← Eesti

1-23-4049/16

Obsah (4)§ 394§ 391§ 83§ 832

Lahendi punkti 13 teises lauses asendatud viide

§ 394

lg-le 4 viitega

§ 391lg-le 4 21.

detsembri

  1. a määruse alusel RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-23-4049
  2. detsember 2023 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv I. D. vara arestimine Tartu Ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a määrus I. D. kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen
  5. november 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  7. augusti
  8. a määrus I. D. vara arestimise kohta ja saata kaitsja määruskaebus ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
  9. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Viru Ringkonnaprokuratuur esitas
  11. juunil 2023 Viru Maakohtule taotluse arestida süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks I. D. sularaha 165 900 USA dollarit ja 600 eurot.
  12. Taotluse kohaselt kahtlustatakse I. D-d karistusseadustiku (

) § 391 lg 1 järgi selles, et saabudes

  1. novembril 2022 Narva piiripunkti kaudu Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki, jättis ta deklareerimata suures koguses sularaha. Enne pagasi läbivaatust avaldas I. D. Politsei- ja Piirivalveameti ametnikele, et tal on kaasas 5000 USA dollarit ja 2500 Ukraina grivnat. Tollikontrolli tulemusena avastati I. D. seljakotist kolm pakki sularaha, milles ta väitis olevat umbes 30 000 Ukraina grivnat. Tegelikult leiti pakkidest 165 900 USA dollarit, 1900 eurot ja 4000 Venemaa Föderatsiooni rubla. Välismaalaste seaduse § 62 lg 2 p-st 3 ja §-st 30914 juhindudes tagastati I. D-le 1300 eurot ja 4000 rubla.
  2. Viru Maakohus rahuldas
  3. juulil 2023 prokuratuuri taotluse ja arestis süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimise tagamiseks I. D. sularaha 165 900 USA dollarit ja 600 eurot. Maakohus luges kuriteokahtluse põhjendatuks ja nõustus ka sellega, et on alus vara arestida. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et I. D. juurest leitud sularaha on menetletava kuriteo vahetu 1-23-4049 objekt

§ 83lg 2 mõttes ja see kuulub kahtlustatavale.

Arvestades võimaliku konfiskeerimisnõude suurust, sularaha likviidsust ja kahtlustatava majanduslikku olukorda, võib raha arestimata jättes selle hilisem konfiskeerimine võimatuks osutuda.

  1. Kahtlustatava kaitsja esitas vara arestimise määruse peale kaebuse Tartu Ringkonnakohtule, kes jättis
  2. augusti
  3. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt

§ 391

lg-st 4 ja § 83 lg-st 2 on deklareerimata jäetud sularaha kui süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine võimalik. Seejuures ei eelda konfiskeerimine raha kuritegelikku päritolu. Sellel on tähtsus üksnes konfiskeerimise proportsionaalsuse hindamisel. I. D. vara arestimist pole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. On tõsiseltvõetav kahtlus, et raha on saadud kuritegelikul teel. Samuti ei arestitud kogu I. D. valduses olnud sularaha, sest 1300 eurot ja 4000 rubla on talle tagastatud. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kaitsja esitas kaebuse, milles taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist. Alternatiivselt taotleb ta määruste osalist tühistamist ja sularaha 10 000 euro ulatuses aresti alt vabastamist. Kaitsja seisukohad on järgmised.
  2. Tõendatud ei ole, et I. D-lt leitud sularaha on saadud kuritegelikul teel. Järelikult ei saa seda konfiskeerida.
  3. Kohtud ei ole sularaha arestides arvestanud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1414 lg-st 3 tuleneva proportsionaalsuse nõudega. Tuvastatud on, et nii I. D. kui ka tema abikaasa on Ukrainas teeninud äritegevusega tulu. Järelikult on kogu sularaha arestimine ebaproportsionaalne. Kui kohus ei nõustu kogu sularaha aresti alt vabastama, palub kaitsja tagastada I. D-le vähemalt osa sellest.
  4. Prokuratuur leiab, et kaebus on põhjendamatu. Kuna I. D. sularaha päritolu ei ole suudetud siiani tuvastada, on alus arvata, et raha võib olla saadud kuritegelikul teel. Selline kahtlus on vara arestimiseks piisav. Kuna süüdimõistmise korral võidakse kogu sularaha konfiskeerida, ei saa selle täies mahus arestimist pidada ebaproportsionaalseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Määruskaebemenetluses ei vaielda I. D-le

§ 391lg 1 järgi esitatud kahtlustuse põhjendatuse üle.

