1-16-9149/132

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-9149 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. oktoobri 2023 määrus süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Marius Mitt (isikukood 38301300334), määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta rahuldamata süüdimõistetu Marius Mitti taotlus kuulata üle tunnistajad.
4. Jätta Viru Maakohtu
5. oktoobri 2023 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
6. Harju Maakohtu
7. novembri 2016 määrusega tunnistati lubatavaks Marius Miti suhtes tehtud Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu
8. mai 2014 kohtuotsuse ja Helsingi Apellatsioonikohtu
9. juuni 2015 kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis. Sama määrusega kvalifitseeriti M. Miti toimepandud kuritegu KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja karistati M. Mitti 13 aasta vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema kinnipidamise päev, s.o
10. september
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. jaanuari 2017 määrusega määrati, et jäetakse Harju Maakohtu
13. novembri 2016 määrus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati maakohtu määruse resolutsiooni p 2 selliselt, et M. Miti poolt toimepandud kuritegu ei kvalifitseerita Eestis ümber ega mõisteta talle karistust, vaid määrati M. Miti poolt Soome Vabariigis toime pandud tegude eest Eestis täidetavaks karistuseks 13 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja lõpp
14. september
16. Viru Maakohtu
17. oktoobri 2023 määrusega jäeti M. Mitt ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Vabastamise formaalsed eeldused on täidetud (nõutud osa karistusest on kantud ja elukoht on olemas), täitmata on materiaalsed eeldused. 2.
18. M. Mitt kannab 13-aastast karistust kahe raske narkokuriteo toimepanemise eest. Vanglas viibib süüdimõistetu kolmandat korda, millest järeldub, et varasemalt mõistetud karistused ei ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ega hoidnud teda edaspidi kuritegude toimepanemisest, vaid kinnipeetav on jätkanud kuritegudega. M. Mitt on varasemalt kriminaalhooldusele määratud kolmel korral ning kahel korral kolmest kriminaalhooldus ebaõnnestus. Iseloomustusest nähtub, et M. Mitti on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, neist kolm on Soomes määratud karistused ning varasemad kuriteod enamuses sisaldavad vägivalda. On korduvalt väärteokorras karistatud kiiruse ületamise ning joobes juhtimise eest. Euroopa Karistusregistrite Infosüsteemi kohaselt Soomes karistatud varasemalt raske narkokuriteo, vägivaldse isikuvastase kuriteo, raske varguse, ebaseadusliku teise isiku esinemise, dokumendi võltsimise, ebaseadusliku piiri ületamisega seotud kuriteo eest. M. Miti kuritegelik ampluaa on olnud lai ning kuritegelik karjäär võrdlemisi pikaajaline ning teda iseloomustab vägivaldsus, impulsiivsus, kuritegelikul teel majandusliku kasu teenimise eesmärk, hoolimatu ja riskiv eluviis. Ajas on kasvanud kuritegude ühiskonnaohtlikkus ja M. Miti kalkuleeriv tegevus suurema kuritegeliku hõlptulu teenimiseks. M. Miti eelnev kokkupuude kriminaalõigussüsteemiga viitab selgelt uute kuritegude toimepanemise ohu kõrgele riskile. Seega annab kinnipeetava varasem elukäik kohtule põhjendatud aluse karta, et katseaeg ühes käitumiskontrollile allutamisega ja elektroonilise valvega ei pruugi olla kinnipeetava puhul uusi kuritegusid maandavaks teguriks. 2.
