Obsah (8)

§ 266§ 121§ 64§ 68§ 73§ 57§ 44§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-22-534 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarj

§ 266

lg 2 p-de 1 ja 2 ning

§ 121

lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)

1. septembri 2023 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Grigori Zarini kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, apellatsioon Prokurör ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Grigori Zarin, isikukood: 35104265717, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata vandeadvokaat Anu Pärtel Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. septembri 2023 otsus Grigori Zarini süüdi tunnistamises

§ 266

lg 2 p 2 järgi, - s.o 17.märtsil 2021 kella 11.30 paiku omavolilises sissetungimises Valga linnas XXX korterisse vägivallaga. 2. Süüdi tunnistada Grigori Zarin

§ 121

lg 1 järgi 17.märtsil 2021 kella 11.30 paiku Valga linnas XXX korteris vägivalla kasutamises, ühel korral rusikaga J.R. ile vastu paremat kõrva löömises. Lõplik kvalifikatsioon

§ 121lg 2 p 3 järgi jätta muutmata.

3. Omavolilise sissetungimise eest mõistetud karistuse, kehalise väärkohtlemise eest mõistetud karistuse ja

§ 64lg 1 alusel mõistetud karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot, vandeadvokaat Anu Pärtelile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Jätta nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
3. Grigori Zarinit süüdistatakse

§ 266lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et tema 17.

märtsil 2021 kella 11.30 paiku tungis omavoliliselt, sisenemiseks korterivaldajalt luba küsimata ja ilma seadusliku aluseta Valga linnas XXX korterisse, mille ukse oli eelnevalt uksekella helina peale avanud selles korteris elav ja sel hetkel korteris üksinda viibinud alaealine J.R. (s 30. aprill 2003). Korteri koridoris olles ütles G. Zarin J.R. ile vene keeles midagi, millest J.R. keelebarjääri tõttu aru ei saanud ja seejärel lõi kiiresti korterisse sisenenud G. Zarin J.R. ile ühel korral rusikaga vastu paremat kõrva, millega ta põhjustas J.R. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse ehk kõrva pindmise vigastuse. Peale seda põgenes J.R. G. Zarinist eemale oma tuppa. G. Zarin järgnes J.R. ile sinna ja jätkas vene keeles J.R. i sõnadega ründamist seoses J.R. i poolt oma korteris muusika kuulamist G. Zarini hinnangul liialt valjult ja G. Zarinit häirivalt, kuni G. Zarini abikaasa, kes oli G. Zarinile järgnenud, ta korterist käest kinni võttes endaga kaasa tõmbas. Samuti süüdistatakse G. Zarininit

§ 121

lg 2 p 3 järgi selles, et tema, olles eelmises punktis kirjeldatud kehalise väärkohtlemise toimepanemisest tulenevalt

§ 121lg 2 p 3 tähendatud isik, 12.

aprillil 2021 kella 07.30 paiku Valga linnas XXX maja ees haaras kinni J.R. i ema Je.R. l (käesolevalt T.) jopest, ütles temale, et valab nüüd hapet peale ja valas Je.R. le peale tundmatut vedelikku, samuti haaras ta Je.R. lt korduvalt kätega kinni juustest ja tõmbas seejuures hulgaliselt juukseid ka välja, ning peksis Je.R. t nii plastikust pudeliga kui ka kätega korduvalt vastu pead ja selga. Sellise käitumisega jätkas G. Zarin ka siis, kui Je.R. l õnnestus siseneda XXX kortermaja trepikotta ja ta liikus trepist üles ja karjus appi, kuni Je.R. l õnnestus pääseda samas trepikojas elava oma ema korterisse ja korteriuks lukustada. 2. Tartu Maakohtu 18. septembri 2023 otsusega karistati G. Zarinit

§ 266

lg 2 p-de 1, 2 järgi 8 kuu vangistustega ja

§ 121

lg 2 p 3 järgi 10 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti G.

Zarinile üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 aasta vangistust, mille hulka

§ 68

lg 1 alusel arvati kahtlustatavana kinnipidamise aeg 12.04.2021 – 13.04.2021, s.o 2 päeva, ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 11 kuud 28 päeva vangistust.

§ 73lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, kui G.

Zarin ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi kulu 1140 eurot riigi kanda. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti ülejäänud menetluskulud kokku summas 2432,58 eurot välja G. Zarinilt, mis tuleb G. Zarinil KrMS § 180 lg 3 alusel tasuda ositi 1 aasta jooksul, kohustades G. Zarinit kohtuotsuse jõustumisest arvates tasuma iga kuu viimaseks kuupäevaks 1/12 väljamõistetud menetluskuludest riigi tuludesse kuni summa lõpliku tasumiseni. 3. Maakohus leidis, et süüdistus

§ 266lg 2 p-de 1, 2 järgi on tõendamist leidnud.

Selleks analüüsis maakohus kannatanu J.R. i ja J.T. i ütlusi, tunnistaja A.Z. ning süüdistatav G. Zarini ütlusi. 3.1. Kannatanute, tunnistaja ja süüdistatava ütlustega on leidnud tõendamist, et J.R. elas 2021 alguses ning ka sellele eelnevalt aadressil Valga, XXX ning oli koos samas korteris elava emaga selle korteri valdajaks, mis on ühtlasi ka elamiseks kasutatav ruum

§ 266lg 2 p 1 tähenduses.

3.

