RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

„Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (edaspidi määrus nr 39) § 5 lg 1). Kaebaja töövõimet hindava ekspertarsti pädevuses ei ole määrata talle diagnoose või ravi, vaid seda peab tegema raviarst. Ekspertarst kontrollib, kas kaebaja on pöördunud terviseprobleemidega arstide poole, millised diagnoosid ja ravi on talle määratud, kas kaebaja on ravi järginud ja kas ravi on olnud efektiivne. 6.

1. Kuivõrd kaebaja
2. jaanuari
3. a taotlus ei sisaldanud skaalale 0-4 vastavaid arvväärtusi ja alati ei olnud kaebaja selgitused hinnatavad eespool viidatud punktiväärtustele vastavalt, määrati põhjendatult arvväärtuseks
4. See tähendab, et taotleja võimekus mingis võtmetegevuses on muutlik. Ekspertarst peab ise andma kõigil juhtudel piirangule arvväärtuse vastavalt skaalale 0-4, korrigeerides vajaduse korral taotleja enda märgitud hinnangut. Kohus peab kontrollima, kas ekspertarst hindas kaebajal esinevaid väidetavaid tegevuspiiranguid õigesti ja arvestas kõigi oluliste asjaoludega. Ei vaielda selle üle, et kaebajal ei esine töövõimet välistavaid seisundeid (

§ 4

). Liikumise valdkonnas tõi kaebaja välja piirangud võtmetegevustes „liikumine eri tasapindadel“ ja „liikumisega seotud muud piirangud“, viidates osteoporoosile ja

1. a veebruaris toimunud käeluumurrule. TTO ekspertarst hindas, et kaebaja liikumine eri tasapindadel on kergelt piiratud. Kuna kaebaja saab ravi, siis osteoporoos ei tingi piiranguid määral, mis mõjutaks töövõimet. TIS-i andmetel ei kasuta kaebaja jala- või seljavalude tõttu valuravi. Osteoporoos iseenesest ei piira töövõimet, ei põhjusta tegutsemisvõimet piiravaid valusid ega vähenda ka lihasjõudlust. Ka D-vitamiini puudus ei mõjuta iseenesest töövõimet ja D-vitamiini taset organismis on võimalik tõsta. Kaebaja enda esitatud väljavõte haigusloost
2. a oktoobrist kinnitab, et lihastoonus jalgades ja kätes on normipärane, lihasjõud jalgades ületab vastupanu. Võib eeldada, et
3. a insuldi ja sellest tekkinud ajukahjustuse tõttu on kaebajal mõningaid vaevusi liikumisel (nt väsimus), kuid puudub alus arvata, et see mõjutaks kaebaja igapäevaelu rohkem kui kergelt. 6.
4. Ekspertarst on leidnud, et TIS-i andmed ei kinnita seda, et kaebaja orienteerub halvasti. Kaebajal diagnoositud vaskulaarne entsefalopaatia võib küll tuua kaasa muutusi erinevates vaimse valdkonna funktsioonides, kuid selle kohta ei ole tehtud ühtegi uuringut, mis võimaldaks piirangut hinnata. Orienteerumisraskus ei ole füüsiline piirang, vaid vaimne, mistõttu ei ole selle kajastamine ja hindamine liikumise valdkonnas põhjendatud. Seda tuleks käsitleda õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnas. Ekspertarsti kokkuvõtte kohaselt on liikumise valdkonna piirangut põhjustanud haigus ajas püsinud ja kaebaja osaliselt kohanenud, mistõttu on piirangute kokkuvõtlikku raskusastet hinnatud arvväärtusega
5. Ekspertarsti hinnanguga tuleb nõustuda. 6.
6. Ekspertarst tuvastas, et pärast õlavarreluu murdu on kaebajal jäänud liigesliikuvuse piiratus ja esineb valu. Füsioteraapiaga seisund mõnevõrra paranes ja püsivalt valuravi ei toimu. Seega hindas ekspertarst piirangu kergeks. TIS-i andmetele tuginedes ei saa ekspertarsti hinnangut pidada ilmselgelt ebaõigeks. Kaebaja ei kasuta abivahendeid ega võta valu tõttu ravimeid. Kaebaja on käevaludele vaatamata saanud oma igapäevatoimetustega hakkama ja suutnud ka tööl käia. On usutav, et käsi võib trauma järel valutada ja valulikkus ei võimalda kätt täiesti vabalt liigutada, kuid terviseandmed ei kinnita, et käevalud piiravad töövõimet. Kuna kaebaja on paremakäeline, siis piirab vasaku käe valulikkus kaebajat tegutsemisel vähem, kui seda teeks parema käe valulikkus. Kaebajal diagnoositi
7. a septembris õlabursiit, kuid see ei tähenda, et bursiit esines juba töövõime hindamisel
8. a jaanuaris. Tõenäoliselt on bursiit tekkinud hiljem ja sellega ei saanud töövõime hindamisel arvestada. Lisaks on bursiit üldiselt hästi ravitav, mistõttu ei saa see piirata töövõimet pikka aega. TIS-i andmetel ei ole kaebaja arstidele kurtnud käte väsimist. Trauma järel võib käsi usutavasti kiiremini väsida, kuid see ei tingi veel töövõimetust, sest mitte iga töökoht ei eelda kätega raske füüsilise töö tegemist. 4

