1-23-6986/3

(23231500545)Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. oktoobri 2023 määrus, millega jäeti rahuldamata X kaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Karmen Turk, kaebus RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
2. oktoobri 2023 määrus muutmata. Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav (KrMS § 385 p 11). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveamet alustas
4. veebruaril 2023 kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 tunnustel selle kohta, et Q lasi
5. jaanuaril 2023 kella 12.00 ajal Tallinnas Lubja 4 juures gaasiballoonist joa X suunas, mis tabas tema paremat silma ja mille tulemusena tundis X füüsilist valu.
6. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse määrusega
7. septembril 2023 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel, s.o kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Põhja Ringkonnaprokuratuur lisas määruse juurde põhistused
8. septembril
9. Ringkonnaprokurör leidis kokkuvõtlikult, et Q tõrjus X provokatiivset tegevust enda ja abikaasa C kaitseks. X püüdis järjekindlalt saada vastuseid oma küsimustele, sh C eraelu kohta, kuigi Q ja tema abikaasa olid sellest keeldunud. Samuti tõi ringkonnaprokurör välja, et X ei tutvustanud end Q ja Cle ajakirjanikuna. Ringkonnaprokuröri hinnangul ei suunanud Q gaasijuga X näo piirkonda ega soovinud tekitada talle füüsilist valu ega tervisekahjustuse, vaid soovis tõrjuda X rünnet soovimatute küsimuste näol, mille soovimatust ta oli eelnevalt ka väljendanud.
10. X vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Riigiprokuratuuris RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
11. Riigiprokuratuur jättis
12. oktoobri 2023 määrusega kaebuse rahuldamata, põhistades oma otsustust kokkuvõttes järgmiselt. 4.
13. Riigiprokurör ei nõustunud ringkonnaprokuröriga, et tõendite kohaselt ei olnud 1

(8)1-23-6986 kahtlustatava tegevus tervisekahjustuse tekitamisel tahtlik. Kuigi Q ütluste kohaselt ei suunanud ta gaasi kannatanu näopiirkonda, nähtub valvekaamerate salvestistest, et gaasijuga siiski X poole suunati. Riigiprokurör leidis, et kahtlustatav suunas gaasipihusti kannatanu suunas ja selle kasutamise käigus paiskus välja gaasipilv, mis osaliselt tabas nii kannatanu paremat silma kui ka rindkere piirkonda. Seda kinnitab ka Lubja tn kohtumaja videosalvestis. Q pidi pipragaasi omanikuna olema teadlik ärritusest, mida gaas näo piirkonda sattudes võib põhjustada, kuivõrd ärrituse tekitamine ründajale ongi pipragaasi eesmärk. Seega pidi Q pipragaasi kasutades pidama võimalikuks Xle tervisekahjustuse tekitamist ja seda möönma, pannes teo toime vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. 4.2. Riigiprokurör märkis, et lisaks koosseisulistele asjaoludele tuleb tuvastada sedagi, kas esineb teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid, eelkõige hädakaitse. Nimelt ei ole tegu KarS 28 lg 1 järgi õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata hädakaitse piiri. Riigikohus on otsuse nr 1-21-3307/43 p-des 24 ja 25 leidnud, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla mh selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Ka teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses. Riigiprokurör leidis, et esines hädakaitseseisund, milles Q tõrjus pipragaasiga X käitumist, mis rikkus Q ja C privaat- ja intiimsfääri. Kohtumaja valvekaamerate ja Q mobiiltelefoni kaamera salvestistest on näha, kuidas alates hetkest, mil Q kohtusaalist koos elukaaslasega väljus, oli X tema kannul. X kõndis A. ja C järel kohtumaja garderoobi, kohtumaja peaukse ette ning viimaks järgnes Qle ja tema elukaaslasele ka tänaval. X intensiivne ja pealetükkiv käitumine viitas pigem ajakirjaniku ootusele, et Q ja tema elukaaslane kaotavad enesevalituse ning lootusele, et tal õnnestub murdepunkti enda mobiiltelefoni kaameraga jäädvustada. Videosalvestistest nähtub, kuidas X ja temaga koos viibiv naisterahvas haakisid end Q ja C külge, blokeerisid osaliselt nende teed, surusid mobiiltelefonide kaamerad pidevalt nende nina