1. Korterisse tungimine oli valdaja ehk J.R. i tahte vastane. J.R. on ütlustes kinnitanud, et G. Zarin korterisse sisenemiseks luba ei küsinud ning J.R. G. Zarinile selleks luba ei andnud. J.T. ei ole ütlustes maininud, et J.R. oleks G. Zarinit korterisse kutsunud või lubanud. Tunnistaja A.Z. on kinnitanud, et J.R. teda ega tema abikaasa G. Zarinit korterisse ei kutsunud ning ka süüdistatav ise on nentinud, et tema poolt korterisse tungimine ei olnud lubatud tegevus. Eelnevast nähtub, et G. Zarin sisenes XXX korterisse omavoliliselt, emotsioonide pinnalt ning J.R. i tahte vastaselt. Ka ei saa korterisse sisenemiseks loa andmiseks pidada seda, et J.R. koputamise või uksekella peale välisukse avas. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava ütlustega on tõendatud, et J.R. suhtles ukse taha tulnud A.Z. ga, kuid ukse avamist ning suhtlemist ei saa kuidagi tõlgendada nõusoleku või lubamisena korterisse sisenemiseks. Lisaks korterisse tungija oli hoopis G. Zarin, mitte A.Z. , kellele oli J.R. ukse avanud. Täidetud on ka eeldus, et hoonesse või ruumi tungimine oli ebaseaduslik, kuna G. Zarini tegu ei vasta ühelegi lubatavusklauslile, mis annaks talle õiguse tungida valdaja tahte vastaselt viimase valduses olevasse ruumi. 3.
2. G. Zarini omavoliline sissetung vägivallaga

§ 266lg 2 p 2 järgi on tõendatud kannatanu J.R.

i ütlustega, mida kohtus kinnitas ka tema ema J.T. . G. Zarin lõi J.R. i kõrva pihta, J.R. tundis valu ning tema kõrv kumises, tulitas ja oli punane. Samas on tunnistaja A.Z. ja süüdistatav eitanud seda, et G. Zarin J.R. i lõi. Maakohtu hinnangul on usaldusväärsemad J.R. i ja J.T. i ütlused, kuna need on kooskõlas ka muude asjas kogutud tõenditega: väljavõttega andmebaasist Bartcom koos Häirekeskuse kõne salvestisega, Valga Haigla epikriisiga nr V-EP21-5448 J.R. il fikseeritud vigastusest. Üldise sündmuste käigu osas on nii J.R. i, A.Z. kui ka G. Zarini ütlused kokkulangevad. Kokkulangevused esinevad ka G. Zarini käitumist iseloomustava osas – korteri suunas liikumine ja korteris sees toimunu osas ehk esinevad nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustes isegi süüdistatav G. Zarini agressiivsusele viitava käitumise osas kokkulangevused. Erinevused ütlustes seisnevad vaid selles, kes mida ja mis keeles ütles, kas J.R. käitus ukse taha tulnud A.Z. ga ebaviisakalt ning kas G. Zarin lõi J.R. i või mitte. See, milliseid fraase ütles keegi vene või eesti keeles, ei oma siinkohal tähtsust, kuivõrd tegemist ei ole kuriteokoosseisu täidetuse seisukohast olulise asjaoluga. Ka on J.R. ja J.T. andnud menetluse vältel läbivalt samu ning kooskõlalisi ütlusi. Seda nii kohtueelses menetluses, Häirekeskusele tehtud kõnes, Valga Haiglas kui ka kohtus. Küll on aga ilmne põhjus J.R. i löömist eitada G. Zarinil, et vältida vastutust ja kriminaalkaristust. Lisaks on G. Zarini väited selle kohta nagu valetaksid J.R. ja J.T. eesmärgiga näidata tema suhtes üleolekut ja saata ta vanglasse, vastuolus süüdistatava enda ütlustega. Näiteks väitis G. Zarin kohtus antud ütlustes, et suhted naabritega enne

1. märtsi 2021 juhtunut pingelised ei olnud. Lisaks polnud J.R. il ja J.T. il mingit motiivi hakata lavastama G. Zarini poolt nende suhtes vägivalla kasutamist. PPA menetluse infosüsteemi väljavõtte kohaselt olid nii J.T. (elektri väljalülitamine) kui ja A.Z. (muusika kostumine, vaheseina ja laua lõhkumine) teinud üksteise osas politseile väljakutseid. Lisaks nähtub nii J.R. i kui ka J.T. i ütlustest, et varasemalt olid korteri nr 58 naabrid pöördunud J.R. i poole ning väitnud, et kui ta muusikat vaiksemaks ei pane, siis löövad tal hambad välja. Seega on ilmne, et probleemsete suhete algpõhjuseks oli R. ide korterist väidetavalt kostunud muusika, mis oli Zarinite arvates liialt vali. Eelnevast tulenevalt oli sellises frustreerivas olukorras, kus Zarinite arvates kuulati muusikat liialt valjult, kuid abi ei olnud nad saanud ei majavanemalt ega politseilt, G. Zarinil selge motiiv J.R. i (ja hiljem ka J.T. i) ründamiseks samas kui J.R. il ning J.T. il puudus igasugune põhjus nendega juhtunu väljamõtlemiseks. Maakohtu hinnangul ei oma mingit kaalu ka A.Z. väited, et kui J.R. hiljem neist koera otsimiseks trepikojas möödus, oleks ta kõrvast kinni hoidnud, kui sellel midagi viga oleks olnud, sest J.R. on selgitanud, et valu ei kestnud pikka aega. Lisaks parema käega löömine ei välista parema kõrva pihta löömist. 3.
2. Põhjustades rusikalöögiga vastu J.R. i kõrva viimasele valu ning kõrva punetamist, J.T. i ütluste kohaselt ka paistetust ning J.R. i sõnul kõrva kumisemist, täitis G. Zarin

§ 121

lg 1 koosseisu ehk tegemist oli valu tekitava kehalise väärkohtlemisega ning kõrva punetamise ja paistetuse näol oli tegemist tervisekahjustuse ehk kõrva pindmise vigastusega. Kuivõrd G. Zarin pani omavolilise sisstungi käigus toime

1. peatüki
2. jao
3. jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseisule vastava teo, on täidetud ka

§ 266lg 2 p 2 sätestatu objektiivne koosseis.

