← Eesti

2-22-1652/84

Obsah (7)§ 153§ 114§ 1003§ 3§ 1001§ 1002§ 118

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-22-1652 Määruse kuupäev Tartu, 20. detsember 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare Kohtuasi Kersti Vilbo

§ 153

lg 1 p-s 1 sätestatud I rahuldamisjärgu nõue Jrk Võlausaldaja nimi ja isiku- või registrikood Tunnustatud nõue (eurot) Järk Jaotis (%) 1 23 700,10 I 100 Järk Jaotis (%) Luminor Bank AS (registrikood 11315936)

§ 153

lg 1 p-s 2 sätestatud II rahuldamisjärgu nõuded Tunnustatud nõue (eurot) Jrk Võlausaldaja nimi ja isiku- või registrikood 1 Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaselts (registrikood 136 108,61 10625474) II 34,2299 2 Eesti Vabariik (Maksu(registrikood 70000349) 78 405,01 II 19,7180 3 OÜ TALLINNA 11016576) 770,00 II 0,1936 4 Tervisekassa (endine Eesti Haigekassa; registrikood 198,53 74000091) II 0,0499 ja Tolliameti ÕIGUSBÜROO kaudu) (registrikood 2

(8)2-22-1652 5 Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) 60 707,00 (registrikood 70008747) II 15,2672 6 Vinni vald (Vinni vallavalitsuse kaudu) (registrikood 951,79 75008746) II 0,2394 7 Bondora AS (registrikood 11483929) II 2,1479 8 Osaühing PEREARST SIRJE PUHASMÄGI 83 557,17 (likvideerimisel) (registrikood 10733519) II 21,0138 9 PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910) 12 532,11 II 3,1517 10 ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041) 4000,43 II 1,0061 11 Aktiva Finance Group OÜ (endine Osaühing Aktiva 10 401,45 Finants) (registrikood 10746479) II 2,6159 12 Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553) 939,73 II 0,2363 13 Rakvere linn, Võidu tn 42 korteriühistu (registrikood 518,06 80069709) II 0,1303 8540,77 Nõuded ei ole solidaarkohustused ega tulene tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega haldusaktist. Luminor Bank AS nõue on tagatud pandiga. Võlgnik ei esitanud nõuetele vastuväiteid.“ ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  1. Viru Maakohus kuulutas
  2. aprilli
  3. a määrusega välja Kersti Vilbo (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Hillar Villersi (pankrotihaldur). Pankrotihaldur koostas
  4. juulil 2022 esialgse võlausaldajate nimekirja ja avaldas väljaandes Ametlikud Teadaanded teate sellega tutvumise võimaluse kohta. Pankrotihaldur esitas vastuväite Osaühingu PEREARST SIRJE PUHASMÄGI (likvideerimisel) nõudele. Võlausaldaja Aare Lannusalu (võlausaldaja I) nõudele ja pandiõigusele esitasid vastuväite pankrotihaldur ning Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (võlausaldaja II). Pankrotihaldur esitas
  5. novembril 2022 kohtule taotluse kinnitada lõplik võlausaldajate nimekiri, milles märkis, et tähtaegselt esitasid nõuded 13 võlausaldajat ning hilinenud nõudega võlausaldajaid oli üks. Pankrotihaldur palus muuhulgas jätta tunnustamata võlausaldaja I 35 000 euro suurune nõue ning tunnistada kehtetuks võlgniku ja võlausaldaja I vahel sõlmitud hüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati võlausaldaja I nõude tagamiseks hüpoteek võlgnikule kuuluvale kinnisasjale.
  6. Viru Maakohus kinnitas
  7. detsembri
  8. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja. Maakohus jättis mh tunnustamata võlausaldaja I nõude ning tunnistas kehtetuks võlausaldaja I ja võlgniku sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati võlausaldaja I nõude tagamiseks hüpoteek võlgnikule kuuluvale kinnisasjale. Võlausaldaja I nõudeavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja I
  9. oktoobril 2013 laenulepingu, millega võlausaldaja I andis võlgnikule laenu 65 500 eurot. Võlgnik laenu ei tagastanud. Laenulepingu kohaselt oli tagatiseks võlgniku kinnisasi ning võlausaldaja I nõue oli tagatud pandiga. Nõudeavalduse täpsustuse kohaselt oli võlausaldaja I kandnud
  10. mai 2013 notariaalse lepingu kohaselt võlgnikule 25 000 eurot ja täitnud 10 000 euro eest võlgniku kohustuse. 3
(8)2-22-1652 Nõude suurus on 35 000 eurot. Ühes täpsustatud nõudeavaldusega esitas võlausaldaja I ka tema kasuks
  1. oktoobril 2021 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ning teatas, et laenuleping on
  2. mai 2013 notariaalsest lepingust tulenevate võlgnevuste laenuna vormistamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 mõttes. Maakohus leidis, et võlausaldaja I nõue ei ole põhjendatud. Hüpoteegi seadmise lepingu kohaselt tagas hüpoteek ainult võlausaldaja I laenulepingust tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Võlausaldaja I väide, et laenulepinguga vormistati notariaalsest lepingust tulenevad kohustused laenuna VÕS § 396 lg 2 mõttes on vastuolus tõenditega. Laenulepingu kohaselt ei olnud laen lepingu sõlmimise ajal veel välja makstud. Laenulepingus ei märgitud notariaalsest lepingust väidetavalt tulenevaid nõudeid võlgniku vastu ega ka seda, et tegemist oleks kohustuse vormistamisega laenuks. Notariaalses lepingus ei käsitletud võlausaldaja I nõudeid võlgniku vastu ega toodud välja ka seda, et võlgnik oleks kohustatud lepingu alusel üle kantud raha võlausaldajale I tagastama. Võlausaldaja I on võlgniku elukaaslane. Hüpoteek võlgniku kinnisasjale on seatud
  3. oktoobril 2021, ajutine pankrotihaldur määrati
  4. märtsil
  5. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse pankrotiseaduse (