alla ja irvitasid Q ja C üle. X käitumisest ei joonistunud välja, et ta plaaniks ka Q ja tema elukaaslase kannul kõndimist, nende filmimist ja küsitlemist lõpetada. Hoolimata sellest, et Q ja tema elukaaslane keeldusid korduvalt X küsimustele vastamisest, paistis see Xle vaid hoogu juurde andvat. Riigiprokurör mõistab, et kohtuistungite kajastamine kaitsetute loomade heaolu puudutavas küsimuses kannab endas avalikku huvi ning osalistel on avalikul kohtuistungil kohustus säärast huvi taluda. Samas ei piirdunud X tegevus kohtuistungi kajastamisega ega ka kohtumajas isikute filmimise või küsitlemisega. Seesugune ründav käitumine toimus kohtumaja sees, ees ning jätkus edasi ka tänaval ja ülekäigurajal, kui Q ja C üritasid kohtumajast ja Xst kiirel sammul eemalduda. Õiguskirjanduses1 on leitud, et ründena ei ole vaadeldav sotsiaalselt tolereeritav käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri, nt ebameeldiv pilk, trügimine rahvarohkes kohas, korralekutsuv märkus (RKKK 3-1-1-111-04 p 12). Seevastu nt sõimuvaling, taskulambi valgusvihu näkku suunamine, soovimatu pildistamine on rünne. Seega ei saa ründena ja sellest tulenevalt agressiivse käitumisena käsitleda vaid tegevusi, mis on suunatud ainuüksi rünnatava füüsilise heaolu vastu ja on füüsiliselt vägivaldse iseloomuga. Riigiprokuröri hinnangul nähtub Lubja tn kohtumaja videosalvestuselt X käitumine säärasena, mis on ületanud sotsiaalselt tolereeritava inimkäitumise valuläve ning tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri. Olgugi, et kaebuse esitaja leiab õigustuse säärasele käitumisele oma ajakirjanikustaatuse kaudu, ei saa riigiprokurör sellega nõustuda. Nimelt ei ole ajakirjanike käitumisele loodud erireegleid või normidest vabastusi tulenevalt nende kutsetegevusest. Seetõttu tuleb ajakirjaniku käitumist hinnata samadel alustel kui isiku käitumist, kes ajakirjanduses ei tegutse. Tõsi, ajakirjaniku ülesanne ongi esitada küsimusi, kuid konkreetse sündmuse raames on riigiprokuröri hinnangul kannatanu enda poolt oma ajakirjandusliku tegevuse käigus ületatud sotsiaalselt tolereeritav piir – nii kahtlustatav kui ka C väljendasid selgelt oma soovimatust kannatanuga 2

(8)1-23-6986 suhelda, tema küsimustele vastata ning proovisid lahkuda, st eemalduda konfliktsest situatsioonist. Kannatanu aga jätkas hoolimata viimaste keeldumisest nende järgi käimist, suunates oma mobiiltelefoni nii Q kui ka C näkku ning küsitles neid edasi. Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta pooltevahelisi aastatepikkuseid pingelisi suhteid, millele viitas X ka ise oma kaebuses. Konfliktsed suhted annavad alust eeldada, et X ning Q ja C omavaheline käitumine erineb suhtlusest, mida võib täheldada inimeste vahel, kes esmakordselt kohtuvad. Seetõttu peab riigiprokurör asjakohatuks ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud märkust, et Xl oleks tulnud end ajakirjanikuna tutvustada. Pooltevaheline pikk minevik ja C kõne Häirekeskusele annavad selgelt aimu, et vähemalt C teadis, et X on seotud XXX telesaatega. Kaebaja enda poolt kaebuses viidatud lingid erinevatele XXX videoklippidele nii O. kui Q osalusel näitavad selgelt, millise intensiivsuse ning tooniga on viimaste tegevust XXX poolt meedias kajastatud. Puudub vähimgi alus kahelda selles, et olles sattunud kannatanu mobiiltelefoni kaamera vaatevälja, tajusid nii O. kui ka Q, et nimetatud salvestised avaldatakse järjekordselt meedias. Seetõttu leiab riigiprokurör, et kahtlustatava poolse käitumise tingis osaliselt ka frustratsioon järjekordse soovimatu filmimise ja tulevase meediakajastuse osas. Riigiprokurör ei väida, et ajakirjanik ei tohiks isikuid ajakirjandusliku tegevuse käigus filmida ega küsitleda, kui see on seotud vahetult uuritava alaga ning on ühiskonnale tervikuna oluline. Samas peab ka ajakirjanik austama teise isiku individuaalõigushüvesid. Karistusõiguslikust vaatepunktist hinnatakse kahe konkreetse isiku (kannatanu ja kahtlustatava) osalusel aset leidnud sündmust ning sellega kaasnevaid eelnevaid kokkupuuteid, andmaks konteksti mõlema poole käitumise