kinnipidamise protokoll; 5.VSS kinnipidamise protokoll; 6.Haavatavuse hindamise akt; 7.Lahkumisettekirjutus 1052268234; 8.Lahkumisettekirjutuse küsitluse protokoll; 9.Sõrmejälgede kaart; 10.Eurodac-i vastus; 11.Kahtlustatava ülekuulamise protokoll kriminaalasjas nr 23260300013).
) § 361 lg 2 p 1, 2, 3 ja 4 alusel kinni ning alustati menetlustoimingutega.
) § 361 lg 2 p 4 ja 5 alusel.
lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes esinevad
lg 1 nimetatud põhimõte ja
lg 2 p 5 sätestatud kinnipidamise alus koos taotlusega võtta asja materjalide juurde haldusasja 3-23-1196 02.06.2023 tehtud kohtumäärus ja 01.06.2023 PPA esitatud taotlus ja selle lisad (1.Tartu Halduskohtu kohtumäärus 3-23- 1153; 2.Rahvusvahelise kaitse taotleja isikuandmete ankeet; 3.Isiku Afganistani Islamivabariigi ID-kaardi koopia; 4.
kinnipidamise protokoll; 5.VSS kinnipidamise protokoll; 6.Haavatavuse hindamise akt; 7.Lahkumisettekirjutus 1052268234; 8.Lahkumisettekirjutuse küsitluse protokoll; 9.Sõrmejälgede kaart; 10.Eurodac-i vastus; 11.Kahtlustatava ülekuulamise protokoll kriminaalasjas nr 23260300013). KOHTU PÕHJENDUSED
) § 362 lg 5 kohaselt pikendab halduskohus
lg 2 sätestatud tähtaega kuni nelja kuu kaupa juhul, kui esinevad
lg 2 sätestatud alus ja lg 1 sätestatud põhimõte.
lg 2 p 5 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Sätte eesmärk on muu hulgas tagada, et isik oleks PPAle vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav ning ennetada isiku võimalikku edasiliikumist. Sama paragrahvi lõige 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui
sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. 3 Riigikohtu halduskolleegium on oma 29.01.2015 otsuse nr. 3-3-1-52-14 punktis 12 selgitanud, et
lg 2 p 1, 2, 3, 4, 5 ja 7 kohaldamine on seotud põgenemise ohuga.
lg 21 kohaselt tuleb nimetatud paragrahvi lõike 2 punktile 7 tuginemisel tõlgendada põgenemisohtu koosmõjus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 nimetatud asjaoludega. Arvestades Riigikohtu suunist võib põgenemisohtu hinnata VSS § 68 sätestatud tingimuste kohaselt ka
Taotluse kohaselt on PPA põgenemisohu hindamisel peaasjalikult tuginenud VSS § 68 p 6 ja 8 sätestatule. VSS 68 p 6 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb muu hulgas kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 11.10.2023 läbi viidud vestlusel isik kinnitas, et ei kavatse täita lahkumiskohustust Afgaani või Pakistani. PPA hinnangul suurendab isikust tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et isik on ka varasemal 24.05.2023 kinnipidamisel taotlenud Eesti Vabariigis rahvusvahelist kaitset ja seejärel 25.05.2023 loobunud, mistõttu on PPA seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks Schengenist. Isik selgitas 25.05.2025 läbiviidud menetlustoimingutel, et plaanis minna Saksamaale. Isiku soovi lahkuda järeldab PPA ka asjaolust, et isik, olles kinni peetud lahkumiskohustuse täitmiseks, esitas uuesti 31.05.