) § 114 lg 3 kohaselt, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest.

§ 114

lg 1 p-de 2 ja 3 alusel tuleb tunnistada kehtetuks võlausaldaja I ja võlgniku vahel sõlmitud hüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati võlgniku kinnisasjale võlausaldaja I nõude tagamiseks hüpoteek.

  1. Võlausaldajad I ja II esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. 3.
  2. Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata ning tunnistas kehtetuks hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. 3.
  3. Võlausaldaja II esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus tuvastas, et võlausaldaja II nõue ei ole osaliselt pandiga tagatud.
  4. Pankrotihaldur vaidles võlausaldajate I ja II määruskaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Võlausaldaja II vaidles võlausaldaja I määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  5. Maakohus võttis võlausaldajate I ja II määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 kohaselt läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  6. Tartu Ringkonnakohus jättis
  7. juuni
  8. a määrusega võlausaldajate I ja II määruskaebused rahuldamata ja maakohtu kinnitatud võlausaldajate nimekirja muutmata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis võlausaldajate nimekirja kinnitamisega seotud menetluskulud ja määruskaebemenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlausaldaja I väidetav nõue on vastuolus tuvastatud asjaolude ja esitatud tõenditega. Notariaalsest lepingust ei nähtu võlgniku kohustust hüvitada võlausaldajale I võlgniku kontole laekunud summa (25 500 eurot) või võlgniku kohustuse katteks kantud raha (10 000 eurot). Isegi kui võlgnik ja võlausaldaja I oleks sellises hüvitamisekohustuses kokku leppinud, ei nähtu laenulepingust, et see hõlmaks võlgniku eelnimetatud hüvitamise kohustust. Laenulepingus märgitud laenu üleandmise tähtaeg ei olnud veel laenulepingu sõlmimise ajaks 4

(8)2-22-1652 saabunud, seega ei ole eluliselt usutav võlausaldaja I väide, et laenulepinguga taheti vormistada võlgniku varem tekkinud hüvitamise kohustust laenuks. Kuigi pooled leppisid laenulepingus kokku, et tagatis on võlgnikule kuuluv kinnisasi, ei ole kinnisasjale laenulepingu sõlmimisel hüpoteeki seatud. Väidetavalt laenulepingujärgne hüpoteek seati alles kaheksa aastat hiljem. Hüpoteek seati võlgniku lähikondse kasuks neli kuud enne ajutise halduri nimetamist, võlausaldaja I kui võlgniku lähikondne teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest, tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ning võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel kohustatud sellist tagatist andma. Seega on