19. Maakohus luges positiivseks, et süüdimõistetu on vanglas läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk, töötanud kaaskinnipeetava abistajana, on läbinud kahel korral suhtlusprogrammi ning kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. M. Mitil puuduvad sõltuvused, tal on olemas kindel elu- ja töökoht. Kuivõrd osa kuritegusid, sealhulgas viimase kuriteo, pani kinnipeetav toime oma majandusliku olukorra parandamiseks, on vabanemisel töökoha ja sissetuleku olemasolu uue kuriteo toimepanemise riski maandavaks teguriks. Lisaks ei ole kinnipeetaval tasumata rahalisi nõudeid ja vabanemisfondis on arvestatav summa. Maakohtus tekitas kahtlusi aga tööandja võime maksta kinnipeetavale lubatud töötasu ca 1000 eurot (bruto), milliseks järelduseks andis alust äriühingu müügitulu ja kasum. Seega esineb jätkuvalt risk tulenevalt majanduslikust toimetulekust. Pärast viimase süüdimõistva kuriteo käideldud narkootilise aine koguste (umbes 23 kg amfetamiini, 1 kg MDMA-d ja 1 kg hašišit) käitlemisest saadud tulu teenimist oli maakohtul raske uskuda, et kinnipeetav hakkab sellises äriühingus tööle. Ka tema varasem töökogemus on pigem olematu. Samuti ei toeta tema tööle asumist kinnipeetava suhtumine töösse ning tema mõneti subkultuurilised hoiakud kinnipidamisasutuses (vanglas koristaja tööst keeldumine). Terviseprobleemidele tuginevad põhjendused ei ole adekvaatsed, kuna vangla kontrollib enne kinnipeetava tööle määramist tema terviseseisundit ega määra tööle sellist isikut, kes oma tervisliku seisundi tõttu töötada ei saa. Lisaks on ta kuritegusid toime pannud grupis, mis viitab kuritegelikele tutvustele ning teiste poolt mõjutatavusele. Isik ei soovi katkestada suhteid kriminaalkorras karistatud isikutega. Ta suhtleb endiselt J. Tarvisega. 2.
20. M. Mitt on osalenud küll taasühiskonnastavates tegevustes, kuid iseloomustusest nähtub, et agressiivsuse asendamise treeningul põhinevaid vestlusi tuleb temaga jätkata, kuna vestlused ei ole kinnipeetavale mõju avaldanud ja kinnipeetav on käitunud peale vestlusi endiselt agressiivselt. Väidet kinnitab ka asjaolu, et M. Mitt kannab karistust tugevdatud järelevalvega üksuses. M. Mitt on tegusid toime pannud nii alkoholijoobes kui kainena. 2.
21. Kohtuistungil rõhutas M. Mitt, et iseloomustuses toodud andmed on enamasti valed. Maakohus sellega ei nõustunud. M. Miti väljaütlemised ja seisukohad väljendavad selgelt tema hoiakuid ja mõtlemismustreid, mis tingimisi ennetähtaegset vabanemist ei toeta. M. Mitt ei samasta end küll kriminaalse subkultuuri väärtustega, kuid oma tegusid õigustab, pisendab oma osa probleemide tekkimisel, tajutav on mõningane manipulatsioon. Enda probleemides kaldub süüdistama olukorda ja teisi inimesi. Samas oskab mingil määral arvestada ka teiste inimeste seisukohaga, kui need seisukohad on temale kasulikud. Seda ilmestab hästi kohtuistungil kinnipeetava poolt avaldatu, mille kohaselt on vangla iseloomustuses õige ainult talle kasuks olev informatsioon. Kinnipeetava manipuleerivale käitumisele viitab ka vangla meditsiiniosakonna hinnang, mille kohaselt M. Mitt püüab vangistuses tugevalt oma 2 terviseprobleeme võimendada ning tema korduvalt väljendanud suitsiidimõtted ei ole tõsiseltvõetavad. 2.
22. Maakohtul puudus kinnipeetava eelnevat elukäiku ning hoiakuid arvesse võttes veendumus, et ta oleks oma kuritegelikust käitumisest käesolevaks ajaks teinud vajalikud järeldused ning kriminaalhooldus oleks M. Miti puhul uusi kuritegusid maandavaks teguriks, kuivõrd varem ei ole katseaeg olnud piisav hoidmaks ära isiku poolt uue kuriteo toimepanemise. Kinnipeetaval on jäänud kanda veel küllaltki pikk karistusaeg, mille kestel omandada ühiskonnanorme väärtustavaid hoiakuid ja näidata jätkuvat suutlikkust vangistuses viibides õiguskuulekalt käituda. Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist.