3.

1. G. Zarin tegutses kuriteo toimepanemisel otsese tahtlusega, kuna G. Zarin teadis, et tungides valdajalt ehk J.R. ilt luba saamata korterisse, mis on eluruum, ning lüües selle käigus rusikaga J.R. i, mille käigus mõistis, et põhjustab sellega kannatanule vähemalt valu, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning tahtis või vähemalt möönis seda. G. Zarin on ka ise antud ütlustes kinnitanud, et tema arvates ei olnud korterisse tungimine lubatud tegevus. Süüdistatava käitumises esinevad seega talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Maakohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega süüdistatavale G. Zarinile süüks arvatud teos teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti ei ilmnenud kohtumenetluse käigus asjaolusid, mis viitaks G. Zarini süüdimatusele või piiratud süüdivusele või süüd välistavatele asjaoludele.
2. Maakohtu hinnangul on tõendatud ka G. Zarini süüdistus

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Selleks analüüsis maakohus tõenditena J.R. i ja kannatanu J.T. i ütlusi, tunnistaja A.Z. ning süüdistatava ütlusi, väljavõtet andmebaasist Bartcom koos Häirekeskusse tehtud J.T. i kõne salvestist, Valga Haigla epikriisi nr V-EP21-

1. 4.
2. Maakohtu hinnangul tõendavad J.T. i ütlused koos Häirekeskusele tehtud kõne salvestise ja Valga Haigla epikriisiga, et G. Zarin
3. aprilli 2021 hommikul J.T. it kehaliselt väärkohtles. J.R. i ja J.T. i ütlused on usaldusväärsemad kui G. Zarini ja A.Z. i omad, kuna J.T. i ütlused on järjepidevad ja need ütlused on kokkulangevad muude tõenditega: hädaabikõne salvestis ja Valga Haigla epikriis. Nende alusel saab pidada J.T. i ütlusi tema peal kasutatud vägivalla kohta tõeseks. Ütlused langevad kokku tekitatud vigastusega. Samuti oli sündmuste käik sedavõrd kiire, et kannatanul puudus igasugune mõistlik võimalus temaga juhtunu väljamõtlemiseks. Hädaabikõne salvestisest on kuulda, et J.T. i kõne Häirekeskusesse helistamise ajal oli kiire ja paljusõnaline ning häälest oli kuulda ärevust, mis samuti kinnitab kohtu veendumust, et kannatanu oli tõepoolest tema poolt kirjeldatu just läbi elanud ja tegemist polnud kannatanu väljamõeldisega. Samuti puudus J.T. il motiiv G. Zarini kohta valetamiseks. Küll aga on toimepandud vägivalla eitamiseks põhjus olemas G. Zarinil, et vältida vastutust. Kuigi G. Zarin on kohtus antud ütlustes väitnud, et ajal, mil politseinikud talle kella 9 paiku korterisse järele tulid, tõusis ta parajasti voodist ja pani riidesse, ei välista need seda, et isik oli juba hommikul korterist väljas käinud. Samuti ei ole A.Z. kohtus antud ütlustes maininud, kas G. Zarin tol hommikul kuskil ära käis või mitte. Seega ei välista ka tunnistaja A.Z. i ütlused, et G. Zarin käis
4. aprillil 2021 hommikul kella 7.30 paiku korterist väljas ja pani toime kirjeldatud vägivallakuriteo. 4.
5. G. Zarinile on ette heidetud korduvat kehalist väärkohtlemist ehk

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

Eelnevalt leidis tõendamist, et G. Zarin pani varasemalt, s.o 17. märts 2021, toime

§ 266

lg 2 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille käigus ta kasutas vägivalda ja täitis ühtlasi kehalise väärkohtlemise koosseisu, mistõttu on tõendatud, et G. Zarin, pannes toime kehalise väärkohtlemise 12. aprillil 2021 J.T. i suhtes, täitis ta korduva kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu

§ 121lg 2 p 3 tähenduses.

4.

1. G. Zarin tegutses kuriteo toimepanemisel otsese tahtlusega. Kannatanut korduvalt nii juustest tõmmates, plastikpudeliga kui ka käega vastu pead ja selga lüües G. Zarin teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis, et see saabuks või vähemalt möönis seda. Igale inimesele, sealhulgas G. Zarinile on ettenähtav, et teist inimest korduvalt nii plastpudeli kui käega selga ja pähe lüües ning juustest tõmmates, tekib teisel inimesel vähemalt valuaisting ning võivad tekkida kergemad vigastused. Süüdistatava käitumises esinevad seega talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Maakohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega süüdistatavale G. Zarinile süüks arvatud teos teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Samuti ei ilmnenud kohtumenetluse käigus asjaolusid, mis viitaks G. Zarini süüdimatusele või piiratud süüdivusele või süüd välistavatele asjaoludele.
2. Sanktsiooni keskmine määr

§ 266

lg 2 kohaselt on 1,5 aastat vangistust ning

§ 121lg 2 kohaselt on 2,5 aastat vangistust.