§ 114lg 1 p 2 ja lg 3 eeldused täidetud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Võlausaldaja I esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada osas, milles tema nõue jäi tunnustamata ja hüpoteegi seadmise leping tunnistati kehtetuks, ning teha uus määrus, millega tunnustada tema nõuet või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Võlausaldaja I leiab, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema taotluse enda ja võlgniku vande all ülekuulamiseks. Need on asjakohased tõendid, millega saaks tõendada poolte tahet laenulepingu sõlmimisel. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, sest ta jättis selles osas määruskaebuse väidetele vastamata. Kohtud on kohaldanud vääralt VÕS § 396 lg-t 2, sest sellest ei tulene kohustust kirjeldada võla laenuks vormistamisel lepingus neid kohustusi, mis laenuks ümber vormistatakse. VÕS § 396 lg 2 kohase kokkuleppe saab sõlmida ka olukorras, kus võlgnik võlausaldajale midagi ei võlgne. Kohtud jätsid lepingut tõlgendades arvestamata poolte ühise tahte. Kohtud on kohaldanud ekslikult

§ 114

lg 1 p 2, tunnistades tagatise andmise kehtetuks, sest võlgnikul oli laenulepingust tulenev kohustus anda tagatis. Hüpoteegi seadmise ajal polnud võlgnik maksejõuetu. Maksejõuetuse hindamisel ei saa võtta aluseks kohustusi, mida pole veel seaduse kohaselt sisse nõutud ning mille kohta on menetlus veel pooleli. Võlausaldaja I ei olnud võlgniku maksejõuetusest teadlik. Seda oleks ta saanud tõendada enda vande all antavate ütlustega.

  1. Pankrotihaldur, võlausaldaja II ja Vinni vald (Vinni Vallavalitsuse kaudu) vaidlevad võlausaldaja I määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata, ringkonnakohtu määruse muutmata ning menetluskulud võlausaldaja I kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 701 lg 3 kohaselt tühistada osas, milles maa- ja ringkonnakohus tunnistasid kehtetuks
  3. oktoobril 2021 võlgniku ja võlausaldaja I vahel sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Asi tuleb saata tühistatud osas maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Ülejäänud osas tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 kohaselt muutmata. Riigikohus toob TsMS § 689 lg 21 kohaselt välja kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Võlausaldaja I määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  4. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maa- ja ringkonnakohus leidsid võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja nimekirja kinnitamist otsustades põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, et võlausaldaja I nõue tuleb

§ 1003kohaselt jätta tunnustamata ning võlgniku ja võlausaldaja I vahel 25. oktoobril 2021 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja 5

(8)2-22-1652 asjaõigusleping tuleb kehtetuks tunnistada

§ 114

lg 1 p 2 alusel, mis reguleerib tagatise andmise kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras. 11. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused on TsMS §-de 436, 442 ja § 463 lg 2 mõttes seaduslikud ja põhjendatud ning võlausaldaja I määruskaebuse väited ei anna alust määruseid tühistada osas, milles maa- ja ringkonnakohus leidsid, et võlausaldaja I 35 000 euro suurune nõue tuleb

§ 1003kohaselt jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Kolleegium järgib selles osas kohtute põhjendusi ning neid Ts

MS § 689 lg 5 kohaselt ei korda. Kohtupraktika ühtlustamiseks ning vastusena võlausaldaja I määruskaebuse väitele selle kohta, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema taotluse enda ja võlgniku vande all ülekuulamiseks, selgitab kolleegium järgmist. 11.1. Üldiselt tuleb tõendid ning taotlused esitada kohtule. Hagita menetluse korral selgitab kohus uurimispõhimõtte järgi TsMS § 5 lg 3 kohaselt ise välja asjaolud ning kogub selleks vajalikud tõendid. Pankrotimenetlusega seotud vaidlused, v.a tagasivõitmine ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine, lahendatakse samuti hagita menetluses, kus kohtul on asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumise korraldamise kohustus

§ 3lg-te 2 ja 3 järgi.

Võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta on

§-des 1001-1003 aga sätestatud erikord. 11.2. Võlausaldajatel on võimalik esitada

§ 1001

lg 3 kohaselt esialgsele võlausaldajate nimekirjale halduri määratud tähtaja jooksul põhistatud vastuväiteid. Vastuväited tuleb esitada haldurile koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Vastuväite saanud võlausaldajal on halduri määratud tähtaja jooksul

§ 1001

lg 5 kohaselt võimalus esitada haldurile enda seisukohad koos tõendite ning nende kogumise taotlusega. Haldur esitab

§ 1002

lg-te 1-4 kohaselt seejärel kohtule kinnitamiseks lõpliku võlausaldajate nimekirja koos kõigi nõuete, vastuväidete, seisukohtade, tõendite ja taotlustega. Seega on võlausaldajate nimekirja kinnitamine justkui halduri korraldatud eelmenetlus. 11.3. Kohus otsustab lõpliku võlausaldajate nimekirja kinnitamise, lahendades seejuures tõendite kogumise taotlused (

§ 1003lg 1).

Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte sealjuures võlausaldajate nimekirja kinnitamise puhul ei kohaldu. Kohus jätab pärast tähtaega esitatud või põhistamata vastuväite või seisukoha

§ 1001

lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul tähelepanuta, omal algatusel tõendeid ei kogu ning hindab hilinenult esitatud tõendeid vaid juhul, kui menetlusosaline põhjendab, miks ta ei saanud asjaolule varem tugineda või tõendit varem esitada. 11.4. Eriregulatsioon kohaldub ka määruskaebuse esitamisel. Üldiselt võib määruskaebuse põhjendamiseks TsMS § 662 lg 3 järgi esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei saa aga

§ 1001

lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada. Ringkonnakohus arvestab vaid tõenditega, mis olid maakohtu määruse tegemise aluseks, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse halduri või maakohtu menetlusnormide olulise rikkumise tõendamiseks. 12. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes ka selle üle, kas võlgniku ja võlausaldaja I vahel 25. oktoobril 2021 sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping tuleks kehtetuks tunnistada

§ 114

lg 1 p 2 kohaselt, mis reguleerib tagatise andmise kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping tuleb tunnistada võlausaldajate nimekirja kinnitamisega seotud vaidluse raames kehtetuks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning põhjendab seda järgmiselt. 12.1. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et nõuete kaitsmine toimub pankrotimenetluse alguses ning selle eesmärgiks on saada ülevaade võlausaldajatest ja nende nõuetest. Tagasivõitmine 6

(8)2-22-1652 seevastu on osa pankrotivara moodustamisest ja tagasivõitmise hagi esitamiseks on pankrotihalduril

§ 118lg 2 järgi aega kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest.

Järelikult täidavad nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem (RKTKm 22.02.2017, 3‑2‑1‑157‑16, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 12.2. Kolleegium märgib, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine toimub hagi esitamisega kohtule

§ 3lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt.

Tagasivõitmise hagi esitab kohtule haldur eelkõige isiku vastu, kellega võlgnik tegi tehingu või kellele ta tegi soorituse. Nii on kolleegium oma varasemas praktikas selgitanud, et tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet ei ole võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid tagasivõitmise jaoks peab haldur esitama kohtule hagi (RKTKo 01.03.2017, 3-2-1-145-16, p 13.2). See seisukoht on asjakohane ka kehtiva õiguse kontekstis. 12.3. Käesoleva kohtuasja materjalidest ei nähtu, et pankrotihaldur oleks võlausaldaja I kasuks seatud hüpoteegi tagasivõitmiseks esitanud

§ 114

kohase hagi, mille maakohus oleks menetlusse võtnud ning menetlenud vastavalt hagimenetluse reeglitele. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt märkis pankrotihaldur näiteks

  1. juuli
  2. a ettekandes, et ta analüüsib tehingu tagasivõitmisega seotud asjaolusid ning tal on kavatsus esitada tehingute tagasivõitmiseks hagi (II kd, tl 48). Pankrotihaldur leidis
  3. augusti
  4. a vastuväites võlausaldaja I nõudeavaldusele, et esinevad alused, et tunnistada hüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping

§ 114lg 1 p 2 kohaselt kehtetuks.

Pankrotihaldur esitas võlausaldaja I nõudele täies ulatuses vastuväite ning palus kohtul tunnistada tehing kehtetuks (II kd, tl-d 120-121). Pankrotihaldur palus hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistada ka

  1. novembril 2022 kohtule esitatud taotluses võlausaldajate lõpliku nimekirja kinnitamiseks (II kd, tl 59).
  2. Kolleegium leiab, et pankrotihaldur esitas hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude

§ 114mõttes ekslikult taotlusena võlausaldajate nimekirja kinnitamise menetluses.