motiividele. Hädakaitseseisundi käigus aset leidev kaitsetegevus on vajalik, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim. Nii nagu eelnevalt mainitud, ei nähtu Lubja tn kohtumaja videosalvestusest, et X oleks hakanud Q ja C järgi käimist, nende filmimist ja neile küsimuste esitamist lõpetama, olgugi, et oldi ületatud juba tänav ning jõutud teisele poole kohtumaja. Eelnevalt oli Q korduvalt väljendanud oma soovimatust vastata X küsimustele ning proovinud koos Cga ise konfliktisituatsioonist eemalduda. Kuivõrd nimetatud tegevused ei toonud tulemust, kasutas Q X suunas gaasipihustit. Pihustamise tagajärjel X peatus ning ei järgnenud enam C ja Qle, misstõttu oli kahtlustatava poolt kasutatud vahend sobiv. Sobiv on kaitsevahend, mis tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid (RKKK 3-1-1-17-04 p-d 11, 14.2; 3-1-1-38-04 p 7; 3-1-1-65-15 p 10). Hinnates, kas kasutatud vahend oli ka säästvaim ründaja suhtes, tuleb ka sellele vastata jaatavalt. Eelnevad verbaalsed keeldumised edasisest suhtlusest Xga ning füüsiline eemaldumine ei andnud tulemust. Seetõttu võib pidada põhjendatuks järgmise Q kasutuses oleva tõrjevahendi (gaasipihusti) kasutamist. Võttes arvesse, et eelnevalt mainitud epikriisi kohaselt ei valutanud kannatanul juba järgmine päev silm ja märkimisväärseid tervisekahjustusi Xle ei tekitatud, oli vahend säästvaim. Järgnevalt leidis riigiprokurör, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid ja täiendavate tunnistajate ülekuulamine pole vajalik. Viimaks nentis riigiprokurör, et X seisukoht, et ringkonnaprokuröri otsus menetlus lõpetada on vastuolus Eesti kohustusega kaitsta ajakirjanikke rünnete eest ja rikutud on rahvusvahelist õigust, ei ole tõsiseltvõetav. Ajakirjaniku valitud käitumisviis ei olnud kohe kindlasti selline, mida Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi Ministrite Komitee soovitustega CM/Rec

(2016)4 liikmesriikidele ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja teiste meediategelaste ohutuse kohta püütakse kaitsta. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE 5. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X lepinguline esindaja vandeadvokaat Karmen Turk, kes taotleb määruse tühistamist ja palub ringkonnakohut kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Ajakirjanik küsis avaliku huvi objektiks olnud isikult e Qlt küsimusi, mille peale viimane jäi seisma ja piserdas ajakirjanikule pipragaasi näkku. Q tegevus oli õigusvastane ja 3

(8)1-23-6986 hädakaitseseisundit ei esinenud. Ajakirjaniku tegevuses puudus rünne, kaitsetegevus ei olnud vajalik. Q ületas hädakaitse piire. Riigiprokuratuur eksis õigusvastasuse hindamisel in dubio pro reo põhimõttest lähtudes. Riigikohus on selgitanud, et KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest. Ajakirjaniku poolt oma töö tegemisel küsimuste küsimine ei saa olla hädakaitseseisundi tekkimise aluseks olev rünne. Isegi, kui ajakirjaniku tegevus oli rünne, polnud kaitsetegevus vajalik. Prokuratuur eksis ka selles osas, et täiendavate tunnistajate ülekuulamine pole vajalik. Kui tavainimene järgneks teisele inimesele, filmiks teda ja küsiks korduvalt küsimusi, siis see võiks olla rünne. Kui seda teeb aga ajakirjanik, siis selline tegevus pole vaadeldav ründena. Ajakirjaniku tegevus oli sotsiaalselt tolereeritav ja see polnud vastuolus õiguskorraga (3-1-111-04, p 12; 3-1-117-04, p 10.3). Ajakirjaniku tegevuses puudus oht õigushüvele. Ka see, et Q mõistis, et teda võidakse kajastada negatiivses valguses, ei viita, et selliselt saadav ajakirjanduslik sisu oleks õigusvastane. Ka negatiivne kajastus võib olla õiguspärane. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt, iga kord kui ajakirjanik ei lase allikat kohe kohtusaalist lahkuda küsimusi küsimata, on tegemist võimaliku ründega ja pipragaasi ajakirjanikule näkku laskmine on lubatav. Järgnevalt leiab kaebaja, et Q ei tegutsenud hädakaitseseisundis seetõttu, et tal puudus kaitsetahe. Seda välistab see, et Q küsis ajakirjanikult talle pipragaasi näkku pritsides, et „Kas see sobib Sulle?