Süü suuruse puhul nähtub süüteo toimepanemise asjaoludest, et omavolilise sissetungi puhul süüdistatav mitte ainult ei tunginud valdaja tahte vastaselt ebaseaduslikult elamiseks kasutatavasse ruumi, vaid kasutas seejuures ka vägivalda. Lisaks ei lõpetanud isik omavolilist sissetungi n-ö omatahtsi, vaid tema abikaasa tuli ja viis ta käest kinni võttes võõrast korterist välja. Teo pani toime selleks, et kannatanu lõpetaks oma korteris muusika kuulamise, kuigi muusika kuulamine sellisel kellaajal ning helitugevusel, mis võimaldas kannatanul isegi kuulda uksekella helistamist või koputamist A.Z. poolt, ei saanud kuidagi olla teisi naabreid oluliselt häiriv ega õigusvastane. Kehalise väärkohtlemise puhul tungis süüdistatav kannatanule täiesti ootamatult kortermaja ees ja trepikojas kallale ning kasutas kuriteo toimepanemisel J.T. i löömiseks mitte ainult kätt, vaid abivahendina ka plastpudelit. Samas ei tekitanud ta kummagi kuriteo toimepanemisel kannatanutele olulist tervisekahjustust. Antud asjaolud lubavad hinnata süüdistatava süü suurust keskmiseks. Mõlema kuriteo puhul saab kergendavate asjaoludena arvestada süüdistatava poolt süüteo toimepanemist kõrges eas, s.o vanaduspensionieas, kuna pani mõlemad kuriteod toime 69aastasena (

§ 57lg 1 p 7).

Lisaks saab kergendava asjaoluna arvesse võtta, et isikul on tuvastatud mõningad psüühikahäired (

§ 57lg 2).

Maakohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul karistust raskendavaid asjaolusid. Kuigi G. Zarinit ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ei ole tulenevalt oma süü eitamisest, kahetsuse puudumisest ning vägivaldse käitumise korduvusest põhjendatud karistada teda rahalise karistusega. Lisaks ei oleks rahalise karistuse mõistmine põhjendatud ka G. Zarini majanduslikust toimetulekust lähtuvalt, kuna süüdlase igakuiseks sissetulekuks on vaid umbes 400-eurone pension. Arvestades käesoleva süüdimõistva kohtuotsusega G. Zarinile kaasnevaid menetluskulusid ning isiku sissetuleku väiksust, on tõenäoline, et rahalise karistuse mõistmine põhjustaks G. Zarinile ebamõistlikult suurt majanduslikku kitsikust või jääks see karistus üldse tasumata, mistõttu ei täidaks see oma eesmärki. Seadus võimaldab küll rahalise karistuse tasumata jätmise korral selle asendada vangistuse või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga, kuid arvestades menetluse käigus selgunud G. Zarinil esinevaid terviseprobleeme ja vanust, on kaheldav ka tema suutlikkus üldkasulikku tööd teha. Põhjendatud on G. Zarini karistamine

§ 266

lg 2 p-de 1, 2 järgi 8 kuu pikkuse vangistusega ning

§ 121lg 2 p 3 järgi 10 kuu pikkuse vangistusega.

Kuivõrd G. Zarin pani lühikese ajavahemiku jooksul toime kaks vägivaldset kuritegu, siis pole põhjendatud lugeda kergemat karistust raskeimaga kaetuks, kuna nii jääks ühe kuriteo ebaõigussisu karistuses kajastumata. Liitkaristusest tuleb maha arvata kahtlustatavana kinnipeetud aeg. Kuna isikut ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning kuritegude toimepanemisest möödunud rohkem kui 2 aasta jooksul ei ole G. Zarinile uusi kahtlustusi esitatud, puudub erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajadus reaalse vangistuse mõistmiseks ning ka tingimisi karistuse mõistmisel käitumiskontrolli kohaldamiseks. Seetõttu tuleb

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, kui G. Zarin ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Menetluskuludeks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1087,50 eurot; määratud kaitsjale määratud tasu kohtueelses menetluses 165,24 + 86,40 = 251,64 eurot; määratud kaitsjale määratud tasu kohtumenetluses 157,20 + 936,24 = 1093,44 eurot ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis 1140 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel arvestas maakohus, et G. Zarin on vanaduspensionär ning tema ainsaks igakuiseks sissetulekuks on tema sõnul pension üle 400 euro, laene, liisinguid ega järelmakse ei ole. Arvestades isiku igakuise sissetuleku väiksust on põhjendatud jätta kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi kulu 1140 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Menetluskulud kokku 2432,58 eurot tuleb süüdistatavalt riigi tuludesse välja mõista ning põhjendatud on määrata nende tasumine KrMS § 180 lg 3 alusel ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioon ja vastus apellatsioonile
2. Tartu Maakohtu
3. septembri 2023 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav G. Zarini kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kes taotleb tühistada maakohtu otsus osaliselt G. Zarini süüditunnistamises ja karistuse mõistmises ning kohtukuludega seonduvalt. Teha uus otsus, millega mõista G. Zarin õigeks või alternatiivselt kergendada karistust ning mõista karistuseks rahalise karistusega tingimisi

§ 73sätteid kohaldades katseajaga 1 aasta.

Samuti palub kaitsja vähendada menetluskulusid. 7.1. G. Zarin tunnistab korterisse sisenemist, aga mitte vägivalla kasutamist. Maakohus ei arvestanud A.Z. ütlusi, kuna leidis, et need on kantud soovist oma meest kaitsta. Kaitsja sellega ei nõust ning leiab, et A.Z. ütlused ei mõjuta G. Zarini suhtes kvalifikatsiooni ega seda, kui teiste tõenditega on võimalik tuvastada

§ 121teo tunnused.