Ka kohtud menetlesid seda nõuet ekslikult võlausaldajate nimekirja kinnitamise vaidluse raames hagita menetluses. 13.1. Kolleegium leiab, et pankrotihaldur ja kohtud pidid olema teadlikud, et tehingu tagasivõitmiseks tuleb

§ 3lg 2 ja § 118 lg 1 kohaselt esitada hagiavaldus.

Kohtud oleksid pidanud pankrotihalduri hagi menetlusse võtma või andma TsMS § 3401 kohaselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitama tagasivõitmise hagi lahendamise korda ning paluma nõuet täpsustada. Kolleegium leiab, et menetluskorra järgimata jätmine oli menetlusnormi oluline rikkumine, mistõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus selles osas tühistada. 13.2. Eeltoodule vaatamata saab maa- ja ringkonnakohtu määrused jätta muutmata osas, milles kohtud kinnitasid võlausaldajate lõpliku nimekirja

§ 1003kohaselt.

Kuna võlausaldaja I 35 000 euro suurune nõue võlgniku vastu jäi tunnustamata, ei mõjuta võlgniku ja võlausaldaja I vahel sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtivus teiste võlausaldajate jaotiste suurust. Ainuüksi hüpoteegi olemasolust ei tulene võlausaldajale I nõudeid võlgniku vastu. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et hüpoteek ei eelda asjaõigusena asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Hüpoteegi mitteaktsessoorsus on aga hüpoteegi realiseerimisel oluliselt piiratud. Hüpoteek annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue, kuid ei anna asjaõigusena abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Hüpoteegipidaja saab nõuda hüpoteegi realiseerimist üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (RKTKm 05.03.2010, 3-2-1-8-10, p 10; RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-104-08, p 12). 7

(8)2-22-1652 13.
  1. Võlgniku ja võlausaldaja I vahel sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtivusel võib aga olla tähendus võlgniku vara võõrandamise kontekstis. Kui võlgniku kinnisasja koormab võlausaldaja I kasuks seatud hüpoteek, võib see vähendada kinnisasja müügihinda ka juhul, kui hüpoteek ei taga tegelikult võlausaldaja I nõudeid võlgniku vastu.
  2. Eeltoodut arvestades tuleb asi saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks osas, milles pankrotihaldur palus

§ 114lg 1 p 2 kohaselt kehtetuks tunnistada võlgniku ja võlausaldaja I vahel 25.

oktoobril 2021 sõlmitud hüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati võlausaldaja I nõude tagamiseks võlgniku kinnisasjale hüpoteek. Pankrotihaldurile tuleks anda võimalus täpsustada, kas ta soovib esitada hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu tagasivõitmiseks

§ 114alusel hagi või soovib ta nõuda hüpoteegi kustutamist AÕS § 349 lg 1 kohaselt.

  1. Võlausaldaja I määruskaebuse kohta esitasid seisukohad ka Kristjan Vahar ning Madis Meristo. Kohtuasja materjalide järgi on Kristjan Vahar Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi (avaldaja) volitatud esindaja (I kd, tl 36). Kohtuasja materjalidest ega äriregistrist ei nähtu, et Kristjan Vahar oleks avaldaja seaduslik esindaja. Kohtuasja materjalide järgi on Madis Meristo Luminor Bank AS volitatud esindaja (Riigikohtule
  2. septembril 2023 saadetud kirja lisa). Kohtuasja materjalidest ega andmebaasidest ei nähtu, et Madis Meristo oleks Luminor Bank AS seaduslik esindaja või advokaat (liikmesus peatatud). Kolleegium selgitab, et TsMS § 218 lg 3 teise lause kohaselt võib hagita menetluses menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel (vt ka RKTKm 06.05.2015, 3-2-1-4-15, p 12).
  3. Kristjan Vahar on seisukoha lisadena esitanud tõendid. Kolleegium märgib, et Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid TsMS § 688 lg 5 järgi, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Praegusel juhul ei ole tõendid esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks. Nende dokumentide vastuvõtmisest tuleb TsMS § 688 lg 5 ja § 695 järgi keelduda. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, ei ole vaja neid tagastada.
  4. Kolleegium leiab, et menetluskulud Riigikohtus tuleb TsMS § 172 lg 1 kohaselt jätta menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.