KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-1594

) §s 11 sätestatule. Taotluse kohaselt on puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja teistele. Samuti ei ole puudutatud isik võimeline oma ravivajadust ise hindama. Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (F29 Täpsustamata psühhoos). Puudutatud isikul esinevad kuulmismeelepetteid ning paranoidsed luulumõtted. Puudutatud isiku käitumine on psühhoosielamusest juhitud, ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivne, mistõttu on ta ohtlik nii isendale kui teistele. Temal esinevast psüühikahäirest tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Enne puudutatud isiku hospitaliseerimist helistas puudutatud isik ise häirekeskusesse ning väitis, et teda jälgitakse kodu juures sooviga teda tappa. Politsei sündmuskohal ohtu puudutatud isikule ei tuvastatud ning isik viidi kiirabi poolt tervisliku seisundi hindamiseks esmalt sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda ning seejärel psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Puudutatud isik rääkis oma kuulmismeelepetetest (laeva sõidu ajal kuulis laevu endaga rääkimas imelikel teemadel) ning avaldas paranoilisi luulumõtteid selle kohta, et teda jälitatakse ja soovitakse tappa. Seejärel muutus puudutatud isik haiglapersonali suhtes verbaalselt agressiivseks ega allunud enam sõnalisele rahustamisele. Puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega. Haiglaravil viibides ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isiku seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase haiglaravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema turvaline toimetulek kodustes tingimustes. 2. Harju Maakohus rakendas 11. novembri 2023. a määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 11. novembrist 2023 kell 01.08 kuni 15. november 2023 kell 01.08. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase ja rahustava toimega ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. 2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohtu loata psühhiaatri otsusel tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest (

§ 11lg 4).

Maakohus tuvastas, et puudutatud isikule alustati tahtest olenematu ravi kohaldamist psühhiaatri otsusel

1. novembril 2023 kell 01.
2. Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1). 2.
3. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire. Avaldusest ja kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku käitumine on psühhoosielamustest juhitud. Puudutatud isik ohustab ebaadekvaatse ja ettearvamatu ning agressiivse käitumisega nii end ümbritsevaid inimesi (ropendab, sõimab ja ähvardab) kui iseennast (kõndis tänaval paljajalu). Ka puudub puudutatud isikul haiguskriitika. Arvestades 2

§-s 11 ettenähtud eeldused tema kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isik on haiglasse paigutatud ekslikult. Puudutatud isik kutsus enne tema haiglasse paigutamist ise politsei, kuna teda ähvardati tappa. Politsei tuli küll kohale, kuid puudutatud isik viidi hoopis psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik soovis uuesti politseisse helistada, kuid tema telefon võeti ära. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tal mingit psüühikahäiret. Seejuures puudus arstidel igasugune alus talle diagnoosi panemiseks. 7. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused. 3

§ 11lg 1 ja Ts

MS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Kolleegium nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 11lg 1 p 1).

1. novembri
2. a psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire – täpsustamata psühhoos (F29). Puudutatud isikul on kuulmismeelepetted (kuuleb hääli rääkimas) ja paranoidsed luulumõtted (arvab, et tema tegevust jälgitakse tema telefoni kaudu, samuti, et teda soovitakse tappa ning haiglas süstitakse talle mürgiseid aineid). Puudutatud isiku käitumine on täiel määral psühhoosielamustest juhitud, samuti ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivne, mistõttu on ta ohtlik nii iseendale kui teistele (dtl-d 9–10). Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, on tekkinud maakohtul ka isiku ärakuulamisel (dtl 44). Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast nelja päevast haiglas viibimist (dtl 34).
3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse (

§ 11lg 1 p 2).

Kolleegium nõustub, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning tema käitumine on ettearvamatu ja agressiivne, ohustab ta haiglaravita enda ja ümbritsevate elu ja turvalisust. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018 2-15-3662, p 14.1). Ka on puudutatud isik avaldanud, et jalutas paljajalu õues (dtl 9). Arvestades novembrikuu madalaid õhutemperatuure, nõustub kolleegium maakohtuga, et sellise käitumisega on puudutatud isik ohtlik iseendale (seades ohtu oma tervise). Samuti saab isiku ohtlikkus väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014 3-2-1-15513, p 39.2). Kuigi praegusel juhul ei ole asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik otsest vägivalda teiste isikuste suhtes kasutanud, kuid tema terviseseisundist tulenevalt on tema käitumine agressiivne (hospitaliseerimisel käitus haiglapersonali suhtes ähvardavalt ja agressiivselt). Samuti on puudutatud isik avaldanud, et ta on koju varunud enesekaitseks nugasid (dtl-d 9 ja 64). Eeltoodu kogumis kinnitab maakohtu järeldust, et puudutatud isik ohustab oma käitumisega ümbritsevaid inimesi ning on ohtlik ka iseendale. Risk, et ta võib endale tekitada raske tervisekahjustuse, on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seejuures on maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel arvestanud puudutatud isiku raviarsti hinnangut, mille kohaselt puudub puudutatud isikul koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele (dtl 34). 4

§ 11lg-s 3 sätestatud eeldus.

Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ka määruskaebusest nähtuvalt ei mõista puudutatud isik enda ravivajadust, leides, et tal puudub raske psüühikahäire ning ta on haiglasse paigutatud ekslikult. Riigikohus on varasemalt leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning keeldub ravist, ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. 14. Kolleegium leiab, et kuivõrd puudutatud isiku raviarsti hinnangust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund pärast neljapäevalist ravi (dtl 34), siis leidis maakohus põhjendatult, et puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Seejuures on ka määratud esindaja toetanud avaldaja avaldust. Kolleegium märgib täiendavalt, et asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks

§ 11lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.

1. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
2. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st
3. (allkirjastatud digitaalselt) 5