J.R. i sõrme näitamise osas leiab kaitsja, et kohus on kaldu kannatanu suunas, välistades tunnistaja ütlused kohtus selles osas, millest konflikt üldse alguse sel päeval sai. Küll aga näitab see kannatanu käitumist ja suhtumist teise inimesse, kes julge tulla teda nn korrale kutsuma. Tunnistajal puudub põhjus valetada. Paraku teatud eas soovitakse muusikat kõvasti kuulda ja noortel iga asja peale, mis ei meeldi, on kohe kiiresti üle huulte libisema väljend „mine persse“, tõsi valdavalt inglise keeles. Samuti on keskmine sõrme tõstmine kiire, kui vaid midagi ei meeldi. Kaitsja mõistab, et

§ 266

lg 2 p-de 1, 2 järgi on koosseis täidetud tõenditega vaatamata kaitsealuse selgitustele ja arusaamale asjast. Tegemist on sõna sõna vastu olukorraga ning kohtul on võimalik uuesti hinnata kõiki asjaolusid. 7.2. Ka süütegu

§ 121

lg 2 p 3 järgi süüdistatav ei tunnista ja vaidleb sellele vastu ning ka nendele asjaoludele on ringkonnakohtul võimalik anda oma hinnang. 7.3. Kuna nii

§ 121

lg 2 kui

§ 266

lg 2 näevad alternatiivselt ette vangistuse kõrval rahalise karistuse, siis kaitsja arvates on mõistlik karistada G. Zarinit rahalise karistusega.

§ 44

räägib rahalise karistuse olemusest ja sellest, et rahalise karistuse võib mõista isikule, kelle puhul on alust arvata, et suudab seda täita. Veel on märgitud, et täisealise isiku puhul ei ole oluline sissetulekuallika puudumine takistuseks rahalise karistuse mõistmisel. G. Zarinil on kindel sissetulek, seega ei ole takistusi rahalise karistuse mõistmiseks. Lisaks on võimalik tuginedes

§ 73karistusest tingimisi vabastamine.

Kui rahalise karistuse tasumine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib kohus määrata, et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. G. Zarinit ei ole varem kriminaalkorras karistatud, tegu on eaka inimesega, kellel on tuvastatud ka psüühikahäire, mis ei takista küll tema vastutusvõimet, kuid väljendub pidurdamatus käitumises. Ekspertiisis toodud diagnoose tuleb arvestada, sest kui vaadata eelkõige

§ 266

lg 1 p-de 1, 2 järgi kvalifitseeritava teo kulgu, siis ärritus ta selle peale, mida kuulis J.R. it ütlemas tema abikaasale ja veel ka keskmise sõrme näitamist. See oli äkki tekkinud reaktsioon, kuna ta ei suutnud oma emotsioone vallata. Kuigi kohus on selle fakti kahtluse alla seadnud, lähtudes kannatanu väidetest ja leidnud, et tunnistaja A.Z. ütlused selles osas on oma meest kaitsvad, õigustavad, siis kaitsja nii ei arva. Kaitsja leiab, et kannatanu J.R. ei rääkinud kõiges tõtt, ka temal on omad huvid. Veel võiks arvestada sellegagi, et naabrite vahel hõõgus tuli tuha alla juba pikemat aega enne süüdistuses märgitud konflikte. Soovitud tulemust ei tulnud ja seda pika aja vältel. Õhtune-öine vali muusika (bassid põhjas) asendus päevasega kui valdavalt inimesed tööl olid. Lisaks räägib rahalise karistuse mõistmisest, jättes selle tingimisi kohaldamata katseajaga, kasuks ka see, et kohus mõistis raskema karistuse vangistuse tingimisi katseajaga. Rahaline karistus

§ 73mõttes mõistetuna täidab sama eesmärki.

Seda enam, et isik ei ole ei enne ega pärast väidetavaid kuritegusid toime pannud uusi kuritegusid. Seega on alus arvata, et ta neid rohkem toime ei pane. Süü on kaitsja arvates keskmisest väiksem, tegu on pikaajaliste majanaabritega, kes jätkavad samas elukohas elamist. Kohus toimus ka sündmusest paar aastat hiljem, seega ei saa väita, et mõistetav karistus on kiire ja efektiivne. Kaitsja arvates oli konflikti käivitajaks kannatanu J.R. oma käitumisega tunnistaja A.Z. suhtes, mis vallandas omakorda G. Zarini vale ja pidurdamatu käitumise, mis viis tänaseks süüdimõistva kohtuotsuseni. 7.