“. Q oli selgelt tahtlusega rünnata ajakirjanikku, mitte mõistes, et tegutseb hädakaitseseisundis. Järgnevalt leiab kaebaja, et Ql olnuks võimalik valida pipragaasist sobivam vahend ründe lõpetamiseks. Q võinuks edasi kõndida, peatuda ja lõplikult ei öelda või lisada, et rohkem kommentaare ei tule. Vahend ei olnud säästvaim. Q ületas hädakaitsepiire nii ründe liigse ohtlikkusega kui tahtlusega. Riigiprokuratuur luges ründeks ajakirjaniku pealekäiva küsimise ja mõistlikuks hädakaitseks Q ja C privaat- ja intiimsfääri kaitsevajaduse tõttu kohtumaja ees ajakirjanikule pipragaasi näkku laskmise. Privaat- ja intiimsfääri tungimisel peab arvestama, et sündmus toimus Lubja tänaval keset päeva. Sellisel juhul pipragaasi pihustamine kujutab endast liigset kahju tekitamist. Q tegutses otsese tahtlusega, sest ta teadis, et tal oleks säästvam lahendus jätkata kõndimist ja öelda resoluutselt, et kommentaare ei anta. Nõutavuskriteeriumit riigiprokurör ei analüüsinud. Need on sotsiaaleetilised piirangud, mis väljendavad ühiskonna eetilisi arusaamu ja ühiskonna õiglustunnet. Üksikisiku hädakaitsesõigus on piiratud, kui selle täismahus realiseerimine tooks kaasa õiguse kuritarvitamise ja talumatu sotsiaaleetilise konflikti (RKKK 3-1-1-111-04, p 15). Piirangud käsitlevad mittesüülist rünnet, hädakaitseprovokatsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni. Riigiprokuratuuri väide, et ajakirjanik seisis Ql tee peal ees, ei vasta tõele. Kaitse rünnete vastu, mis ei täida nõutavuskriteeriume, on piiratud – võimaluse korral tuleb taanduda, alustada kaitset defensiivselt, alles hädavajaduse korral tuleb minna üle aktiivsele kaitsele (nn kolme astme teooria). Piiranguid arvestamata jätnud isik vasutab hädakaitsepiiride ületamise eest KarS § 28 lg 2 alusel (3-1-1-26-11, p 16). Kaebaja soovib, et kriminaalmenetluse jätkumisel kuulataks tunnistajatena üle K, S, E. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröriga, et nende ülekuulamine ei tooks asja täiendavat selgust. Kaebaja selgitab, et 2021. a võttis Euroopa Komisjon vastu soovituse liikmesriikidele ajakirjanike kaitse, turvalisuse, võimestamise kohta. Kaebuses on tsiteeritud soovituse preambula p-e 7 ja 13, milledest tuleneb kokkuvõtlikult, et ründeid ajakirjanike vastu tuleb uurida põhjalikult ja erapooletult. Tunnistajate ütlused on äärmiselt olulised selle hindamiseks, kas hädakaitseseisund esines või mitte. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Kaebus jääb rahuldamata. 7. Esmalt märgib ringkonnakohtunik kaebusele vastuseks, et X kuriteokaebuse alusel alustati kriminaalmenetlust ja prokuratuur võttis vastu menetlusotsustuse läbiviidud kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Seega ei ole asjakohased kaebuse väited, et prokuratuuril tuli 4

(8)1-23-6986 menetlusotsustuse tegemisel juhinduda kriminaalmenetluse alustamisel kehtivast legaliteediprintsiibist ja põhimõttest in dubio pro duriore. Olukorras, kus prokuratuuri hinnangul olid kõik asjakohased tõendid kogutud ja esinesid kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus, rakendub KrMS § 7 lg 3 kohaselt põhimõte tõlgendada need kahtlused kahtlustatava, s.o Q, kasuks. See tuleneb ka kaebuses endas viidatud kohtupraktikast. Nii on kaebuse etteheide ainetu ja prokuratuur lähtus menetlusotsustuse tegemisel, s.o kriminaalmenetluse lõpetamisel, asjakohaselt KrMS § 7 lg-st 3 tulenevast in dubio pro reo põhimõttest. Kuigi on tõsi, et riigiprokurör muutis kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse põhjendusi, tuleneb nii ringkonnaprokuröri kui riigiprokuröri määrustest, et prokuratuuri hinnangul on asjas teostatud tõendamiseseme seisukohalt kõik asjakohased uurimistoimingud ja prokuratuuri hinnangul ei võimalda tõendid esitada Qle süüdistust X kehalises väärkohtlemises. Kaebuses toonitab kannatanu esindaja, et X on ajakirjanik, mistõttu lähtuvalt Euroopa Komisjoni soovitustest, tuli seda kriminaalasja uurida eriti põhjalikult ja erapooletult. Seetõttu taotlebki kaebaja kriminaalmenetluse jätkamist selleks, et kuulata tunnistajatena üle sündmuskohal viibinud K, E, S.