23. Viru Maakohtu
24. oktoobri 2023 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu M. Mitt, kes taotleb tühistada maakohtu määrus, võtta määruskaebus menetlusse, täita selles esitatud taotlused ja vabastada M. Mitt tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla. Maakohus eiras kaebaja põhiväiteid ja faktilisi asjaolusid, keeldus üle kuulamast tunnistaja ning kohaldas valesti Riigikohtu praktikat. Süüdimõistetu juhib tähelepanu, et vangla riskiprotsente ei saa arvestada. Kaebaja on nõus vabanema ka ilma tunnistajate ülekuulamiseta, kui kohus otsustab maakohtu määruse tühistada ja kaebaja vabastada. 3.
25. Kaebaja ei ole rahul vangla iseloomustusega ja sellega, et maakohus seda arvestas. Kaebajale oleks tulnud anda võimalus iseloomustuses olevate vigade ümberlükkamiseks ning tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtuistungil ütles kohtunik, et süüdimõistetu räägiks, mis on iseloomustuses valesti, kuid kaebaja leidis, et selleks oleks vaja võib-olla tunnistajad üle kuulata. Tunnistajaid üle ei kuulatud ning M. Mitil puudus võimalus valeväidete ümberlükkamiseks. 3.
26. M. Mitt toob enda suhtes välja positiivsena, et ta oli sotsiaalprogrammi Õige hetk jooksul avatud ja jutukas; kaebajal olid kodused tööd alati tehtud; programmi läbiviija hinnangul on kaebajal head teadmised ja oskused emotsioonide juhtimiseks jne, puuduvad distsiplinaarkaristused, on täitnud individuaalset täitmiskava, puuduvad rahalised nõuded, vabanemisfondis on 2175 eurot, vabanedes on olemas töökoht, elukoht vanemate juures, kes ootavad kaebajat koju ja on valmis toetama. Süüdimõistetu ei ole rahul sellega, et maakohus väitis, et vangla kontrollib enne süüdimõistetu tööle määramist süüdimõistetu tervist. Lisaks ei paigutata tugevdatud järelevalvega osakonda agressiivse käitumise pärast, vaid ametnike manipuleeriva suva alusel. M. Mitt ei käitu agressiivselt, kuid on valmis jätkama vestlustega kriminaalhooldajaga vabaduses, kui seda peetakse vajalikuks. 3.
27. M. Mitt toob välja, et ta on kolmel korral kriminaalhooldusele määratud, millest kaks ebaõnnestus ning teisel korral temast mitteolenevatel põhjustel. Esimesel korral karistati süüdimõistetut
28. aastal tingimisi vangistusega (kaebaja rikkus kriminaalhooldusnõudeid 2004 ehk 19 aastat tagasi).
29. aastal pöörati tingimised täitmisele ja kaebajale mõisteti kokku (st koos tingimistega) 3-aastane reaalne vangistus, sest kaebaja sooritas
30. aastal uue kuriteo.
31. aastal vabastati kaebaja ennetähtaegselt vangistusest. M. Mitile jääb arusaamatuks, kuidas mõjutab 20 aastat tagasi kriminaalhooldusnõuete rikkumine kaebaja vabastamist käesoleval ajal, kui ei mõjutanud
32. aastal, kui süüdimõistetu vabastati ennetähtaegselt. Teine kriminaalhooldus ebaõnnestus Soomes karistuse kandmise tõttu. 3.
33. Maakohtu viited meditsiiniosakonna hinnangule on põhjendamatud, kuna need on valed ning kaebajal puudus maakohtus võimalus end nende eest kaitsta. Kaebaja ei võimenda enda terviseprobleeme vaid ravita jätmise/ebainimliku kohtlemise tulemusel M. Miti terviseprobleemid võimenduvad iseenesest. 3.