1. Ka menetluskulude osas ei nõustu kaitsja maakohtuga. Tegemist on vanaduspensionäriga, kelle ainsaks sissetuleksuks on 400-eurone pension ning ka abikaasa on pensionär. Ta peab tasuma koos abikaasaga kommunaalkulud, ostma välja talle kirjutatud retseptiravimid, mida peab tarvitama seoses oma puudega, igapäevane söök ja muud hädavajalikud kulutused, siis on ilmselge, et kohtu poolt väljamõistetud summa tasumine ositi 12 kuu jooksul käib talle üle jõu ning paneb isiku ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda. Kohus on küll kohaldanud KrMS § 180 lg-t 3, kuid kaitsja hinnangul on liialt suur summa siiski jäetud süüdlase kanda. Mõistlikum oleks jätta ka pool sundrahast ja pool riigi õigusabi korras kaitsjatele väljamõistetud summast riigi kanda. Siis ei langeks süüdistatav ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri 2023 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele apellatsiooni seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks tähtajaks hilisemalt
4. oktoober
6. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha prokurör Ainar Koik, kes palub jätta apellatsiooni rahuldamata. 9.
7. Kaitsja apellatsioonis ei sisaldu maakohtu järeldusi kummutavat tõendite analüüsi. Prokuratuuri seisukohalt on maakohtu otsuses tõendeid käsitletud väga põhjalikult ja kohtus uuritud tõendite kogum kõrvaldamata kahtlusteks G. Zarini süüs mõlemas süüdistuse episoodis ruumi ei jäta. Kaitsja tõendite analüüsi apellatsioonis hindab prokurör sümboolseks, sest väideti vaid, et sõnasõna vastu tõendamisolukorras tuleks eelistada mitte kannatanute, vaid süüdistatava ütlusi – seega puudub apellatsioonivastuses vajadus tõendite analüüsi korrata. 9.
8. Nii prokuröri kohtuvaidluste kõnes kui kohtuotsuses on veenva arutluskäiguga ära näidatud, kuidas kohtuistungil uuritud kannatanute ütlusi teiste tõenditega kõrvutades oli ainuvõimalik usaldusväärsetena käsitleda ja tugineda just kannatanute, mitte aga G. Zarini ja A.Z. ütlustele. Prokuratuuri seisukohalt on maakohus mõistnud G. Zarinile teosüü suurusele vastavad karistusmäärad. 9.
9. Kaitsja ei nõustunud apellatsioonis ka menetluskulude suures osas (välja arvatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi maksumus) G. Zarinilt väljamõistmisega, kuna see paneb G. Zarini „ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda“. Prokurör märgib, et selline lahendus ongi üldmenetlustes süüdimõistmise puhul standardlahenduseks ehk et kõik menetluskulud mõistetaksegi süüdimõistetult välja. Maakohus tuli niigi G. Zarinile vastu ehk lisas otsusesse sellega seonduva G. Zarini jaoks soodsa lahenduse, võimaldades tal menetluskulude tasumist maksimaalse seadusega lubatud tähtaja ehk 12 kuu jooksul, ehk ei kohustanud tal neid tasuma 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Mõistagi olnuks kokkuleppemenetluse korral võimalik läbi rääkida lisaks karistusele ka menetluskulude osas, aga kokkuleppemenetlusest on G. Zarin kindlalt keeldunud ja üldmenetlus on sellest tulenevalt olnud tema enda valik. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
10. Kohtukolleegium, uurinud esitatud apellatsiooni, prokuröri seisukohta, maakohtu otsust, tõendeid ja maakohtu istungite protokolle, leiab, et kaitsja apellatsioon süüdistatava õigeksmõistmise ja karistuse kergendamise taotluse osas rahuldamisele ei kuulu. Küll tuleb aga maakohtu otsus tühistada KrMS § 340 lg 1 tunnustel, s.o olukorras, kus kohus tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Väljuvalt apellatsioonist leiab kolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada G. Zarini süüdi tunnistamises

§ 266lg 2 p 2 järgi, s.o 17.

märtsi 2021 kella 11.30 paiku omavolilises sissetungimises Valga linnas XXX korterisse vägivallaga. 11. Vaatamata sellele, et omavolilise sissetungimise süüdistusest jääb vägivallategu välja, tuleb G. Zarini tegu kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi, s.o 17.

märtsi 2021 kella 11.30 paiku Valga linnas XXX korteris vägivalla kasutamises, ühel korral rusikaga J.R. ile vastu paremat kõrva löömises.

1. Esmalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis vaidlustatud süüküsimuse osas, taotlusega süüdistatav kuritegudes õigeks mõista ja annab hinnangu maakohtu otsusega süüdistatavale süüks arvatud tegude kvalifikatsiooni osas (I), siis võtab seisukoha kaitsja karistuse kergendamise ettepaneku ja menetluskulude vähendamise taotluse osas (II), lahendab apellatsiooniastme menetluskulude küsimuse (III) ning seejärel võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV). I
2. Apellatsioonis esitatut seega edu ei saada, sest kolleegium süüdistatavat õigeks ei mõista ja karistust ei kergenda. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhiosa põhjalikud motiivid ja järeldused kordamata omavolilise sissetungimise süüdistuses

§ 266lg 2 p 1 järgi ja Je.R.

kehalises väärkohtlemises

1. aprillil 2021 ning vastab apellatsioonis esitatust olulisemale.
2. Ringkonnakohus, uurinud maakohtu otsust ja esitatud apellatsiooni, leiab, et põhjendatud ei ole maakohtu poolt analüüsitud tõendite ning järelduste ümberhindamine omavolilise sissetungimise süüdistuses, J.R. i ja Je.R. suhtes toime pandud vägivallategudes ega mõistetud karistustes ja maakohtu otsusega menetluskulude kindlaksmääramises. Eelnimetatud tegude puhul on süüteokooseisu tuvastamine, karistuse mõistmine ja menetluskulude kindlaksmääramine kooskõlas seaduse ning kohtupraktikaga. Apellatsioonis toodud argumendid on kantud sellest, et ringkonnakohus annaks maakohtu süüdimõistvatele järeldustele teistsuguse hinnangu ja mõistaks süüdistatava õigeks, mis ei ole aga põhjendatud. Maakohus on põhjalikult analüüsinud asjas kogutud tõendeid ja neid üksteisega kõrvutanud, mistõttu on põhjendatult jõudnud seisukohale, et G. Zarini süüdistuses kirjeldatud teod on tõendamist leidnud.
3. Kolleegium, uurides asjas esitatud tõendeid ei saa nõustuda aga maakohtu järeldusega, et süüdistatava tegevus, s.o
4. märtsil 2021 kella 11.30 paiku omavolilises sissetungimises Valga linnas XXX korterisse oli seotud vägivallaga. Seadusandja mõtet tuleb käsitleda

§ 266

lg 2 p 2 puhul ikkagi selles, et vägivald pannakse toime selleks, et konkreetselt kuhugi eluruumi, hoonesse, sõidukisse jne, oleks võimalik sisse tungida. Vägivalda kasutatakse selleks, et sissetung õnnestuks.