1. Nähtuvalt ringkonnakohtule elektrooniliselt edastatud kriminaalasja materjalist, kuulati X kriminaalmenetluses üle kannatanuna. Tunnistajatena kuulati üle sündmuskohale saabunud politseiametnik P ja sündmuskohal viibinud ning sündmust kõrvalt näinud E, V. Nende kõigi ütlused on üksikasjalikud. Q kuulati üle kahtlustatavana. Temagi kirjeldas ütlustes kuriteosündmust põhjalikult. Veel nähtub kriminaalasja materjalist, et menetleja kogus sündmuse kohta erinevaid objektiivseid tõendeid: Ida-Tallinna Keskhaiglast epikriisi X silmavigastuse kohta, Lubja 4 turvakaamerate salvestised, Häirekeskuse kõnesalvestise, Q edastatud videosalvestised. Viimatinimetatud heli- ja videosalvestised kajastavad nii X ja Q pingelist suhtlust kohtumajas, sealt välja liikudes ja kohtumaja juures sündmuse ajal. Eelneva pinnalt ei saa ringkonnakohtunik väita, et menetleja kogus tõendeid pinnapealselt või mõni tõendamiseseme seisukohalt oluline tõend jäeti kogumata või menetleja tegutses tõendite kogumisel erapoolikult. Eelviidatud tõenditest nähtuvalt kogus menetleja kuriteosündmuse uurimiseks piisavalt nii subjektiivseid, nii Q kui Xga seotud isikute ütlusi, kui ka objektiivseid tõendiallikaid. Kõigi nende tõendite pinnalt on võimalik piisavalt tuvastada kuriteosündmust. Olles tutvunud kogutud tõenditega, võib ringkonnakohtunik tõdeda, et need võimaldavad kinnitada Q kaitseversiooni toimunust, s.o ta tõrjus X rünnet. See tõdemus aga näitabki, et prokuratuuri järeldus, et sellises tõenduslikus olukorras tuleb juhinduda KrMS § 7 lg-st 3 ja lugeda kahtlused selle kohta, et Q tegevuses esines õigusvastasust välistav asjaolu hädakaitse näol, tema kasuks.