§ 8lg-s 2 nimetatud asjaoludega arvestamisel ilmselgeid vigu.

Kui kaebaja tervis edaspidi halveneb ja seda kinnitavad ka tema terviseandmed, on kaebajal võimalik taotleda töövõime uut hindamist.

1. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. veebruari
3. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse enamiku põhjendustega ja järgis neid ega pidanud seetõttu vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 5

§ 5lg 2).

Kui tervise infosüsteemis puuduvad ekspertiisi tegemiseks vajalikud terviseandmed (TVTS § 7 lg 4) või need on ebapiisavad, saab ekspertarst töötukassa kaudu nõuda arstidelt puuduvate andmete TIS-i kandmist või edastamist (TVTS § 7 lg 6). Lisaks on ekspertarstil õigus täpsustada andmeid taotluses nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (

§ 5lg 1 p 3).

7.

1. TTO eksperdiarvamusest ei nähtu, et TIS-i andmed oleksid puudulikud või vastuolulised ning ekspertarstil ei olnud nende alusel võimalik kaebaja töövõimet adekvaatselt hinnata. Õigusaktidest ega töövõime hindamise metoodikast ei tulene töötukassale ega ekspertarstile kohustust küsida alati taotluses märgitud arstidelt või muudelt isikutelt lisaandmeid või saata taotleja arsti vastuvõtule, vaid seda tuleb teha üksnes siis, kui olemasolevate terviseandmete põhjal ei saa töövõimet hinnata, sest neid andmeid on vaja täpsustada või vastuolusid kõrvaldada. TVTS § 6 lg-test 4 ja 5 tulenevalt on eelkõige taotleja enda kohustuseks pöörduda kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtule ning eksperdi ülesanne ei ole asuda ise uurima, kas taotlejal võiks esineda veel mingeid piiranguid põhjustavaid seisundeid. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et kui taotleja ei ole mõne taotluses piiranguid põhjustavana välja toodud terviseprobleemiga arstide poole pöördunud (ja selleks puudus mõjuv põhjus), siis võib eeldada, et kõnealune terviseprobleem tema igapäevast tegutsemisvõimet ei häiri või põhjustab üksnes kergeid piiranguid, mis ei mõjuta töövõimet. 7.
2. Kaebaja ei ole sisuliselt põhjendanud, miks pidanuks eksperdiarvamuse andjal tekkima kahtlus, et kaebajat puudutavad terviseandmed ei ole täielikud või piisavad, ning tegema sellest tulenevalt kaebajat ravinud või ravivatele arstidele täpsustavaid päringuid. Ekspertarsti hoolsuskohustuse rikkumist või eksperdiarvamuse ebaõigsust ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et ekspertarst ei teinud eraldi päringuid perearstile ja raviarstidele ega hinnanud kaebaja terviseseisundit vahetult (sh ei saatnud teda mõne arsti vastuvõtule). Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi selle üle, kas arstid on kandnud TIS-i õiged ja täielikud andmed või mitte, sest see puudutab otseselt tervishoiuteenuse osutamist, millega seotud vaidlused tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus (vt lisaks Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p 24). 7.