1. Käesolevas asjas kinnitavad tõendid, et süüdistuses nimetatud ajal ja kohas korterisse sisenemiseks süüdistatav vägivalda ei kasutanud J.R. i suhtes, vaid tegi seda alles siis, kui ta juba korterisse oli sisenenud. Korteri välisukse oli avanud korteris viibinud alaealine J.R. , kuid seda uksekella helistamise peale. Helistaja oli süüdistatava abikaasa A.Z. . Kella helistamise peale ukse avamist kinnitavad kannatanu J.R. i ja süüdistatava abikaasa A.Z. ütlused. Tunnistaja A.Z. on ütlused andnud järgmises. „ Tulime välja ja läksime trepikojast mööda, kus elab R. ja ma ütlesin, et lähen veel ühe korra räägin….Läksin üles 5 korrusele ja mees jäi 4 korrusele. Seal oli kuulda muusikat, helistasin, mitte kohe, aga siis avanes uks ja uks avanes millegipärast täielikult. Lävel seisis J.R. ja tal olid kõrvaklapid ja pani need endale õlgadele. Ma palusin, et ta teeks muusika vaiksemaks, aga ta naeratas, käitus ebaviisakalt, hakkas sõimama.“ (kohtuistungi protokoll 29.08.2023, lk 15) Seda kuulis süüdistatav, kes tuli üles ja sisenes korterisse ning järgnes J.R. ile tuppa. Tunnistaja kinnitas, et kannatanu neid korterisse ei kutsunud. Küsimusele, miks nad korterisse sisenesid vastas A.Z. , et „uks oli pärani lahti ja emotsiooni peal läks ta sisse ja mina järgi, et teda sealt välja tuua.“ Kannatanu väite kohta, et süüdistatav lõi teda kõrva pihta, pakub tunnistaja välja, et selles osas J.R. „luuletab.“
2. Kannatanu ütluste kohaselt avas ta korteriukse uksekella helistamise peale. Nägi ukse taga naabrinaist A.Z. t. Süüdistatav G. Zarinit nägi ta natuke hiljem. Prokuröri küsimusele, kui kaua kulus aega, et G. Zarin teie korteri ukse juurde jõudis, vastas kannatanu, et „korteri ukse avamisest äkki 20 sekundit.“ G. Zarin oli agressiivse kehahoiakuga, kiire sammuga ja käsi seejuures rusikas. Kannatanu selgitas, et olles korteris, mille uks oli pärani „nägin teda trepist üles tulemas ja taganesin oma toa ukse ette.“ Süüdistatav „astus üle lävepaku meie korterisse ja lõi mind vastu paremat kõrva.“ Löök toimus rusikaga, välisuksest „umbes poolteist-kaks meetrit.“ Löögi tagajärjel tundis kannatanu valu ja hirmu. „Tugev valu minut või kaks, kumisemine oli kauem, aga tulitas õhtuni.“ Kannatanu G. Zarinile mingit luba korterisse sisenemiseks ta polnud andnud. (kohtuistungi protokoll 29.08.2023, lk 4)
3. Seega tuleneb tõenditest, et süüdistatav ei kasutanud korterisse sissetungimiseks vägivalda, sest uks oli juba eelnevalt kannatanu poolt uksekella helistamise peale avatud. Kolleegium tõdeb, et süüdistatav ei talitsenud oma emotsioone ja valas kogunenud viha välja kui sisenes omavoliliselt kannatanu korterisse, läks talle siseruumidesse järgi ja lõi teda rusikaga vastu kõrva. Süüdistatav ise on vägivallateo osas valinud süü eitamise taktika. Kuid pakub samas välja ainetu ebausutava versiooni järgmises. „Nad on kogu aeg rääkinud, et tütar on Tartus prokuratuuris, et paneme teid nagunii kinni.“
4. Kolleegium leiab, et veatult on süüdistatava süü maakohtu poolt tuvastatud kannatanu Je.R. kehalises väärkohtlemises, millega tekitati talle füüsilist valu ja tervisekahjustusena pealaenaha pindmine vigastus. Nimetatud kuriteo puhul ei teki kolleegiumil mingit kahtlust, et just süüdistatav selle teo toime pani. Asjas kogutud objektiivsed tõendid (muuhulgas Häirekeskuse kõne salvestis, Valga Haigla epikriis) sisaldavad sellist kvaliteeti, mis kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav ise on valinud järjekordselt süü eitamise taktika.
5. Seega ei tule süüdistatava omavoliline sissetung kannatanu korterisse kvalifitseerida mitte

§ 266

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, vaid

§ 266lg 2 p 1 järgi, s.o elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisena.

Süüdistatava vägivallategu, mille ta korteris kohe pärast omavolilist sissetungimist toime pani, s.o kannatanu J.R. ile vastu kõrva löömine, tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

Kuna J.R. i löömine toimus

1. märtsil 2021 ja tema ema Je.R. suhtes leidis aset kehaline väärkohtlemine
2. aprillil 2021, siis lõplik kvalifikatsioon juba korduvas kehalises väärkohtlemises on ikkagi

§ 121lg 2 p 3 järgi, milles maakohus süüdistatava ka süüdi tunnistas.