34. Tööle saamise osas selgitas süüdimõistetu kohtuistungil, et äriühing alles alustab tegevust graniitkillustiku maaletoomisega. Samuti saab M. Mitt vajadusel võtta end töötuna arvele, millega oleks automaatselt tagatud sissetulek. M. Mitt otsis endale ka uue töökohas, kus 3 äriühingul on reaalne kasum ja müügitulu ning M. Mitt hakkaks töötasu saama esimesel neljal kuul 1850 eurot ja edasiselt 2100 eurot. 3.
35. Süüdimõistetu annab ülevaate kohtuniku tehtud lahenditest kahes sarnases kohtuasjas, kus asjaolusid tõlgendati kaebaja hinnangul väga erinevalt. M. Mitt selgitab, et ta suhtleb endiselt kuriteokaaslase J. Tarvisega, kes on kaebaja lapsepõlvesõber ning vanglas kannavadki karistust kriminaalkorras karistatud isikud, kes on omavahel sunnitud suhtlema. Küll ei tulnud M. Mitt vanglasse uusi sõpru otsima. Positiivsete asjaolude väärtustamise asemel on maakohus püüdnud pigem leida õigustust sellele, miks kaebajat vangistusest mitte vabastada. Kohtumäärustest ei selgu, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma, kui seda ennetähtaegsel vabastamisel ei arvestata. Samuti ei selgu, miks ei ole võimalik kriminaalhooldusega süüdimõistetu riske kontrollida ja leevendada. Maakohus on rikkunud seaduse ühetaolise ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks kiirustas kohtunik istungi lõpetamisega, kuna järgmine istung tuli peale, mis viitab sellele, et kohtud on ülekoormatud, kohtunikud väsinud ja ei suudeta tõendeid objektiivselt hinnata. M. Mitt soovib, et tema suhtes järgitakse kriminaalpoliitika põhialuseid aastani 2023 ning et ta vabastatakse tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Soome Vabariigis mõistetud vangistus nägi ette, et kaebaja vabaneb vangistusest automaatselt peale 2/3 mõistetud karistuse ära kandmist. 3.
36. Veel esitas süüdimõistetu määruskaebuse täienduse selle kohta, et süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumise ja KarS § 76 lg-s 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta pärast karistuse osalist ärakandmist enne tähtaega vabaneda ning ei ole alust väita, et M. Miti käitumine kantud vangistuse jooksul ei ole muutunud. Süüdimõistetu kordab üle, et tal on toetav perekond, kindel elu- ja töökoht, pole sõltuvusi, puuduvad võlgnevused, on ainult 1 kriminaalkaristus. M. Mitt on teinud vajalikud järeldused ja soovib edaspidi elada vaid seadusekuulekalt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
37. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebus tervikuna perspektiivitu ega too endaga kaasa maakohtu määruse tühistamist. Esitatud määruskaebus ei anna alust järelduseks, et maakohus oleks rikkunud materiaal- või menetlusõigust.
38. Esmalt märgib ringkonnakohus, et edutuks jääb süüdimõistetu taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Määruskaebused vaadatakse ringkonnakohtus KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ega vajalikuks käesoleval ajal kohtuistungi korraldamist, veel vähem määruskaebuses toodud tunnistajate ülekuulamiseks. Juba ainuüksi määruskaebusest nähtub, et süüdimõistetu lihtsalt väidab, et iseloomustus sisaldab valet, kuid ei põhjenda, miks see on vale ja mis selle ümber lükkab. Seega ei saa pidada vajalikuks ei tunnistajate ülekuulamist ei maakohtus ega ka ringkonnakohus. Maakohus on seejuures põhjalikult ära näidanud, et süüdimõistetu peab valeks kõike seda, mis teda negatiivselt iseloomustab ehk kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et need väited oleks kantud muust kui üksnes kaitsetaktikast. Siinkohal märgib kohus ka, et M. Mitt on asjatult koormanud määruskaebust vangla välja toodud riskiprotsentidega seotud argumentidega. Maakohus ei ole seda arvestanud, seega on selle analüüs ka põhjendamatu. Lisaks ei saa süüdimõistetu nõuda, et kohus arvestaks talle sobivaid ja meeldivaid dokumente, vaid süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel tuleb kohtul lähtuda seadusest.