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, mida tal polnud plaanis esitada. Samuti 14.06.2023 toimunud rahvusvahelise kaitse vestluses kinnitab isik, et tema soov oli liikuda vastu tulnud autoga Saksamaale, sest seal on tal sugulased ja sõbrad. Varasemalt pole dokumentide puudumine takistanud isikul ületamaks riigi piire, mille vahel on piirikontroll. Schengeni alal saab isik märkamatult edasi liikuda, kuna puudub piirikontroll ja on ilmne, et isik võib ka tulevikus kasutada teises liikmesriikides viibivate kaasmaalaste abi edasi liikumiseks temale sobivasse liikmeriiki. Kõiki juhtumiga seotud asjaolusid kogumis hinnates ei ole võimalik välistada, et isik oma tegeliku eesmärgi saavutamiseks kasutab samaväärseid või uudseid võimalusi, mistõttu on PPA seisukohal, et isiku vabastamise korral võib isik järjekordselt ebaseaduslikult lahkuda ega ole motiveeritud jääma Eestisse enda menetluse lõppu ootama. VSS 68 p 8 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb muu hulgas, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et XX saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Isiku sõnul ei ole ta kunagi midagi teinud selleks, et saabuda Eesti Vabariigi territooriumile (sh kogu Schengeni alale) seaduslikult. Isik liikus pärast Eesti välispiiri ületamist sisemaa suunas ning varjas ennast paari tunni jooksul metsas peitudes politsei eest, kuigi patrull oli isiku lähedal ning isikul oli võimalus abi ja kaitse palumiseks ametnike poole pöörduda. PPA kontrollis Eesti registreerimisnumbriga sõiduautot, kus olid sees kaks isikut, juhiks Portugali ID-kaardiga YY ja kaasreisijaks Itaalia ID-kaardiga afgaani rahvusest DD. Isik ise antud isikuid väidetavalt ei tunne. PPA hinnangul on väheusutav, et Eesti välispiiri lähistele samasse piirkonda samal kellaajal öisel ajal sattusid kokkusattumusena kaks ebaseaduslikult Eestisse saabunud afgaani ja sõiduautoga kaasreisijana afgaan. Seda enam olukorras, kus sõiduautoga piiri lähistele saabunud afgaanil on sama perekonnanimi ühega ebaseaduslikult piiri ületanud isikuga. PPA hinnangul olid YY ja DD tulnud vastu ebaseaduslikult piiri ületanud XXle ja temaga koos liikunud afgaanile. Tulenevalt asjaolust, et YY ja DD on Portugalist ja Itaaliast, järeldab PPA, et XX plaan oli edasi liikuda Itaaliasse või Portugali. XX ütlused kinnitavad PPA järeldust, sest isiku enda sõnul ei olnud tal plaani Eestisse jääda ega siin rahvusvahelist kaitset paluda, vaid ta soovis liikuda kohe Saksamaale ja seal rahvusvahelise kaitse taotluse esitada. Põgenemiseohtu suurendab ka asjaolu, et PPA on teinud isiku osas rahvusvahelise kaitse tagasilükkava otsuse, millest isik on teadlik. Koos keelduva otsusega on PPA teinud isikule 4 sundtäidetava lahkumisettekirjutuse Pakistani ja määranud Schengeni sissesõidu keelu 5 aastaks. Riigikohtu halduskolleegiumi 31.05.2017 määruses asjas nr 3-3-1-93-16 (p 13) väljendatud seisukohast tulenevalt tuleb PPAl ja kohtul välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hinnata. Ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu hindamisel ei tohi asjaolusid jäigalt siduda VSS § 68 loetletud nõuetega. Puudutatud isik on nii 11.10.2023 vestluses kui 27.11.2023 toimunud istungil andnud mõista, et vaidlustab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse kohtus. Kuna isik nimetatud otsuse kavatseb vaidlustada, siis võib eeldada, et isikul on ka põhjendatud ja oluline huvi vastava kohtumenetluse tulemuste osas ja isik ei lahku teise riiki kohtumenetluse käigus. Isik on samuti teadlik, et menetluse ajal Eestist mõnesse teise Euroopa riiki lahkudes, saadetakse ta kinnipidamise korral uuesti Eestisse. Eeltooduga tuleb põgenemisohu hindamisel arvestada. Kokkuvõtvalt ei saa kohtu hinnangul põgenemisohtu välistada, kuid vaid põgenemisohu olemasolu korrale ei saa isikut kinni pidada. 14.
lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui
sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Isik peeti esmakordselt kinni 24.05.2023 ja pole tänaseni vabadusse pääsenud. Kohtu loal on isiku kinnipidamist pikendatud sisuliselt kahel korral, viimati 31.07.2023 Tallinna Halduskohtu kohtumäärusega tähtajaga kuni 30.11.2023. Käesoleva taotlusega on PPAl soov veelkord kinnipidamist pikendada ja seda nelja kuu võrra. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega samuti tuleb iga üksikjuhtumi hindamisel võtta arvesse konkreetse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Taotleja kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik, st muul viisil ei saa tagada varjupaigamenetlust. Isiku kinnipidamine peab olema äärmiselt põhjalikult läbi kaalutud ning viimane abinõu menetluse tagamiseks. Isik vandeadvokaadist esindaja kaudu on istungil välja toonud, et PPA selgitused isiku põgenemisohu kohta on paljasõnalised. Isik on selgitanud kohtule, et on teadlik reeglist, et põgenemise korral teise riiki saadetakse ta nagunii Eesti tagasi. Seega ei ole põhjendatud seisukoht, et isik põgeneks Eestist. PPA taotlus ei vasta Riigikohtu praktikale, kus iga järgmine kinnipidamise taotlus peab olema eelmisest veel enam põhjendatud. Praegusele taotlusele on lisatud vaid see, milliseid ütlusi isik andis ja kuidas PPA neid tõlgendas. Need ei ole tähtaja pikendamiseks piisavad põhjendused. PPA ei ole enda hinnanguid tõendanud. Kohus nõustub isiku ütlustega, sest ka kohtu hinnangul ei selgu selliseid täiendavaid olulisi asjaolusid isiku suhtes, mis annaksid aluse isiku kinnipidamise pikendamiseks veel nelja kuu võrra kui isikut on kinni peetud juba kuus kuud. Võrreldes varasema kohtumääruse andmise asjaoludega on isiku suhtes läbi viidud vaid üks vestlus, mis sisaldab sarnaseid hoiakuid ja teavet isiku kohta, mida sisaldavad juba kogutud tõendid. Kui asjaolud ei ole oluliselt muutunud selliselt, mille pinnalt võiks järeldada isiku põgenemisohu olulist suurenemist, ei ole alust ka isikut jätkuvalt kinni pidada. Arusaadavalt esineb põgenemisoht, kuid arvestades isiku teadlikkust tema tagasisaatmise kohta, kui ta peaks põgenema ja huvi rahvusvahelise kaitse saamise vastu (isiku plaan keelduv otsus vaidlustada), ei ole põgenemisoht selline, mis tingib isiku kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.
Antud juhul see nii ei ole, isik võib olla taotluse esitanud eelkõige rahvusvahelise kaitse saamise eesmärgil. 15.
lg 1 näeb ette leebemad järelevalvemeetmed kui puudutatud isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine nagu näiteks elamine kindlaksmääratud 5 elukohas ja ilmumine määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele. Kohtu hinnangul on antud juhul võimalik leebemate järelevalvemeetmete rakendamine. Isik on avaldanud soovi asuda oma õiguste kaitsmisele sooviga vaidlustada keelduvat otsust. Isik ei ole teadaolevalt ohtlik ei endale ega teistele. Isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist tuleb pidada sedavõrd intensiivseks meetmeks, mis on õigustatud ja proportsionaalne vaid juhul, kui leebemad abinõud lahkumisettekirjutuse täitmist ei tagaks. Arvestades isiku huvi rahvusvahelise kaitse saamise vastu ja teadlikkust tagajärgedest põgenemise korral jääb ebaselgeks, miks ei ole asjakohane kohustada isikut elama kindlaksmääratud elukohas (näiteks varjupaigataotlejate majutuskeskuses) (§ 29 lg 1 p 1) või ilmuma määratud ajavahemike järel PPAsse registreerimisele (p 2).
lg 2 p 1 kuni 5 ja 7 loetletud toimingute tegemine on võimalik ka siis, kui ei kohaldata kinnipidamiskeskusesse paigutamist (vt Riigikohtu
lg 1sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud. Kuna nimetatud menetlused ei ole avalikud tuleb ka muu hulgas kohtumääruses tagada isiku anonüümsus. Kokkuvõtvalt asendab HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3 alusel 6 avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga, et poleks võimalik isikut identifitseerida. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.