II 21. Olukorras, kus süüdistatava süü on tuvastamist leidnud kergemas omavolilises sissetungimises, s.o

§ 266

lg 2 p 1 järgi, ei pea veel tähendama, et tühistada tuleb maakohtu otsusega

§ 266lg 2 järgi mõistetud karistuse liik või selle määr.

Maakohus on otsuse punktis 46 detailselt välja toonud, miks on süüdistatava käitumises hinnatav süü suurus keskmise määra lähedaselt ja kolleegium jagab seda seisukohta ka käesolevas otsuses. Eraldi on maakohus motiveerinud, miks ei ole põhjendatud ja sobiv süüdistatavat karistada rahalise karistusega. (otsus p-d 47-48) Õige on muuhulgas osundus sellele, et süüdistatav pole avaldanud toimepandu pärast kahetsust ning vägivaldne käitumine on erinevate kannatanute vastu olnud korduv. Maakohus on süüdistatavat, tema reaktsioone ja käitumist kohtusaalis istungi vältel jälginud ning teinud põhjendatud järelduse, miks peaks karistusmäära pikkus olema just selline. 22. Samuti ei saa unustada, et karistus peab olema mõjus ning kui süüdistatav väidab, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma, siis ei oleks ta võimeline ka vajadusel rahalist karistust tasuma. See, et rahaline karistus on võimalik vajadusel asendada vangistusega, ei täidaks käesoleval ajal mõjusa karistuse eesmärki. Süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid on arvestatud, sealjuures tema vanust (vanaduspensionieas) ja tervist, mistõttu ongi talle karistus mõistetud oluliselt alla keskmise määra ja seda ka tingimisi vangistusena ilma käitumiskontrollita. Apellatsiooni argumendid ei anna alust järelduseks, et maakohus oleks irdunud kohtupraktikast või väljakujunenud seisukohtadest. Samuti ei anna need alust ega vajadust ringkonnakohtule varasemat praktikat muuta. Karistus on mõistetud kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki

§ 56

sätestatud karistuse mõistmise aluseid, sh süüdistatava süü suurust ning lähtunud vastavalt sellele karistuse määra otsustamisel. Kolleegium nõustub maakohtu karistuse mõistmise põhistustega.

1. Kolleegium soostub prokuröri poolt kohtule esitatud vastuses märgituga, et kaitsja soov piirduda antud süüdimõistmise osaliselt või täielikult muutmata jätmisel pelgalt rahalise karistusega tingimisi ei ole G. Zarini teosüü suurust ja tema suhtumist toimepandud kuritegudesse arvestades põhjendatud ehk oleks ilmselgelt mittevastav ja liiga leebe.
2. Kaitsja ei nõustunud apellatsioonis menetluskulude suures osas (välja arvatud kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi maksumus) G. Zarinilt väljamõistmisega, kuna see paneb G. Zarini „ebamõistlikult raskesse majanduslikku olukorda“.
3. Menetluskulude muutmiseks ei näe kolleegium samuti alust. Üldmenetluses on tavapärane, et süüdimõistmise puhul mõistetakse standardlahendusena kõik menetluskulud välja süüdistatavalt. Maakohus on juba arvestanud süüdistatava majanduslikku seisundit, mistõttu on osa kuludest jätnud riigi kanda ning võimaldanud menetluskulude tasumist ositi. Seega on kohus süüdistatavale juba vastu tulnud, võimaldades tal menetluskulude tasumist maksimaalse seadusega lubatud tähtaja ehk 12 kuu jooksul ja ei kohustanud neid tasuma 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Pannes toime kuriteo ja omades riigi õigusabi korras kaitsjat tuleb arvestada, et sellega kaasnevad ka täiendavad kulud.
4. Kolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et süüdimõistetul tulebki pingutada, et menetluskulud tähtajaks tasuda, ning G. Zarini kui riigi poolt vanaduspensionit saava ja abikaasaga koos ühes majapidamises elava isiku majanduslik olukord pole nii halb. Tähelepanuta ei saa jätta, et kokkuleppemenetluse korral olnuks süüdistataval võimalik läbi rääkida lisaks karistusele ka menetluskulusid puudutav osa, aga kokkuleppemenetlusest G. Zarin keeldus ja üldmenetlus oli tema enda valik. III
5. Kaitsja A. Pärtel on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, mille kohaselt kulus kaitsjal vestlusele kliendiga, kohtuotsusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele 150 minutit, mille eest taotleb tasu 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi, s.o tühistab osaliselt maakohtu otsuse, siis KrMS § 185 lg 1 alusel kannab menetluskulud riik. Seega jäävad menetluskulud 216 eurot riigi kanda. IV
6. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; 340 lg-st 1, lg 2 p-st 3 tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
7. septembri 2023 otsuse G. Zarini süüdi tunnistamises

§ 266lg 2 p 2 järgi, s.o 17.

märtsil 2021 kella 11.30 paiku omavolilises sissetungimises Valga linnas XXX korterisse vägivallaga. Süüdistatav G. Zarin tuleb süüdi tunnistada

§ 121

lg 1 järgi 17.märtsil 2021 kella 11.30 paiku Valga linnas XXX korteris vägivalla kasutamises, ühel korral rusikaga J.R. ile vastu paremat kõrva löömises. Omavolilise sissetungimise eest mõistetud karistuse, kehalise väärkohtlemise eest mõistetud karistuse ja

§ 64lg 1 alusel mõistetud karistuse osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas Maarika Kuusk