39. Määruskaebuses viidatakse ka sellele, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest 4 õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Käesolevalt kohus kaalutlusviga ei tuvastanud. Kaalutlusõiguse teostamisel – sh KarS § 76 lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu (praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada iga süüdimõistetu, kes on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud isikuga sarnases olukorras. Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel. (Tartu Ringkonnakohtu
40. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898) Ei saa nõustuda määruskaebuses väljatooduga, et ennetähtaegne vabastamine sõltub justkui kohtunikust ning vaatamata sellele, et üks kaebaja hinnangul sarnaste andmetega süüdimõistetu on vabastatud, kuid ühetaolise ning võrdse kohtlemise rikkumise tõttu M. Mitt jääb vabastamata. Isiku ennetähtaegne vabastamine on diskretsiooniotsus, kuid seejuures on see sõltuv konkreetsest süüdimõistetust. Ennetähtaegne vabastamine sõltub aga konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt KarS § 76 lg-st
41. Isegi juhul, kui määruskaebuses toodud juhtum, mis on välja toodud ennetähtaegse vabastamise küsimuse argumenteerimiseks, oleks praegusega määravas osas sarnane, ei piisaks sellest, järeldamaks, et M. Mitt kuulub sellisesse süüdimõistetute kategooriasse, mille liikmed selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tavaliselt vangistusest ennetähtaegselt vabastatakse. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et M. Miti vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.
42. Lisaks kumab määruskaebusest läbi justkui süüdimõistetu peaks vabastatama ja Soomes Vabariigis oleks ta vabastatud. Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi ennetähtaegse vabastamise kord on erinevad ning praegusel ajal kannab M. Mitt karistus Eesti Vabariigis, mistõttu ei toimu vabastamine automaatselt, vaid tuleb arvestada KarS § 76 lg 4 asjaolusid. Siinkohal on paslik ka meelde tuletada, et süüdimõistetu ei saa nõuda ennetähtaegset vabastamist, kui tema leiab, et see on põhjendatud. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1, RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud 5 süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Küll KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi
43. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19).
44. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu valdavat positiivset käitumist vangistuses ning individuaalse täitmiskava läbimises osalemist ja nende asjaolude määruskaebuses ülekordamine ei muuda nende asjaolude kaalu kogumis. Seoses kinnipeetava iseloomustuses esinevate valedega märgib ringkonnakohus, et süüdimõistetu on ise määruskaebuses välja toonud, et maakohus andis talle võimaluse selgitada, milles seisneb vastuolu, kuid M. Mitt soovis asja läbi vaatamist nii nagu talle oleks meeldinud, jättes seejuures vastuolud välja toomata. Seega, on süüdimõistetu väited üksnes hüpoteetilised. Tulenevalt sellest ei pea kohus paljasõnalisi hüpoteetilisi väiteid ka kuigi usutavaks ning leiab nagu maakohuski, et see on kantud pigem kaitsetaktikast. Ka on põhjendamatu süüdimõistetu rahulolematus maakohtu argumentatsiooniga sellest, et süüdimõistetu on oma käitumise pärast tugevdatud järelevalvega osakonnas. Viru Vangla moodustamise ja põhimäärus määruse alusel (vastu võetud 13.06.2006 justiitsministri määrus nr 20) § 142 kohaselt on teise üksuse põhiülesanne korraldada pidevat tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate järelevalvet ja vangistuse täideviimist. Kohtupraktikast nähtuvalt paigutatakse süüdimõistetu osakonda vastavalt riskihindamisele, seega ei saa asuda seisukohale, et see toimub lihtsalt kellegi subjektiivse arvamuse alusel. Ka jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks peaks olema vanglal huvi valetada M. Miti peale või paigutada süüdimõistetu manipuleeriva suva järgi kuhugile. Süüdimõistetu ennast agressiivseks ei pea, aga on nõus jätkama vastavasisuliste vestlustega vabaduses. Millist eesmärki siis need vestlused omama peaksid, jääb arusaamatuks. Ka nähtub sotsiaalprogrammi Agressiivsuse asendamise treeningu vestluste tagasisidest, et vestlustega tuleb jätkata, kuna vestlused ei ole kinnipeetavale mõju avaldanud ja kinnipeetav on käitunud peale vestlusi endiselt agressiivselt. Seega süüdimõistetu sõnas väljendatu ei lange kokku vangla tagasisidega. Ka ei jaga ringkonnakohus süüdimõistetu argumentatsiooni sellest, et 20 aastat tagasi toimepandud kriminaalhooldusnõuete rikkumised ei kirjelda seda käesoleval ajal. Esiteks ei ole rikkumistest möödas sellist aega ning nimetatud rikkumised kirjeldavad väga üheselt süüdimõistetu käitumise kuritegelikku aktiivsust. Lähtudes süüdimõistetu kirjeldusest, et 2004 süüdimõistmine, 2004 kriminaalhooldusnõuete rikkumine, 2005 karistuse täitmisele pööramine, 2007 karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ning uue kuriteo toimepanemine (s.o enne 18.09.2013) viitab üheselt sellele, et isik oli sel perioodil märkimisväärselt kuritegelikult aktiivne ega hoolinud talle määratud karistusest või talle pandud nõuetest ja kohustusest. Kuriteo toimepanemine teises riigis ei ole argumendiks, miks väita, et Eesti Vabariigis määratud kriminaalhooldus ebaõnnestus isikust sõltumatul põhjusel. Inimese puhul, kes ei õpi ka talle võimaluste andmisel, ei ole alust arvata, et kriminaalhooldus oleks tema jaoks mõjus. Ka ei nähtu vangla iseloomustusest ega süüdimõistetu määruskaebusest selles osas midagi muud. Pigem vastupidi, nagu märkis ka maakohus, siis nähtub pigem süüdimõistetu manipulatiivne käitumine. Lisaks töötavad meditsiiniosakonnas vastava haridusega inimesed ning ei ole alust arvata, et M. Mitt jääks abita. Veel tuleneb VangS § 52 lg-st 2, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. 6 Maakohtu argumentatsioon töökohta osas oli põhjendatud ning ilmselt sai sellest aru ka süüdimõistetu, kes ringkonnakohtu menetluse ajaks esitas uue töökoha garantiikirja, mille kohaselt makstakse isikule märkimisväärset töötasu, kellel puudub varasem töökogemus ning väljaõppe omandamine on võimalik töökohal. Samas, tutvudes kinnipeetava iseloomustusega nähtub, et isikul puudub ametlikult töötamise kogemus ning soovist elada kõrgema elukvaliteediga on süüdimõistetu toime pannud kuritegusid majandusliku kasu eesmärgil. Seega garanteeritud töökoha olemasolu leevendab mõningal määral majanduslikust toimetulekust uue kuriteo toimepanemise riske. Kinnipeetava iseloomustuse alusel ei ole põhjust järeldusteks, et süüdimõistetul ei oleks varasemalt olnud garanteeritud elukohta või lähedaste toetust ehk tegemist ei ole asjaoludega, mis maandaks M. Miti uute kuritegude riski. Analüüsides kõiki asjaolusid kogumis leiab ka ringkonnakohus, et M. Miti puhul on uute kuritegude risk märkimisväärne ning konkreetse süüdimõistetu puhul ei ole see käesoleval ajal maandatav ka kriminaalhooldusega.
45. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
46. oktoobri 2023 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 7 Aarne Sarjas