2. Uurimistoimingute läbiviimisel on määrav mitte tõendite kvantiteet, vaid nende tõenduslik kvaliteet. Ringkonnakohtule jääb kaebuse pinnalt selgusetuks, et mis tõenduslikku kvaliteeti võiks kaebuses märgitud isikute tunnistajatena üle kuulamine asjas juurde anda, eriti, kui menetleja on kogunud sündmuse kohta rida erinevaid objektiivseid tõendiallikaid. Arvestades, et kaebuse taotlus on, et ringkonnakohus tühistaks prokuratuuri menetlusotsustuse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, kuigi kaebuses räägitakse, nagu märgitud, ka kriminaalmenetluse alustamata jätmisest, ja ringkonnakohus kohustaks prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama, ei saa kriminaalmenetluse jätkamine olla põhjendatav täiendavate uurimistoimingute tegemise vajadusega. Olukorras, kus kõik tõendid on kogutud ja kriminaalmenetlust jätkatakse, saab kriminaalmenetluse jätkamine olla põhjendatav ainult sellega, et prokuratuur esitab süüdistuse. Ringkonnakohus on põhiseaduse §-st 146 tulenevalt õigusemõistja rollis ja prokuratuur KrMS § 30 lg-st 1 tulenevalt süüdistusfunktsiooni kandja, tegutsedes sama sätte teise lõike kohaselt seejuures sõltumatult. Arvestades neid erinevaid pädevusi, ei ole ringkonnakohtul võimalik kaebust rahuldada selleks, et tühistada prokuratuuri menetlusotsustus ja kohustada kriminaalmenetlust jätkama, olukorras, kus kõik tõendid on kogutud. Sel juhul tuleneks ringkonnakohtu lahendist, et kohtu hinnangul on tõendid piisavad süüdistuse esitamiseks ehk sisuliselt hakkaks kohus prokuratuurile ette kirjutama, kuidas riiklikul sõltumatul süüdistajal tuleb 5

(8)1-23-6986 hinnata tõendeid, mis järeldusi neist teha. Eelviidatud seadusesätetest tulenevalt on selline olukord välistatud. Kujunenud olukorras saab ringkonnakohus süüdistuskohustusmenetluses kontrollida veel vaid seda, kas riigiprokuröri esitatud õiguslikud põhjendused selle kohta, et Q tegevus on õigustatud hädakaitsega, on asjakohased. Olles tutvunud riigiprokuröri põhjaliku ja ammendava määrusega, on vastus sellele küsimusele jaatav.

1. Kuigi ka ringkonnaprokurör viitas sellele, et X provotseeris Qt teda gaasipihustiga ründamiseks, asetas ta põhjendustes raskuskeseme sellele, et Q tegevuses puudus subjektiivne koosseis tahtluse näol. Riigiprokurör arendas vaidlustatud määruses ringkonnaprokuratuuri argumentatsiooni edasi ja näitas ringkonnakohtu hinnangul hädakaitse eeldusi õiguslikult asjakohaselt sisustades ja konkreetsetele tõenditele tuginevalt ära, et Q tegevus on õigustatav KarS § 28 lg 1 alusel hädakaitsega. Nii jõudis ka riigiprokurör sisulisele järeldusele, et vaatamata läbiviidud kriminaalmenetlusele, osutavad tõendid arvestatavale tõenäosusele, et Q võis Xle gaasi peale pihustades tegutseda hädakaitses, mistõttu prokuratuur süüdistust ei esita ja kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 7 lg 3 ja § 200, § 199 lg 1 p alusel lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
2. Kaebuses on kannatanu esindaja toonud järjest ära ka kõik hädakaitse õiguslikud elemendid ja leidnud kokkuvõtlikult, et prokuratuur sisustas neid kas põhjendamatult või jättis üldsegi tähelepanuta. Ringkonnakohtunik kaebuse etteheidetega ei nõustu. Riigiprokuröri määrus on üks põhjalikumaid, mida ringkonnakohtunik on süüdistuskohustusmenetluse praktikas lugenud. Riigiprokurör näitas ära asjaolud, miks X tegevus on käsitatav vahetu ründena ja miks see oli õigusvastane ehk mis individuaalõigushüve ta ründas. Riigiprokurör hindas Q kaitsetegevust, sh kaitsevahendi sobivust, säästlikkust. Hädakaitsepiiride ületamisest saaks rääkida juhul, kui Q tekitanuks Xle ülemäärast kahju või valinuks ründeohtlikkusele mittevastava kaitsevahendi. Riigiprokurör on hinnanud ka tagajärgi, mis Xle gaasijoa pihustamine tekitas ja jõudis järeldusele, et ülemäärast kahju ei tekitatud ning kaitsevahend vastas ründele. Kõigi nende seisukohtade puhul lähtus riigiprokurör asjakohasest kohtupraktikast. Riigiprokuröri seisukohad vastavad kaebuses viidatud kohtupraktikale. Riigiprokurör on piisavalt näidanud ära ka need asjaolud ja avanud laiemalt Q ja X vahelise suhte n-ö ajalugu, millest nähtuvalt on prokuratuur sisuliselt andnud hinnangu sellelegi, kas hädakaitseõiguse realiseerimine tõi kaasa selle õiguse kuritarvitamise või tinginuks talumatu sotsiaaleetilise konflikti. Tuvastatud asjaoludel ei saa väita, et X tegevus kujutas endast väheohtlikku rünnakut. Vastupidi, riigiprokurör on vaidlustatud määruses näidanud põhjalikult ära asjaolud, mille tõttu X tegevus oli intensiivne ja pahatahtlik. Samuti ei saa tuvastatud asjaoludel väita, et hädakaitseõigus oleks välistatud seetõttu, et Q ise provotseeris konflikti. Nii on ringkonnakohtu hinnangul riigiprokurör tuvastanud kõik asjakohased hädakaitse õiguslikud eeldused. Seetõttu jõudis riigiprokurör põhjendatult järeldusele, et Q tegevuses õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohtunik veel järgmist.