Küsimus on selles, kas temalt leitud sularaha arestimiseks on alust. 10. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse, konfiskeerimise või selle asendamise või rahalise või varalise karistuse tagamine. Prokuratuur on taotlenud I. D. sularaha arestimist, tagamaks selle kui süüteo toimepanemise vahetu objekti võimalikku konfiskeerimist

§ 391lg 4 ja § 83 lg 2 alusel.

Erinevalt maa- ja ringkonnakohtust, kes on prokuratuuri põhjendustega nõustunud, leiab Riigikohus, et salakaubaveo vahetu objektina kõnealust sularaha konfiskeerida ei saa. Oma seisukohta põhjendab kolleegium järgmiselt. 11. I. D-le heidetakse

§ 391

lg 1 järgi ette seda, et saabudes Venemaalt Eestisse, jättis ta deklareerimata suures koguses sularaha. Euroopa Liitu toodava või liidust välja viidava sularaha kontrolli piiril reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu

  1. oktoobri
  2. a määrus (EL) 2018/1672 (edaspidi määrus). Määruse art 3 lg 1 kohaselt peab vedaja, kellel on kaasas sularaha väärtuses 10 000 eurot või enam, kõnealuse raha deklareerima selle liikmesriigi pädevale 2

(5)1-23-4049 asutusele, mille kaudu ta liitu siseneb või liidust lahkub. Määruse artikkel 14 kohustab liikmesriike kehtestama sularaha deklareerimise kohustuse rikkumise eest karistusi, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Sellises olukorras, kus liidu õiguses ei ole rikkumise eest kohaldatavaid sanktsioone ühtlustatud, on liikmesriigid Euroopa Kohtu (edaspidi EK) väljakujunenud praktika kohaselt pädevad valima ise karistused, mida nad peavad asjakohaseks. Seda pädevust teostades on nad aga kohustatud järgima liidu õigust ja selle aluspõhimõtteid, sh proportsionaalsuse põhimõtet (EK 05.05.2007, C-430/05, p 53).
  1. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei tohi riigisiseste õigusnormidega lubatud karistusmeetmed minna kaugemale sellest, mis on asjaomase õigusnormiga seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt nt EK 16.07.2015, C-255/14, p 22). Sularaha deklareerimise kohustuse täitmata jätmise eest ette nähtud karistuse eesmärk on karistamine üksnes selle kohustuse rikkumise, mitte aga võimalike pettuste või ebaseaduslike tegude eest (samas, p 31, aga ka EK 03.10.2019, C-652/18, p 32). Neid põhimõtteid silmas pidades on EK hinnanud ebaproportsionaalseks näiteks rahatrahvi, mille summa vastab 60%-le deklareerimata jäetud sularaha summast, kui see summa ületab 50 000 eurot. Selline karistus läheb EK arvates kaugemale sellest, mis on kohustuse täitmise tagamiseks ja määrusega seatud eesmärkide saavutamiseks vajalik. (EK C-255/14, p-d 30–31) Samadel kaalutlustel on EK leidnud, et kogu deklareerimata jäetud sularaha konfiskeerimist ei saa proportsionaalseks pidada (EK C-652/18, p 33). Seda vähem saab proportsionaalseks pidada sularaha konfiskeerimist, mis lisandub rikkumise eest kohaldatavale muule karistusele (EK 19.12.2019, C-679/19, p 39).
  2. Ülaltoodud kohtupraktikat silmas pidades leiab kolleegium järgmist. Olukorras, kus isikule heidetakse ette üksnes Euroopa Liidu tolliterritooriumile toimetatud sularaha deklareerimata jätmist, oleks ebaproportsionaalne, kui lisaks isiku karistamisele

§ 391

lg 1 järgi konfiskeeritaks temalt

§ 391

lg 4 alusel ka teo objektiks olnud sularaha.

§ 391

lg 1 järgi karistatakse isikut üksnes sularaha deklareerimiskohustuse rikkumise, mitte aga nende võimalike ebaseaduslike tegude eest, millest kõnealune raha võib pärineda. Kuna ülemäärasuse keeld ei luba I. D. deklareerimata jäetud sularaha salakaubaveo vahetu objektina konfiskeerida, pole ka alust sellise otsustuse täitmist vara arestiga tagada.

  1. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et I. D. sularaha tuleks tingimata aresti alt vabastada. Kolleegium on seisukohal, et lahendades varalise nõude tagamise taotlust, ei ole kohus seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. Sarnaselt on Riigikohus varem leidnud, et kui kohus ei tugine faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri tagamistaotluse aluseks olevatest asjaoludest, on ta pädev kohaldama KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid ka sellise konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks, mis toimub prokuratuuri taotluses märgitust erineval õiguslikul alusel (RKKK 21.09.2023, 1-23-1269/18, p 14). Niisamuti on kolleegium märkinud, et pärast tagamismääruse jõustumist, näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel, tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise (alates
  2. maist 2023 ka rahalise karistuse) tagamiseks (RKKK 18.04.2023, 1-22-7076/23, p 39). Sama põhimõte kehtib ka enne tagamisabinõu kohaldamise otsustamist.
  3. KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse 3

(5)1-23-4049 tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta.

