Obsah (9)

§ 442§ 646§ 651§ 656§ 436§ 657§ 641§ 173§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 01.11.2023, Tallinn Kohtuasja num

) § 163 lg 1). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 470 eurot, s.o riigilõiv 250 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 200 eurot (100 eurot/h x 2 h). Kostjalt tuleb hageja menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 366,60 eurot (78% 470 eurost). 3 2-21-125119 Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise 497,21 eurot saamiseks, ning osas, millega kohus jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hageja palub teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 497,21 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (

§ 442lg 8), jättes osa hageja esitatud väidete kohta seisukoha võtmata.

1. Maakohus on ebaõigesti vähendanud kostjalt väljamõistetavat viivist seadusjärgse viivisemäärani. Hageja on hagiavalduses nõudnud viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras. Hageja viitas laenulepingute üldtingimuste p-le 7.1 ning 3.
2. Seega ei kohaldu käesoleval juhul VÕS § 408 lg-s 10 sätestatu.
3. Lisaks selgitas hageja, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär). Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem, kui on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 44,93%, 38,68% ja 29,90% aastas.
4. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad käesolevale kohtuasjale põhjusel, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ning selles ei olnud võimalik VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud lepingus kokku lepitud (kokku oli lepitud üksnes viivisemääras). Käesolevas tsiviilasjas on aga tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
5. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lgst 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust (vt TlnRnKo 05.11.2019, 2-18-5981, p 28; TlnRnKo 18.02.2021, 2-19-134971, p-d 22-23; TlnRnKo 19.04.2021, 2-20-110475, p-d 23-24; TlnRnKo 03.06.2021, 2-20-117378, p 16).
6. Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulud on täies ulatuses põhjendatud. 4 2-21-125119 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu 26.09.2023 tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 19.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, st osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu tarbijakrediidilepingutest nr SR3418663, nr SR3525687 ja nr SR3546271 tulenevatelt põhinõuetelt sissenõutavaks muutunud viiviste 236,56, 148,76 ja 111,89 eurot (kokku 497,21 eurot) saamiseks, ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Samuti ei nõustu hageja sellega, et maakohus pidas tema õigusabikulu liiga suureks. Muus osas hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. 20.

§ 646

kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 1).

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel menetlusõiguse norme, samuti eksis maakohus viivisenõuet käsitledes materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel (VÕS § 4008 lg 10).