3. Kuigi töövõime hindamisel kasutatav ekspertarsti arvamus ei ole töötukassale vahetult siduv, saab ekspertarsti järeldused siiski ümber lükata esmajoones konkureeriva eksperdiarvamusega (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p-d 22, 24 ja 26). Samas on oluline arvestada, et kuigi ühe erialaasjatundja arvamus võib anda aluse teise eksperdi hinnangu kõrvalejätmiseks, peab töövõime hindamine sellele vaatamata alati tuginema eriteadmistega meditsiinispetsialisti hinnangule. Sellise hinnangu võib anda ka töötukassa enda ekspertarst või kohtumenetluses määratud ekspert, kuid töötukassa ega halduskohus ei saa ilma eriteadmisteta ja lisatõendeid kogumata asuda eksperdi asemel ise hindama kaebaja terviseseisundit, vaid eksperdiarvamuse õigsuses võiks olla põhjust kahelda, kui ekspertarst on võtnud aluseks ebakohase hindamismetoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi erapooletuses. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esine. 7.
4. Pooled ei vaidle, et kaebajal on esinenud ja esineb mitmeid haigusi, seisundeid ja traumasid, mis võivad olla põhjustanud talle pikaajalisi vaevusi. Kaebaja taotluses kirjeldatud piirangud on eksperdile hindamisel küll lähtekohaks, kuid eksperdi ülesanne on oma eriteadmisi rakendades anda objektiivne hinnang, kas kaebaja kohta kogutud terviseandmete põhjal on taotluses väidetud raskusega piirangute esinemine usutav ja milline on piirangu raskusaste. Ei ole vaja üksikasjalikult korrata vastustaja ja halduskohtu põhjendusi, mis seostuvad kaebaja terviseandmetest tehtud järeldustega. Kuigi 6

§ 5

lg 1 p 3, ka § 2 p 11; vt kolleegiumi otsus nr 3-20-2474/11, p 28), mitte soovitada isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus. Kolleegium on selgitanud, et suur halduskoormus ei võta vastustajalt kohustust järgida seadustest ja määrustest tulenevaid nõudeid, sh haldusmenetluse põhimõtteid, vältides mh ka kiirustamist ja pealiskaudsust (otsus nr 3-20-2474/11, p 31). Töötukassa ei saanud jätta juba olemasolevat kahtlust kõrvaldamata ning pidi kaebaja tegutsemis- ja osalemisvõimet põhjalikumalt uurima (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6, vt kõrgendatud uurimiskohustuse kohta veel ka kolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p 23, vrd ka otsus nr 3-16-2061/50, p 14). Ei ole välistatud, et kaebaja olnuks vaja saata tegutsemis- ja osalemisvõime mõõtmiseks visiidipõhisele hindamisele, millesse saanuks kaasata ka eriarsti (TVTS § 7 lg 3,

§ 2p 10; vt ka kolleegiumi otsus nr 3-20-2474/11, p 28). 8

§ 6

lg-d 4-6, vt ka otsus nr 3-17-1110/84, p 27), mh ka töötukassa järeldust, et käesoleval juhul ei esine erijuhtumit (

§ 2p 6).

Taotleja töövõime hindamisel tuleb muu hulgas arvestada erinevates valdkondades esinevate piirangute koosmõju (vt

§ 7lg 3 p 2 ja lg 4 p 1, § 8 lg 2).