3. Kaebuses toonitab X vandeadvokaadist esindaja, et X ei rünnanud Qt ega tema abikaasat, vaid täitis tööülesandeid ajakirjanikuna, s.o küsis viimastelt küsimusi. Kaebaja argumenteerib seejuures, et X tegevus oli sotsiaalselt aktsepteeritav. Kaebuses väidab kannatanu esindaja, et Riigiprokuratuuri määrusest tuleneb arusaam, et iga kord, kui ajakirjanik ei lase allikat kohtusaalist lahkuda küsimusi küsimata, on tegemist võimaliku ründega ja on lubatav lasta ajakirjanikule pipragaasi näkku. Viimast kaebuse väidet lugedes jääb ringkonnakohtunikule mulje, et kaebaja kas pole lugenud Riigiprokuratuuri määrust mõttega läbi või siis on kaebemenetluse kaitsetaktikaks valitudki prokuratuuri seisukohtade utreerimine. Ringkonnakohtunik märgib, et kindlasti ei tulene vaidlustatud määrusest üleüldist reeglit selle kohta, kuidas Eesti Vabariigis ajakirjanikke kohelda. Määruse mõttega lugemisel saab selle lugejale selgeks, et nii nagu hädakaitse asjades reeglina, sõltub lõpphinnang sellele, kas on alust rääkida hädakaitsest või mitte, konkreetse asja asjaoludest. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest 6

(8)1-23-6986 asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal, nn ex ante hindamine (RKKKo 3-1-1-71-14, p 8). Teisisõnu tuleb tuvastatud asjaolusid käsitleda igas uues olukorras just selle sündmuse kontekstis, määravat tähtsust omavadki sageli nüansid ja seda tuleb teha objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast. X käitumisviis Qle küsimuste esitamisel, mida riigiprokurör on vaidlustatud määruses tõendite alusel piisavalt faktiliselt kirjeldanud, ei ole ringkonnakohtu jaoks kindlasti ajakirjaniku puhul tavapärane ja pigem võib väita, et professionaalne ajakirjanik omale nii pealetükkivat ja koguni pahatahtlikku käitumisviisi ei luba. Hädakaitse puhul tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes, sh nt teise inimese solvamine. Riigiprokurör leidiski, et Q kaitses nii enda kui oma abikaasa privaat- ja intiimsfääri X ründe vastu.

1. Olles tutvunud toimikuga, tõdeb ringkonnakohtunik, et kaebuses esitatu eirab seda, missugune oli sündmuse käigu juures kannatanu käitumine. Riigiprokurör tõi määruses välja asjaolud, mis ei kuulu professionaalse ajakirjaniku küsitlemismeetodi juurde. Need ongi lühidalt kokkuvõetavad pika ja pahatahtliku jälitamise, demonstreeriva filmimise, inimese eraeluliste detailide kohta samal ajal pärimisega, kuigi „intervjueeritav“ on korduvalt ka ex ante kõrvalseisja vaatest arusaadavalt väljendanud, et ta ei soovi ajakirjanikuga edasi suhelda. Riigiprokurör tõi välja, et turvakaamerate salvestistest on näha, kuidas X oli alates kohtusaalist väljumisest Q ja Cl pikalt kannul. Ringkonnakohtunik lisab, et ühtlasi on näha, et kogu seda tegevust saatis X poolt Q ja C filmimine. Kohtumaja sees on näha, kuidas Q paneb käe filmimisele ette ja suhtleb seejuures Xga. Viimatinimetatud käitumine võimaldab järeldada, et juba kohtumajas asus Q Xle n-ö puust ja punaseks selgeks tegema, et teda ja tema abikaasat ei filmitaks ning neid jäetaks rahule. Kuigi kannatanu ütlustest nähtuvalt ta kordagi ei maini, et Q palus lõpetada, tuleneb kannatanu ütlustest, kuidas ta kõige selle saatel küsis küsimusi, mis võisidki Qt aina enam riivata ja ärritada. Tunnistaja V ütlustest nähtuvalt oli Xga koos noor neiu, kes samuti filmis ja naeris Q ja C üle. Sama asjaolu kirjeldas oma ütlustes kahtlustatavana ülekuulamisel Q. Ajakirjanikud tulid kajastama Q ja C tsiviilkohtuasja