§ 391lg 1 näeb vangistuse kõrval võimaliku karistusena ette ka rahalise karistuse.

Seega on võimalik, et salakaubaveos süüdimõistmise korral ootab I. D-d ees raha maksmise kohustus. Järelikult pidanuks kohtud hindama, kas sularaha arestimata jätmisel võib selle kohustuse hilisem täitmine osutuda raskemaks või sootuks võimatuks. Jaatades sel alusel vara arestimise põhjendatust, tuleb omakorda silmas pidada KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatud ületagamise keeldu. Selle kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks tagamismääruse adressaati üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Niisiis on isiku vara rahalise karistuse tagamiseks arestides oluline arvesse võtta ka võimaliku karistuse raskust. 16. Kolleegium juhib tähelepanu sellelegi, et

§ 391

lg 5 järgi võib kohus kohaldada salakaubaveo eest ka kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt

§-s 832 sätestatule. Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara

§ 832

mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (

§ 832lg 1 teine lause).

Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud

§ 832

lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (RKKK 10.06.2022, 1-18-437/725, p-d 60–61) 17. Riigikohus on selgitanud, et arestimismenetluses kuriteokahtluse põhjendatuse tuvastamisel ei pea kohus hindama tõendite lubatavust ning prokuratuuri taotluses märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süüküsimust lahendades. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (RKKK 03.03.2016, 3-1-1-10-16, p 28). Sama põhimõte kehtib ka laiendatud konfiskeerimise tagamisel vara kuritegeliku päritolu hindamise korral. See tähendab, et näiteks vara arestimisel piisab põhjendatud kahtlusest, et vara võib olla saadud

§ 832lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel.

18. Sarnaselt on Riigikohus selgitanud, et vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks ei nõua tingimata vahetuid tõendeid toimepandud eelkuriteo kohta. On võimalik, et kriminaalmenetlust rahapesuasjas alustatakse esmajoones tõukuvalt sellest, et keegi on teinud tavapäratuid ning ehk ka suuremahulisi toiminguid varaga, eelkuriteo enda kohta aga esialgu konkreetsed andmed veel puuduvad. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (RKKK 01.06.2016, 3-1-1-46-16, p 9) Kolleegiumi hinnangul on mõneti analoogilise olukorraga tegemist ka siis, kui kohtul tuleb otsustada selle üle, kas arestida sularaha salakaubaveos kahtlustatava isiku vara, tagamaks võimalikku laiendatud konfiskeerimist

§ 391lg 5 alusel.

See tähendab, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole. Lisaks tuleb silmas pidada, et

§ 832kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi (vt lähemalt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 40). 4

(5)1-23-4049
  1. Vara arestimise taotluse kohaselt on I. D. püüdnud varjatult riiki tuua üle 160 000 euro väärtuses sularaha. Samas ei ole kahtlustatava legaalsed sissetulekud aastatel 2012–2020 olnud seni kogutud tõendite põhjal piisavad, võimaldamaks tal deklareerimata jäetud summat säästa. Isiku selgitused sularaha koguse ja selle päritolu kohta on olnud vastuolulised. Määruskaebusele esitatud vastuses on prokuratuur märkinud, et kahtlustatav pole seni vara päritolu tõendanud. Menetleja on selle väljaselgitamiseks esitanud õigusabitaotluse Ukrainale, ent
  2. novembri
  3. a seisuga ei ole taotlusele vastust saadud. Järelikult võib sõltuvalt menetluse lõpptulemusest ja selle käigus tuvastatavatest asjaoludest kõne alla tulla ka I. D. sularaha laiendatud konfiskeerimine.
  4. Olukorras, kus Riigikohus tuvastab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb asi – juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada – saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKK 31.10.2013, 3-1-1-97-13, p 26) Kolleegium leidis määruse eelnevas osas, et I. D. sularaha arestimine, tagamaks selle võimalikku konfiskeerimist

§ 391lg 4 ja § 83 lg 2 alusel, ei ole põhjendatud.

Samas ei vaaginud kohtud, kas sularaha arestimine võib olla põhjendatud muul seaduses toodud alusel. Nende puuduste tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

  1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu
  2. augusti
  3. a määruse ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.