Seega võis uurimispõhimõtte rikkumine mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

1. Kohtumenetluses tuli seega uurida, kas vaidlustatud töötukassa otsuse ja vaideotsuse järeldus, et kaebajal ei esinenud kognitiivsete võimete languse tõttu tegutsemise või osalemise piirangut
2. jaanuari
3. a taotluse lahendamise ajal, on õige. Ringkonnakohus pole seda kindlaks teinud. Kohus on küll märkinud, et töötukassa ekspertarst on kohtumenetluses esitatud uusi terviseandmeid hinnates jäänud
4. mai
5. a ja
6. veebruari
7. a arvamustes endiselt seisukohale, et kaebaja töövõime ei ole piiratud. Siiski ei selgu ringkonnakohtu otsusest see, kas töötukassa ekspertarst on hinnanud uute terviseandmete valguses ka tegutsemise või osalemise piiranguid kognitiivsete võimete languse aspektist. Ühtlasi ei saa töövõime olemasolust kohtumenetluse ajal üheselt järeldada seda, et töövõime oli olemas ka taotluse lahendamise ajal, kuid hilisemad terviseandmed ja nende põhjal antud ekspertide hinnangud võivad aidata kindlaks teha, kas töövõime hindamise taotluse lahendamise ajal antud hinnangud on õiged. Seetõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtuga selles, et vaimse võimekusega seotud uued terviseandmed ei anna alust kaebust rahuldada, sest töövõime hindamise ajal olemas olnud terviseinfo ei võimaldanud järeldada, et kaebajal oleksid
8. a-l toimunud insuldi tõttu tekkinud sellised püsivad neuroloogilised kahjustused, mis mõjutaksid tema töövõimet. Uurimispõhimõtte rikkumise tõttu olid terviseandmed ebapiisavad, kuid kontrollimaks, kas see viga mõjutas asja otsustamist, saab käesoleval juhul arvesse võtta kaebaja kohtumenetluses esitatud hilisemaid terviseandmeid (vt käesoleva otsuse p 17).
9. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kindlaks tegema, kas töötukassa hinnang kaebaja tervislikule seisundile eelmise punkti esimeses lauses kirjeldatud osas peab paika. Kui töötukassa hinnang on vale, tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas see mõjutas töövõimele antavat tervikhinnangut. Seejuures tuleb silmas pidada, et töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (kolleegiumi otsus nr 3-20-2474/11, p 32).
10. Menetlusvigade korral on tõendamiskoormus vastustajal, kes peab näitama, et need ei mõjutanud haldusakti sisu (kolleegiumi otsus nr 3-20-999/70, p 22.1). Seega on tõendamiskoormus töötukassal (vrd ka kolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p 26). Ringkonnakohus saab küll muu hulgas võtta arvesse ka pärast töövõime hindamist tekkinud terviseandmeid (vt käesoleva otsuse p 7.7), kuid kohtul tuleb terviseandmetest töövõime kohta tehtud järelduste kontrollimiseks kasutada üldjuhul erialaasjatundja abi (otsus nr 3-20-2474/11, p-d 19 ja 20; vt ka otsus nr 3-17-1110/84, p 24). Ringkonnakohus võib vajaduse korral üle kuulata töötukassa otsuse aluseks oleva eksperdiarvamuse teinud TTO ekspertarsti, et hinnata, kas uued terviseandmed annavad aluse muuta esialgset järeldust, et kaebajal ei esinenud kognitiivsete võimete languse tõttu tegutsemis- või osalemispiirangut
11. jaanuari
12. a taotluse lahendamise ajal.
13. Kolleegium ei näe põhjust kahelda, et ülejäänud tegutsemisvõime osas, mida on töötukassa nõuetekohaselt uurinud, on hinnatud piirangute raskusastmeid õigesti. Kaebaja
14. jaanuari
15. a taotlusele kantud andmeid ja tema antud hinnangut mh piirangute esinemise kohta on hinnanud mitu ekspertarsti, kes on olnud piirangu raskusastmes sama meelt (vt käesoleva otsuse p-d 4 ja 7.5; vrd kolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p-d 25 ja 26). 9