2 ja 13.8.5 sätestatud piirangud. Tähtis ei ole, et kaebaja oli siis kinnipeetava staatuses, sest vahistatule kohalduvad samad piirangud. Kaebaja oli toona neist piirangutest teadlik, paludes kohtuasjas nr 3-21-1899 esialgse õiguskaitse korras taastada mh kaebaja suhtlemisvabaduse. Ka asjades nr 3-22-2375, 3-23-2403 ja 3-22-2688 esitas kaebaja erinevaid kaebusi ja taotlusi seoses helistamise korraldusega, mis samuti viitab teadlikkusele kodukorra p-de 13.8.2 ja 13.8.5 sisust. Kuna vaie on esitatud umbes kaks aastat pärast kaebajale piirangute esmast rakendamist, siis ei olnud see tähtaegne. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 ei võimaldanud tähtaega ka ennistada, kui tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta. Seega on vaie tagastatud õiguspäraselt. Lisaks selgitas kohus, et asja materjalidest tulenevalt on kaebaja vaidlusalustel kuupäevadel saanud telefoni kasutada vastavalt 56 minutit, 1 h 19 minutit ja 21 minutit, nii et tema suhtes ei kohaldatud 10-minutilist ajapiirangut, seega kodukorra p 13.8.5 kaebaja õigustele tegelikku mõju ei avaldanud. Kaebaja tuvastamiskaebuse tagastas halduskohus

§ 45lg 2 alusel, kuna tegu on väheefektiivse õiguskaitsevahendiga. Ka vangla vaidlusaluste toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei kohusta 2

(5)3-23-1915 vanglat tulevikus kindlal viisil käituma. Kaebaja õiguste kaitseks on tõhusam kohustamiskaebus, mille kaebaja saab esitada pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist.
  1. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada.
  2. Tartu Ringkonnakohus tagastas
  3. septembri
  4. a määrusega määruskaebuse halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 peale

§ 207

lg 2 ja lg 3 p 2 alusel ning halduskohtu määruse resolutsiooni p-de 3 ja 5 peale

§ 207lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

Ringkonnakohus leidis kaebaja tegelikust tahtest lähtudes, et kaebaja taotleb halduskohtu määruse resolutsiooni p-de 2, 3 ja 5 tühistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu
  2. septembri
  3. a määrus ja ringkonnakohtu
  4. septembri
  5. a määrus. Kaebaja märkis, et asub vanglas alates
  6. a ja on alati saanud helistada korraga üks tund. Seda, et vanglaametnikel on õigus piirata kõnesid kuni 10-15 minutini, sai ta teada vangla
  7. juuli
  8. a vastusest, kus viidati kodukorra p-dele 13.8.2 ja 13.8.
  9. Kaebaja leiab, et vaie oli seetõttu tähtaegne. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Kolleegiumi hinnangul rikkusid Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus kaebust tühistamisnõuete osas tagastades menetlusnormi (

§ 121

lg 1 p 4), mistõttu määrused tuleb selles osas tühistada ning asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale halduskohtule (

§ 238lg 2).

  1. Sarnaselt ringkonnakohtuga tõlgendab kolleegium kaebaja tegelikust tahtest lähtudes, et kaebaja soovis Riigikohtule esitatud määruskaebusega vaidlustada haldus- ja ringkonnakohtu määrusi üksnes kaebuse tagastamist puudutavas osas. See nähtub selgelt kaebaja argumentatsioonist, milles ei ole teisi haldus- ja ringkonnakohtu määruste punkte käsitletud.
  2. Ringkonnakohus tagastas kaebaja määruskaebuse

§ 207

lg 2 alusel, st kuna määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. 13. Halduskohtu poolt kaebuse tagastamise aluseks oli

§ 121

lg 1 p 4, mille kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. VangS § 11 lg 5 näeb ette kohustusliku vaidemenetluse vangla haldusakti või toimingu peale kaebuse esitamise eel. Kuigi kaebaja on praegusel juhul püüdnud vaidlust esmalt kohtuväliselt lahendada, tagastas vangla vaide selle tähtaja ületamise tõttu. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt kolleegiumi määrus nr 3-17-911/161, p 18). Kaebus on seejuures lubatav ka juhul, kui vaie on tagastatud õigusvastaselt (vt nt kolleegiumi määrus nr 3-17-2610/32, p 12 ja

  1. oktoobri
  2. a määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18). Seega sõltub kaebuse tagastamise õiguspärasus sellest, kas kaebaja esitatud vaie oli tähtaegne.
  3. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse VangS-s ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 75 järgi tuleb vaie haldusaktile esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama. Praeguses asjas vaidlustatud vangla kodukord on aga olemuselt üldkorraldus (HMS § 51 lg 2), mille vaidlustamisele laieneb teatud juhtudel erikord. Kolleegium on asjas nr 3-3-1-95-07 (
  4. veebruari
  5. a määrus) 3