kohtumajas. X asus Qle järgi minnes mh küsima, kas teda on kriminaalkorras karistatud ja kas ta tunneb enda abikaasa endist abikaasat. Ainetu on kaebuse argumentatsioon selle kohta, et Ql olnuks võimalik kasutada sobiliku ja säästvama vahendina edasijalutamist ja selle väljendamist, et ta ei soovi Xle vastata. Nii ringkonnaprokuröri kui riigiprokuröri määrustes on mõlemas viidatud, et Q andis nii Xst järjekindlalt eemaldumisega kui ka selgesõnaliselt korduvalt teada, et ta ei soovi X küsimustele vastata ega temaga suhelda. Q üritas taanduda ja kui X tegevus korduvatele võimalustele vaatamata ei peatunud, vaid ta sai sellest hoopisk hoogu juurde, asus Q end aktiivselt kaitsma. See, kuidas Q lõpetas X ründava tegevuse, on ringkonnakohtu jaoks sisuliselt võrreldav sellega, kui Xle oleks tema häiriva käitumise lõpetamiseks visatud n-ö sahmakas külma vett näkku. Tõsi, külma veega vastu nägu saamine ennekõike ehmatab ja põhjustab ebamugavust, valu reeglina mitte. Tuvastatud tehioludel polnud Ql niisugust ämbrit külma veega võtta, mistõttu ta kasutas seda, mis tal oli parasjagu käepärast, s.o gaasipihustit. Tegemist on tagajärgede tekitamise mõttes mõne kraadi võrra tõsisema distsiplineeriva vahendiga, ent kõige tõsisemaks tagajärjeks oligi kokkuvõttes hetkeline ehmatav valu. Riigiprokurör on määruses avanud ka Q ja X omavaheliste suhete konteksti, s.o toonud välja asjaolud, millest tulenevalt mõistis Q X pealetükkivat ja provotseerivat käitumist ründena. See tähendab, et Q sai aru, et X, kes ei jätnud Qt ja tema abikaasat rahule, seda survestamist samal ajal oma kaaslasega filmis ja kelle reaktsioonid andsid samuti Xle hoogu juurde, kasutab suure tõenäosusega saadavat videomaterjali selleks, et avalikult näidata teda ja tema abikaasa negatiivses valguses. Nendest asjaoludest nähtub ka Q kaitsetahe enda ja abikaasa suhtes.
2. Prokuratuur on menetlusotsustuse põhistamisel järginud kaebuses märgitud hädakaitse eeldusi ja näidanud tõenditele tuginevalt ära, miks X tegevus ajakirjanikuna oli käsitatav Q ja C ründena ja miks Q tegevus mahub hädakaitsepiiride sisse. Ringkonnakohtuniku hinnangul on riigiprokurör mõistnud hädakaitse õiguslikke eeldusi nii nagu seadus ja kohtupraktika seda ette 7

(8)1-23-6986 näevad. Riigiprokuröri argumendid on asjakohased. Riigiprokuratuuri määruses esitatud faktilised asjaolud kajastavad toimunut objektiivselt, sh tuues adekvaatselt välja ka kannatanu käitumisviisi. Sisuliselt tuginevad kaebaja argumendid prokuratuuriga mittenõustumisele. Need seisukohad tuginevad omakorda sellele, et kaebaja hindab tõendeid prokuratuurist erinevalt. Nii on ringkonnakohtunikule kaebuse pinnalt selge, et kaebemenetluses ei ole tegelikkuses vaidlust mõne õigusliku küsimuse üle, nt kuidas mõista konkreetset hädakaitseseisundi eeldust. Vaidlus on selles, kuidas hinnata tõendeid, s.o faktiliste asjaolude tuvastamise üle. Nii näiteks jätab kaebaja tähelepanuta kannatanu käitumise ja leiab, et hädakaitse eeldus vahetu ründe näol puudus. Seega ei saa kaebuse argumentatsioon, mis tugineb teatud viisil, s.o kannatanu versioonile tugineval, tõendite hindamisele, tingida prokuratuuri menetlusotsustuse tühistamist. Nii puudub ringkonnakohtul alus prokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamisel etteheiteid teha. Kaebus jääb rahuldamata ja vaidlustatud määrus muutmata. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 30. oktoobri 2023 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8