1. VÕS § 408 lg-s 10 on sätestatud, et kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras. Maakohus asus oma otsuse p-s 14 seisukohale, et hageja on toonud esile kõigis kolmes lepingus sisalduva viivise päevamäära, kuid kohtule esitatud lepingutest ega muudest asjas esitatud tõenditest ei nähtu viivise aastamäära. Seetõttu järeldas maakohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määras, kuna lepingud ei vasta VÕS § 408 lg-le
2. Seejärel mõistis maakohus viivise kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määras 8% (maakohtu otsuse p 15 tehtud arvutused).
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõlgendanud VÕS § 408 lg-t 10 ekslikult ning jätnud hageja väidetele vastamata. Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu lakoonilise väitega, et hageja ei ole välja toonud ning ka esitatud tõenditest ei nähtu viivise aastamäära. 22.
4. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule kolm tarbijakrediidilepingut, lepingud nr SR3418663, nr SR3525687 ja nr SR3546271, koos nende lepingute lisaks olevate laenuandja selgituste, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede ning laenuandja üldtingimustega (dtl 20–28, 29–37, 38–46, 47–50). Hageja on hagiavalduses selgelt välja toonud kõigis kolmes tarbijakrediidilepingus määratud aastase intressi, mis oli vastavalt 44,93%, 38,68% ja 29,90%, ning viivisenõude esitamisel selgitanud, et nõuab viivist hagiavalduse esitamise kuupäevani lepingutes kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras (s.o vastavalt 44,93%, 38,68% ja 29,90% aastas) kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega (dtl 18–19). Vastuseks maakohtu 13.03.2023 määrusele selgitas hageja 26.04.2023 täiendavalt, et viivis päevamäärana on lepingute kohaselt vastavalt 0,12%, 0,11% ja 0,08% päevas. Hageja viitas hagiavalduse lisaks 5 2-21-125119 olevatele dokumentidele ning esitas laenudokumendid ka uuesti (dtl 90). Niisiis nähtus hagiavaldusest ja selle 26.04.2023 täpsustusest nii viivise päeva- kui ka aastamäär. 22.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on väär ka maakohtu väide, et nimetatud andmed ei nähtu lepingu dokumentidest. Hageja kohtule esitatud kolmes tarbijakrediidilepingus on määratud aastase intressina vastavalt 44,93%, 38,68% ja 29,90% (dtl 22, 31, 40) ning nende lepingute samal lehel on viivis välja toodud päevamäärana (vastavalt 0,12%, 0,11% ja 0,08% päevas, dtld 22, 31 ja 40). Hageja viidatud laenuandja üldtingimuste p 7.1 näeb ette, et „kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakseid tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras“ (dtl 47–50). Lisaks on laenuandja oma selgitustes täpsustatud, et „Laenu tähtaegselt tagastamata jätmine võib endaga kaasa tuua lisakohustusi viiviste näol. Viivist arvutatakse tähtaegselt tasumata laenusummalt iga viivitatud päeva eest lähtuvalt viivise määrast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär.“ (dtl 23, 32, 41). Samuti on igale lepingule lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, millel on „Krediidiga seotud kulude“ all veelkord kirjas konkreetse lepingu intressimäär aastas (44,93%, 38,68% ja 29,90%, dtl 24, 33, 42) ning seejärel maksete hilinemisega seotud kulude juures teade, et „maksete hilinemisega kaasneb krediidiandja õigus: nõuda viivist iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Viivise määraks on Lepingus kokkulepitud intressimäär“ (dtl 25, 34, 43). 22.
6. Maakohus ei ole oma otsuses selgitanud, miks ta ei pea piisavaks hageja märgitut, et lepingudokumentides on viivise aastamääraks laenulepinguga ettenähtud intressimäär ehk vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud intressimäär, ega hageja esitatud laenulepingu dokumentides sisalduvaid tingimusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei eelda VÕS § 408 lg 10 sõnastus, et viivise päeva- ja aastamäär peavad olema lepingu dokumentides kõrvuti välja toodud või et viivise aastamäär peaks olema samuti numbriliselt eraldi välja toodud. Ringkonnakohus leiab, et ka tarbija jaoks on piisavalt selged lepingu dokumendid, kus viivise aastamäär on võrdustatud laenulepinguga ette nähtud intressimääraga, mis omakorda on numbriliselt selgelt välja toodud. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul hageja hagiavalduses, selle täpsustuses ja nende lisaks olevates lepingudokumentides kajastatud VÕS § 408 lg 10 nõuete kohaselt nii viivise päevamäär kui ka aastamäär. Lepingudokumentides on korduvalt viidatud lisaks viivise päevamäärale ka sellele, et viivise määraks on laenulepinguga ette nähtud intressimäär. Aastane intressimäär on samuti lepingu dokumentides korduvalt välja toodud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja asjaomased väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Seega on maakohus rikkunud

§ 656

lg 1 p 5, jättes hageja esitatud väidete osas täielikult seisukoha võtmata ning kohtuotsuse seega põhjendamata.

1. Hageja on apellatsioonkaebuses pikalt põhjendanud ka seda, et tarbijakrediidilepingu puhul tuleb lähtuda sellest, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viidab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses märgitud viivisemäärale, st et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole maakohus oma otsuses vastupidist väitnud, vaid on jätnud VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele tugineva viivisenõude rahuldamata VÕS § 408 lg 10 alusel. Siiski märgib ringkonnakohus, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel lähtuma Riigikohtu 6 2-21-125119 seisukohast, mille järgi on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).
2. Maakohtu eksimused VÕS § 408 lg 10 kohaldamisel ning hageja väidetele vastamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus

§ 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

25. Kuivõrd asi saadetakse

§ 646

alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641lg 1, RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).

26. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (

§ 651lg 1).

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 497,21 eurot. 27. Kuna maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 28. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda tagasi enammakstud riigilõiv 70 eurot (

§ 150lg 1 p 1).

Hageja vaidlustas hagi rahuldamata jätmise üksnes sissenõutavaks muutunud viivise (497,21 eurot) ning menetluskulude osas. Seega on tsiviilasja hinnaks apellatsiooniastmes 497,21 eurot, millelt kuulub tasumisele riigilõiv 140 eurot. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 210 eurot (st 140 eurot + 70 eurot menetluskulude vaidlustamise eest). Menetluskulude vaidlustamiselt hageja käesolevas asjas eraldi riigilõivu tasuma ei pidanud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 7