(5)3-23-1915 selgitanud, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist (määruse p-d 13–14). Sama põhimõte laieneb ka vaidemenetlusele (määrused nr 3-17-2610/32, p 13.1 ja 3-19-557/19, p-d 8–9). Kolleegium märgib, et muu hulgas

§ 30

lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei laiene viidatud erikord asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud üldkorraldustele (HMS § 51 lg 2 teine alternatiiv), näiteks ruumilistele planeeringutele ja loodusobjektide kaitse alla võtmisele. Selliste üldkorralduste piirava mõjuga peab igaüks arvestama nende teatavakstegemisest alates.

  1. Asjas nr 3-17-2610 puudutas vaidlus vangla kodukorraga kehtestatud suitsetamiskeeldu. Kolleegium leidis selles asjas, et kaebaja selgitusest, mille kohaselt ta soovis teatud kuupäeval uuesti suitsetama hakata, piisas, et kinnitada kodukorra mõju ilmnemist tema suhtes (määruse p 13.1). Sarnaselt praeguse asjaga ei olnud ka viidatud asjas kahtlust, et kaebajale oli varem kodukorda (ja seega mh vaidlusaluseid sätteid) tutvustatud. Samuti oli kodukord viidatud asjas kaebuse esitanud kinnipeetavat varem faktiliselt mõjutanud – kui suitsetamiskeeld kehtima hakkas, pidi ta suitsetamisest loobuma. Kolleegiumi seisukohast viidatud asjas võib järeldada, et üldkorralduse vaidlustamistähtaeg hakkab uuesti kulgema igal korral, kui isiku suhtes üldkorralduse asjakohast sätet kohaldatakse.
  2. Praegusel juhul oli kaebaja suhtes küll
  3. aastal täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seoses rakendatud ka kodukorra p-des 13.8.2 ja 13.8.5 sätestatud piiranguid, kuid pärast seda viibis ta mõnda aega n-ö tavarežiimil. Uuesti kohaldati neid piiranguid kaebajale
  4. aastal, kui ta oli vahistatu staatuses. Neil asjaoludel algas üldkorralduse vaidlustamise tähtaeg uuesti. Seejuures ei ole kodukorra p-ga 13.8.5 seoses oluline, et kaebajal oli tegelikkuses lubatud rääkida telefoniga pikemalt kui selles punktis ettenähtud 10 minutit. Ka vastustaja on oma vastustes kaebajale möönnud, et tema telefonikasutus on mõnel juhul katkestatud varem kui tavarežiimil kinnipeetavatele kohalduv kodukorra p 13.12 järgne 60 minutit. Järelikult on p 13.8.5 järgset piirangut kaebaja suhtes rakendatud, isegi kui mitte täie rangusega.
  5. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes kohaldati kodukorra punkte 13.8.2 ja 13.8.5 muu hulgas
  6. juunil
  7. Vaide nende punktide peale esitas ta
  8. juulil 2023, seega 30-päevase tähtaja jooksul. Vangla tagastas vaide
  9. augustil 2023 ning kaebaja pöördus kohtusse
  10. augustil 2023, järgides kaebetähtaega (

§ 47lg 2).

Seega tagastas vangla vaide õigusvastaselt ja kaebuse tagastamiseks

§ 121lg 1 p 4 alusel polnud alust.

18. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et on usutav, et vaidlusalused piirangud võivad olulisel määral riivata nii perekonnapõhiõigust kui ka õigust suhelda advokaadiga. Kuigi advokaadile helistamist võib kinni peetav isik taotleda ka väljaspool kodukorras reguleeritud helistamise aega (p 13.8.2.1), ei ole selge, kas see säte võimaldab advokaadiga kõnelemist nõuda ka pikemalt kui p 13.8.5 järgsed 10 minutit. Olenevalt olukorrast ei pruugi 10-minutine kõneaeg võimaldada kaitsja või muu advokaadist esindajaga tõhusalt nõu pidada – eriti kui kinni peetav isik on sunnitud selle aja 4

(5)3-23-1915 jagama advokaadi ja pereliikmete vahel. Tähtis ei ole, et kaebajal lubati reaalselt telefoni kasutada kauem kui 10 minutit – kuni kodukorras on ette nähtud 10-minutine piirang, ei saa kaebaja kindel olla, et selline praktika jätkub tulevikus.
  1. Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude osas nõustub kolleegium halduskohtu seisukohtadega ega korda neid. Tuvastamisnõude asemel on kaebaja käsutuses vajaduse korral tõhusamaid õiguskaitsevahendeid.
  2. Kolleegium asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.